Veel üks osa tõest..."Mayday, Estonia"
Tegelikult pole see veel küps ja võib-olla ka aeg pole küps, aga et see tänu aastapäevale taas teadvuse pinnale asub ja et viimasel ajal on muudki pahna Eesti lähiajaloost pinnale ujunud, siis võib-olla polegi kõige halvem mõte osa tõest praegu avaldada.
Nimelt...olen Estonia-case'i mõnda aega tagasi üsna põhjalikult uurinud (st otsinud arhiividest artikleid, intervjuusid jms), lugenud läbi mõned raamatud, mis tragöödiat kajastavad. Ja ehkki ma pole kunagi ühtki autentset videolinti, tunnistust ega asitõendit näinud, piisas isegi eelpoolmainitud materjalide läbilugemisest, et jõuda 5 olulisele järeldusele.
1. "Estonia" hukk ei olnud õnnetus. Vaadake mõnest teatmeteosest ja püüdke leida veel mõnda nii ohvrirohket laevahukku peale "Estonia", mille põhjustanuks "vöörivisiiri murdumine". Rääkigu need komisjoni "eksperdid" mida tahavad, ükski laev ei saa selliselt hukkuda, nagu komisjon välja pakkus. (Sellest aruandest saaks üksnes järeldada, et laeva meeskond ise korraldas laevahuku.)
2. Laevas toimus vähemalt mingisugune sabotaazh lisaks sellele, et sellele tekitati (peale visiiri eeldatavasti veel kuhugi) vaba tee vee sissevooluks. Seda tõestab üks lihtne, autentne lause Estonia appikutse raadiokatkendist: "...//Meillä on blackout....//", mis on otseses (ja karjuvas) vastuolus laevalt pääsenute tunnistusega. Blackout tähendab eesti keeles elektrikatkestust, pimendust või infosulgu. Nimelt öeldi seda "Estonia" kaptenisillalt vähemalt 20 minutit enne seda aega, kui elekter laevalt tegelikult kadus. Tunnistajate sõnul kadus elekter laevalt alles mõned minutid enne täielikku uppumist Nad olid juba päästeparvedes või vees ja nägid uppuvat külilivajunud laeva tuledes. Ja ma tahaks näha mõnda komisjoniliiget, kes ütleb neile tunnistajatele, et "nad nägid virvatulusid" vms. Milles on selle ajavahe põhjus? Kas meeskond valetas teadlikult? Mina isiklikult seda versiooni ei usu ja kahtlustan, et sild tehti laeva ründajate poolt pimedaks samaaegselt leke tekitamisega...Eelkõige selleks, et kiirendada kaose teket ja varjata maailma eest sündmuste tegelikku arengut.
3. Vesi ei saanud laeva tungida ainult autodekilt, kuna tragöödia võtmetunnistaja vahimadrus Silver Linde (kes, kui ta juba tapetud pole, istub fabritseeritud narkokuriteo eest Soome vanglas) tunnistusest tuli selgelt välja, et kui teda saadeti plahvatusetaoliste helide tõttu sillalt autodekki uurima (NB! Sillas oleks pidanud olema otsepilt autodekile), mis seal toimub, siis talle tulid alumistel tekil juba vastu põgenevad inimesed, kes hakkasid põgenema ENNE laeva tugevasse kreeni minekut. See viitab üsna otseselt, et vesi pidi tungima laevale ka mujalt, sest autodekk polnud siis veel üle ujutatud. Aga ilmselt jättis Linde ka midagi rääkimata, kuna tema sündmuste kirjelduses on enne laeva kreeni vajumist üsna veider 10-minutiline ajaauk. See "mälulünk" võis teda päästa jagamast saatust kapten Pihti ja ülejäänud 7(/10) kadunud laevapere liikmega.
4. 8/11 laevahukust pääsenud laevapere liiget kadusid jäljetult mõned päevad pärast laevahukku. Need olid kapten Avo Piht, vanemmehaanik Lembit Leiger, laevaarst Viktor Bogdanov, navigaator-tüürimees Kaimar Kikas, mehaanik Agur Targama, tax free poe juhataja Tiina Müür ning varieteetantsijatest kaksikõed Hannely ja Hanka-Hannika Veide. Nende kadumine on fakt, mida on tõestanud nii paljud tunnistajad, videoreportaazhid (saksa kanalid RTL ja ZDF), telefonikõned omastele. (Eelnenud nimekirjale võib lisada veel samuti pääsemismiskahtlusega kadunud: diskor Tiit Meos, laevatööline Kalev Vahtras ja Ago Toming.) Kaalukaimaks tõendiks on pääsenute nimekirjad, kus need nimed algselt seisid (NB! Need nimekirjad saadi otse pääsenud inimeste suust. Uppunud inimesed oma nimesid öelda või üles kirjutada teatavasti ei saa.) See teema on kohati saanud Estonia-müsteeriumi juures isegi olulisemaks kui hukk ise. See on muidugi täiesti mõistetav, arvestades omaste hingevalu ja ärevat aastastepikkust ootamist. Lisaks sellele on antud intsidendi näol tegemist väga ilge poripritsmega nii demokraatliku Eesti, Rootsi kui Soome riigi ajalool. Kuidas saab niimoodi olla, et inimesed "kaovad ära"? Isegi esimene uurimiskomisjoni esimees A. Meister ei uskunud seda, enne kui faktid sundisid teda meelt muutma ja komisjoni esimehe kohalt lahkuma. Kui küsida, miks nad kadusid või kes selle organiseeris, siis vastus puudub. Aga on ju täiesti ilmne, et fakt iseenesest tõendab veelgi enam, et see laevahukk polnud õnnetus. Olnuks õnnetus, poleks ju midagi varjata. Vähemalt mitte niimoodi, et 8 inimest jääb jäljetult kadunuks, olulised tunnistajad surevad mõne aasta pärast tragöödiat või pannakse vangi.
5. Täielikult salastatud. Kadunud uurimismaterjalid, tuukrite videolindid, tunnistajate ütlused, tunnistajad ise... Rääkimata mitmetest tunnustatud teadlastest, komisjoniliikmetest (nii eestlastest kui rootslastest), poliitikutest, kes end uurimisest on taandanud või viisakalt meelt muutnud. Siinkohal ei saa mainimata jätta H.Levald'i artiklit 1996. aasta Sõnumilehes, kus ta väitis, et parvlaev ei saanud hukkuda üksnes tehnilistel põhjustel. Aasta hiljem oli tehnikadoktor juba teist meelt. Tema arutlustes on siiski väga palju tõde sees ja ka oluline tähelepanek puuduliku informatsiooni kohta laeva püsivuse kohta, mida kasutas laeva juhtkond (selles polnud üldse käsitletud vee sattumist autodekile), mis jäeti lõpparuandest välja, kuigi see oleks pidanud seal olema. Hiljem on sama mees ühes artiklis viisakalt möönnud, et oponentide "plahvatuseteoorial" ei saa olla tõepõhja all. Mis iseenesest on tore, et seda on mainitud, kuid väide on alusetu.
Kokkuvõttes tuleb nentida sama, nagu eelmise punkti juures: kui asju salastatakse ja varjatakse siis peab selles midagi illegaalset olema. Ja ma ei usu, et see oli ainult reisilaevadel toimunud Vene sõjavarustuse vedu, mida varjati (ehkki see võis olla ja tõenäoliselt ka oli hukuga seotud). Varjati ka seda, miks ja kuidas laev tegelikult hukkus.
Kõigist neist faktidest kõige olulisem vast siiski on sabotaazh. Üks põhilisi tüliõunu on ju kogu aeg olnud meeskonna "saamatus" laeva hukkumise juures ja samuti laeva kiire uppumine. On ilmselge, et laevaehituse õpetus ega mereohutuseeskirjad ei seleta ro-ro tüüpi parvlaev "Estonia" hukkumist sel tormisel septembriööl. Ei saagi seletada, sest laeva hukkumisele "aidati kaasa" ja nii professionaalselt, et meeskonnal polnud seal enam midagi teha. Kes sellest midagi teadis, pandi igavesti vaikima.
Lõpetuseks tahakski öelda, et vastukaaluks paljudele konspiroloogidele, tõeotsijatele, spekulantidele ja ka omastele, kes on korduvalt avaldanud soovi laeva ülestõstmiseks merepõhjast, arvan ma et see samm ei aita kedagi. Surnuid ei saa enam rääkima panna, erinevalt elavatest, kes käivad meie keskel, südamed valede võrgust juba halliks värvunud. Tõde on peidus samasuguste vaikima sunnitud või soostunud inimeste hulgas, nagu Eesti teenetemärgi omanik hr Simm. Kõige kurvem on see, et need valed ulatuvad kõige kõrgemale tasemele, mainida võiks siinkohal näiteks tollast Rootsi peaministrit, Carl Bildt'i. Viide:
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/tulipunkt/article.php?id=9746407
Avage oma suud, avage oma südamed! Tõde tõuseb ja vale vajub.
Tegelikult pole see veel küps ja võib-olla ka aeg pole küps, aga et see tänu aastapäevale taas teadvuse pinnale asub ja et viimasel ajal on muudki pahna Eesti lähiajaloost pinnale ujunud, siis võib-olla polegi kõige halvem mõte osa tõest praegu avaldada.
Nimelt...olen Estonia-case'i mõnda aega tagasi üsna põhjalikult uurinud (st otsinud arhiividest artikleid, intervjuusid jms), lugenud läbi mõned raamatud, mis tragöödiat kajastavad. Ja ehkki ma pole kunagi ühtki autentset videolinti, tunnistust ega asitõendit näinud, piisas isegi eelpoolmainitud materjalide läbilugemisest, et jõuda 5 olulisele järeldusele.
1. "Estonia" hukk ei olnud õnnetus. Vaadake mõnest teatmeteosest ja püüdke leida veel mõnda nii ohvrirohket laevahukku peale "Estonia", mille põhjustanuks "vöörivisiiri murdumine". Rääkigu need komisjoni "eksperdid" mida tahavad, ükski laev ei saa selliselt hukkuda, nagu komisjon välja pakkus. (Sellest aruandest saaks üksnes järeldada, et laeva meeskond ise korraldas laevahuku.)
2. Laevas toimus vähemalt mingisugune sabotaazh lisaks sellele, et sellele tekitati (peale visiiri eeldatavasti veel kuhugi) vaba tee vee sissevooluks. Seda tõestab üks lihtne, autentne lause Estonia appikutse raadiokatkendist: "...//Meillä on blackout....//", mis on otseses (ja karjuvas) vastuolus laevalt pääsenute tunnistusega. Blackout tähendab eesti keeles elektrikatkestust, pimendust või infosulgu. Nimelt öeldi seda "Estonia" kaptenisillalt vähemalt 20 minutit enne seda aega, kui elekter laevalt tegelikult kadus. Tunnistajate sõnul kadus elekter laevalt alles mõned minutid enne täielikku uppumist Nad olid juba päästeparvedes või vees ja nägid uppuvat külilivajunud laeva tuledes. Ja ma tahaks näha mõnda komisjoniliiget, kes ütleb neile tunnistajatele, et "nad nägid virvatulusid" vms. Milles on selle ajavahe põhjus? Kas meeskond valetas teadlikult? Mina isiklikult seda versiooni ei usu ja kahtlustan, et sild tehti laeva ründajate poolt pimedaks samaaegselt leke tekitamisega...Eelkõige selleks, et kiirendada kaose teket ja varjata maailma eest sündmuste tegelikku arengut.
3. Vesi ei saanud laeva tungida ainult autodekilt, kuna tragöödia võtmetunnistaja vahimadrus Silver Linde (kes, kui ta juba tapetud pole, istub fabritseeritud narkokuriteo eest Soome vanglas) tunnistusest tuli selgelt välja, et kui teda saadeti plahvatusetaoliste helide tõttu sillalt autodekki uurima (NB! Sillas oleks pidanud olema otsepilt autodekile), mis seal toimub, siis talle tulid alumistel tekil juba vastu põgenevad inimesed, kes hakkasid põgenema ENNE laeva tugevasse kreeni minekut. See viitab üsna otseselt, et vesi pidi tungima laevale ka mujalt, sest autodekk polnud siis veel üle ujutatud. Aga ilmselt jättis Linde ka midagi rääkimata, kuna tema sündmuste kirjelduses on enne laeva kreeni vajumist üsna veider 10-minutiline ajaauk. See "mälulünk" võis teda päästa jagamast saatust kapten Pihti ja ülejäänud 7(/10) kadunud laevapere liikmega.
4. 8/11 laevahukust pääsenud laevapere liiget kadusid jäljetult mõned päevad pärast laevahukku. Need olid kapten Avo Piht, vanemmehaanik Lembit Leiger, laevaarst Viktor Bogdanov, navigaator-tüürimees Kaimar Kikas, mehaanik Agur Targama, tax free poe juhataja Tiina Müür ning varieteetantsijatest kaksikõed Hannely ja Hanka-Hannika Veide. Nende kadumine on fakt, mida on tõestanud nii paljud tunnistajad, videoreportaazhid (saksa kanalid RTL ja ZDF), telefonikõned omastele. (Eelnenud nimekirjale võib lisada veel samuti pääsemismiskahtlusega kadunud: diskor Tiit Meos, laevatööline Kalev Vahtras ja Ago Toming.) Kaalukaimaks tõendiks on pääsenute nimekirjad, kus need nimed algselt seisid (NB! Need nimekirjad saadi otse pääsenud inimeste suust. Uppunud inimesed oma nimesid öelda või üles kirjutada teatavasti ei saa.) See teema on kohati saanud Estonia-müsteeriumi juures isegi olulisemaks kui hukk ise. See on muidugi täiesti mõistetav, arvestades omaste hingevalu ja ärevat aastastepikkust ootamist. Lisaks sellele on antud intsidendi näol tegemist väga ilge poripritsmega nii demokraatliku Eesti, Rootsi kui Soome riigi ajalool. Kuidas saab niimoodi olla, et inimesed "kaovad ära"? Isegi esimene uurimiskomisjoni esimees A. Meister ei uskunud seda, enne kui faktid sundisid teda meelt muutma ja komisjoni esimehe kohalt lahkuma. Kui küsida, miks nad kadusid või kes selle organiseeris, siis vastus puudub. Aga on ju täiesti ilmne, et fakt iseenesest tõendab veelgi enam, et see laevahukk polnud õnnetus. Olnuks õnnetus, poleks ju midagi varjata. Vähemalt mitte niimoodi, et 8 inimest jääb jäljetult kadunuks, olulised tunnistajad surevad mõne aasta pärast tragöödiat või pannakse vangi.
5. Täielikult salastatud. Kadunud uurimismaterjalid, tuukrite videolindid, tunnistajate ütlused, tunnistajad ise... Rääkimata mitmetest tunnustatud teadlastest, komisjoniliikmetest (nii eestlastest kui rootslastest), poliitikutest, kes end uurimisest on taandanud või viisakalt meelt muutnud. Siinkohal ei saa mainimata jätta H.Levald'i artiklit 1996. aasta Sõnumilehes, kus ta väitis, et parvlaev ei saanud hukkuda üksnes tehnilistel põhjustel. Aasta hiljem oli tehnikadoktor juba teist meelt. Tema arutlustes on siiski väga palju tõde sees ja ka oluline tähelepanek puuduliku informatsiooni kohta laeva püsivuse kohta, mida kasutas laeva juhtkond (selles polnud üldse käsitletud vee sattumist autodekile), mis jäeti lõpparuandest välja, kuigi see oleks pidanud seal olema. Hiljem on sama mees ühes artiklis viisakalt möönnud, et oponentide "plahvatuseteoorial" ei saa olla tõepõhja all. Mis iseenesest on tore, et seda on mainitud, kuid väide on alusetu.
Kokkuvõttes tuleb nentida sama, nagu eelmise punkti juures: kui asju salastatakse ja varjatakse siis peab selles midagi illegaalset olema. Ja ma ei usu, et see oli ainult reisilaevadel toimunud Vene sõjavarustuse vedu, mida varjati (ehkki see võis olla ja tõenäoliselt ka oli hukuga seotud). Varjati ka seda, miks ja kuidas laev tegelikult hukkus.
Kõigist neist faktidest kõige olulisem vast siiski on sabotaazh. Üks põhilisi tüliõunu on ju kogu aeg olnud meeskonna "saamatus" laeva hukkumise juures ja samuti laeva kiire uppumine. On ilmselge, et laevaehituse õpetus ega mereohutuseeskirjad ei seleta ro-ro tüüpi parvlaev "Estonia" hukkumist sel tormisel septembriööl. Ei saagi seletada, sest laeva hukkumisele "aidati kaasa" ja nii professionaalselt, et meeskonnal polnud seal enam midagi teha. Kes sellest midagi teadis, pandi igavesti vaikima.
Lõpetuseks tahakski öelda, et vastukaaluks paljudele konspiroloogidele, tõeotsijatele, spekulantidele ja ka omastele, kes on korduvalt avaldanud soovi laeva ülestõstmiseks merepõhjast, arvan ma et see samm ei aita kedagi. Surnuid ei saa enam rääkima panna, erinevalt elavatest, kes käivad meie keskel, südamed valede võrgust juba halliks värvunud. Tõde on peidus samasuguste vaikima sunnitud või soostunud inimeste hulgas, nagu Eesti teenetemärgi omanik hr Simm. Kõige kurvem on see, et need valed ulatuvad kõige kõrgemale tasemele, mainida võiks siinkohal näiteks tollast Rootsi peaministrit, Carl Bildt'i. Viide:
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/tulipunkt/article.php?id=9746407
Avage oma suud, avage oma südamed! Tõde tõuseb ja vale vajub.
No comments:
Post a Comment