Mart Helme painaja järgmisest koalitsioonist on väga tõenäoline*

*alljärgnev arutlus on hinnanguline ja lähtub eeldusest, et Eestis toimuvad 2019.aastal seadusi järgivad ja ausad valimised, ilma oluliste võltsimiste või rikkumisteta; arutlust on paari detaili osas parandatud 12.11.2018

Hiljuti silma jäänud pealkiri Mart Helmelt õudusunenäost Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsioonist järgmiste valimiste järel pani mind kergelt kulme kergitama. Mitte üllatusest, vaid äratundmishetkest, kuna olin ise sarnast stsenaariumi pidanud tõenäoliseks juba ligikaudu pool aastat tagasi. Imelik, et sellest varem kusagil juttu tehtud pole.

Nüüd aga lähemalt realistlikest valimistejärgsetest kombinatsioonidest ja jaotustest. Selge see, et kogu järgnev arutlus on spekulatiivne, olles otseselt mõjutatud tänastest erakondade reitingutest, kuid samal ajal pean äärmiselt tõenäoliseks, et just alljärgnev kohtade jaotus parlamendivalimistel on ligilähedaselt (circa paarikohaste kõikumistega) tõepärane. 

KE - 30 kohta

RE - 25 kohta

EKRE - 20 kohta

SDE - 16-17 kohta

IRL/ERE/Vabaerakond - 5-6 kohta

Muud: ca 3% hääli jäävad alla künnise ja nende mandaadid jaotuvad suurte erakondade vahel, seda tulenevalt Eesti üpris ebademokraatlikust valimissüsteemist

Märgin siinjuures kiirelt ära, eraldi seda rõhutades, et väikeste pudinate tulemus järjekorra allosas (Eesti 200, Vabaerakond, Isamaa, Rohelised jm) ei muuda oluliselt sisulist üldpilti, mõjutades parimal juhul seda, et kedagi neist tuleb viigilehena koalitsiooni kaasata. Kusjuures enam-vähem ükskõik, kas selleks "pudinaks" (juhul kui neid tõesti saab olema rohkem, kui ainult IRL) osutub üks või teine, kuna kindel soov nende "pudinate" hulgas saada valitsusse, on oluliselt üle keskmise (ilmsetel poliitilistel põhjustel, mida siin hetkel pikemalt ei lahka).

Mida sisulist sellest jaotusest järeldada saame?

(Lõpuosas selgitan ka seda, mis peaks selles järjestuses olema teismoodi, et tekiksid teistsugused võimalikud kombinatsioonid)

Järeldus 1:  Tänase koalitsiooni (KE+SDE+IRL) jätkumise tõenäosus on päris suur - hetkel pean seda umbes 50%-ga vaieldamatuks liidriks kombinatsioonide seas. Miks? 

Esiteks seetõttu, et Eesti on juba viimase 20 ja enama aastaga tõestanud poliitika "tsementeerumise" ja võimu keskendumise mudelit. Seda eri põhjustel (sh lühike demokraatia ajalugu Eestis, osaliselt ebademokraatlik valimisseadus, suletud valmisnimekirjad, erakondade rahastamise alused jne jne), mida autor pikemalt lahkama ei asu.

Teiseks sellest tulenevalt, et kõigile osapooltele on nii mugavam: saadakse jätkata oma "dogmasid", parandades eelmise valitsemise ajal tehtud vigu (loodetavasti) ja oluliste muutustega oma pead mitte vaevates. Tuleb kuidagi tuttav ette?  Ilmselt seetõttu, et selline ongi tänaseks välja kujunenud Eesti poliitiline kultuur. Mitte, et ma sellele otseselt hinnangut annaks, vaid lihtsalt asjaolu nentides.

Kolmandaks ka asjaolul, et juba puht psühholoogiliselt on varasemalt sissekujunenud liidusuhteid lihtsam soojendada, kui hakata sõlmima täiesti uusi, millel võib olla ka omavaheliste suhete kehv ajalugu, poliitilisi liite.

Seejuures ei püüa siinkirjutaja toetada mõtet, et selline võimukoalitsioon Eestile ideaalne või viiks Eesti elu edasi (eriti arvestades kõiki tehtud, alkoaktsiisidest kuni maksudeni). Pigem vastupidi! Kuid üritaks lihtsalt kujutada toimivat Eesti ühiskonna reaalsust nii objektiivselt kui võimalik. Sellel koalitsioonil tõepoolest ei ole silmatorkavat omanäolisust või ka suurt sisu (vähemalt seniajani) näha olnud. Aga selliseks ongi Eesti poliitika viimase kümne aastaga muutunud.

Siin tuleb viimase asjana ära märkida ainult asjaolu (ka peamine põhjus, miks ma ei pea seda koalitsiooni enam kui 50%-ga tõenäoliseks), et kui IRL-l peaks juhtuma siiski "tööõnnetus"  mitte ületada valimiskünnist, osutub see liit võimatuks. Samuti juhul, kui selle koalitsiooni hääled uues parlamendikoosseisus ei ületa enamust, mis on samuti täiesti võimalik ja isegi tõenäoline. Eriti seoses ebaõnnestunud aktsiisipoliitika ja ka maksureformidega.

Järeldus 2: On ilmselge, et olukorras, kus vana koalitsioon ei jätku, muutuvad võimalikud võimukombinatsioonid keerulisemaks. Vaadake ise ülaltoodud "valimistulemusi": kes üldse saaksid moodustada koalitsiooni?

Esiteks on ilmselge, et kõige lihtsam on seda omavahel teha RE-l ja KESK-il, mitte isegi maailmavaatelistel  põhjustel, vaid lihtsalt pragmaatilistel põhjustel, et kahel suurel on märksa lihtsam sõlmida koalitsiooni, kui mitmel väiksel (või ühel suurel ja mitmel väiksel). 

Seega RE+KE võimuliidu tõenäosuseks pean ma  vähemalt 30%, kuna see on vaieldamatult kõige tõenäolisem juhul kui endine koalitsioon edasi ei jätka. Täiendavalt võidakse RE+KE liidule ka viigilehena kedagi juurde lisada, kuid tõenäoliselt see pole lihtsalt vajalik, kuna neil on hääled ka ilma selleta koos.

Teiseks  on ilmselge, et selle liidu kujunemisel mängib rolli ka valimisvõitlus. Ehkki vana-hea RE < > KE vastandamine võidakse ka seekord lauale lüüa, on siiski palju tõenäolisem vastandumine EKRE-le, kuna seda on juba praegu selgelt märgata. Ühest küljest on see vastandumine n-ö maailmavaateline, teisalt on selle taga ka EKRE kasvav populaarsus. Pole ju mõtet konkureerida kellegagi, kes konkurentsi ei pakkugi. Siinjuures piisab Keskerakonna teatavast vastandumisest EKREga (mida on juba täna selgelt näha), kuna Reformierakonna valimisvõit on minu arvates niikuinii üpris ebatõenäoline.

Kolmandaks märgin siinjuures ära ka asjaolu, mida allpool veel veidi lahti seletan: pole vahet, millise tulemuse saavad omavahelises võrdluses RE ja EKRE, oluline on ainult Keskerakonna tulemus. Kui tõesti peaks juhtuma mingit sorti ime, et kas EKRE või RE saab valimistel Keskerakonnast parema tulemuse, on tõesti minu toodud pilt pisut ekslik ja kaardid mängitakse teisiti lauale. Seega võiks valimiste üks suuri heitlusi olla duell/triell Keskerakonnaga.

Ent kui suur on tõenäosus, et Keskerakond ei võida valimisi? Isegi kui EKRE "teeb ära" Reformile ja tõuseb valimistel teiseks, ei muuda see üldpildis suurt midagi ja koalitsiooni sõlmimine EKRE+KE on vähetõenäoline. Seetõttu ma väidangi, et EKRE ja RE omavaheline järjekord ei oma mingit suurt tähtsust. Pealegi on võrdluses EKRE / RE alati Keskerakonnal pigem mugavam läbi rääkida Reformiga, kuna EKRE nõudmised on tõenäoliselt oluliselt rahvuslikumad ja konservatiivsemad.

Järeldus 3: Oluliselt vähem tõenäoliseks, kuid siiski võimalikuks pean ma koalitsiooni KE+SDE, mille tõenäosust hindan ca 10%-le. See on vähemtõenäoline nii seetõttu, et SDE on teatud mõttes KE-le siiski maailmavaateline konkurent, kellega koalitsiooni astumine võib pikemas perspektiivis omada negatiivset mõju reitingule. Samuti pole SDE reiting ja populaarsus pärast täiesti läbikukkunud aktsiisipoliitikat teab mis kõrge. 

Siiski pole taoline koalitsioon täiesti võimatu, eriti juhul, kui läbirääkimised RE ja EKRE-ga (viimasesse läbirääkimisse pole mul niikuinii usku ülalmainitud põhjustel) peaksid ebaõnnestuma, mis samuti võib tõeks saada. Sellises olukorras võib isegi nõrga valimistulemusega SDE mängida end "päeva päästjaks" ja välja rääkida endale kasuliku koalitsioonilepingu. Ka mõne "pudina" kaasamine sellesse koalitsiooni on võimalik.

Järeldus 4:

Muud koalitsioonid tulevad mängu alles päris viimaste võimalustena, olukorras, kus peaks tõesti midagi väga üllatavat vahepeal toimuma või muutuma. See tähendaks näiteks Reformierakonna väga otsustavat tõusu valimiste võitjaks ja tugevat vastandumist RE< >KE. Aga see ei tööta enam, kuna mängus on EKRE. Just seetõttu oli KE+RE koalitsiooni suur tõenäosus läbinähtav juba poole aasta eest, kuna EKRE on kolmanda suurema jõuna teataval määral tasakaalust välja viinud Eesti senise pseudo-kaheparteisüsteemi. Selle tasakaalustamiseks on KE+RE liit äärmiselt tõenäoline. 

Seetõttu tõesti: kui just ei toimu mingit murrangulist muutust Reformierakonna või EKRE toetuses, nii et emb-kumb Keskerakonnast mööduks, ei ole alternatiivseid koalitsioone näha.

Kui selline asi, emb-kumb, peaks juhtuma - on võrdselt võimalikud koalitsioonid:

RE+EKRE(+IRL)

või 

KE+IRL+EKRE

Mõlema tõenäosust pean ma umbes 5% juures olevaks.

Järeldus 5:

Nagu ülaltoodud järeldustest näha, on minu hinnanguliste arvutuste põhjal Keskerakonna võimalus sattuda koalitsiooni ligi 95%, Reformierakonnal ca 35%, sotsiaaldemokraatidel ca 50%** (**tegelikkuses võib nende võimalus olla väiksem, sõltudes erakonna omapärase positsiooni tõttu väga palju rohkem välistest teguritest ja tekkivatest kombinatsioonidest, kui teiste erakondade puhul), EKRE-l võimalus ca 10%      - mis on näiteks  ca 3 korda väiksem kui Reformierakonnal ja ca 9 korda väiksem, kui Keskerakonnal. Nagu juba ülal seletasin, ei sõltu need kombinatsioonid ja tõenäosused isegi väga oluliselt valimistulemuste kõikumisest teatud piirides.

Ja öeldagu nüüd, et olen kellelegi liiga teinud - see on puhas matemaatika.

Järeldus 6: 

Viimaseks lisan puhtalt subjektiivse hinnangu sellest, et Eesti võrdlemisi tsementeerunud poliitilise süsteemi uuendamiseks ja alternatiivide pakkumiseks, oleksid uued erakonnad nagu EKRE, ilmuma pilti vähemalt 5 aastat varem, et poliitilisi kombinatsioone otsustavamalt mõjutada.

Samas tunnustan EKRE-t vähemalt selles osas, et nad on kindlakäelise ja selgesõnalise poliitikaga vähemalt teinud tublit tööd opositsioonis, pakkudes vähemalt valimistel konkurentsi, erinevalt näiteks Vabaerakonnast, kelle roll on juba pikemat aega täiesti arusaamatu. Veel 3 aastat tagasi poleks ma suutnud isegi ligilähedasi ennustusi näiteks pool aastat enne valimisi teha, kuna kogu aeg oli väga suur lootus nn "uutele jõududele". Sellised jõud nagu Vabaerakond on sisuliselt need lootused täiesti alt vedanud, isegi hävitanud. Sisuliselt on see suur kaotus Eesti demokraatiale ja arengule tervikuna. Sarnased on ka paljud teised väikeerakonnad, kelle platvormid on segased, selget majandusvisiooni pole, tugevat maailmavaadet on vähe, uusi ideid pole üldse (või on need väga episoodilised ja nõrgad) ja puudub ka plaan või oskus kaasata erakondadesse ühiskonna intelligentsi, kes on alati olnud edasiviivateks jõududeks erinevates ühiskondades.

Mis on Eesti taristupoliitika suurel pildil valesti?

Postulaadid seoses tsellu-tehase plaaniga:

 > Tartul tuleb esitada raudkindlad ultimaatumid asukohale seoses igasuguste uuringute lubamisega Kui Tartu poliitiline ladvik seda ei tee, aga hakkab ultimaatumeid esitama järgmiste valimiste valguses Tartu waim

> Tähelepanekuid sellest vallast, millist alternatiivset taristut Eestis ja seejuures  kordi rahaliselt tulutoovamat saaks ehitada 1 miljard eurot maksva tselluloositehase investeeringu summaga?

>  Muid küsimusi ja ideid (tänase tehaseprojekti üks puudusi on muuhulgas vähene läbimõeldus ja konkurentsieeliste vähesus - pakun välja mõned alternatiive, kust neid leida)

SISUKORD

1.Planeerimisele ja projekti uurimisele tuleb esitada kaks kõige elementaarsemat nõuet-ultimaatumit: et üldse lubataks midagi edasi analüüsida ja uurida, peab  tehas peab asuma linnast 10+ kilomeetrit allavoolu ja vastav raudteeharu tuleb selleks pikendada tehase arendajatel enda kuludega. Ikka sellisel kujul, et raudtee oleks edaspidi kasutatav ka kohalikel elektrilistel reisirongidel (kas või toomaks töötajaid tehasesse tööle). See on elementaarne eeltingimus mistahes uuringute lubamiseks ja analüüside jätkamiseks.

2. Mis on Eesti majanduspoliitilisel pildil täna üldisemalt  laiemalt valesti - eriti seoses taristuinvesteeringutega

3. Miks Eestil üldse on vaja nii suurt tselluloositehast, kui pole jõgesid, kuhu seda ehitada? Kui rääkida efektiivsest planeerimisest, konkurentsieelisest ja innovatiivsest mõtlemisest, tuleks tehas rajada Utriasse.

1.Kui umbes aasta tagasi sai päris tõsiselt kommenteeritud avalikus kirjas Urmas Vainole RB-teemalist "Suud puhtaks" saadet, siis seekord tõepoolest ei ole Urmas Vainole midagi ette heita. Tema küsimused olid asjakohased, saatejuhi töö professionaalne, häält anti kõigile võrdselt ja püüti kõiki teemasid läbi käia (vastavalt saate formaadile).

Aga debatt, tuleb tõdeda, jäi seekord veelgi kesisemaks, kui RB saate puhul aasta tagasi. Põhjus selles ei olnud nn vastaste leeris, kelle rinne antud saates oli väga laiaulatuslik ja laialivalguv  - kes kõik tõid välja mitmeid üldiseid, aga täiesti õigeid aspekte. Küsimus debati takerdumisel on muuhulgas selles, et tehase nn pooldajad ja arendajad oleksid debatti sisuliselt nagu "kuu pealt kukkunud".

Ma ei tea, mis koolis on nad käinud või mis linnast on pärit tehase rajajad-arendajad, kui nad tulevad sellise ettevõtmisega 1000-aastase linna ette, asja eelnevalt nii pinnapealselt läbi mõeldes?? Halloo! Tartu ei ole Valga!  Kogu regiooni vanima ülikooli ja aastasadade pikkuse vaimueluga linna ette tullakse tehase ideega oma tänasel kujul sisuliselt varakapitalistliku äriplaaniga?? Kas nad oma pead ka kasutavad, enne kui sellisele uksele koputavad? Mõtlevad poliitilistele ja sotsiaalsetele kompromissidele? Tartu ei ole mingi asula "30 km enne Elvat", nagu oli kunagi tallinlaste kade nali. 

Et üldse rääkida - üldse, see tähendab üldse midagi uurida - mistahes tselluloositehase võimalikkusest, tuleb see planeerida allavoolu Tartust  ja ikka kümneid kilomeetreid. Selleks planeerib ja ehitab (muidugi, üksnes projektile jaatava vastuse korral uuringutelt) ettevõte oma tehasele ise raudteeharu (miljardi euro kõrval peaks paarkümmend miljonit raudtee jaoks nagu raha  jaguma), nagu seda tehti isegi "räpasel ilgel" nõukaajal ja tehakse tänini seda ka arenenud riikides.  Näiteks Ülenurme - Haaslaava - Vana-Kastre - Mäksa (ca 20 km pikkus) või mõni muu variant, aga igal juhul allavoolu Tartust. Ma ei kujuta ette miks seda keegi veel debatis välja pole toonud. Sest minugipoolest olgu tegemist isegi kõige keskkonnasõbralikuma ja puhtama tselluloositehasega maailmas, linnast ülesvoolu mitte mingil juhul seda tartlased lubama ei hakka - seda nii keskkonnariskide, kui haisu tõttu. Seda esiteks. Ja see nõue saab vajadusel olema ultimatiivne. Kui jagub miljard tehase ehitamiseks, jagub paarkümmend miljonit ka raudtee rajamiseks. Puhastusseadmeid juba saates mainiti.

2. Mis on Eesti majanduspoliitilisel pildil laiemalt valesti?

Asi pole laiemalt vaadates ju üksnes tselluloositehases, aga et see teema juba laual on, siis on seda hea näiteks tuua. On juba ammutõestatud fakt, et Eestis ei ole tegelikult üldse puudus rahast. Raha jagub - poliitikutel, erainvestoritel, välisinvestoritel, pankadel ja suurettevõtetel. Ainuke asi on, et kahjuks seda raha kasutatakse kõikvõimalike mitte loodussõbralike tööstuste ja projektide rajamiseks. Samuti peaaegu mitte kunagi Eesti rahva hüvanguks.

Tselluloosivabrik lubab antud juhul küll väga head tulu ja hinda palgiks sobimatu puidu eest. Hea küll. Kahjulikest keskkonnamõjudest ja asjaolust, et Eestis hakkab toore otsa saama isegi kõige optimistlikumate stsenaariumite järgi - neid teemasid ei hakka siinkohal arutamagi (on pädevamaid inimesi, kes seda käsitleda suudavad). Rääkimata sellest, et tehas võiks olla ju Eesti mastaape arvestades kordi väiksem. Küsimus on aga selles, miks keegi ei aruta, mida saaks selle raha eest muud teha. 

Näiteks minu lemmiknäide tuulikute näol. Miljardi euro eest saaks rajada sellise tuulevõimsuse Eestile (mida reaalselt on tulevikus vaja), et silme eest võtab  sõna otseses mõttes mustaks. Võttes aluseks Pori Tahkoluoto näite, mis on nii tuuletingimuste kui muu poolest väga hea võrdlusmaterjal, maksis 42 MW tuulevõimsuse rajamine 120 miljonit eurot. http://www.4coffshore.com/windfarms/tahkoluoto-offshore-wind-power-project-finland-fi03.html

Kiire jagamistehe annab meile vastuseks, et 1 miljardi eest saaks ehitada vähemalt 350 MW tuuleenergia võimsust Eestisse. Kui palju on sellise 350 MW tuulepargi aastane toodang? Võttes aluseks Virtsu I tuulepargi tootlikkuse (reaalsuses on uute kõrgtuulikute efektiivsus oluliselt suurem, seega reaalsuses on ka toodangumaht suurem, kusjuures lisa annaks ka paremate asukohtade valik), saame 350/1,2*3800MWh= 1 108300 MWh = 1,108 GWh  Virtsu II ja Virtsu III võrdluse aluseks tuues tuleb hinnanguline aastane energiatoodang alla 1 GWh, aga nagu mainisin, siis võib uute võimsate tuulikute ja parema asukoha valiku järgi tulla toodang ka suurem.  Selle turuhind on üle 30 miljoni euro aastas. Selle jaoks ei võeta maha ühtegi puud, saastata ühtegi jõge ega järve. 30 miljonit eurot sõltumata kehvast ilmast (pigem tänu kehvale ilmale) ja puidu kokkuostu hinnast.

Tänane idee ja äriplaan seisab selgelt savijalgadel, ainus konkurentsieelis näib olevat Emajõe puhas vesi ja distants sadamatest. Mis paganama konkurentsieelis see selline on? (milline oleks tõeline konkurentsieelis, toon näite viimases punktis).

3. Tuleb ära märkida, et on üldse veidi kummaline, miks on võetud ette ehitada Eestisse tehas, mille mastaabile napib Eestis mahtu - nii vee kui puidu näol?

Miks ei kaaluta varianti ehitada väiksemas mastaabis tehast (eeldusel, et tegu on puhta tehnoloogiaga) Väike-Emajõele, Pärnu jõele või mujale?  See maandaks ju mitte ainult keskkonna riskid ja vastuseisu, vaid ka toorme riski.  Milleks ehitada midagi gigantset.

Teiseks tähelepanek EstFor-i arendajatele ja omanikele, et Eestis on väga odavalt saadaval vähemalt 20 MW võimsusega hüdroelekter riigi põhjarannikul (loe: väga odava omahinnaga elekter), kui ühendada umbes 15 meetri laiuse ja 7 km pikkuse kraaviga  Narva jõgi ja Utria oja. Ehitades ojale umbes kilomeeter maad enne suuet pankrannikul 25 m tammi. Kogu elektritööstuse rajamise investeering jääks mõnekümne miljoni euro juurde, aga projekt on kiire tasuvusajaga, kuna hüdroelekter on väga tulus.  Kui tehas rajada sama kanali äärde oleks tagatud nii piisav veevool kui ka väga odav elekter tehase käitamiseks.

Kui riik ja keskkonnauuringud annaksid  projektile rohelise tule, siis just see oleks moodus, kuidas saavutada Põhjamaade konkurentide ees oluline tootmiseelis.

Tartu lähistele seda tehast ei tule!

Eesti aken 21.sajandisse*

*Arvamus on toimetatud kujul avaldatud  EPL veebis avaldatud EV 100.sünnipäevaks 

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/mihkel-langebraun-eesti-100-votame-laenu-ja-teeme-oma-suurprojektid-viimaks-teoks?id=81219001

Meie avalikus ruumis on üha uuesti kordunud suuremate riiklike investeeringute arutamisel tüüpiline debati surm väite juures: "Eesti on selleks ja teiseks projektiks liiga väike ning pealegi pole piisavalt raha...". Kuigi säärane mõtteviisi on 21. sajandi kaasaegsest majandusreaalsusest sisuliselt irdunud, eriti kui asi puudutab loodussõbralikke ja kasumlikke projekte, on kahjuks meie riigijuhtimine võimendanud selle valearusaama mõju aastate jooksul veelgi suuremaks, pidurdades nii majandust kui arengut üldiselt. Isegi kui raha mõneks investeeringuks leitakse, on tegu pigem näidisetenduse, kui kvalitatiivse arenguga. Tüüpilisteks näideteks on 5 km kaupa aastas Haapsalu raudtee ehitamine või alternatiivse energiastrateegia puudumise tõttu vähehaaval Eesti metsa elektrienergiaks kütmine "rohelise energiana", mida käsitleti ka hiljutises "Suud puhtaks" saates. Püüan arvamuses ühtlasi selgitada, miks ei vii "viiele rikkamale" lähemale mitte "nokiad" ega üksikud innovatsioonid, vaid majanduspoliitiline alusraamistik. Mis on sellest alusraamist täna puudu, takistades oluliselt Eesti majanduse arengut? Millise edetabeli lõpus asub Eesti riik koos Iraani, Liibüa ja Usbekistaniga?

Alustan mõttelõnga teisest otsast. Eestis on vaieldud viimastel aegadel mitmete uute suurprojektide üle, mille mõjude hindamine on tihti keerukas töö. Põhjendamatult vähe on räägitud neist o l e m a s o l e v a t e s t tootmisharudest, mille moderniseerimisest kasu tõuseks ja kus miljardi-investeeringute abil võiks terve tööstusharu ja terve riik vähem kui ühe valimisperiooodi jooksul majanduslikult edukamaks? Muutes mitmeid Eesti tööstusharusid kasumlikumaks ja parandaks keskkonda üldisemalt? Lisades töökohti, püsivat tulu riigieelarvele ja majanduskasvu? Üheks selliseks valdkonnaks on Eestis elektrienergia tootmine, mille uinunud strateegia ja tootlikkuse ebaefektiivsus on maailmakonkurentsis kahjuks kosmiliste mõõtmetega.

Valdkonna märksõnaks on termin EROI, s.o. majanduslik tootlikusnäitaja, millega võrreldakse tehnoloogiate energiatasuvusi, ja mille mõistmiseks ei pea olema elektriinsener. Põlevkivi puhul on see majandusnäitaja väga madal, jäädes oluliselt väiksemaks kivisöest, maagaasist, naftast või isegi tavalisest küttepuust, rääkimata tuuleenergiast, ja kordades tootlikumatest tuumatehnoloogiatest. Kuigi põlevkivi kasutus levis maailmas juba 19.sajandil ja seda maavara leidub mitmel kontinendil, kaevandab seda tänapäeval üks Euroopa väikeriik aastas rohkem kui terve ülejäänud maailm kokku (sh Hiina ja Venemaa) – Eesti! Kaevandamise fakt poleks ju nii halb, kui põlevkivielekter ei sisaldaks ühtlasi ülisuurt süsinikuemissiooni, põhjavee reostust ja madala kütteväärtusega tootmist. Eestis leidub mitmeid väärtuslikke tooraineid, mida tasub kaevandada (meenutagem Silmeti edulugu), kuid põlevkivielekter sellesse kategooriasse ei mahu. Põhjus, miks Eesti põlevkivi nii massiliselt kaevandab ja ülejäänud maailm mitte, on sisuliselt kommunistlik: põlevkivi saab maa seest "tasuta" kätte ja kuigi selle investeeringu väärtus jääb majanduslikult alla võimalikele alternatiividele, ei ole tulnud pead vaevata, sest keegi on taristu juba püsti pannud, olgugi et see on tänapäeva mõistes saastav ja majanduslikult ebaefektiivne. Tegevpoliitikud, kes on alatasa ametis enda "tekitõmbamise" mänguga, ei näe suurt pilti ega ole märganud perspektiivi, et majanduslikult põhjendatud ja reaalselt kasumlik oleks põlevkivielektri toota täna vähemalt 2-3 korda vähem ja selle alternatiive toota Eestis kordi rohkem.

Kui moodsa rohelise tuumatehnoloogia, mis oleks majanduslikult kasulikeim variant, loomine nõuab mahukat planeerimist, tippteadlasi, aastakümnete pikkust programmi, kogemusi ning know-how'd (mis kokkuvõttes on Eesti puhul hetkel ebareaalne); massiline puidupõletamine oleks põlevkivi kasutamise kõrval lausa täielik keskkonnakatastroof; ja muid kütteallikaid tuleks importida – siis on üks alternatiiv, mis on 100% kodumaine, vaba, roheline ja suurel hulgal käeulatuses. See on tuul ja sellel arenev energiatööstus, mis on tänaseks välja murdnud maailma energiatootmise peavoolu. Lääne-Eestis on arvukalt tühju saari sajakonna võimsa tuuliku püstitamiseks. Miks piisaks esiti isegi sajast? Nimelt on tänapäevane tuulikutehnoloogia nii palju arenenud, et suuremad tuulikud suudavad täna välja anda juba võimsust kuni 10 MW (mille ehitusmaksumus on ca 30 mln eurot, võrdluseks nt Pori tuulepargi projekt Soomest). Kõik maailma arenenud riigid panustavad tuuleenergiasse järjest enam, sest see on kasumlik. Eestis asub üle 2000 inimasustuseta saart ja laidu, kui neist välja valida kümme laidu, kuhu hiigeltuulikud püstitada ja need merealuste elektrikaablitega ühendada, ei vähene elukvaliteet ülejäänud 1990-l saarel ehk 99,9%-l, vaid hoopis paraneb. Väga lühikese ajavahemiku jooksul õnnestuks kõrgtuuleparkide ehitamisega tõsta Eesti rohelise energia osakaalu kordades ja mis kõige tähtsam: kasvatada energeetikasse kulutatud euro kasumlikkust poole võrra, samal ajal alandades Eestis toodetava elektri omahinda. Tänapäeva tuulepargid edestavad efektiivsuselt Taani kogemusel isegi söekaevandusi, rääkimata siis põlevkivist. Mis peamine: põlevkivi on ammenduv ressurss ja selle kaevandamine muutub järjest kulukamaks. Samas ei saa sellest loobuda täies ulatuses, kuna tuuleenergia on kõikuva iseloomuga, millel peab olema kindel kompenseerimisvõimsus. Seetõttu tuleks põlevkivi säästa tulevikuks ja kaevandada nii vähehaaval kui võimalik.

Puidu masspõletamine võib viia ökoloogiliste katastroofideni, samas kui tuult saab kasutada kordi rohkem, ilma et see ära kuluks, keskkonda kahjustaks või otsa saaks. Veel enamgi: investeering kaasaegsetesse tuuleparkidesse on isetasuv 10-15 aastaga. Majanduse keeles on ROI 7-10% aastas, mis on väga hea näitaja. Muide, küllaltki sarnased väited kehtivad ka ühe teise Lääne-Eesti projekti: Saaremaa püsiühenduse kohta. Seegi on isetasuv 15-20 aastaga, ei vaja dotatsioone, säästab keskkonda ja on inimeste elukvaliteeti tõstev lahendus. Praamiga saaksid soovijad edasi sõita (teistel liinidel). Kahjuks tegelevad täna mõlemate nimetatud kirjeldatud roheliste projektidega peaasjalikult tublid eesti ärimehed, kuigi nende teostajaks oleks pidanud olema Eesti riik juba kümnend tagasi, kaasates projektidesse ka erainvestoreid. On uskumatu, et tiheasustusega lauskmaa riigid Saksamaa ja Taani on täna lähenemas 100% taastuvenergia teetulbale, samas kui meie pole suutnud hajaasustuse juures isegi 25%-gi küündida. See on lausa kuritegelikult uskumatu! Meenutades veelkord, et tuuleenergias peitub Eestile majanduslik eelis, kuna see on oluliselt kõrgema energiatootlikkusega põlevkivist. Iga päevaga, mis me kasutame massiliselt põlevkivi selle alternatiivide asemel, saastame tõsiselt loodust ja kaotame suure hulga raha.

Vähemräägitud, kuid majanduslikult kasumlikud ja vajalikud oleksid Eestis paljud teisedki suuremad tehnoinvesteeringud. Elektrifitseerides Aegviidu-Tartu-Valga liini või esialgu vähemalt Aegviidu-Tartu (maksumus ca 50 mln eurot), saaks Tartu-Tallinna liini opereerida elektrirongidega, mille jooksevkulu (energia ja hooldus) on vähemalt 3 korda väiksemad diiselrongidest, säästes hulga raha. Päevas sõidab Elron Tartu-Tallinna vahel kuni 20 otsa: arvestage siinjuures, kui palju väheneks iga-aastane keskkonnasaaste ja mitu miljonit eurot vähem peaks riik maksma Elronile küttedotatsiooni igal aastal. Diiselronge saaks rakendada teistel liinidel, uued ostetavad reisirongid võiksid aga olla 100% elektrilised. Tartuni elektrifitseerimise investeering on lausa tühiselt väike, projekt on kiiresti teostatav ja tasuks finantsiliselt ära 20 aastaga või rutemgi. Elektifitseerimise projekti vajadusest rääkis muide juba kadunud Hardo Aasmäe. Raudteede osas on üks teinegi avalikkuses mainimata jäänud, kuid kasulik lahendus: idee Põlva raudteeliini Võrru pikendamisest (ca 25 km), mis on kaks korda lühem Haapsalu puuduvast lõigust ja parandaks terve Kagu-Eesti ühendusi ülejäänud Eestiga. See oleks oluline taristuinvesteering, regionaalpoliitiline meede ning lisaks vajalikku lisarakendust hääbuvale Põlva raudteeharule, tõstes ühtlasi raudteevõrgu efektiivsust. Samuti mainin, et Eesti saaks eelisarendada mitmeid mitmeid tööstusharusid riiklike tellimuste toel. Näiteks kulutatakse täna aastas kuni paarkümmend miljonit eurot praamide küttekuludele, ehkki Norras ja mujalgi on juba kasutusel uusi ja säästlikumad tehnoloogiaid (akulaevad, troll-laevad, trosslaevad, päiksepatareitoide jm). Eestis on arvestatav laevaehitustööstus, kellelt riikliku tellimusega oleks võimalik tellida ja lasta arendada uudseid hübriid- või täiselektrilisi praamitüüpe.

Tagasi algusesse. Selles edetabelis, kus Eesti asub arenguriikide tagumises otsas, kellel ka "raha ei jagu", on Eesti paigutunud oma mõistusevastase võlapoliitika ja olematu taristustrateegia tulemusel. Ajal, mil paljusid uusi efektiivseid raha säästvaid tehnoloogiaid on saadaval ja maailma riigid on turgudelt laenanud üle 200 triljoni euro madalate intressidega laene mistahes kasutuseks, on meie riigivõlg sisuliselt 0. Maailma riikide keskmine on 60% SKP-st, konservatiivsetel riikidel, nagu Poola, umbes 50%, mis Eesti puhul on umbes 5-6 miljardit eurot. Selle üüratu kasutamata potentsiaali mõistmiseks tuleb arvu näidetega illustreerida. Selle raha eest saaks näiteks: püstitada ca 2000 MW tuuleenergiavõimsust, ehitada 12 Saare silda, ca 50-kordselt elektrifitseerida Aegviidu-Valga liini, ehitada Tartu-Tallinn maantee 40-realiseks, osta Elronile 600 uut reisirongi, rajada ca 100-kordselt Riisipere-Haapsalu või 150-kordselt Põlva-Võru raudteed. Teistpidi, kui arvestada näiteks tuuleenergia tasuvuseks aastas 7%, teenitaks 1-miljardilise investeeringu pealt aastas aastas 70 miljonit eurot tulu, millest osa läheks küll laenu tasumiseks, kuid kasum ulatuks kümnetesse miljonitesse eurodesse aastas ja riiki jääks roheline elekter. Asi pole üksnes tuuleenergias, arukate taristuinvesteeringute üldine kasu on ilmselge (tarbijale, keskkonnale, ühiskonnale, riigile). Neile lisandub märgatav fiskaalne kasu nafta osakaalu vähendamisest riiklikus tootmises ja riigifirmades. Kuna Eesti riigil naftat ei ole, aga elektrit jagub, tekib positiivne mõju riigieelarvele ja samuti väheneb jooksevkonto defitsiit. Raha, mis jääb üle nafta ostmata jätmisest, jääb riiki.

Peab olema nõrgamõistuslik või majanduses võhik, väitmaks, et pikajaliselt ülisoodsa intressiga kättesaadavaid laene riiklikeks taristuinvesteeringuteks, mis tõstavad riigi tootlikkust, suurendavad riigieelarve tulusid, keskkonnasäästlikkust, toetavad majanduskasvu, tõstavad elukvaliteeti jne – pole pikaajaliste ülimadalate intresside juures mõistlik võtta. Maailma majandus võib kokku kukkuda? Intressid võivad kasvada? So what? Nende ülejäänud 200 riigiga, kes laenu võtsid, ei juhtu midagi? Eestit ei mõjuta see kuidagi, kuigi pidime olema avatud majandusega riik? Kui maailm läheb pankrotti, kas me vaatame seda siis koos Liibüa ja Iraaniga koopasuust pealt? Sellist soodsatel tingimustega laenu mitte võtta, et kasvatada riigi heaolu ja arengutaset, on vastutustundetu. Riigikogu palkasid ja kuluhüvitisi arvestades, mida Eesti maksumaksja enda ebaefektiivses riigikeses kinni maksab, lausa kohutav. Inimesed, kes ei suuda teha majandusseosed mõistetega finantsvõimendus, tasuvusanalüüs, tootlikkus, fiskaalne mõju, energiasisaldus, efektiivsus ega suuda mõista, millised on Eestile vajalikud suurinvesteeringud, ei peaks riigijuhtimisega tegelema. Paluks, üks pilet ENSV – 21.sajand.

Vahekokkuvõte nn "tasuta maakondliku ühistranspordi" plaanist viimase  "Foorumi" põhjal

Eesti ajaloo kõige avalikumalt planeeritud JOKK?

Selle nädala "Foorumis" on  toimunud väike revolutsioon  ühistranspordi teemal vahest kogu Eesti uuemas ajaloos, kuna nii põhjalikult ja otsekoheselt ei ole minu hinnangul suurekaliibrilised poliitikud varem bussitranspordi teemat käsitlenud. Minu kui ühistranspordi entusiasti jaoks on see selles mõttes märgiline sündmus. Poliitikud rahvusringhäälingu otse-eetris võtsid rääkida teemadest, millest olen ise väikest viisi rääkinud juba aastaid, kuid siis enamasti seinale. Seega tuleb nentida, et bussitranspordist põhjalikku käsitlemise osas on siinkirjutajal siiralt hea meel. Tore, et see ammune valupunkt ja halvasti korraldatud valdkond Eesti ühiskonnas lõpuks on kajastust leidnud. Võin Andres Kuusele tema saatelõpulootusele vastata siiralt: Jah, vaatajana hindasin mitmekülgset, avalat ja sisukat debatti (ka teistel teemadel) kõrgelt.

https://etv.err.ee/l/paevakajasaated/foorum (16.01.17)

Küll ei ole kuigi hea meel selle üle, kui osavalt tegelikult püüavad tänased keskerakondlased varjata selgelt ja ühemõtteliselt korruptiivset skeemi. Järgnevalt võtaks siinkohal 7 punkti kaudu lahti mõned saates kõlanud problemaatikad ja väited, mida sooviks lähemalt kommenteerida.

1>  Üks huvitavamaid avanguid oli tegelikult juba üsna debati alguses poliitik Jaanus Karilaid'i poolt, kes tunnistas, et kui "13,5 miljonit eurot on mõeldud poole aasta kuludeks, siis aastane tasuta ühistranspordi riigipoolne eelarve saab olema 21 miljonit eurot aastas! (sic!)" See on juba ise märkimisväärne faktide tutvustus mitmes mõttes. Esimese asjana arvutasin kiirelt seda, et  kui pool aastat maksvat 13,5 mln, siis kas terve aasta ei peaks olema 13,5x2=27 mln eurot - kas poliitik eksis  matemaatikatehtes? Mis aga veel sisulisem, see 21/27 mln eurot juba oluliselt suurem summa aastas, kui meedias varem põhiliselt mainitud 13 miljonit (ka 18 miljonit on läbi käinud). 

Simson on oma arvukates vastuartiklites rääkinud seni 13 miljonist eurost aastas või olen mina sellest vähemalt nii aru saanud. See on alles aga puht vormiline küsimus.

2>  Kui rääkida majanduse ja äriloogika aluspõhimõtetest, siis majandusteoreetiliselt ei ole siin ainuke põhimõtteline küsimus sellest (nagu olen varem korduvalt viidanud), et kui 10 miljoni euro eest saaks näiteks 100 tasuta liini või sama raha eest 200 50%-se soodustusega liini, siis viimasest variandist võidaks Eesti bussireisijad ja üldse elanikud kordades rohkem kui esimesest, kuna põhiprobleemiks on bussigraafikud ja muu korralduslik pool, mitte hind  - nagu viidati ka saates.

Kuid küsimus on veel enam ka selles, et juba puht olemuslikult 100%-ne toetus eeldaks seda, et süsteem on ideaalselt korraldatud, väga efektiivne ja selle doteerimisega ei kaasne mitte ühestki küljest korruptsiooni. Mitte ükski neist eeldustest ei pea kahjuks paika, nagu saatest ka ilmnes.

3> Tõsisemaks ja murettekitavamaks lähebki Karilaid'i demagoogia "tasuta ÜT"  rahastamisskeemi osas. Nagu ka "Foorumi" saatejuht 33. minuti paiku  juba viitas (opositsiooni poliitikute sõnavõttude peale), on tegemist otsese  [minu täiendus] korruptsioonisüüdistusega avalikult planeeritud skeemile. Kuidas saab Karilaid ajada otse-eetris kõige pesuehtsamat käojaani, mida saab iga eesti keelt mõistev inimene kordusest üle vaadata, milles ta väidab, et justkui see raha ei liigugi neile bussiärimeestele riigi poolt paanitava olemuslikult korruptiivse JOKK skeemi kaudu. 

Tema otsetsitaat kõlas: "Me räägime ju täna piletitulu kompenseerimisest ettevõtjale, mis ju tegelikult summana j ä ä b   s a m a k s." (Karilaid, "Foorum" 34. minut) (ettevõtja all mõeldakse siin siis nt hr Sarapuu'd ja teisi sarnaseid bussiettevõtjaid) See nimetatud Karilaid'i väide on ju kõige puhtakujulisem demagoogia kogu demagoogia ajaloos.

Kuidas saab ta väita, et summa jääb samaks, kui väidetavalt hakkab reisijate arv selle "reformi" tulemusel kasvama? Kui näiteks peaks tekkima kohatine vajadus lisabusside järele, kas siis maksab need kinni - riik? Mis piletitulust saab üldse rääkida, kui piletid on reisijatele tasuta? Mingit reaalset piletitulu ju enam süsteemis ei ole.  Kes välistab süsteemis väga arvukad pettused? (mida ma täiesti siiralt väidan, saab sellises süsteemis olema)

Muide, maailmas on arvukalt riike, keda ei hakka üles lugema, kus tõepoolest hüvitatakse inimeste sõidukulusid riigi poolt ausalt otse inimesele - raha läheb hüvitisena erinevate meetmete (nt maksutagastuse, regionaalmeetme või muu) kaudu otse maal elavale inimesele.  Seal tõepoolest Karilaid'i jutt ei oleks demagoogia, vaid aus reaalsuse kujutamine. Riik maksab pileti kinni, aga piletitulu jääb vedajale samaks. Seal see jutt pädeks. Aga nn piletitulu hüvitamine teenusepakkujale, nagu meil seda plaanitakse, kindlasti mingi otsetoetus ei ole. Pigem on see puhtakujuline JOKK.

Siin ei jõua süvenedagi veel sellisesse huvitavasse asjaolusse, kui lihtne on taolises süsteemis raha varastada!  Kes kontrollib seda, et fiktiivseid pileteid ei kajastata tuhandete kaupa, nagu on ajaloos teinud ebaausad bussijuhid? Säärane süsteem on nagu petturite paradiis. Eeldada, et kõik Keskerakonnaga seotud poliitikud - nagu me ajaloost teame  - on nii ausad, et mingit korruptsiooni sellise hämara skeemi varjus ei toimu, on naiivne.

 Aga see pole kahjuks nimetatud skeemi kõige suurem varjukülg, sellest järgnevad on veel hullemad tagajärjed.

4> Kuidas saab sellises mahus avalikku raha põletada sisuliselt otse üksikute ärimeeste taskusse?  Kõige rohkem paneb kukalt kratsima tegelikult see, et isegi kui tegu on ausate kavatsustega plaaniga, siis sellisest plaanist ju tavainimene ega ka riik ei võida. Just konkreetselt niimoodi üles ehitatud (riik toetab monopolistlikke ettevõtjaid) süsteemis võidavad võib-olla veidikene mõned väga üksikud reisijad, aga nende võit on marginaalne, jäädes kuni paarisaja euroni aastas. Enamasti palju väiksemaks. Tavasõitja kaotab, kuna liinivõrk ei parane, busside kvaliteet langeb, konkurents väheneb veelgi, kommertsliinid lähevad kahjumisse ja kaduvate liinide tihendamisse/taastamisse mingit märkimisväärset raha ei suunata. Rääkimata rongiliiklusest, kuhu on juurde vaja ronge, aga selle asemel kulutab riik oma raha teatud ettevõtjate taskusse. Ainukesed suurvõitjad selles bussiliinide hangete võitjad. Kes on otsustanud, et just neid doteeritakse? Mille alusel? Ebaefektiivne ja auditeerimata süsteem, aga toetame täies mahus üksikutele ettevõtjatele? Ei konkurentsi soodustamist (kas või osaliselt toetatud kujul) ega ka riiklikku optimeeritud süsteemi - ei liha ega kala, vaid raha põletamist.

Ja rõhutan veel, miks üldse kasutan sõna "põletada". Väga konkreetsetel põhjustel:

4.1  kui juba on otsustatud ÜT maakondades muuta sajaprotsendiliselt doteerituks, siis pakutud meetod on kõige ebaefektiivsem viis selle eesmärgi saavutamiseks. Raha tõstetakse piltlikult öeldes valimatult 100%-iselt monopolistlikele (hanke võitnud) ettevõttele kühvliga ette. Mingi hüpoteetilise piletitulu põhjal, mida reaalsuses on keeruline kontrollida ja mis ei näita kuidagi teenuse kvaliteeti. Sel juhul oleks juba oluliselt efektiivsem ja odavam organiseerida riigifirma, mis veab ilma mingi hanketa inimesi siis tõepoolest riigi kulul, kus kaob ära korruptiivne skeem ja varjatud kasusaajad.

Raha raisatakse selles süsteemis peale muu hangetele, raha raisatakse aruandlusele, kontrollimisele (mida vist küll ei toimu niikuinii), topeltsüsteemi hoidmisele (kommerts+doteeritud liinid) - sest mingit üldist analüüsi või auditit pole ju tehtud, milline oleks optimaalne bussivõrk. Rääkimata kasust konkreetsetele ärimeestele, kes teenivad hanke võitmisega kasumit - miks muidu oleksid nad huvitatud hankel osalemast? Kuidas saab väita, et nad ei teeni kasumit?

4.2 Karilaid väitis küll, et raha panustatakse ka liinide tihendamisele, aga sellele järgnes kiirelt umbmäärane selgitus: loodavad ühistranspordikeskused mõtlevad, kas liine on vaja juurde ja kui palju. 

Ühistranspordikeskus "võib mõelda"!? Mille põhjal? Kes otsustab? Demokraatlikult? Asjatundlik ekspertiis? Kes vastutab? Sõitjate huvisid jälgib kes? Tagasiside või järelvalvemehhanism? 

Riigipoolset keskset planeerimist süsteemis niikuinii pole planeeritud ega ka sõltumatut analüüsi või auditit, seda sai juba mainitud.

Ühesõnaga on tegu taaskord täieliku häma ajamisega, mitte mingit liinivõrgu auditit või optimeerimist plaanis pole.

5>  Ma ei hakka siin uuesti lahti seletama juba blogis mitmeid kordi selgitatud probleemi, et Eestis oleks vähemalt teatud regionaaltranspordi osas targem kasutada keskset liiniplaneerimist ja sünkroniseerimist, millega aga maakondlikud keskused ei saa tegelda oma väiksuse tõttu. Neil pole ka motivatsiooni seda teha. Selleks passiks ideaalselt keskne riigifirma (koos piirkondlike harudega) - mis, nagu sai ka mainitud, oleks ka efektiivseim viis, kui tegu on 100%-se liinidotatsiooniga. 

Samas märgin veelkord, et mina kindlasti ei poolda üldse 100%-st doteerimist, vaid pigem ikka teatud toetusprotsendiga dotatsiooni (ca 50%), mis kataks jooksvad kulud, nii et ettevõtted teeniksid kasumit müüdud piletite pealt - saaksid ka ise teha ettepanekuid liinide parandamisele, arvestataks reisijaküsitlustega jne. Kasumi sõltumine piletitulust oleks selgelt üks motivaator või element süsteemis, mis võimaldaks süsteemi parandada. Selles oleks füüsikast tuntud muutuja: tagasiside. Tagasisidega süsteemid on läbi maailma ajaloo tõestanud end efektiivsemana, kui ilma tagasisideta. 100%-se dotatsiooniga süsteemis puudub aga isegi eeldus tagasisideks - pole motivatsiooni teenust parandada. See, et osa kulusid maal riigi poolt hüvitatakse, on normaalne - normaalne pole aga 100%-ne toetus.

Seega sooviks selle punktiga kokkuvõttes üle korrata seda veel kord, mida saates tunnistas ka IRL-i poliitik, et säärane süsteem, kus 100%-selt toetatakse riigihanke võitnud firmat, ei soosigi liinide  ega liinivõrgu efektiivistamist, vaid vastupidi soodustab liinide dubleerimist, liinivõrgu ebaühtlust jne. Ehk siis samade olemasolevate probleemide veelgi tugevamalt võimendumist.

6> Mainiks ära veel positiivsena ära saates  Hanno Pevkuri ja Henn Põlluaasa tõdemused, et säärane dotatsiooni süsteem soodustab otseselt bussitranspordi kvaliteedi otsest allakäiku (nii busside kui liinide osas), kuna vedaja tulu ei sõltu enam mitte kuidagi tarbijast ja tema hinnangutest. 

Puudub nii vaba turu komponendiga variant või siis teise alternatiivina ka puhta riigiettevõtte versioon, kus tulemusi võiks vähemalt auditeerida ja parandada seeläbi keskse planeerimise kaudu (nt Riigikontrolli jt asutuste abi).

Ei liha ega kala, vaid kõige puhtam ja avalikumalt planeeritud JOKK skeem Eesti ajaloos.

7> Plaanitav süsteem on väga otseses mõttes diskrimineeriv nii rongireisijate kui ka kommertsliini kasutajate suhtes. Kahjust liinivõrgule sai juba räägitud. Mitte poole sõnaga pole minister rääkinud ka sellest, kuidas taastada transpordiühendused (või kas vastav plaan/algatus üldse oleks olemas) riigi piirkondades ja lõikudes, nagu Võru-Pärnu, Võru-Viljandi (minu lemmiknäited) - kust viimase 20 aastaga on ÜT täiesti ära hävitatud.