Riigikaitse argumendid meie sisepoliitises retoorikas meenutavad tihti Brežnevi anekdoote

Radaritest, tuulikutest, Rail Baltic'ust

ja riigikaitse esimesest eeldusest

Delta IV klassi allveelaev "Karelia K-18", mis on üks ca kahekümnest Vene allveelaevast, millelt võib rünnata ennetavalt mistahes sõjalist objekti Baltikumis (sõjalise konflikti korral), enne kui mistahes NATO vastumeetmed käivituksid

Üks sadadest "Brežnevi anekdootide" hulgast kõlas järgnevalt:

 Poliitbüroo koosolek. Kõik on haudvaiksed, kui bürooliige peab kõnet teemal, kuidas "need neetud jänkidest imperialistid" on äsja esimesena Kuule jõudnud. "Kuid seltsimehed," jätkab eeskõneleja: "sellest pole midagi - vaatame, kes naerab siis, kui tublid Nõukogude kosmonaudid panevad esimesena jala Päikesele!!  Päikesel maandumise kosmoseprogrammi teadusliku ettevalmistustega on juba alustatud!" Saali täidab elevus, mille järel tõstab Brežnev pilgu  ja küsib uurival toonil: "Aga seltsimehed....ma olen kuulnud, et Päikese pinnatemperatuur olevat inimesele eluohtlikult kõrge..." Entusiastlikult katkestas teda seepeale eestkõneleja: "Ärge muretsege, austatud seltsimees peasekretär - kõigele on juba mõeldud: me läheme öösel!!"

Rail Baltic'ust

Ilma igasuguse irooniata täpselt samast žanrist kõlavad päris mitmed poliitikute ja riigiametnike argumendid, kui teemaks tuleb Eesti taristupoliitika ja selle seosed Eesti sõjalise kaitsmisega. Iseäranis pentsik on nende teemade hulgas Rail Baltic'u nimeline europrojekt, mille läbisurumisel kasutatakse sõna otseses mõttes kõikvõimalikke argumente (mida võib ka selle viisaka sõna asemel lihtsalt jaburdusteks nimetada), s.t. väiteid kõige ulmelisematest fantaasiatest, mida üldse annab ette kujutada.

https://www.youtube.com/watch?v=gRXdJF_m5-s (9.detsember 2019)

Ühte neist kummalistest fantaasiatest saime taaskord kuulda värskel RB teemalisel Riigikontrolli kontrollaruande arutelul Riigikogu komisjonis. Seal teatasid riigiametnikud võidukalt, et RB rahastuseks on olemas uust täiendav fond, mille abil kaetakse projekte "sõjalise mobiilsuse" arendamiseks EL-is (sic!). Sellepeale üritas arutelul isegi Jürgen Ligi üritas ametnike entusiasmi vähendada, küsides kas silmas peetakse üldist julgeolekualast olukorda (ja ühendusi Euroopaga). Ametnikud vastu (vaba tsiteering): "Ei-ei, see ongi ikka otseselt sõjalise suunitlusega fond." Ja veel midagi sellest, kuidas RB-d mööda hakatakse tanke ja sõjatehnikat vedama. Tõtt-öelda pole nimetatud lähenemine isegi uus, täpselt samast ooperist jaburusi ja teooriaid on ennegi meedias välja käidud erinevatelt tasanditelt. Kuigi ma tõepoolest pole detailideni kursis, mis sorti "tähesõdade programmi" osa see RB raudtee siis ikkagi on - üks aga on täiesti ilmselge:

Igasuguses sõjalises konfliktis on RB reaalne taktikaline ja strateegiline tähendus ümmargune 0, kuivõrd potentsiaalsel vastasel on olemas kõik vähegi mõeldavad relvad, alates taktikaliste rakettidega varustatud allveelaevadest, rakettidega ründehelikopteritest, fregattidest kuni pommituslennukiteni välja, millega raudtee ellimineeritakse (isegi sügavas tagalas) ära esimeste tundidega kõigis kriitilistes punktides. Seda lihtsalt ei ole võimalik kaitsta selle tervikulatuses! Mis sõjalisest mobiilsusest siin räägitakse, see jutt on ju täiesti liivakastimängu tasandil muinasjutt- reaalse sõjalise olukorraga puudub igasugune seos lihtsalt Balti riikide mikroskoopilise territooriumi tõttu  ja territooriumi rünnatavuse tõttu igast küljest. Isegi kui RB trass kulgeks maa all ja betooniga varjestatult, oleks selle suvalisest kohast sõjaline purustamine ainult tahtmise küsimus ja teostataks tundidega.

RB-l saab olla ainult tsiviilne otstarve rahuajal või sõjalise varustuse vedu rahuajal - ainult, et seda rolli täidab täielikult ka tänane raudtee.

Kui rääkida, millist reaalset sõjalist kaitset võiks saavutada selle sama rahaga, mis maetakse RB nimelisse ulmeprojekti, siis võib nimetada:

a) sadu liikursuurtükke, nagu K9 (juba on Eestil hankimisel)   https://en.wikipedia.org/wiki/K9_Thunder

või liikurhaubitsaid G6  https://en.wikipedia.org/wiki/G6_howitzer

b) kümmekond taktikalist ründehelikopterit Eurocopter  Tiger, hinnaga à 50 mln eurot (Eestil puudub täna igasugune iseseisev sõjaline võime kontrollida õhuruumi, isegi kitsal alal)    https://en.wikipedia.org/wiki/Eurocopter_Tiger 

c) mõned kaasaegsed hävituslennukid (hinnaga à 100 mln eurot), et kontrollida enda õhuruumi kogu ulatuses: https://en.wikipedia.org/wiki/Eurofighter_Typhoon

d) täieliku Patriot Pac-2 (või analoogilise) õhutõrjesüsteemi kompleksi 

http://www.military-today.com/missiles/patriot_pac2.htm

Veidi reaalsem RB projekti kajastus toimus Riigikogu konverentsisaalis oktoobris aset leidnud raamatuesitlusel: https://www.youtube.com/watch?v=2mtPF08woBE

Radaritest ja tuulikutest

Kui juba eelnevalt sai räägitud suurtest müstilistest "riigikaitselistest" argumentidest RB ulmeprojekti kaasuses, siis väga palju ei erine stiililt argumendid, millega on aastaid  takistatud tuuleparkide arengut ja sõltumatut energiatootmist Eestis. Siinkohal tuleb siiski teha positiivne vahemärkus, et jää on veidi hakkanud pragunema ja valitsus on siiski sellel aastal juba võtnud vastu otsuse, et täiendavad radarid ehitatakse, et tuuleparkide püstitamist hõlbustada.

Kui aga rääkida reaalsetest riigikaitselistest aspektidest, siis tuleks alustada sellest, et radaritel on tõsisem sõjaline (s.t. sõjaolukorras kasutatav - see on ju see probleem, mida tuuleparkide puhul silmas peetakse) võimekus sellisel juhul, kui riigil on olemas mingisugusedki õhujõud ja veel enam: tõsisem õhutõrjevõimekus. Tänasel päeval piirdub Eesti õhutõrje sisuliselt otsesihtimisega relvadega. Radarite kasu sellisel puhul on minimaalne.

Veel enam! Radaripunktid ise pole isegi vähegi tõsiseltvõetavalt kaitstud - kuna puudub ka arvestatav õhutõrjevõimekus, mis tähendab automaatselt, et radarid on ühed esimesed sõjalised sihtmärgid mistahes konfliktis. Hävitatud radarist pole sõjaolukorras midagi kasu, sõltumata tuuleparkidest. 

Isegi kui tõsise õhutõrjevõimekuse arendamine on täna Eestile üle jõu käiv, siis radarivõrk peaks olema dubleeritud (ideaalis isegi 3-4 kordselt) ning asukohad olema täiesti salastatud ja maskeeritud, et neil võiks olla üldse mõeldav sõjaline otstarve. Tänasel kujul on tegemist taaskord "Breznevi anekdoodiga".

Selle asemel, et imeda pastakast välja argumente, miks tuulepargid Eestile ohtlikud on, peaks riik vastupidi ettevõtlust ja energiasõltumatust suurendama. Samal ajal tuleks aga tõsiselt mõelda radarivõimekuse mitmekordistamisele ja õhutõrjevõimekuse loomisele. Õhuruumi minimaalne kaitsevõimekus on esmane eeltingimus, et üldse saaksime rääkida riigi kaitsevõimest.

Ždanovi  pilt  Järviku  seina  peal. Mälestusi ENSV-st ja eesti küla hävitamisest

Minister Järviku skandaali ja umbusaldamise käigus puudutati Riigikogus (peamiselt tänu saadik Jaak Juskele) ja avalikkuses vaid näpuotsaga tema näiliselt vaid vormilist tegu seoses ENSV ministrite piltide ametliku riputamisega ministeeriumi seintele. Minister ei saanudki selleteemaliste küsimuste sisust Riigikogu saalis nähtavasti aru, väites et "tema on olnud Nõukogude korra vastane" ja oli "kõigest oktoobrilaps". No tubli on. Võib-olla oleks ta pidanud siiski mõnes okupatsioonivõimu organis veel täiskasvanueas tegutsema, õppides ka selle kuulsusrikka maa ajalugu (eriti ENSV ajalugu), siis  ta saaks võib olla täna paremini aru  oma teo sisulisest tähendusest.

Just selle piltidega seotud seatembu - mitte  udupeente huvide konfliktide tõttu või valedel kuupäevadega volituste pärast - oleks EKRE-t esindav okupatsioonivõimu nostalgitsev minister lennanud  igas teises Ida-Euroopa riigis ametist kiiremini, kui jõuad öelda "sohvoostehnikum". 

Rääkimata, et selle rumala teo jämedus on Eesti rahva ajaloo seisukohalt kordades jõhkram, kui  tühine nõuniku vallandamine või poliitiline skeem.  Peaminister Jüri Ratas, kes on üldiselt ju tuntud  enda "sirgjoonelisuse" poolest ja kes solvus hiljuti isegi opositsioonijuhi terava keele peale (kes vähemalt ühtegi totalitaarreziimi ei ülistanud, erinevalt Ratase valitsuse ühest ministrist), vastas sellele põhimõttelisele okupatsioonivõimu esindajate piltide riputamise küsimusele infotunnis midagi üsna ähmast, justkui poleks sel üldse mingit vahet, millised pildid ministeeriumis ripuvad, peaasi et ajaloolise tähendusega (kas siis ka Stalini ja Hitleri omad ? ? ?  eks on ju needki isikud Eestit valitsenud, see on lausa ajalooline fakt). Vähemalt nentis peaminister, et riigiametites esindatud poliitilise sisuga piltide tarvis võiks ju Eestis olla vastav seadus. Muide, see viimane pole üldse halb mõte: Leedus on igasugune okupatsioonivõimude sümboolika avalikus ruumis täielikult keelatud, samal ajal kui Eestis näeb seda tänapäevalgi igal pool, ilma igasuguste piiranguteta. Mis on siis valesti nende piltidega ministeeriumi seintel, kirjutaks lahti 5-s punktis allpool, soojenduseks aga lühike ajalooringkäik Nõukogude võimu olemuslikku tähendusse ja ENSV moodustamise juurde.

Kuna sedavõrd uskumatult kõrge harimatuse ja ignorantsuse tase ajaloo teemadel ilmutab end täna juba laiemates poliitilistes ringkondades, meediast ja üldusest rääkimata (Meri ajal see muide lihtsalt ei olnud võimalik - lihtsalt presidendi tõeliselt sügav kultuuriruum ja 1990-te zeitgeist ei oleks võimaldanud riigis säärast matslust, vähemalt mitte avalikus ruumis), pean paari sõnaga vajalikuks ikkagi kirjeldada, milles üldse seisnes maailma ajaloos fenomenaalne nähtus nimega Nõukogude võim, täpsustuseks: Nõukogude võim Vene moodi (kuivõrd juttu on tsaaririigis sisseseadnud punasest võimust).  Päris üksikasjalikult on Nõukogude võimu jõhkrust ja ülimalt salakavalat iseloomu juba selle embrüonaalsetes seisundites kirjeldatud näiteks selgitatud EW aegsetes ajalooõpikutes (näiteks "Eesti Vabadussõda" 1937 a. trükk). Nõukogude võim oli seda õpikut lühidalt resümeerides kõige valelikum, populistlikum ja utopistlikum võim, mida senine euroopa poliitiline ajalugu tunneb. Sisu lühidalt kokku võttes: võimule upitasid bolshevikud end I maailmasõjas pettunud (ja nagu sõja-ajaloolased täpsustavad: isegi suures osas  sundmobiliseeritute toel, kes polnud professionaalsed sõjaväelased, kuid keda juba asuti sõja tingimustes juba rindele tapatalgutele saatma), lubades kukutatud tsaari (ehk vabariikliku Kerenski armee) moodustatud pahempoolsetes revolutsioonilistes soldatite nõukogudes vihastele  soldatitele kokku kõikvõimalikku ilusat ja head ("Rahu, leiba ja maad."), agiteerides viimaseid mässama. Bolshevike populistlik taktika oli nii lollikindel, et pidi lõpuks tööma. Püsirohutünn oli ootevalmis, puudu oli säde. Kui nn Nõukogude võim tuli Oktoobripöörde käigus soldatite tääkide toel pärast  6 kaootilist kuud kestnud Vene vabariiki võimule, sai maailm tundma nende tõelist palet:

reaalsuses pandi võimule saades toime  tõsiselt hirmuäratav rida maailma ajaloo suurimatest massimõrvadest (eriti kerkib esile, et suurem osas kuritegudest teostati see oma rahva kallal), selleks ehitati enneolematult massiivne vangilaagrite võrk (Nobeli laureaadi Aleksandr Issajevitš Solženitsõni vahendusel tuntud ka kui Gulagi Arhipelaag) , sinna juurde massiliselt sundkollektiviseerimisi, rekvireerimisi, pretsedenditut intelligentsi hävitamist (nende hulgas, kes ei jõudnud välismaale põgeneda)  ja laiemat poliitilist puhastust ühiskonnas. Puhastus tähendab selles kontekstis üldjuhul punavõimule ebasobivate inimeste elust kõrvaldamist, kergemal juhul ametist kõrvaldamist. Selle poliitilise süsteemi elluviimiseks peeti maha pikk kodusõda, millele lisandus veel hulk sõdu värskete piiririikidega - mis kokkuvõttes hõlbustasid punastel enda võimu kindlustamist (võitlus sise- ja välisvaenlastega). Tasub veel meenutada, et bolshevike võimuletulekut hõlbustas lisaks sõjaaegsele kehvale sotsiaalmajanduslikule olukorrale ka tsaaririigi paljude osade võrdlemisi suur mahajäämus (kirjaoskamatus, tehniline mahajäämus jms) ning XX sajandi tingimustes täiesti iganenud majanduslik arengutase. Muide tsaari-Venemaa oli enne I maailmasõda üks maailma kiiremini arenevaid majandusi, niisiis oleks võinud see ühiskondlik olukord mõne aastaga postiivses suunas muutuda, kui toimunud poleks maailma jäädavalt muutnud I maailmasõda. Hoolimata sellest, et saame 1930-te aastate õpikutest väga detailseid kirjeldusi Nõukogude võimu terroristlikust iseloomust , siis ometi ei aidanud see vähemalgi määral , et ära hoida sellise ulatusega katastroofi, mis juhtus Eesti riigiga 1939-1940.

1940.aasta suvel toimus II maailmasõja käigus okupeeritud Eestis juunipööre, mille käigus juba Punaarmee kontrollitud riigis hakati korraldama massimiitinguid, nõudes "nõukogudemeelse valitsuse ametisse asumist ja täiendavate punavägede riiki asumist"   https://et.wikipedia.org/wiki/Juunip%C3%B6%C3%B6re

https://et.wikipedia.org/wiki/Andrei_%C5%BDdanov

 Võimupööret asus kordineerima Moskvast saadetud emissar Ždanov. President Päts oli sunnitud allkirjastama dekreedid uue valitsuse ametisseastumiseks. Näidis-võltstulemustega valimistel üritas enda kandidatuuri üles seada üks Eesti riigi loojatest Jaan Tõnisson, kes hävitati seejärel väga kiirelt punaterrori poolt ja jäigi kadunuks. Kindral Laidoner sõitis sissesõitavatele Punavägedele Narva vastu (väidetava lootusega pidada läbirääkimisi), olles sunnitud Punavägedega kohtudes allkirjastama Narva diktaadi. Vabadussõja elusolevatest juhtfiguuridest pääses ainukesena läände hea sõjamehe vaistuga admiral Pitka, kes kogu ülejäänud II maailmasõja jooksul üritas organiseerida teist Vabadussõda (mis mingil kujul realiseerus Sinimägedes Saksa okupatsioonivägede rakendusel). Kokkuvõttes ka Pitka jäi sõja lõpuks kadunuks, kuigi arvatakse, et teda ei tapnud vaenlased. On võimalik, et ta uppus Läänemere sügistormides 1944.aastal. Muide, ajaloolased ja mitmed teisedki on üheks alternatiiviks nimetanud Laidonerile ja Pätsile 1940. aastal vabasurma või riigist põgenemise (mida nad kindlasti ka kaalusid), säilitades teatav uhkus ja mittealistumise märk. Samas aga sõjaliste realiteetide seisukohalt tuleb nentida, et eelkõige tolleaegse kirjanduse,  mentaalsuse kirjelduste ja memuaaridele tuginedes (näiteks täpselt 1.septembril 1939 Buenos Aires'es alanud - ja Eestile edukalt läinud -  maleolümpialt mittenaasenud Ida-Euroopa sportlased; septembris emigreerunud baltisakslased, eriti aga VAP-ile järgnenud poliitiliste koosviibimiste kirjeldused) saab üsna üheselt väita, et moraalne alistumine riigi juhtivates ringkondades oli toimunud juba enne sõjalise okupatsiooni algust oktoobris 1939. Sisuliselt vastupanu võimalust laiemalt ei arutatudki - seda peeti mõttetuks ja väga naiivselt usuti Nõukogude võimu heatahtlikkusesse. See muidugi ei laiene kogu rahvale, kus oli kindlasti erinevaid suhtumisi - küll peegeldab see riigi juhtkonna abitut hoiakut olukorras, kus riik endast sõltumatult tõmmati sõjakeerisesse. Geriljasõda ei kaalutud üldse ja riigist põgenemise kasuks otsustasid väga vähesed poliitikud või riigitegelased. Üldisi repressioone ja riigi annekteerimist muidugi ette ei nähtud (või ei tahetud sellele mõelda). Kokkuvõttes enamik EW riigitegelasi ja ametnikke represseeriti koos peredega (see tähendab: mõrvati, vangistati, küüditati, lahutati, hävitati), väga üksikud jäid ellu või pääsesid Läände. 

Nüüd räägiks aga lähemalt piltidest Järviku seinal:

1) Kõigepealt on poliitiliselt harimatu minister üritanud pareerida küsimusi piltide teemal mingi äärmiselt kummalise  väitega, nagu  poleks ministeerium poliitiline asutus (sic!!). See on iseenesest nii jabur väide, et siin pole mitte midagi kommenteerida. Kui ta pole poliitiline asutus, siis mis puhul on poliitiline organisatsioon nimega EKRE saatnud sinna enda ministri valitsema.

Siin tuleb tõesti nõustuda opositsioonipoliitikute konstateeringutega, et minister pole ametikohustuste kõrgusel. Minister peaks siiski aru saama, et ministeeriumi sein pole elutoa sein, kuhu igaüks võib riputada Lenini, Karl Marxi ja Kingissepa pilte nii palju kui süda lustib.

2) Omaette silmakirja meistriklass on muidugi väita, justkui vääriks ENSV põllumajandusministrite teened suurt säilitamist ja esiletõstmist Eesti põllumajanduse edendamise seisukohalt.

Ma saan muidugi aru paljude maainimeste frustratsioonist (mida võib-olla siis ka minister Järvik esindab) selles osas, kuidas lammutati tolle ajani kuidagigi kolhoosikorra toel püsinud maaelu 1990-te reformidega. Ehk siis üritab Järvik nende piltidega näidata Laari jt vigu 1990-tel?

Kuidas see ka tegelikkuses ka oli - reaalsuses on Järvik hakkama saanud formaalse idiootsusega, millesarnast annab poliitika lähiajaloost otsida. Kokkuvõttes, ütlevad ENSV ministrite pildid meile põllumajanduse edendamise seisukohalt seda:

2.1. 1919 Asutava Kogu maareform oli halb asi (Vabadussõja ja sügavamate poliitiliste teemadeni pole mõtet kaevudagi, sinna meie protagonist ei küündi)

2.2. kolhoosikord oli väga hea asi - seda muidugi minister ilmselt otse ei pruugi avameelselt tunnistada - aga milles seisnes siis ENSV ministrite edumeelsus??  Nõukogude põllumajanduse kõige olulisem alustala oli ühismajand ja sundkollektiviseeritud vara - järelikult Järvik kiidab selle igal juhul vaikimisi heaks

2.3. kui kolhoosikord on hea, siis kulakud järelikult oli hoopis probleemne kontingent (et mitte öelda otse kahjulikud), kuna need takistasid kolhooside moodustamist. Täiesti objektiivselt muide takistasid, kuna kommunistlike ja kapitalistlikke varasuhteid pole paralleelselt üheski maailma osas väljaspool Ida-Aasiat suudetud edukalt rakendada. Küüditamiste kohta jätan targu siin järeldused toomata, nende teemade liigse sünguse tõttu.

Üks on aga üheselt selge: metsavennad on selles ENSV piltide seinale riputamise järelduste jadas ikka pesuehtsad bandiidid!! Nemad ju seisid Nõukogude korra ja kolhoosi vastu lausa relvaga! Miks püstitatakse metsavendadele veel monumente ja meenutatakse neid rahvuskangelastena, kui need õõnestasid Nõukogude põllumajandust?

3) Küsimus põllumajanduse edendamisest ei oleks ju mitte nii terav, kui Nõukogude Eesti oleks tekkinud tühjale kohale. Aga ei tekkinud.  Enne Nõukogude Eestit oli mitu tuhat aastat eesti talumees enda maad harinud, talu ehitanud, kala püüdnud ja metsas jahtinud. Seda sama maad, mida enne Nõukogude sõjasaabast oli tahtnud vallutada ka saksa, taani, rootsi, tatari, poola ja leedu sõjasaabas.  Nõukogude võimu õnnetuseks oli kõigele sellele pikale ajaloole lisaks veel enne tema õndsat vabastamisüritust 1940. aastal moodustatud Eesti Vabariik - moodustis, mida leninlik võim küll Tartu rahuga tunnustas, makstes nimetatud moodustisele lausa sõjahüvitist kullas. https://et.wikipedia.org/wiki/Tartu_rahu   Seda muidugi ainult ajutise abinõuna, olgu märgitud.

See avalik ajalookäsitlus, mida Järvik nende õnnetute piltidega ministeeriumi seintel on tahtmatult või tahtlikult toetanud, on äravahetamiseni sarnane tänapäeva Venemaa kontseptsioonile sellest, kuidas Eesti Vabariik ja Nõukogude Eesti vabariik olid tegelikult peaaegu üks ja seesama asi. Peaaegu üks ja seesama, see tähendab, et mõlemad legitiimsed riigivormid,  lihtsalt erineva poliitilise süsteemiga. Reaalsuses on näiline nimeline sarnasus sisuliselt muidugi üsna eksitav. Esiteks juba seetõttu, et selleks, et teine juriidiline keha (ENSV) saaks ellu astuda, tuli esimene kõigepealt hävitada. Esimene hävitati, nagu juba sissejuhatavas kirjelduses lõigus Nõukogude võimu olemuse kohta selgitati, Vene moodi. S.t. koos ebasobivate isikute kõrvaldamisega. Võib-olla muidugi toetab minister ka Venemaa seisukohti selles osas, et nimetatud sündmused (liitumine NSVL-ga jne) olla toimunud "vabatahtlikult".

Siinkohal tuleb teha üks vormiline ääremärkus: "Vene moodi", all pole mõeldud mingit vihjet rahvusele või mingit shovinistlikku vihjet sellele justkui iseloomustaks kommunisti rahvus. Kommunistil ei ole juba idelooogiast tulenevalt mingeid rahvuslikke eelistusi (reaalsuses võis neid muidugi esineda, aga see on juba eraeluline küsimus): veendunud kommunisti maailmapildis on alati  esikohal partei ja sotsiaalsete klasside vaheline võitlus.

4) Kuidas saab õigustada minister nende maainimeste ees (keda ta oma esinemiste põhjal nii palavalt aidata soovib), kelle sugulased ja esiisad-emad selle eesrindliku ENSV põllumajanduspoliitikute poolt massiliselt ja ilmsüüta Siberisse asumisele saadeti, ma ette ei kujuta! Ilmselt pole populistlikel poliitikutel üldse sisulisi argumente vaja oma tegude õigustamiseks.

Muide, Siber pole mingi kirjanduslik kujund. Neid eestlasi, keda see isiklikult perekondlikult puudutas, neid on tänaseks sadu tuhandeid. Kelle lood kurvemad, kellel rõõmsamad, kellel traagilisemad  ja kellel õnnelikumad. Kuid vaevalt on nende seas palju selliseid, kes ENSV põllumajandusministreid taga nutavad. Mina olen sündinud Nõukogudemaa kuulsusrikka ajaloo lõpuaastate alguses, ent sellegipoolest läheb mitmeid käsi, et kokku lugeda neid inimesi, keda ma isiklikult tean/teadsin, kes küüditati või kelle pere küüditati. Ja ma pole selleks isegi vaeva näinud.

Kuidas saab sellist asja unustada? See näitab, et inimene polekski nagu Eesti poliitika ajaloos mitte ühtegi tundi saanud: ta ei tea piltlikult eesti ajaloo kolme esimest käänet. Kuidas saab selliseid seisukohti võtta Eesti Vabariigi minister?

Siin pole ju küsimus selles, et me peaksime kõiki Nõukogude-aegseid inimesi hukka mõistma inimsusevastastes kuritegudes. Aga eitada selle võimu kuritegelikkust???  Lennart Meri ei suutnud uskuda, kui nägi Pirital (juba taasiseseisvunud Eestis) ujuvpoisid, millel seisis tähistus "1980" koos sirbi ja vasaraga. Olümpiamälestisena muinsuskaitse all. Merile see ei passinud: "Kuidas suutsid kommunistid isegi olümpiasümbolid ära rüvetada? Isegi natsid ei tulnud selle peale." [tegelikult ma poleks selles nii kindel, natsid suutsid isegi malevõistlustel malelaudadel ruudud haakristidega kaunistada]. Tegelikult on selle eitamine kriminaalne, sama kriminaalne kui holokausti eitamine.

Loomulikult oli Nõukogude võimuesindajate seas 50 aasta jooksul ka palju häid inimesi. Kõik neist ei teostanud kuritegusid, paljud tegid häid asju. Mõned isegi väga häid. Tolle aja olude kohta toetati üllatavalt tublisti kultuuri, osalt ka ajalooõpinguid (nt arheoloogilisi väljakaevamisi). Sotsialistlik süsteem hoidis kogu eksistentsi jooksul liiduvabariigis toimimas väga korralikku bussivõrku (riikliku dotatsiooni peal; mis oma organiseerituse, sõidugraafikute ja loogilise ülesehituse poolest teeks tänasele silmad ette iga kell), kohati näiteks väga head toetused spordile. Üks tugevamaid valdkondi ENSV-s oli metsandus, mis tänu mõningatele rahvuslikele "rehepappidele" (heas mõttes), riiklikult doteeeritud metsavahtidele ja loodussõbralikele metsanduspoliitikutele oli vägagi edumeelne ja taastootev. Eesti metsade raiemahud olid uskumatult väiksed.  Kokkuvõttes võib öelda, et partei ridades tegutses täiesti positiivses mõttes "rahvuskommuniste", kes olid tihti südames suuremad rahvuslased, kui tänaste erakondade esindajad kokku.

Nõukogude põllumajandus aga, oli vaatamata kogu oma edumeelsusele, oli üks suur jõhker vale. Sest see seisis üleval küüditatud taludel ja kokkuröövitud varadel. See majandas maad, mis tegelikult talle ei kuulunud. See oli röövmajandus - ja paljudes aspektides röövellikkum kui kapitalism isegi oma kõige halvematel päevadel. See, mida põllumajandus tegi paljudes piirkondades loodusega, ei maksa isegi rääkida. Kolhoosikorral seisneva Nõukogude põllumajanduse näol oli tegu jõhkra keskkonnasaastaja ja olemuselt etnogenitsiidiga. Eesti küla hävitamisega tegi algust just kolhoosikord.

See kõik ei tähenda, et põllumajanduses või põllumajandusministeeriumis ei olnud häid inimesi, kes tegid ka häid asju.  See, mida Järvik aga oma maalinäitusega tegi on midagi hoopis sügavamat: see on Nõukogude korra tunnustamine legitiimse ja positiivse eelkäijana enda ministeeriumis.

5) Selle skandaali vahest üks kõige masendavamaid taakasid on asjaolu, et ilma Nõukogude korrata ja massiküüditamisteta poleks EKRE sugune partei saanud ilmselt kunagi Eestis püünele pääseda. Oleksime tavaline igav sotsialistlik Põhjamaa. Just neil valusatel minevikuhaavadel ja tunnetel mängides on EKRE olulise osa enda poliitilisest toetusest saanud. Ja nii väljendavad nad siis tänu enda rahvale!!

Nii väljendavad siis võimule saades oma meelsust partei, kes korraldas meeleavaldusi küll piirilepingu vastu, küll seistes õigusjärjepidevuse eest - ja kelle juhid sõimanud oponente alatasa hungveipingideks. Unustamatu koosa sai välisminister Kaljurand piirilepingu ja Petserimaaga seoses, kes ei kippunud aru saama Tartu rahu järgsete maade illegitiimsest äraandmisest (ilma viiteta Tartu rahule).

Kuidas käitutakse aga ise võimul olles? Kas see on siis see eeskuju, mida nii kaua on tulnud oodata?

Veel üks vabandus oli ministril arupärimiste käigus Riigikogus see, et tegemist on kõigest "piltidega" (justkui ei oleks tegu mitte ministeeriumi kui poliitilise asutuse, vaid muuseumiga). Kuidas oleks mõjunud siis näiteks Järviku pilt Tauria palees 1917. aasta pöörde järel?? Kas ka kui kõigest dekoratsioon? Blogiartikli illustratsioonis on säärane kujutluspilt pilapildi näol moodustatud. Kui poliitiliselt neutraalsed siis on poliitiliste asutuste seintel rippuvad portreed?

Eesti lennunduse korralduse oluliselt mõistlikumad valikud

ehk

kuidas Eesti maksumaksja raha kaks korda efektiivsemalt kasutada

(nii et ka Eesti inimesed sellest rohkem kasu saaksid)

Kuressaare lennujaam

Teemade ülevaade

>   IDEE nr 1: mastaabisääst suursaartele ühendliinini kasutamisel

>   Eesti siselennunduse tervikpilt

>   Nordica tulevikualternatiividest

IDEE nr 1: Kuidas sama kuluga kaks korda rohkem lennata saaks (suursaartele)

Alustada tuleks Eesti lennunduse korralduse osas kriitikat kindlasti sellest otsast, et riigi siselennundust on korraldatud igasugust tervikpilti sisuliselt vaatamata ja ilma vähimagi logistiliste alternatiivide võrdluseta.

Eriti ilmekalt tuli probleem esile uue hanke valguses Tallinn-Kuressaare liinil. Nagu ettevõtjad on juba meedias asjalikult kritiseerinud (nt https://epl.delfi.ee/arvamus/jaanus-ojamets-kuressaarde-lendamisest-paneme-siis-juba-tuhjadele-istmetele-sildid-selle-reisi-sponsor-on-eesti-maksumaksja?id=87695749&fbclid=IwAR2Dk2ksSOMrxKL1OqjMbvLbpQToNfTqRZw65oWnsR9F5ZOx99G_MCcbzxA ), siis puudub praeguse liinilogistika juures põhjendus 40-kohalise lennuki toomiseks Tallinn-Kuressaare lennule, kuna senise lennustatistika järgi pole põhjust arvata, et sellise lennuki täituvus antud liinil oleks keskmiselt üle 50%. Lisaks kritiseerivad ettevõtjad, ka vanusepiirangut 20 aastat – mida siinkohal pikemalt ei käsitaks, kuivõrd ma pole lennukite spetsialist. Samas tundub küll asjakohane argument, et ka mujal riikides lennatakse üle 20 aasta vanuste lennukitega, kuivõrd määrav on lennukite juures eelkõige nende hooldus ja hoolduse kvaliteet, mistõttu sellise piiri seadmine tundub küsitav küll.

Nüüd, postituse  põhiidee juurde naastes, tuleb öelda, et 40-kohalisel lennukil oleks mõte, kui ümber korraldada suursaarte lennuliinid. Nimelt torkab tänu uuele hankele silma selge raiskamine Eesti siselennunduse korraldamisel. Mõistagi arusaadav, et Eestis on tänu geograafilistele ja klimaatilistele eripäradele vaja kasutada riigi osadega ühenduse pidamiseks erinevaid transpordiliike, sh lennukeid. Siinkohal võib mainida, et siselennuliinid olid muide Eestis kasutusel juba pärast I maailmasõda. Tänapäeval on olukord muutunud aga majanduslikult äraspidiseks: kasutatakse erinevat sorti ja väga moodsaid lennukeid (mis kõik teatavasti on ka kallid), et lennutada neid üksikute lühiliinide vahel, sh igal liinil eraldi lennukiga. See on ilmselgelt ebaefektiivne lahendus! Nagu ka ettevõtjad juba kriitikas on välja toonud, puudub loogika (ka uue hanke kontekstis), et sarnastel liinidel kasutatakse eri tüüpi lennukeid, mida tänu hankereeglitele saab lennutada ainult ühel liinil korraga. See on majanduslikult on väga ebamõistlik, vähendab huvi hangetel osalemise vastu ja vähendab seetõttu automaatselt ka konkurentsi Eesti siselennunduses (mis juba iseenesest on väike riigi väiksuse tõttu). Riik maksab piletile rohkem peale ja seejuures sama kuluga saab ka vähem lennata. Siinkohal selgitakski, et olemasolevale lahendusele on ka alternatiive.

Riigi väiksust arvestades ja kõige elementaarsemaid geograafia-alaseid oskusi omades pole sugugi keeruline jõuda logistiliste alternatiivide võrdluses tulemuseni, et Eesti riigil pole sugugi otstarbekas ülal pidada palju erinevaid lennuliine. Suursaartega ühendus peaks toimuma läbimõeldult, piisava tihedusega ja efektiivselt. Kõige soodsam ja kuluefektiivsem lahendus selleks on 40-kohaline lennuk liinil:

Tallinn-Kärdla-Kuressaare Tallinn

Vaadeldes tänaseid konkreetseid väljumisi, siis täna lendab meil lennuk kaks korda: 7:15 Kärdlasse ja (8:00 tagasi) ning 8:45 Kuressaarde (ja 9:40 tagasi). See tähendab, et kahe saare teenindamiseks tehakse neli lendu. Sama koguse reisijaid saaks sama ajaga (õigemini isegi kiiremini) lennutada saarte mandri vahel ainult 3 lennuga. Samal ajal lennukilomeetreid peaks selleks kulutama lausa ligikaudu 50% vähem, lihtsalt tänu sellele, et üks lennuk teeks kahe lennuki töö. Näiteks väljumistega

7:15 Tallinn (ca 7:45 Kärdlas)

7: 55 Kärdla (ca 8:15 Kuressaares)

8:30 Kuressaare (ca 9:15 jõuab tagasi Tallinnasse)

jõuavad saarlased Kuressaarest pealinna tervelt tunni varem, kui tänase kahe lennukiga opereerimisel, kuna ühe lennukiga toimub teenindamine kiiremini. Samas tuleb muidugi enne otsuste langetamist kaaluda seejuures erinevaid lahendusi, näiteks lennata ühendliini antud näitele vastupidises suunas: Tallinn-Kuressaare-Kärdla-Tallinn.

Muide, siinkohal pole üleliigne märkida veel ühte logistilist tähelepanekut, et kui jätkata tänast kahe 20-kohalise lennuki logistilist süsteemi, oleks samuti reisijatele vähemalt 2 korda kasulikum (ja riigile sisuliselt samas suurusjärgus kuludega) lennutada juba eelpool tutvustatud ringliine. Üks üht- teine vastupidises suunas. See tähendaks, et mõlemalt saarele oleks ka otseühendus (ilma vahemaandumiseta), aga sõltuvalt suunast tuleb valida erinev lennuk. See tähendaks, et 2 tunni jooksul oleks mõlemalt saarelt lausa kaks väljumist, üks otse ja teine vahemaandumisega naabersaarel. Logistilne "ime" seisab selle variandi puhul selles, et senisest lühema ajaga ja üksnes 1,5 korda suuremate kilomeetrite hulgaga saavad mõlemad saared lausa 2x tihedama ühenduse (küll siis 20-kohaliste lennukitega), lisaks kauba peale veel ühendused saarte endi vahel.

Samuti tuleb 40-kohalise lennukiga ühendliini puhul lisada, et vajadusel võiks lennukile lisada ka lisaringe (täiendav väljumine suursaarele). See tähendab, et oleks võimalik luua paindlikumad ühendused nii, et üks lennuk (põhilennuk) oleks 40-kohaline, mis asendab senist kahte 20-kohalist - samal ajal kui hankes võiks suure lennuki täienduseks olla 20-kohalise lisalennuk, millega saaks pakkuda suursaartele lisaväljumisi.

40-kohalise ühendliini selged eelised:

1. kahe lennuki asemel on vaja hooldada ja käitada ühte, mis on iseeenesest 2x odavam, tekib oluline mastaabisääst
2. liine saab vajadusel teise lennuki lisamisega 2x tihedamaks muuta (nõudluse tekkimisel)
3. ühendus saartega kiireneb
4. maksumaksjate raha kasutatakse efektiivsemalt ega lennutata pooltühje lennukeid
5. ainult ühendliin annaks majandusliku mõtte 40-kohalise lennuki kasutamiseks (mis iseenesest on positiivne, kuna suurem lennuk on ilmastikukindlam ja pisut vähem mõjutatud turbulentsist)
6. hiidlased saavad saarlastel külas käia*

*viimast punkti võib võtta kerge huumoriga, milles siiski on ka oma tõetera

Eesti siselennunduse tervikpilt

See on lihtsalt lühikokkuvõte teemast, mida peegeldas juba üsna selgelt eelmine punkt. Liinid on läbi analüüsimata, omavahel sidumata ja igasugune mastaabi- või süsteemisääst puudub. See tähendab kokkuvõttes, et Eestis ei ole siselennundus efektiivne (ja üldiselt isegi mitte teemaks), kuna puudub terviklikult läbi analüüsitud süsteem. Kui toimiv ümberistumistega süsteem eksisteeriks, siis tekiks ka nõudlus. Näiteks oleks vägagi realistlik ja mõistlik luua nädalavahetustel lendav lennuliin Tartu-Pärnu-Kuressaare--Pärnu-Tartu, mis lühendaks tänast 6-tunnist (Tartu-Kuressaare) bussisõitu lausa 5 korda!! Näiteks võiks lennuk reede õhtuks jääda Kuressaarde ja laupäeva hommikul naaseda Pärnu kaudu Tartusse, korrates ringi pühapäeval-esmaspäeval. Samuti võiks graafik olla sünkroniseeritud Pärnu-Ruhnu lennuliiniga selliselt, et ka ruhnlased saaksid kord nädalas Tartusse lennata.

Selline liin (olgu siis 20- või 40-kohalise lennukiga) oleks igati tänuväärne ja leiaks täiesti kindlasti kõrge täituvuse, kuna pakuks kiiret ühendust tudengitele, õppejõududele, ettevõtjatele ja teistele.

Et sellist liini käiku panna, on vaja vaadata aga jällegi tervikpilti. Sellise liini ülalpidamine (kas või dotatsiooniga) on ebamõistlik, kuivõrd lennukile peaks leiduma rakendust ka muul ajal. Selle jaoks tuleks juba leida koostöövõimalusi kommerstettevõtetega (näiteks Nordica), kes võiks väikse lennukiga nädala sees korraldada ettevedu Helsinkisse ja Riiga.

Nordica mainimine viibki teema juba viimase punktini.

Nordica tulevikualternatiividest

Nordica puhul tuleb tahes-tahtmata ette pilt ühtesid ja samu ämbreid kolistavast poliitikust, kes kuidagi ei taha vigadest õppida. Süvenemata liigselt detailidesse (pikalt võiks muidugi kirjutada teatud "ekspertidest" nagu Taskila, kes Eesti esimese rahvusliku lennukompanii sisuliselt pankrotti lennutada aitasid), on ilmselge et tänases konkurentsisituatsioonis puudub Eesti rahvuslikul rahvusvahelisi lende opereerival lennukompaniil täiesti sõltumatul kujul mõte. Lihtsalt sel põhjusel, et konkurents on tihe, Tallinna kõrval on ka Riia ja Helsinki, kus samuti suured lennufirmad opereerivad.

See tähendab, et teha tuleb mingit sorti koostööd suuremate rahvusvaheliste lennufirmadega. Kui aga soovitakse, et see koostöö parandaks ühtlasi kohalike maksumaksjate ja koduste lendajate huve (ehk pakuks paremaid ühendusi), siis on ilmselge, et koostöö mistahes suvalise lennufirmaga, mingit kasu Eestile ei too. Kasu tooks üksnes koostöö naaberriikide lennufirmadega, ehk sisuliselt jäävad lauale Finnair, AirBaltic ja SAS. Nendest kolmest on kõige realistlikum "kosilane" ikkagi Finnair, kuna neil oleksid kõige selgemad kasud Nordica osalusest.

Miks läks jutt kohe üle osaluse teemale? Ikkagi põhjusel, et suuri illusioone luua ei maksa ning huvi oleks koostööst suuremal lennufirmal eelkõige sel puhul, kui sellel on ka piisav kontroll Nordca üle. Muul kujul on lihtsalt koostöö ebatõenäoline või pigem pinnapealne.

Potentsiaalset kasu – kui selline tehing Eesti riigi ja Finnairi vahel teoks saaks – oleks palju mõlemale poolele. Esiteks saaks Nordica hakata teostama Finnairile ettevedu (Tallinnast), mis tähendaks eestlastele olulisemalt paremaid ühendusi Helsinki kaudu, teiseks saaks Finnair kasutada Tallinnat enda n-ö lisalennujaamana, mille kaudu ka rahvusvahelisi liine opereerida.

Nagu kirjutas ka Neeme Raud – Finnair ongi peaaegu meie kodune lennufirma.

Finnairiga leibade ühte kappi panemisele on ilmselt ka muid alternatiive, aga midagi oluliselt positiivsemat neist küll ei kangastu. Põhilised alternatiivid oleksidki a) rahvusvahelisel turul sisuliselt täiesti võõraste firmade teenindamine, b) vaikne hääbumine, c) iseseisev virelemine koos massiivse riigi raha lennufirmasse matmisega.

Tallinna TV valimistejärgne sulgemine on tagasisamm Eesti pluralismile

Soovides anda värskele uudisele TTV sulgemisest lühikommentaari Eesti demokraatia toimimise valguses, panen kirja mõned mõtted, mis selle uudisega seoses tekkisid. Alustuseks ei saa jätta märkimata ETV uudiste eetris muhelemise saatel tehtud intervjuu sellest, kuidas "see ilma vaatajateta propagandakanal" lõpuks kinni läheb - ei jätnud isegi väikse taktitunde jagu ruumi selleks, et varjata rahvusringhäälingu suurt heameelt väikse konkurendi sulgemise teatest.

Tuleb samas märkida, et kuigi ma pole ise teab-mis TTV fänn või vaataja kunagi olnud, küll aga vaadanud mitmeid selle kanali poliitsaateid, et hästi teada: kanalil on olnud märgiline roll Eesti nõrga demokraatia toetamisel tugevama demokraatia poole. Kui 2011. aasta seisuga olime riigiga vajunud (tänu sisulistele teadlikele takistustele Eesti valimissüsteemis) poliitilisse ummikseisu, kus sai ilmseks, et üle 4 erakonna ei pruugigi enam üldse Eesti parlamenti pääseda, samas rahva vastumeelsus peavooluparteidele oli päris kõrge. Just selles poliitilises olukorras sai määravaks TTV olemasolu, mis hakkas pakkuma konkureerivat narratiivi peavoolumeediale Eestis, tekitades vabamat poliitilist diskussiooni. Muide, siinkohal pole palju lisada, et ka Peeter Ernitsa juhitud poliitikasaade "Vaba Mõtte Klubi" kandis selles osas täiesti arvestatavat rolli - saade, millest arvestatavas osas sai tuule tiibadesse tänane suurerakond EKRE. Selles saates oli külalisi ja debateerijaid kõigilt poliitilistelt tiibadelt ja eri maailmavaadete esindajatena.

Sel nädalal sai aga teatavaks, et Tallinna üsna värske linnapea hr Kõlvart teeb nüüd teoks Reformierakonna lubaduse ja sulgeb nimetatud telekanali. Ehkki see pole küll antud kontekstis kõige olulisem, on sellel värske riigieelarve lugemise kontekstis muuseas ka naljakas kõrvalmaik. Kindlasti polnud see nii planeeritud, kuid veidi tundub väljast vaadates siiski poliitilistele oponentidele mee mokale määrimisena.

Mida aga sooviks küll välja tuua, on asjaolu, et just Tallinna TV oli see kanal, kes enne valimisi valimisdebattidesse kutsus ka nende erakondade esindajad (näiteks Rohelised, Elurikkuse erakond jt), keda ERR-i debattidesse sisse ei lastud. See polnud mitte üksnes kena demokraatlik zest nende erakondade suunas, vaid kandis ka tasakaalustavat rolli. Just neil hetkedel, mil ühiskonnas toimub tugev polariseerumine või vastandumine, on säärastel veidi alternatiivsetel telekanalitel oluline roll ühiskonnas probleemide vahendamisel ja tülipunktide arutlemisel. Seda oli hästi tunda nii eelnimetatud "Vaba Mõtte Klubi" saates kui ka teistes TTV poliitsaadetes.

Kui TTV sulgemine oli tõesti puhtalt rahaline otsus, siis selle otsuse tagant paistavad harimatuse ja ettenägemisvõime puudumise kõrvad. Teisiti lihtsalt ei saa põhjendada paljude inimeste seas siiski populaarsete saadetega kanalis sulgemist. Sealhulgas terve hulk kultuurisaateid, mida vaatasid meeleldi paljud eakamad inimesed, jne. Siinkohal pole palju ka tunnustada, et TTV pole siiski päris ammu enam tüüpiline propagandakanal, vaid on alates Jüri Ratase valitsemisajast kandnud siiski hoopis teistsugust mentaalsust (kuigi jah, nagu sai mainitud, oli üksikuid neutraalseid poliitsaateid seal ka varem). 

Kokkuvõttes ei ole nüüd enam rahvusringhäälingul enam seda konkurenti telemaastikul, kes aastatel 2011-2019 siiski arvestatavat konkurentsi uudiste ja poliitika kajastamisel pakkus. Samuti jääb ära laiema vaatajaskonnaga kultuurisaadete pakett, mida samuti allesjäävad kanalid kindlasti pakkuma ei hakka.

Kas see on järjekordne näide peatükist: Eesti riik on liiga kallis, et nii väike rahvas seda üleval suudaks pidada?! Ja kui Eesti tõepoolest kollase meedia juhtimisel ja progressijutlustajate eestvedamisel sammub ainult kommertskanalite meediaruumi toel üha süvenevasse amerikanismi, siis mis see Eesti lõpuks on, kui ilmetu osariik??

Estonia katastroofi õppetunnid merepääste seisukohalt
 25 aastat hiljem

Kas tänane Eesti mere- ja maastikupääste võimekus vastab reaalelulistele vajadustele?*

Tänavusel aastal, mida võiks nimetada ka paljude "aastapäevade" aastaks, on muuhulgas ka Eesti ajaloo suurima tsiviilkatastroofi 25. aastapäev.  Pole üleliigne lisada, et tegu oli 20. sajandi  ohvriterohkeima laevahukuga Euroopas rahuajal (arvestades, et Titanic, mis uppus samuti rahuajal, läks põhja siiski Ameerika maailmajaos Kanada ranniku lähistel). https://en.wikipedia.org/wiki/MS_Estonia  Ei soovi käesolevas kirjutises korrata erinevaid vandenõuteooriaid, vastuolusid lõppraportis ega meenutada pikemalt kaasnevaid uurimisi ja vaidlusi, mis "Estonia" hukust saadik on korduvalt läbi käidud, vaid pigem sooviks anda mõningase hinnangu sellele, kas oleme riigina katastroofist teinud piisavad järeldused ja ka päästevõimekusi sellest lähtuvalt arendanud.

Pole vist palju eestlasi, kes  (kui vanust 1994. aastal juba piisavalt oli) ei mäletaks seda konkreetset päeva tänaseni (umbes samuti, nagu kõik mäletavad seda, mida nad tegid NY tornide kukkumise ajal). Nooremale lugejale või loo unustanud vanemale lugejale lühikokkuvõte katastroofist oleks järgnev. Reisiparvlaev "Estonia", mis vastas kõigile ametlikele meresõidunormidele ja omas meresõiduklassi Läänemerel sõitmiseks läks ülikiiresti ja ilma eriliste eelnevate ohumärkideta teel Tallinnast Stockholmi tormisel merel külili ja vajus merepõhja 1994.aasta 28. septembri varahommikul. Laeva uskumatult kiire uppumine tekitas hulgaliselt vandenõuteooriaid, eriti seoses pommi või muu plahvatusega, mis oleks selgitanud laeva säärast uppumist. Uurimiskomisjoni lõpparuandes leiti aga, et laeva uppumine tulenes laeva nõrkadest visiirikonstruktsioonidest, mis halbade asjaolude kokkulangemisel purunesid, viies laeva merepõhja. Oluline on vahest ka märkida, et laeva konstruktsiooniline nõrkus kindlasti ei olnud päris laest võetud, kuna ka näiteks "Estonia" sõsarlaev MS Bluefort / Diana II oli 1989. aastatel sattunud tõsisesse merehätta (küll päeval ja ranniku lähedal), kuna laev hakkas sisse võtma vett. Samal ajal ei oska siin üheselt väita,  kuivõrd sarnased need laevad tegelikult konstruktsiooniliselt olid või kuivõrd sarnanesid need kaks mereõnnetust, millest ühest kujunes tsiviilkatastroof. Keda teema huvitab, saab pikemalt lugeda. Sissejuhatavalt:  https://en.wikipedia.org/wiki/MS_Bluefort

Samuti on oluline märkida, et "Estonia" katastroofi järel teostati kaks sõltumatut uurimist. Kui nn ametlik, Eesti-Soome-Rootsi ühiskomisjoni (JAIC) raport tõi põhjuseks visiirikonstruktsioonide nõrkuse, siis ehitajatehase Meyeri raport tõi õnnetuse peamise põhjusena välja järjekindla hooletuse ja sellesttuleneva väidetava laeva merekõlbmatuse. Tehase uurimisraportis toodi välja nii praod visiiri sulgemisel, vee pidev lekkimine laeva, jne. Siinkohal ei oska küll kommenteerida, kui täpsed Meyeri uurimuse väited laeva seisukorra kohta olid, aga üheselt neid pole ka avalikkuses ümber lükatud (kuigi võib ilmselgelt küsimärgi alla seada uurimiste lahknevuste motiivid). Ainsaks tõsiseks argumendiks, mida ei eita ka JAICi raport, on see, et "Estonia" rambi taga puudus täiendav veekindel uks, mida nõudnuks avamerel sõitmise normid (ilma igasuguse huumorita võiks Läänemere puhul küll täiesti realistliku kohtuvaidluse argumendina olla ka küsimus, kas tegemist Läänemere puhul on tegu merega - geograafid on läbi ajaloo seda maailmas ainulaadset riimveelist aeglaselt voolavat veekogu pidanud ka hiigeljõeks, laheks või ka paisjärveks), piiriks loetakse 20 meremiili distantsi rannikust. Tuleb aga nentida, et Tallinn-Stockholmi liini puhul praktiliselt ei väljuta sellest kaugusest - kui selle nõude osas keegi midagi valesti tegi, siis eelkõige laeva marsruudi eest vastutaja, kes ei oleks tohtinud seda laeva rannikust kaugele marsruudile lubada. Nn ametlik JAIC raport seda küsimust aga pikemalt ei käsita.

Sündmuste kirjeldustega jätkates: kuna kahe raporti ja lisaks paljude pääsenute ütlused kellaaegade osas lähevad mõnes osas lahku, siis võib kõige objektiivsemalt sündmused kokku võtta umbes nii: pärast teatud kahtlasi helisid laeva alaosast (umbes kesköö paiku) ja laeva kreenisolekut (kogu reisi vältel), millalgi enne kella 1 öösel hakkas laeva tungima vesi. Ametliku versiooni järgi oli põhjuseks vöörivisiiri nõrgad kinnitused, mis viisid visiiri murdumiseni ja laeva halva konstruktsiooni tõttu murdes koos sellega lahti sissesõidurambi. Selle tagajärjel täitus kogu autodekk veega, mis laeva püstvuse seisukohalt oli kriitiline, kuna autodekile tunginud veemass oli piisavalt suur, et laev korraga uputada. Kellaajad toimunu kohta (eriti sündmuste alguse kohta) on üsna lahknevad, kuid ligi 1000 reisijaga parvlaev uppus täielikult umbes 30 minutiga või isegi kiiremini (30 minutiga kadus veepinnalt! sic!), jättes selle õnnetutele reisijatele ülimalt vähe aega laevast pääsemiseks. Nii Mayday kutsung "Estonia" kaptenisillalt, kui ka kõigi pääsenute kirjelduste järgi said inimesed laeval (nii meeskond kui ka reisijad) toimuvast aru alles siis, kui laev oli umbes 20-30 kraadises kreenis - ja vajus kiiresti. Miks nimetatakse seda  Euroopa lähiajaloo üht karmimat laevahukku katastroofiks? Eelkõige ikka põhjusel, et kaasaegne reisilaev muutus loetud minutitega raudseks lõksuks, kust ei olnud võimalik ilma hea õnne ja tugevate lihasteta välja pääseda. Tulemuseks oli tohutu suur hukkunute arv ja rahvusvaheline tragöödia. Enamik hukkunutest olid rootslased, teisena suurim rahvusgrupp eestlased. Eestlastest inimohvrite arv on märkimisväärne selle mikrorahvuse rahvaarvuga võrreldes. Ilmneb traagiline paradoks, et "Estonia" katastroofis läks ööga kaduma sama proportsioon inimelusid, kui USA kaotas kümnendi vältel terves Vietnami sõja käigus (proportsioonis rahvaarvuga).

Arvestades nimetatud katastroofi tõsidust ja kõrget verehinda, pole palju lisada paari üsna hirmuäratavat väidet (millel on olnud ka mitmeid tunnistajaid) ja mis ei pruugi aga võivad olla seotud laevahuku põhjustega. Esiteks väide, mida on "Pealtnägija" mitmetes saadetes mainitud korduvalt paari kümnendi jooksul: nimelt nägid üsna mitu tunnistajat vahetult enne "Estonia" viimast väljumist Tallinnast, et laeva luuk avati uuesti  ja sinna sõitsid peale militaarsõiduki välimusega veokid (2-3 tükki). Aastaid naeruvääristati seda väidet, kuid 2000-tel aastatel tunnistas üks Rootsi tollitöötaja pensionile minnes avalikult, et endise Nõukogude Liidu salajane (raadiotehnilise või militaarelektroonika) relvavedu parvlaev "Estonial" tõesti septembris 1994 aset leidis ning see oli kooskõlastatud kõrgemate võimukandjate poolt (jätkuvalt on ümber lükatud küll väidet, et see toimus ka huku ööl). Siiski tundub ülimalt ebatõenäoline, et mitu erinevat tunnistajat ja ka see nimetatud eluaegne tollitöötaja ühesuguse asja välja mõtlesid. Seos laevahukuga on muidugi omaette küsimus. Teine üsna hirmuäratav, samuti osade tunnistajate/sukeldujate poolt väidetud asjaolu on see, et "Estonia" vraki väliskeres on allpool laeva loomulikku veepiiri auk, mis peab olema plahvatuse vms loodud. Seda "auku" muidugi ametlikult dokumenteeritud pole ja isegi kui see eksisteerib, oleks seda tänapäeval lisaks vanusele ja meresügavusele selles kohas väga raske leida, kuna laev lebab parema külje peal, kusjuures vööriga meresüviku sügavamas osas.

Estonia viimane raadioühendus maailmaga: https://www.youtube.com/watch?v=V5tbah19qo8

Millised võiksid olla tänapäevani aktuaalsed  õppetunnid sellest katastroofist Eestile?

1) Kõige aktuaalsem küsimus veel 25 aastat hiljem: kas Eestil kui pika merepiiriga riigil on tegelikele vajadustele vastav merepäästevõimekus? Üks karmimaid "Estonia" õppetunde oli see, kui keeruline on suurt hulka inimesi kiirelt avamerelt päästa. Eestil puudus 1994.aastal selle operatsiooni jaoks võimekus täielikult, kahjuks puudub see võimekus ka täna. Kui meedias on avalikult tunnistatud korduvalt, et Eesti päästekopterite arv pole piisav https://www.err.ee/607387/ka-kolmest-paastekopterist-on-eestile-vahe siis võiksid poliitikud juba ammugi tõsiselt kaaluda iseseisva militaarse õhupäästevõimekuse loomise. Isegi riikidel, nagu Läti ja Leedu, kelle merepiirid on hulga väiksemad ja pole saari, omavad oluliselt suuremat õhuväge kui meil.

Siinkohal ettepanek, et Eesti võiks tõsiselt kaaluda vähemalt ühe maa- või mereväe kopterieskadrilli loomist, mida saaks kriisiolukorras kasutada nii merel kui maastikul päästeoperatsioonide teostamiseks.

2) Pääste- ja kriisikeskused peaksid olema hädaolukorras valmis võtma vastu suurema hulga inimesi ja neid keskuseid võiks olla Eestis mitu, et võita kriitilist eluaega.  "Estonia" katastroofi toimumises ja tagajärgedes oli palju uskumatuid külgi, aga üks uskumatumaid oli see, et isegi kui "raudlõksust" oleks napi 300 inimese asemel välja pääsenud näiteks 700, oleks väga tõsiselt küsitav, palju neid oleks sellegipoolest pääsenud. Reisilaev "Mariella" oli "Estonia" kohe sabas ja jõudis juba vähem kui tunniga sündmuspaigale, aga ilmnes ränk kainestav asjaolu, et reisilaev ei olnud päästeoperatsioonideks mõeldud ja tormises meres olid nad peaaegu täiesti abitud kellegi aitamiseks. Kui kopterid lõpuks lendama hakkasid, oli neid esiteks vähe, teiseks aga võttis inimeste transport palju kriitilist aega, kuna päästekeskused rannikul asusid piisavalt kaugel. Kümned inimesed külmusid vees (või parvedel) surnuks päästmist oodates.

Muide, siinkohal pole palju mainida, et kuigi "Estoniaga" seoses räägitakse "jäisest" veest, mis septembrikuu kohta kindlasti ülemäära soe polnud, kuid veetemperatuur huku ajal oli siiski ligemale 10 kraadi. Milline oleks pääsenute number sarnase katastroofi korral, kui temperatuur oleks 2 kraadi (mis on meie kliimas täiesti tavaline)? 8 talisuplejat ja noorsportlast?

Tõsiselt võttes peaks igal arenenud mereriigil olema võimekus enda territoriaalveest ja selle lähedusest olema võimekus jõuda tõsises hädaolukorras inimestele appi 30 minutiga hädaabikutsest alates. Sellist ülesannet kergendaks kindlasti, kui valmisolekus kopteribaase oleks riigis mitu (näiteks Tallinn, Kuressaare, Tartu, Haapsalu, ja Rakvere), igaühes vähemalt 2 kopterit. Ka merekriisi valmidusega haiglaid võiks olla üle riigi mitu (nt Kärdla, Kuressaare, Tallinn, Pärnu)

3) "Estonia" hukuga seoses võeti paljudes riikides tarvitusele täiendavaid turvameetmeid ja ohutusvahendeid, et sarnaseid katastroofe ei peaks kunagi korduma. Muuhulgas arendati  välja erinevaid süsteeme, kuidas reisijaid ohutumalt laevalt maha saada ja parvedele pääsemist lihtsustada. Muide, "Estonia" huku järel süüdistati täiesti häbita isegi meeskonnaliikmeid, justkui nood oleksid olnud kehva väljaõppega. Ometi suutsid nad enneolematult rasketes oludes siiski jagada reisijatele (kes "raudsest lõksust" pääsesid) päästevahendeid ja avada päästeparvi. 

Piisavalt seda muidugi teha ei jõutud ja nii jäid nii mõnedki pikaks hulpima jäisesse merevette, mis saigi neile lõpuks saatuslikuks. Siit ka mõte, mille rakendusest ma ei ole maailmas palju kuulnud: miks ei võiks päästekopterid olla varustatud ise täituvate miniparvedega (6-8-le inimesele), mida kopteritest alla loopida. Tänapäeval võiks need päästeparved olla varustatud nii alumiiniumkattega (fooliumilaadne) soojakostüümide kui ka näiteks turgutava joogipoolise-söögipoolisega.

Sellised lahendused ja abimeetmed takistaksid ligilähedastegi katastroofide või suurõnnetuste kordumise, kuna vähemasti suudetaks abi anda õigeaegselt ja operatiivselt.

Lõpetuseks

Kuigi vandenõudest ja lõpututest katastroofiga seotud vastuoludest pikemalt tõesti kirjutada ei sooviks, siis lühikokkuvõtte annaks siiski katastroofi vahest kõige kurioossematest asjaoludest:

 > kaptenisillal ei olnud kuni kreeni vajumiseni infot autodekile tunginud veest, kuigi väidetavalt saadeti seda kontrollima eraldi vahimadrus (laevamehaaniku häire peale). Mis veelgi huvitavam: tuli raadio hädaabikutsungitest (avalikult kuulatav, näiteks ülalviidatud lingil) sõnum, et "neil on sillal blackout". Ometi ei räägi pääsenud reisijatest elektrikatkestustest või pimedusest laevas. Vastupidi on räägitud "tuledes laeva uppumisest". Alles päris viimasel minutil enne hädaabikutsungi lõppu suutis meeskond anda uppuva laeva koordinaadid. Ametlikus versioonis on viidatud, et need võidi käsitsi võtta kaardi abil. Keegi pole aga selgitanud, mis blackout'ist rääkis abi kutsuv kaptenisild?

> laev vajus sellise kiirusega, et vandenõuteoreetikutel ja isehakkanud uurijatel on tekkinud erinevad teooriad täiendavatest "aukudest", "plahvatustest" jne. Kuigi ametlikult mingeid tõendid sellistest asjadest ei leitud, on mereajalugu jäänud kummitama küsimus, kuidas see kaasaegne ro-ro tüüpi parvlaev nii lühikese ajagfa veepinnalt kaduda sai. Seda imestas ka appitõttanud "Mariella" kapten? On arvatud ( ja mina pole siinkohal pädev arvamust avaldama), et õhukotid laeva alumistel dekkidel oleksid pidanud laeva pikemalt vee peal hoidma ja sellise kiirusega laeva täielik uppumine üksnes visiiri murdumise teel polnud reaalselt võimalik.

> Kannatanuid esindanud organisatsioon (mille lõi rootsieestlane Gunnar Bendreus) esitas 1995.aastal hagi Pariisi kohtule, kahjude hüvitamiseks kannatanute peredele. Süüdistatavateks olid Saksa laevatehas, Rootsi meresõiduamet ja meresõidulubasid kinnitav Bureau Veritas. Kuna viimase peakontor asub Pariisis, toimuski kohtupidamine Prantsusmaal. Asja "menetleti" 25 aastat ja kokkuvõttes kohtuasi lõpetati ilma esitatud kahjunõudeid  sendi võrragi hüvitamata.

> Nimetatud värske kohtulahend 2019. aastast on huvitav kontekstis, et Eesti-Rootsi ametlik rahvusvaheline uurimiskomisjon (üle 20 aasta varem) just laeva konstruktsioonilised vead peamiseks õnnetuse põhjuseks tõi. Kui laeva konstruktsioon oli reisjateveoks kasutamiseks ohtlik, siis just laevaehitaja või merekõlblikkust tunnistanud büroo (Bureau Veritas) oleks pidanud talupoja loogika järgi mingitki vastutust juhtunu eest kandma. Tollase Eesti-Rootsi uurimiskomisjoni liige, laevandusinsener H. Levald esitas ka detaili, et laeva püstvuse seisukohalt olulist informatsiooni vee autodekile sattumise stsenaariumi korral ei olnud esitletud laeva ohtusdokumentides (see info oli üldse käsitlemata). Komisjoni sisemiste vastuolude ja rahvuste erimeelsuste tõttu (ka väidetava osade materjalide varjamise tõttu rootslaste poolt) astus algne komisjoni esimees Andi Meister kohalt tagasi. Ta on kirjutanud "Estonia" juhtumist raamatu "Viimane logiraamat"

https://www.aripaev.ee/uudised/2001/06/11/pariisi-kohus-hakkab-arutama-estonia-hukku

> Aastaid hiljem on üks pensionärist Rootsi tollitöötaja tunnistanud meediale, et "Estonia" laevaga veeti 1990.te alguses mingil riiklikul tellimusel regulaarselt  Nõukogude päritolu militaartehnikat ning oli käsk seda lasti mitte kontrollida. Küsitav küll on, kas selline asjaolu saab kuidagi seotud olla laevahuku endaga.

> Väga paljudest muude "põnevate", kahtlustäratavate või seletuseta asjaoludest, mida "Estonia" katastroofiga on välja toodud (millest mõnel võib ka tõepõhi olla) jääb kirsina tordil kindlasti ligi tosin eestlastest meeskonnaliikmete nime, kes olid algsetes pääsemisnimekirjades, aga hiljem sealt kadusid. Erinevate meedialugude, artiklite, intervjuude ja populaarkogumike väidete põhjal olevat mitut neist inimestest elusast pärast ka laevahuku järel nähtud ja mõnda lausa ametlikult haiglast välja kirjutatud. Päris luuluks või kokkusattumuseks neid pidada tundub ehk liialdus, aga ühtki mõistliku seletust nende inimeste kadumisele pole tulnud ega ilmselt saagi anda. Pisut arusaamatuks on ka jäänud, kuidas oleks sellist asja võimalik nii massiivselt varjata. Igal juhul oli pääsenute arvudega suuri lahknevusi, mis teatud alust vandenõudeteooriatele annavad. Muuhulgas ei lange kokku "Mariella" laevaga ametlikult päästetute arv selle arvuga (isegi ligilähedaselt), mida selle laeva kapten on dokumenteeritud intervjuus nimetanud.

Kindlasti tuleb toimunu asetada tolle tärkava, kiireltareneva, uskumatult segase ja vägivaldse ajastu konteksti. Inimestel ja riikidel oli siis nii palju muid muresid, millega idabloki lagunemise järel tegelda, et paljud mõistatused sellest segadusest ilmselt ka tekkisid - ja ehk sel põhjusel ka lahendamata jäid. Vahest võib "Estonia" katastroofi ennastki vaadelda teatava ajastu lõpu sünge sümbolina.

* muuhulgas annab üsnagi realistliku päästevõimekusest (mis kahjuks üleliia palju ei erine tänasest, kuna piisavat õhupääste võimekust Eestil tänaseni pole) 1994.aasta tormisel merel "Estonia"-lt pääsenute lugusid vahendanud TV3 saatesari: "Ma pääsesin Estonia katastroofist"

Kas rahvusvaheline õigus lõppeb Grööni meres?

Värskest Sven Sakkovi  intervjuust ERR-is peegeldub Eesti välispoliitika häirivalt jõhker silmakirjalikkus ja meedia kaasabi selle silmakirjalikkuse evimisel

Tänasel sümboolsel MRP LXXX aasta- päeval ja Balti keti XXX aastapäeval pole üleliigne meenutada, et mitte kogu Baltikum ega ka mitte terve Eesti Vabariik ei vabanenud Nõukogude  Liidu lagunemise järel okupatsioonist. Mis puudutab välispoliitikat, siis erinevalt Lätist** ja Leedust, väldib lõviosa Eesti poliitikud koduse Petserimaa kõrval isegi paljusid rahvusvaheliselt märksa suuremaid iseseisvumise tõkestamise näiteid, nagu on juhtunud Kataloonias.

Alustaks aga kodukamaralt. Veidi üle 5% Eesti riigist, mis juba 1920-tel aastatel, saavutas kõigi maailma suurriikide tunnustuse (pärast Tartu rahulepingu alusel vastastikkust tunnustamist Nõukogude  Venemaaga). Väikeriik mis saavutas kangelaslikus Vabadussõjas ja võidukas Landeswehri sõjas (viimast peetakse üldiselt küll Vabadussõja osaks, kuid baltisakslastega toimunud verise relvakonflikti äärmiselt kõrge organiseerituse taseme, tulejõu ja erineva poliitilise tausta tõttu, võib vaadelda ka Vabadussõjast eraldiseisva ajaloosündmusena), suutis lisaks rahvusvahelisele tunnustusele pidadada kahe maailmasõja vahel üleval oma sõjaväge, diplomaatiat, riiklikku suveräniteeti, see tähendab sõltumatut põhiseaduslikku korda - riiklust, mis taastati 1991. aastal restitutio ad integrum põhimõttel - on ka täna, 28 aastat pärast taasiseseisvumist, võõrriigi kontrolli all. Suurem osa sellest alast kuulus ajaloolisse Petseri maakonda, Eestis tuntud ka selle piirkonna põlisetnose järgi Setomaana. Legislatsiooni selle probleemi lahendamiseks pole senini saavutatud. Küll aga läheb senine Eesti välispoliitika Petserimaa puhul sisulisse vastuollu Sven Sakkovi poolt intervjuus korduvalt kinnitatud sõnumiga, justkui tänapäeva "läänelike väärtuste" järgi, mida ka Eesti jagab - ei saaks rahva tahte vastaselt ühtegi territooriumi kellelegi müüa või üle anda. Eesti senine välispoliitika näitab risti vastupidist.

 Käesoleva kirjutise autoril õnnestus 1. juunil 2013. aastal osaleda piirilepingu saagale pühendatud konverentsil Rahvusraamatukogus. Väärikal konverentsil, kus teiste seas esinesid auväärsed rahvuslased Jüri Toomepuu, Jaak Roosaare, Ando Leps, Jüri Estam jt; meenutati muuhulgas arvukaid petitsioone ja pöördumisi (sinna juurde ka iseseisvusperioodi jooksul mitmeid rahvarohkeid meeleavaldusi Riigikogu ees) Petserimaa elanike poolt EV valitsuse poole, arvata Petserimaa uuesti de iure Eesti koosseisu.  Argipraktika ja isegi Eesti välispoliitika retoorika on liikunud risti vastupidises suunas, kustutades järjekindlalt kõik märgid sellest, et Petserimaa alad de iure tänaseni riigi koosseisu kuuluvad. Poliitikud väldivad teemat juba aastakümneid ja väga meelekindlalt. Mitte kunagi ei lähe mul meelest Petserimaa esindaja sõnad sellel ajaloolisel üritusel: "See on kõige masiivsem inimkaubanduse juhtum Eesti vabariigis."  Petserimaa kaasuses niisiis Eesti riik eitab mitte ainult selle kuulumist de iure oma riigi koosseisu, vaid on aastakümneid ka eitanud selle ala elanike õigust oma riikliku kuuluvuse üle hääletada.

Mida väitis siis Sakkov paari päeva eest U.S.A. presidendi ja Taani riigi vahel puhkenud väikse poliitilise skandaali ERR-ile kommenteerides? Üsnagi läbimõtlematult ja kiiret diagnoosi pannes arvas Sakkov, et sellised ettepanekud  (osta teisele riigile kuuluvaid alasid või autonoomseid piirkondi) kuuluvad 19.sajandisse. Esiteks on naiivne arvata, et selliseid tehinguid või vähemalt ettepanekuid tänapäeval ei tehta. Mitte palju aega tagasi sõlmisid Hiina ja Venemaa piirilepingu, millega Hiinale anti tagasi umbes 180 ruutkilomeetrit territooriumi (okupeeritud millagi 1920-tel). Vaidluses Kurillide üle Venemaaga on aga Jaapan pakkunud Kurilli saarte eest vahetuskaubaks sisuliselt suuremahulist majandusabi. Kui on väidetud XXI sajandist saab Aasia sajand, siis ei maksa  tänapäeva Aasia diplomaatia näiteid ka mitte meil märkamata jätta. Ajalugu võib võtta ettenägematuid pöördeid, kuid valdavalt on tegu siiski eelmiste arengute kordumisega variatsioonides. Seega on naiivne arvata, et säärased tehingud ei pruugi tänapäevalgi korduda, nagu intervjuus toodud Alaska näide.

Omaette küsimus on muidugi eri viisid kuidas diplomaatiat aetakse - siinkohal pole kirjutise autor kindlasti ekspert ütlema, millised on korrektsed viisid taoliste ettepanekute tegemiseks. Ilmselt on selliste ettepanekute tegemiseks või arutamiseks paremaid kanaleid, kui avalikud. Küll aga julgen arvata seda, et Eesti meedia ei peaks sääraselt liitlasriikide vahelisi küsimusi (eriti kui mõlemad neist on meie riigi julgeolekupoliitika olulised partnerid) võtma avalikult kommenteerida või arvustada. Eriti veel riigimeedia.  Ning eriti ei peaks seda tegema võrdlemisi tühiste või alles värskelt üles kerkinud ideede pinnalt.

Hoopis sisulisem küsimus Eesti jaoks (ja isegi laiemalt), kui näiteks Gröönimaa müümine U.S.A.'le, on Petserimaa küsimus. Naljakal kombel on antud küsimused rahvusvaheliselt mõõtmelt mõnel skaalal täiesti võrreldavate suurustega, kuna maailma suurimal külmal saarel elab kõigest 56 000 elanikku (ainult veidi rohkem, kui okupeeritud Petserimaal). Kuid reaalsuses on Petserimaa küsimus aga  Eesti tuleviku jaoks sisuliselt oluliselt ja juriidilist lahendust vajavam, kui näiteks üks U.S.A. potentsiaalne äritehing Taaniga. Et Petserimaa kaasus on üsna pika ajalooga (1944. aastast alates), siis täielikku ülevaate andmiseks tuleks tavalugejale anda üsna pikk ülevaade, mis teeks aga käesoleva lugemise liiga venivaks.

Seega piirduks siinkohal tutvustava lühikokkuvõttega: Stalini diktaadi all valitsetud Nõukogude Liit vallutas II maailmasõja käigus 1944.aastal 100% Eesti Vabariigi aladest, sisuliselt taastades okupatsiooni, millega alustati 1941.aastal. Seejärel, erinevatel põhjustel, aga peamiselt seetõttu, et rahvusvaheline olukord oli alles segane, Ameerika sõduri saabas jõudnud välja juba Euroopa südamesse ja Eesti sõdurid  Saksa poolel olid 1944.aasta kaitselahingutes Narva rindel ja Sinimägedes näidanud üles meeletult kõrget kaitsetahet, kahtles NSVL-i juhtkond selles, kas Baltikum jääb II maailmasõja järel NSVL-i koosseisu (selle viimase kahtluse kohta on erinevaid tõendeid ka väga erinevatest arhiivimaterjalidest, mida hetkel ei oska küll kohe viidata, aga mis on ajalookirjanduse põhjal üldteada fakt; sarnane ebakindel olukord valitses Baltimaade osas perekond Meri mälestuste põhjal muide ka Beria valitsusperioodil Stalini surma järel). Igal juhul otsustas NSVL-i juhtkond segastel aegadel II maailmasõja lõpul koheselt eraldada "vabastatud ENSV" koosseisust umbes 5,2% territooriumist. Nimetatud otsused tehti väga kiiresti ja räpakalt, minnes vastuollu isegi ENSV enda seadustega (viimane asjaolu on küll ebaoluline, kuna tegu polnud Eesti mõistes seadusliku võimuga).

Nüüd ajalooraamatus kiirelt edasi astudes jõuame kusagile 1990.-te aastate keskpaika, kus erinevad Eesti enda "patriootlikud" poliitikud ja valitsused täiesti vastutustundetult, läbimõtlematult ja otseselt vastuolus Eesti Vabariigi õigusjärjepidevuse (ning rahvaste enesemääramisõigusega) uue poliitilise joone, mille järgi Petserimaa ja Narva-taguse võib lihtsalt üle anda Venemaale, ilma igasuguse referendumi, Tartu rahu muutmise viiteta või üldse mainimatagi, et tegu on seni de iure Eestile kuuluvate aladega. Sisuliselt tähendab selline käsitlus nende "patriootide" poolt, et Eesti ise tunnistab Eesti astumise NSV liitu vaikimisi vabatahtlikuks ja eitab seejuures üleüldse Petserimaa ebaseaduslikku anastamist. Sest pangem tähele: juttu pole mitte alade ära kinkimisest või müümisest (mis pattu osutab Sakkov ameeriklaste ettepanekule) - Petserimaad üldse ei tunnistatagi Eesti riigi territooriumina!?!   Tuleb veel märkida, et taasiseseisvunud Eesti ajaloos esines ka teatud relativistlikke suhtumisi ja kiirelt isegi esialgsetest seisukohtadest kõrvale libisemist. Näiteks peaminister Andres Tarandi sõnavõtus (milles avalikkus esimest korda kuulis Petserimaa äraandmisest, kuigi Tarandil selliseks otsuseks volitusi polnud) olid alade äraandmise tingimustena toodud ikkagi ühemõtteliselt Tartu rahu tunnistamine/viitamine uues piirilepingus. Hiljem taganeti üldse igasugusest nõuetest (justkui Eesti riik oleks tekkinud Jeltsini armust). Sisuliselt eitati selle "uue poliitikaga" kõike seda, mida Balti rahvad olid 1989-1991 välja võidelnud - see on MRP hukkamõistu ja õiguse taastada enda riigid 1939.aasta piirides.

Küsimus pole niisiis alade tagasisaamises, vaid eelkõige lihtlabases valetamises. Valetamises, mille vastu nii südikalt 1980-te aastate ärkamisajal sõditi. Selline silmakiri pole mitte lihtsalt ülekohtune Setumaa elanike suhtes, vaid see on ülekohtune kõigi nende inimeste suhtes, kes aastatel 1940-1991 Eesti riigi taastamise nimel võitlesid, kannatasid või langesid. Siinkohal ei ole küsimus mitte niivõrd alade tagasisaamises või mitte tagasisaamises, vaid peaasjalikult on küsimus juriidiline ja seotud rahvusvahelise õigusega. Kokkuvõttes: kui Eesti välispoliitika lähtuks Sakkovi esitletud "21.sajandi" väärtustest, siis ei saaks mitte kunagi saanud võimalikuks ükski piirilepinguprojekt ilma referendumita Petserimaal* Õnneks tänini uut piirilepingut veel siiski ratifitseeritud pole. Loodame, et lähemas tulevikus Riigikogu tühistab selle häbiväärse ja õigusjärjepidevuse vastase lepingu.

Kahjuks sarnast silmakirjalikkust Eesti poliitikas näeme ka paljude muude kaasuste puhul välisriikide osas. Mainimist väärib näiteks Kaukaasia territoorium Abhaasia, mida väga truult Eesti välispoliitilises peavoolus nimetatakse juriidiliselt Georgia (Gruusia) alaks de iure (iroonia muuhulgas ju selleski, et Abhaasia puhul seda märgatakse, aga Petserimaa puhul mitte) - ehkki mulle isiklikult jääb küll arusaamatuks, miks Abhaasial ja selle umbes 230 000 elanikul  on vähem õigust iseseisvusele, kui Gröönimaal? Eriti arvestades, et inimkonna ajaloos pole Pärnu suuruse elanikkonnaga saarel sõltumatut riiklust kunagi ajaloos olnud. Samal ajal Abhaasial, kes pidas 1990-tel Gruusiaga maha verise kodusõja, on muuhulgas olemas täiesti ajalooline kirjakeel ja on varakeskajal olnud isegi enda kuningriik. Kui mikroskoopilise Kaukaasia piirkonna Abhaasia näide on  tõesti ehk pisut keeruline, seoses Venemaa otsese seotusega Abhaasia külmutatud konflikti (Abhaasia on de facto tänapäeval Venemaast täielikult sõltuv ala), siis märksa selgepiirilisem on Kataloonia (üle 7 mln elanikku) kaasus.

Kataloonia ajalugu võib edukalt võrrelda Leedu ajalooga. Ehkki katalaanidel ehk pole nii selgelt eristuv keel (pigem on neil tegu hispaania keele dialektiga), kui balti rahvastel ning nad pole keskaegses Euroopas rajanud oma suurriiki, nagu tegid seda keskajal Leedu vürstid, siis ometi on tegu pika iseseisva ajalooga riigiga. Otsene paralleel Leeduga tekib seoses sellega, et mõlemad Kesk-Euroopa perifeerias (üks põhjas, teine lõunas) asuvad riigid kadusid umbes keskaja lõpus maailmakaardilt, seoses suurema naabriga ühinemisega. Kui Leedu sai I maailmasõja järel vabaks - küll selle hinnaga, et Poola hõivas kahe maailmasõja järel sõjalise jõu abil Ida-Leedu alad (koos Vilniusega) - siis Kataloonial iseseisvumine XX sajandi alguses ebaõnnestus. Põhjuseid oli kindlasti mitmeid, aga mitte väheoluliseks võib pidada asjaolu, et korraga vabanenud Ida-Euroopa riigid olid üksteisele ühtaegu naabritena julgeolekupuhvriteks. Samuti mängib rolli fakt, et kokku polnud varisenud, mitte ainult Vene ja Saksa impeeriumid, vaid et ka Poola riik oli üle 100 aasta olnud okupeeritud vasallriik. Vaatamata sellele nad siiski üritasid veel XX sajandil suveräänsuse taastamise järel jätkata enda peremehestaatust naaberriigis Leedus. Kataloonia õnnetuseks Hispaania näitel sellist impeeriumi kokkukukkumist, nagu Ida-Euroopas toimus, neil ei olnud. Igal juhul oleks äärmiselt küüniline tänases Eestis, mis alles 30 aastat tagasi maailmalt (taas)tunnustamist otsis, eitada Kataloonia õigust iseseisvusele või suuremale autonoomiale. Lõpetuseks ei maksa unustada, et 32 000 ruutkilomeetrise pindalaga Kataloonias elab rohkem elanikke, kui Balti riikides kokku.

Solidaarsuse mõttes on Läti ja Leedu vähemasti avaldanud viimastel aastatel korduvalt avalikku toetust Kataloonia iseseisvuspüüdele. Eesti poliitikud jätkanud aga enda silmakirjapoliitikat.

* põhjus, miks toon blogis välja eelkõige just Petserimaa - kuid mitte Narva-taguse - on alade suuruste erinevus. Narva tagune kitsas maariba saadi Eesti koosseisu Tartu rahu sõlmimisel pigem läbirääkimiste tulemusel julgeoleku kaalutlustel. Ajalooline etniline Eesti ala piir on juba muinasajast jooksnud Narva jõe joonelt. Petserimaa, mis aga oli juba muinasajal eesti hõimude poolt asustatud, jäädes küll ajaloo käigus juba varem Vene riigi koosseisu. Oluline on eelkõige ala märkimisväärne rahvaarv, territooriumi suurus (umbes Luksemburgi ehk 2 Hiiumaa ehk Mauritiuse saare suurune ala) ja ajalooline etniline kuuluvus eesti hõimude hulka. Sellise ala "unustamine" on silmnähtavalt kuritahtlik. Samuti on pehmelt öeldes irooniline, et 17 miljoni ruutkilomeetrise territooriumiga riik ei soovi 380 korda väiksemale naaberriigile anda tagasi üle 2000 ruutkilomeetri ebaseaduslikult saadud ala (kas või osaliselt), korraldada selle alal referendumit või maksta lihtsalt ala eest kompensatsiooni

** teemapüstituse kontekstis väärib märkimist, et Läti sõlmis küll Venemaaga 2008. aastal piirilepingu, millega samuti loobus tükikesest II maailmasõja käigus riigi küljes eraldatud territooriumist, seejuures otsis Läti valitsus oma äraandlikule teole vähemalt juriidilist õigustust, andes küsimuse vaagida riigikohtule, kes kiitis piirilepingu heaks. Eestis on seda kramplikult välditud, kartes ilmselt võimuerakondadele "ebasobivat" tulemust. Ka Eesti õiguskantslerite arvamused on läinud lahku - mis näitab iseenesest juba juriidilist segadust selle küsimuse osas. Eesti riik sisuliselt ei tea, kas ta eksisteeris enne 1940.aastat ja kas seda teemat võiks üldse välispoliitiliselt käsitleda. Jättes sisuliselt mulje, et Eesti ei olegi tänapäeval päris iseseisev riik. Vähemolulise detailina väärib märkimist, et Läti kaotas üksnes umbes 2% sõjaeelsest territooriumist. Viimane asjaolu võiks olla argumendiks ka Eesti-Vene piiriläbirääkimistel (peaks need uuesti avatama) vähemalt pool anastatud Petserimaast tagasi saada.

Kaart de facto Balti riikide territooriumi muutustega (1940 vs 1991), rohelisega tähistatud tagasisaadud alasid ja punasega äravõetud alasid