Miks on uus piirileping vanast parem? 

5 keskset loogikaviga uue piirilepingu juures

1) "Lahtised otsad"

2)   Kui ei sõlmi, läheb jamaks

3)   Präänik?

4)   5% territooriumi väärtus(etus)?

5)  Uus vana leping

Hiljuti kirjutas endine mereväeohvitser ja poliitik Georg Kirsberg väga ülevaatlikku ja asjalikku arvamusartikli piirilepingu problemaatikast, selle vastuoludest põhiseadusega ja mõistuselagedast läbirääkimiste loogikast. Uut piirilepingut on selle ettevalmistamise ajast alates kritiseerinud muide väga paljud poliitikud, ühiskonnategelased ja riigiteadlased (nt Andres Herkel, Hardo Aasmäe, Mart Helme, Henn Põlluaas, Helir Seeder, Hindrek Lootus, Mart Saarso jpt). Kirsberg on lisaks heale ülevaatele tabanud haruldase ausameelse teravusega üht sõlmpunkti, mida paljud teised on märkamata jätnud: "Eestil on võimalus õigluse jaluleseadmiseks viia piiriküsimus Haagi kohtusse. Kuid meie rahvaisad ei julge seda." Julgen arvata, et lisaks julgusele on küsimus ka mõnes väikses küsimuses, nagu VEB-fondi afäär jmt, mis hoiab teatud poliitikuid teatavates küsimustes väga kenasti ohjes (Ikka seesama, kelle kohta KAPO teab, et Kreml kompromiteerida võib). IRL samas on saanud veelgi kummalisema "aupaiste rõnga" enda pea kohale tänu piirilepingu põhilise läbisuruja rollile parlamendis. Et kes neid kompromiteeris?

Aga jättes kõrvale folkloori ja linnalegendide käiamise ja asugem faktide ning sisu kallale. Mis on  uues piirilepingus valelikku? Milles seisneb läbisurujate enesepett? Kas ja mille poolest on uus leping parem eelmisest piirilepingust?

--------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

1. 
   

   Lepingu läbisurujate poolt väidetakse, et erimeelsusi tekitanud piiriküsimuse konsensuslik lahendamine (moel, et teeme nii nagu Venemaa soovib) lõpetab "lahtised otsad" Venemaaga.  Seda tuleks siis mõista umbes nii, et kui meil on piirileping, siis on ka raskem meiega tüli norida. Kui meil lepingut aga pole, siis tahab Venemaa meile esimesel võimalusel täiega pasunasse sõita. Nende väite paikapidavus tekitab kahtlusi juba sellisel kujul, nagu teda avalikkuses esitletakse. Kõige kurvem on aga siinjuures asjaolu, et  ka väite eeldus ise (lahtiste otsade ära kadumine) pole kaugeltki tõsi.                                                                                                                                                                                                                                                                                  

   
   

   Reaalsus seisneb nimel tselles, et läbirääkimised on olnud nii saamatud, et sellega pole sisult mitte ühtki lahtist otsa lahendatud. Rääkimata puhtalt kultuurilise väärtusega Tartu Ülikooli varadest, okupatsiooni tunnustamise küsimusest või mingitest kompensatsioonidest ebaseaduslikke sissetungide eest Eesti Vabariiki 1940 ja 1944 (ei maksa unustada, et ka 1944.aastal oli nii de iure kui de facto Toompeal võimul demokraatlik ja seaduslik EV valitsus), pole lahendatud kõige põhilisem küsimuski: kontroll Narva jõe lüüside üle ja hüdroenergia kasutus.  Sest just see ongi tänase olukorra kõige lahtisem "ots". Ka tänase ajutise kontrolljoone kohal kulgev piirijoon tagaks vastavalt rahvusvahelisele õigusele Eestile vähemalt 50% Narva jõe hüdropotentsiaalist. Täna ei saa Eesti sellest, nagu varem korduvalt mainitud, mitte punast krossigi. Kusjuures veel olulisem hüdroenergia õigusest, on võimalus kontrollida Narva jõe lüüse, kuna nendest sõltub Eesti põlevkivijaamade jahtussüsteem täiesti ühemõtteliselt. Seega väide, et lahtiseid otsi idanaabriga ei jää, on täiesti eksitav ja vale igal moel.

2. On lepingut läbisuruvate erakondade poolt loodud n-ö hirmufoon, mida tekitavad poliitikud  räägivad, et seda lepingut on meil Venemaaga vaja lihtsalt "igaks juhuks", no matter what. Et parem on, kui meil see leping on.

Selline hirmutamine on täiesti asjatundmatult rumal, sisutühi ja eksitav. Välispoliitika lähiajalugu on korduvalt näidanud, et lepingud Venemaaga ei pea, ilma et seda ei garanteeriks mingid muud rahvusvahelised huvid, supervõimud  ja jõuvahekorrad. Milleks neid siis veel sõlmida, eriti kui nad on nii halvad meile kahjulikud, nagu seda on uus piirileping. Arvata, et Venemaa alustaks Eesti vastu sõda lihtsalt sellepärast, et meie Tartu rahu aegne piirileping neile ei sobi ja uue sõlmimiseks nad mingeid järelandmisi ei tee, on täiesti võhiklik. Täpselt sama võhiklik oleks arvata, et taolise uue järeleandlikku lepingu olemasolu mingi potensiaalse sõja – hoidku selle eest Jumal – ära hoiaks. Ei hoia. Nagu juba eelnevalt öeldud: mitte ükski paber pole piisav selleks, et ära hoida ootamatused idanaabrilt. Venemaa tunnistab ainult ühte "paberit" - see on riigi sõjaline ja diplomaatiline jõud.

Isegi tõenäosus sellest, et just piirileping saaks olla mingi sõjalise või diplomaatilise konflikti alustamise ajend, on oma sisult kollijutt. Milleks on Venemaal vaja tüli norimiseks piirilepingut, kui ta võib selleks valida ükskõik millise muu endale sobiliku aspekti, täpselt nagu on tehtud Ukrainas või Gruusias. Soov "mitte ärritada" Venemaad on enesepett ja tähendab sisult, et oleme Vene propaganda õnge langenud. Just selliselt ongi Venemaa paljusid lühiajalisi taktikalisi võite saavutanud. Kui me ise selle õnge langeme, on see meie endi viga.

3. Kuid milles on üldse loogika sõlmida vaenuliku naabriga leping, millega teadlikult antakse ära suur hulk varasid (Narva jõe hüdropotensiaali väärtus igavikulise rahavoo meetodil ca 2 miljardit eurot, lisaks miljardite eurode väärtuses metsavarud, kalavarud, Luksemburgi suurune territoorium jne)? Kus on präänik? Kus on loogika?

Sääraseid loogikaid saab üldse läbirääkimistel olla kahte tüüpi:

a) leping on küll eraldiseisvana kahjulik, aga on meile kasulik suures pildis (või pikemas perspektiivis). Selliselt on ajaloos sõlmitud palju näiliselt kahjulikke lepinguid. Aga probleem on selles, et antud hetkel Eesti jaoks sellist suurt pilti ei terenda lepingu tagant mitte kusagilt. Pole isegi kõige pisemaid lootusekõrvu paistmas, mis räägiks sellest, et me saame mingi muu kaudse või otsese hüve vastutasuks selle eest, et me praegu midagi loovutame.

Muide, säärane loogika oli väga levinud (avalikus debatis) enne 2004.dat aastat, kui räägiti lepingu vajalikkusest just NATO ja EU-ga liitumiseks. Kui see oli tõsi, siis pidanuks see loogika täiesti paika. Igatahes juhtus nii, et saime NATO-sse ja EU-sse ilma uue piirilepinguta. Praeguses olukorras aga mingit "präänikut" piirilepinguga seotud pole. Tänapäeva Venemaa kontekstis rääkida midagi sellist, et viisavabadus Venemaaga on Eestile kasulik, paneks küsimärgi alla rääkija erakondlikku kuuluvuse (ei saa siiski välistada kuulumist Keskerakonda)  või siis vaimse tervise.

b) leping on küll meile kahjulik, aga meil on vaja häid (kaubandus)suhteid Venemaaga. Praegustes tingimustes ei tule ka see mingil juhul kõne alla, kuna kaubandussuhted Venemaaga on sisuliselt teadmata ajaks külmutatud. Selles valdkonnas saame tegelda ainult enesepetuga.

4. Tihti üritavad lepingu läbisurujad jätta ka olukorrast muljet, et "meil polegi ju sealt midagi saada" -  peale 100 000  Venemaa sandi ja tükk täiesti  väärtusetut maad. See on kõige eksitavam jutt üldse.

Juba mainitud Narva jõe hüdroressurss on väärt vähemalt  2 miljardi eurot (lõpmatu rahavoo nüüdisväärtuse arvutuse järgi leitud), lisaks loodusvarad, metsamaa ning kalavarud väga paljude miljardite eurode väärtuses. Petserimaal on väga palju kultuurilisi ja looduslikke väärtusi. Ka näiteks piirilinnana (jagatuna võrdselt Eesti ja Venemaa vahel) oleks Petseri arenguvõimalused võrratud suuremad tänasest. Väited rubriigist, et "Setumaa polegi päris Eestimaa" paneksid vihastama iga põlise setu ja hulk teisigi eestlasi. Vahest siis pole ka võrukad eestlased või kuidas on lugu kange keelega saarlastega? 

Kindlasti ei saa vastu vaielda, et Tartu rahu piir hõlmas muuhulgas Eesti riigi koosseisu üksikuid külasid, mille etnograafilises kuuluvuses setude ja seega ka eestlaste hulka võib küsimuse alla seada (eelkõige Irboska ümbrus) ja seetõttu pole õige mõelda, et me ei tohiks tulevikus mitte sammugi Tartu rahu joonelt taganeda. Kuid need äraandmised peavad olema vastastikkused, kaalutletud, lugupidavad, rahvusvahelist õigust järgivad, põhiseadusega kooskõlas (või tuleb muuta põhiseadust), ajaloolisi etnograafilisi piire arvestavad ja pariteetsete läbirääkimiste tulemus. Kui Läti andis piirilepinguga ära 2% territooriumi ja Eesti annab 5% (lisaks kõigile muudele nimetatud varadele),  siis mis õiglastest läbirääkimistest me saame üldse rääkida???

Kui need miljardid eurod, mis tasuta Venemaale tahetakse anda, midagi väärt pole, siis võiks need üleliigsed miljardid heaga Eesti rahva vahel ära jagada. 

5. Kõige märkamatumaks on jäänud kõigist aspektidest kõige põhilisem: Eestil on juba Venemaaga piirileping.


Olgugi et Vene pool seda ei taha tunnustada. Aga kes kinnitab, et sama saatus ei taba järgmist lepingut? Või jäämegi neid uusi taganevaid piirilepinguid Venemaaga sõlmima?!

Mille poolest on uus leping vanast parem??