Mis on Eesti taristupoliitika suurel pildil valesti?

Postulaadid seoses tsellu-tehase plaaniga:

 > Tartul tuleb esitada raudkindlad ultimaatumid asukohale seoses igasuguste uuringute lubamisega Kui Tartu poliitiline ladvik seda ei tee, aga hakkab ultimaatumeid esitama järgmiste valimiste valguses Tartu waim

> Tähelepanekuid sellest vallast, millist alternatiivset taristut Eestis ja seejuures  kordi rahaliselt tulutoovamat saaks ehitada 1 miljard eurot maksva tselluloositehase investeeringu summaga?

>  Muid küsimusi ja ideid (tänase tehaseprojekti üks puudusi on muuhulgas vähene läbimõeldus ja konkurentsieeliste vähesus - pakun välja mõned alternatiive, kust neid leida)

SISUKORD

1.Planeerimisele ja projekti uurimisele tuleb esitada kaks kõige elementaarsemat nõuet-ultimaatumit: et üldse lubataks midagi edasi analüüsida ja uurida, peab  tehas peab asuma linnast 10+ kilomeetrit allavoolu ja vastav raudteeharu tuleb selleks pikendada tehase arendajatel enda kuludega. Ikka sellisel kujul, et raudtee oleks edaspidi kasutatav ka kohalikel elektrilistel reisirongidel (kas või toomaks töötajaid tehasesse tööle). See on elementaarne eeltingimus mistahes uuringute lubamiseks ja analüüside jätkamiseks.

2. Mis on Eesti majanduspoliitilisel pildil täna üldisemalt  laiemalt valesti - eriti seoses taristuinvesteeringutega

3. Miks Eestil üldse on vaja nii suurt tselluloositehast, kui pole jõgesid, kuhu seda ehitada? Kui rääkida efektiivsest planeerimisest, konkurentsieelisest ja innovatiivsest mõtlemisest, tuleks tehas rajada Utriasse.

1.Kui umbes aasta tagasi sai päris tõsiselt kommenteeritud avalikus kirjas Urmas Vainole RB-teemalist "Suud puhtaks" saadet, siis seekord tõepoolest ei ole Urmas Vainole midagi ette heita. Tema küsimused olid asjakohased, saatejuhi töö professionaalne, häält anti kõigile võrdselt ja püüti kõiki teemasid läbi käia (vastavalt saate formaadile).

Aga debatt, tuleb tõdeda, jäi seekord veelgi kesisemaks, kui RB saate puhul aasta tagasi. Põhjus selles ei olnud nn vastaste leeris, kelle rinne antud saates oli väga laiaulatuslik ja laialivalguv  - kes kõik tõid välja mitmeid üldiseid, aga täiesti õigeid aspekte. Küsimus debati takerdumisel on muuhulgas selles, et tehase nn pooldajad ja arendajad oleksid debatti sisuliselt nagu "kuu pealt kukkunud".

Ma ei tea, mis koolis on nad käinud või mis linnast on pärit tehase rajajad-arendajad, kui nad tulevad sellise ettevõtmisega 1000-aastase linna ette, asja eelnevalt nii pinnapealselt läbi mõeldes?? Halloo! Tartu ei ole Valga!  Kogu regiooni vanima ülikooli ja aastasadade pikkuse vaimueluga linna ette tullakse tehase ideega oma tänasel kujul sisuliselt varakapitalistliku äriplaaniga?? Kas nad oma pead ka kasutavad, enne kui sellisele uksele koputavad? Mõtlevad poliitilistele ja sotsiaalsetele kompromissidele? Tartu ei ole mingi asula "30 km enne Elvat", nagu oli kunagi tallinlaste kade nali. 

Et üldse rääkida - üldse, see tähendab üldse midagi uurida - mistahes tselluloositehase võimalikkusest, tuleb see planeerida allavoolu Tartust  ja ikka kümneid kilomeetreid. Selleks planeerib ja ehitab (muidugi, üksnes projektile jaatava vastuse korral uuringutelt) ettevõte oma tehasele ise raudteeharu (miljardi euro kõrval peaks paarkümmend miljonit raudtee jaoks nagu raha  jaguma), nagu seda tehti isegi "räpasel ilgel" nõukaajal ja tehakse tänini seda ka arenenud riikides.  Näiteks Ülenurme - Haaslaava - Vana-Kastre - Mäksa (ca 20 km pikkus) või mõni muu variant, aga igal juhul allavoolu Tartust. Ma ei kujuta ette miks seda keegi veel debatis välja pole toonud. Sest minugipoolest olgu tegemist isegi kõige keskkonnasõbralikuma ja puhtama tselluloositehasega maailmas, linnast ülesvoolu mitte mingil juhul seda tartlased lubama ei hakka - seda nii keskkonnariskide, kui haisu tõttu. Seda esiteks. Ja see nõue saab vajadusel olema ultimatiivne. Kui jagub miljard tehase ehitamiseks, jagub paarkümmend miljonit ka raudtee rajamiseks. Puhastusseadmeid juba saates mainiti.

2. Mis on Eesti majanduspoliitilisel pildil laiemalt valesti?

Asi pole laiemalt vaadates ju üksnes tselluloositehases, aga et see teema juba laual on, siis on seda hea näiteks tuua. On juba ammutõestatud fakt, et Eestis ei ole tegelikult üldse puudus rahast. Raha jagub - poliitikutel, erainvestoritel, välisinvestoritel, pankadel ja suurettevõtetel. Ainuke asi on, et kahjuks seda raha kasutatakse kõikvõimalike mitte loodussõbralike tööstuste ja projektide rajamiseks. Samuti peaaegu mitte kunagi Eesti rahva hüvanguks.

Tselluloosivabrik lubab antud juhul küll väga head tulu ja hinda palgiks sobimatu puidu eest. Hea küll. Kahjulikest keskkonnamõjudest ja asjaolust, et Eestis hakkab toore otsa saama isegi kõige optimistlikumate stsenaariumite järgi - neid teemasid ei hakka siinkohal arutamagi (on pädevamaid inimesi, kes seda käsitleda suudavad). Rääkimata sellest, et tehas võiks olla ju Eesti mastaape arvestades kordi väiksem. Küsimus on aga selles, miks keegi ei aruta, mida saaks selle raha eest muud teha. 

Näiteks minu lemmiknäide tuulikute näol. Miljardi euro eest saaks rajada sellise tuulevõimsuse Eestile (mida reaalselt on tulevikus vaja), et silme eest võtab  sõna otseses mõttes mustaks. Võttes aluseks Pori Tahkoluoto näite, mis on nii tuuletingimuste kui muu poolest väga hea võrdlusmaterjal, maksis 42 MW tuulevõimsuse rajamine 120 miljonit eurot. http://www.4coffshore.com/windfarms/tahkoluoto-offshore-wind-power-project-finland-fi03.html

Kiire jagamistehe annab meile vastuseks, et 1 miljardi eest saaks ehitada vähemalt 350 MW tuuleenergia võimsust Eestisse. Kui palju on sellise 350 MW tuulepargi aastane toodang? Võttes aluseks Virtsu I tuulepargi tootlikkuse (reaalsuses on uute kõrgtuulikute efektiivsus oluliselt suurem, seega reaalsuses on ka toodangumaht suurem, kusjuures lisa annaks ka paremate asukohtade valik), saame 350/1,2*3800MWh= 1 108300 MWh = 1,108 GWh  Virtsu II ja Virtsu III võrdluse aluseks tuues tuleb hinnanguline aastane energiatoodang alla 1 GWh, aga nagu mainisin, siis võib uute võimsate tuulikute ja parema asukoha valiku järgi tulla toodang ka suurem.  Selle turuhind on üle 30 miljoni euro aastas. Selle jaoks ei võeta maha ühtegi puud, saastata ühtegi jõge ega järve. 30 miljonit eurot sõltumata kehvast ilmast (pigem tänu kehvale ilmale) ja puidu kokkuostu hinnast.

Tänane idee ja äriplaan seisab selgelt savijalgadel, ainus konkurentsieelis näib olevat Emajõe puhas vesi ja distants sadamatest. Mis paganama konkurentsieelis see selline on? (milline oleks tõeline konkurentsieelis, toon näite viimases punktis).

3. Tuleb ära märkida, et on üldse veidi kummaline, miks on võetud ette ehitada Eestisse tehas, mille mastaabile napib Eestis mahtu - nii vee kui puidu näol?

Miks ei kaaluta varianti ehitada väiksemas mastaabis tehast (eeldusel, et tegu on puhta tehnoloogiaga) Väike-Emajõele, Pärnu jõele või mujale?  See maandaks ju mitte ainult keskkonna riskid ja vastuseisu, vaid ka toorme riski.  Milleks ehitada midagi gigantset.

Teiseks tähelepanek EstFor-i arendajatele ja omanikele, et Eestis on väga odavalt saadaval vähemalt 20 MW võimsusega hüdroelekter riigi põhjarannikul (loe: väga odava omahinnaga elekter), kui ühendada umbes 15 meetri laiuse ja 7 km pikkuse kraaviga  Narva jõgi ja Utria oja. Ehitades ojale umbes kilomeeter maad enne suuet pankrannikul 25 m tammi. Kogu elektritööstuse rajamise investeering jääks mõnekümne miljoni euro juurde, aga projekt on kiire tasuvusajaga, kuna hüdroelekter on väga tulus.  Kui tehas rajada sama kanali äärde oleks tagatud nii piisav veevool kui ka väga odav elekter tehase käitamiseks.

Kui riik ja keskkonnauuringud annaksid  projektile rohelise tule, siis just see oleks moodus, kuidas saavutada Põhjamaade konkurentide ees oluline tootmiseelis.

Tartu lähistele seda tehast ei tule!