Friday, November 06, 2009

300 km Pariisi, oodates Godot’d

Kui olete näinud etendust (/filmi) „Godot’d oodates” tabate irooniat stseenis, mida järgnevalt kirjeldan (ja millele mõeldes oleks peaaegu naeru kätte surnud pool 6 hommikul rongijaamas nimega Villeneuve – De – Guernay, mis siis, et kehatemperatuur oli sel hetkel arvatavalt alla 35 kraadi:).

Tõestisündinud lõik muutmata kujul mu reisist Pariisi:

Väga varajane vaikne hommikutund pisikese prantsuse linnakese rongijaamas: täiskuu taevas, vaiksed tuuleiilid liigutamas lehti, üksik aeg-ajalt kirev kukk ja hiirvaikne linn. Ühtki graafikujärgset reisirongi lähema tunni jooksul sinna jaama tulemas pole. Rongioote paviljonis on 2 kutti. Üks (riietatud mitme pusa, nahkjope ja salliga ning peas kapuuts) kõnnib närviliselt edasi-tagasi, teeb käteringe ja kükke. „Bonjour, tu n’a pas de cigarettes?” küsib uustulnuk võimlejalt. „Cigarettes? Non, je ne fume pas,” vastab too vigases prantsuse keeles. Uustulnuk kaob ootepaviljoni taha ning võimleja jätkab lõikude jooksmist 3x3 meetrises boksis. 5 minuti pärast on prantslane tagasi. Võimleja on pingile istunud ja väriseb seal vaikselt. Uustulnuk istub samuti pingile ja tõmbab suitsu. Järgneb lünklik vestlus, mille objektiivsuse huvides pean edasi andma eesti keeles.

Eestlane: „ Kas te teate, millal boulangerie’ avatakse? Prantslane: „Jaa, ..-midagi arusaamatut-..kaheksa.” Eestlane: „Kell kaheksa?” Prantslane: „Ei varem, …-midagi arusaamatut-…”

Prantslane: „Kust sa pärit oled?” Võimleja (tõusis vahepeal uuesti püsti ja jätkas harjutustega ning edasi-tagasi kõndimisega): „ Eestist, see on väike riik Põhja-Euroopas. Ma õpin Lyon’is ja praegu lähen õele Pariisi külla.” „Ah, d’accord.”

Järgneb 5 minutit pausi. Prantslane: „Kas sa ootad siin juba kaua? (vms)” Eestlane: „Jah, tund aega umbes (tegelikult 5 juba ja seda mitte rongi pärast)”

Järgneb umbes 10-minutiline vaikus, mida katkestavad üksikud prantslase köhatused ja eestlase võimlemisharjutused.

Eestlane: „See on päris hea koht siin tuulise ilmaga – vaikne ja soe.” Prantslane: „Ja-jah.”

Prantslane: „Kuule, aga kas sa lähed täna Pariisi?” Eestlane: „Jah, täna.” Prantslane: „Aga Pariisi suuna paviljon on ju teisel pool” :D:D:D (eestlane hoiab vägisi naeru tagasi). „Jah, ma tean, aga siin on soe.” (prantslasel on poole vähem riideid seljas kui eestlasel

Järngeb veel paar 5 minutilist seeriat üksikute sõnavahetustega (a la eestlane küsib: „ Kas sa lähed siis Sens’i?” Prantslane vastab midagi, millest eestlane aru ei saa ning lihtsalt noogutab)

Pärast mitmendat korda kella vaatamist, lausub eestlane (umbes poole 6 paiku hommikul), et tal on aeg minna ja kõike head. „Bon courage!” vastab prantslane (esimest korda kuuleb eestlane mõnd pranslast seda fraasi ütlemas)

Väga tore oleks ilmselt eestlasel olnud teada, mida tegi prantslane kell 5 hommikul rongiootepaviljonis ning ka prantslasel oleks ilmsesti päris tore olnud teada, et eestlane oli tegelikult viimased 24 tundi väljas viibinud ning neist 4 tundi vihma käes ligunedes.

Elu on ikka seiklus!

Nüüd te saate vist aru, kui ma ütlen: „I will never ever hitch-hike anymore.” Aga ma kindlasti võtan kaastundest peale kõik meeshääletajad (ja ilusamad naishääletajad:) , keda veel kunagi kohtan.

Kui ma alguses plaanin Pariisi häälega tulekut, näis see olevat hiiglama hea mõte: aega on, naudin loodust, prantslase avalat hinge ja kultuuri. „Tutkit, brat!” ütlevad venelased selle peale:D Sain juba paar päeva varem aru, et ilmselt on 600 km vihmase sügisilmaga siiski palju ja otsustasin umbes pool maad minna rongiga. Rongipilet maksis „kõigest” 20 eurot, seega mis seal ikka. Edasi peaks olema lapsemäng, 3 tundi ja Pariisis:D Noh, vähemalt nii ma arvasin. Ei olnud 3 tundi, vaid 30 tundi.

Kõik algas sellest, kui ma reipalt Chagny jaamast maantee poole marssisin. Rõõmsalt ühe bensiinijaama vastas oma „Paris S.V.P.” silti välja võttes, ei osanud ma arvatagi mitmeid autosid võin ma mööda sõitvat lugeda, enne kui mind peale võetakse. Tegelikult ilmes, et niipea, kui ma „Pariisi”-sildi käest panin, sain palju rutem peale. Esimene soovitus hääletajatele: Ärge kasutage silte, sest need piiravad teie pealesaamise võimalusi (juhid, kes lähevad lühemat maad samas suunas, ei vaevu peatuma, mõeldes, et te tahate ainult Pariisi ja mitte mujale; või see on neile psühholoogiliseks ettekäändeks). Soolisest diskrimineerimisest hääletamisel ma ei hakka üldse rääkima – see võib tunduda naljakas, aga mitte enam siis, kui olete 2 tundi tee ääres külmetanud ja käsi on juba ülalhoidmisest valus.

Igal juhul võttis mind esimesena peale üks heasüdamlik, aga pisut kohtlane tädi, kes läks ainult 10 km minu suunas, aga edasi läks ühte mägikülla. Kahjuks ei saanud ta minu soovist peatuda, kohe aru ja nii sattusin ma ühte ilusasse linnakesse, nimega Nolay (seal mul õnnestus ta peatuma sundida), kust läks väike 15-km-ne teeke tagasi „minu teele”. Ega’s midagi. Hakkame vantsima. Algul ma arvasin, et sel teel ei sõida üldse autosid, aga nii see polnud. Pooleteist tunniga, millega jõudsin jalgsi edasi umbes 7 km, möödus mu’st umbes 20 autot (ja hääletasin kõiki). Sain tõepoolest hästi tundma prantslaste sõbralikkust. Lõpuks mind siiski võeti peale ja vähemalt pool maad sain jala.

Kõigi järgnevate hääletamiste kirjeldusi ei jõua ma siia kirja panna, kuid lühidalt võiks neid edasi anda nii: suitsetav ema koos oma 11-aastase poja ja 2-aastase koeraga, üldiselt oleks nendega päris tore olnud sõita, kui nende autol poleks lisaks paljudele muudele asjadele lõpuks üles öelnud ka kojamehed, nii et vihmaga sõitmine osutus võimatuks; ülisõbralik veoautojuht, kellega sain lisaks tunniajastele seiklustele kauba laadimisel ka edasi 30 km; prantsuse rullnokad 5. seeria bemmiga, mille sillad olid nii kehvas seisus, et 130 kmh juures tundus, et me sõidame rohkem külg ees ja juhi pilk oli sellest kahtlase sisuga suitsust ta hambus ikka väga udune; gay-perverdist postiametnik…ja siis veel mõned täiesti normaalsed inimesed, kellega meil kahjuks palju ühiseid kilomeetreid polnud.

Niisiis minupoolsed nõuanded: ärge võtke hääletamist kui väga ohutut ja efektiivset liikumisviisi, kui tõesti tahate seda teha, siis tehke seda soojal ajal ja kiiruse mõttes tuleb ilmselt kasuks, kui te olete naissoost.

2 comments:

Mari said...

:D
Mõtlesime Marisega häälega Toulouse´i või Bordeaux´sse minna, aga pärast sinu jutu lugemist nüüd ei teagi...
Aga elu ON seiklus!

majgrit said...

Proovisime ka sõbrannaga Taanis hääletada, kuid meid vaadati nagu maailmaimet. Õnneks ei olnud meil pikk maa minna ja õnneks ei pidanud ka kaua ootama, aga saime teada küll, et ka siin maal ei harrastata hääletamist juba mingi 20 aastat :p
Hea, et siis Pariisi või kuhugi mujale kaugele hääletada ei plaaninud :)