Kuus arhitektuurilahendust, mis viiksid Tartu linnapildi maailma
1: Põhja Konn Kvartalisse. Kalle Mälberg tutvustas alternatiivses raadiokanalis Plaan B arhitektuurivisiooni, mille järgi Tartu keskse ristmiku katta arhitektuurilise-kunstilise neljaharulise jalakäijate sillaga, mis ühendaks Tasku, Tartu turuhoone, Kvartali keskuse ja Tartu uue kaubamaja. Ajakirjanikul ja kunstnikul Mälbergil oli selle nime jaoks valmis mõeldud ka põnev müütiline nimi: Põhja Konn, viidates konna neljale jalale. Kahtlemata on tegu kasuliku ja põneva ideega, mis muudaks Tartu kesklinna palju kaasaegsemaks, jalgsi ja kergliikuritele paremini läbitavaks ja püüaks pilke üle maailma. Muudame kirjanike linna ka uitajate ja jalutajate linnaks.
2: Vanemuise kontserdimaja renoveerimine. Vana Vanemuise teater hävitati teatavasti II maailmasõja käigus Tartu ajaloos umbes seitsmenda mahapõletamise käigus. Siiski ehitati vana teater Nõukogude ajal mäe otsa uuesti üles, küll juba märksa sots-realistlikumas stiilis. Samal ajal on kõige silmatorkavam erinevus vana Vanemuisega just mäepealse fassaadi osa, mis oli Vana Wanemuise signatuur. Selle (isegi osalise) taastamisega ajaloolisel kujul koos kontserdisaali avaramaks ehitamisega paraneksid oluliselt nii teatri väljanägemine tänavalt, samas avaks see renoveerimine tee saali ümberehituseks. Eelkõige tuleks ümber ehitada kontserdisaali rõdu, saali teisel korrusel. Kahtlemata oleks põnev, kui suudetaks saali ka nii palju kõrgemaks ehitada, et lisada saali ka kõrgem rõdu. Keskne probleem kontserdisaaliga peitub aga selles, et sajandi alguses renoveeritud saal on kahjuks teostatud ebaõnnestunud rõdude paigutusega - kust teatrikülalised saavad külgrõdudelt jälgida küll ülejäänud publikut, aga mitte seda, mis toimub laval.
Nende erinevate probleemide lahenduseks oleks tänase Kontserdimaja täielik renoveerimine ja ümberehitus kujul, mis avardaks kogu kontserdisaali, taastaks ajaloolise fassaadi, milles sisalduks poolkaare kujuline avar vestibüül ja ühtlasi kaasajastaks kogu Kontserdimaja.
3: Suurkaare kergliikluskoridor. Suur kaar ei ole Struwe kaar, vaid on tänav Tartus, mis on vaid jäänuk vanast uhkest mõisateest, mis ühendas kõiki lõunapoolseid Tartut ümbritsevaid mõisasid, tänapäeval kahjuks pidev ühendus ajalooliste mõisahoonete vahel puudub, olles katkestatud erinevates kohtades tänavatega, kuid kergliiklusteena oleks see täiesti taastatav enam-vähem ajaloolisel joonel. Ühtlasi tekitaks see rohelise koridori ja toreda vaatamisväärsuse turistidele.
4: Aardla tänava raudteede alla viimine. Aardla tänava autoliikluse, iseäranis raudteevahelisel lõigul maa alla suunamisel oleks väga palju kasutegureid. Kuigi vastav projekt juba sajandi alguses välja käidi, jäi projekt kahjuks eelarve taha toppama ja on vahepeal unustatud. Siiski võimaldaks Aardla autotee maa alla viimine tekitada tervikliku kergliikluskoridori erinevate linnaosade vahel, mille jooksul kergliiklejad ei peaks ületama ühtegi tiheda liiklusega teed. Hetkel on kõik raudteede kõrval paiknevad ületuskohad reguleerimata, mis on ohtlikud nii jalakäijale, kui ka ebameeldiv autojuhile (lisaks raudteeületusest tekkivatele ummikutele). Avatud tunneli lahendusega kaoksid ära nii ummikud, mis seonduvad raudteeülesõiduga, kui muutuks ohutumaks liiklus ja vähenevad hoolduskulud raudteeülesõidukohal. Tunneli juurde saaks rajada ka avalikke varjumiskohti.
5: Restoran telemasti
Ehkki Tartus on olemas oma väike Eiffel, mille jalam asub umbes 80 m kõrgusel merepinnast ja torn ise kõrgub 190 meetri kõrguse tipuga üle linna, on see tänaseni praktiliselt kasutuseta. Tartu telemast on maamärk, tervitab tulejat juba kümnete kilomeetrite kauguselt, mis teistpidi tähendab, et tornist avaneb samuti vaade kümnete kilomeetrite kaugusele. Kahjuks puudub tänasel kujul külalistele igasugune sissepääs, kuigi säärane ümberehitus - näiteks poolde masti ehitada vaateplatvorm, koos lifti ja väikese restoraniga - oleks igati teostatav. Üle linna kõrguv restoran oleks kahtlemata külalistele meelispaik õhtu veetmiseks ja kasutada saaks mitmeid keskkonnasõbralikke lahendusi. Näiteks võiksid restorani toite anda 100% päikesepaneelid (suveperioodil), mis saaks paigaldada taevarestorani välisseintele.
6: Kohvikusild üle Emajõe või Vallikraavi tänava. Tartus on kahtlemata Eesti linnadest üks huvitavamaid geograafiaid, mis kindlasti on olnud ka linna ajaloolise asukoha kujunemisel määravaks. Kahjuks ei ole seda linnaruumi või hoonestuse kujundamisel mitte kõige paremini ära kasutatud. Ka nn Süku/Siuru projekteerimisel ei saa kiita arhitektide leidlikkust millegi fenomenaalse rajamisel. Järjekordse klaaskasti rajamine linna ei rikasta kuidagi linnaruumi, kasuta olemasolevaid võimalusi ega avarda liikumisvõimalusi. Tasub meenutada, et tänane Atlantise ala oli kunagi Emajõe saar, millest kahelt poolt voolas läbi jõevesi. Ehkki Atlantise poolele kaldapromenaadi ja astmestiku rajamine rikastab linnapilti, tasuks ka uute hoonetega püüda linnapilti edasi viia.
