5 põhimõttelist küsimust: mis on valesti e-valimistega

Eesti Valimisteenistuse lehelt valimised.ee võime muuhulgas lugeda, kuidas igasugused kahtlused seosed mittekehtivate digiallkirjadega või anonüümsuseta e-valimistega on väljamõeldised ja kuulujutud, kui aga tõesti peaks midagi tõsist olema, soovitavad kiiremas korras kutsuda kohale Politsei. Loe kirjeldust SIIT.

Reaalsus on aga selline, et Eestis on olnud korduv praktika kutsuda hoopis valimisvaatlejatele politsei, lasta vabalt ringi jalutada nn üliturvaliste võtmeosakutega (millest on juttu ka esimeses, ülal viidatud e-valimiste turvalisusest kõneleval lehel), mis põhjustas ka viimastel 2025.a. KOV valimistel vaatlejate kaebuse, mis lükati sama kiirelt menetlusest kõrvale, nagu enamik varasemalt tehtud kaebused.

Valimisvaatlejate ja aktivistide ainus märgatavam "töövõit" viimasest ajast on see, et nn m-valimiste kasutuselevõtt lükati turvalisuskaalutlustel edasi. Valimisteenistuse poolt tahetakse kasutusele võtta järjest uusi ja "huvitavaid" valimismeetodeid, kui samal ajal varasemaidki "uuendusi" pole sisuliselt seadustatud, turvaliseks muudatud, usaldusväärseks ehitatud, vaadeldavaks muudatud, rääkimata korralikust auditeerimisest.

Asumata siinkohal mitmetesse  juriidilistesse küsimustesse (nagu põhiseaduspärasus), sisulisem krüptograafiline turvalisus (olukorras, kus tehnoloogiad, sh kvantkrüptograafia areneb igapäevaselt), PIN-koodide vargustesse, millega digipätid igapäevaselt Eestis tegelevad, isikusamasuse mittetuvastamine e-valimistel, valimisreklaami mittepiiramine elektroonilisel kujul, anonüümsuse kaheldavus ja digitaalsete valimisurnide turvalisus - tegelen hoopis lihtsamate ja põhimõttelisemate küsimustega, mis tegelikult muudavad kogu e-valimiste protseduuri sisuliselt valimiste farsiks.

1. E-häälte kokkulugemine. Nagu paljud inimesed, sealhulgas mina, on märkinud, muudab kogu e-valimiste fassaadi eriti kahtlustäratavaks meetod, kuidas neid hääli valimistele rakendatakse. Isegi kui kõik e-valimistega seoses oleks kristalselt aus, vaadeldav, auditeeritav ja puhas, muudab just see asjaolu e-valimised eriti kahtlaseks demokraatia rakendamise vormiks, mida Eestis kasutatakse.

Nimelt lõpetatakse Eestis paberhäälte lugemine, avaldatakse ka tulemused ja alles selle järel (eks need arvutid ole meil ju ka nii aeglased :) ) jõutakse e-häälte avaldamiseni. Tegelikuks põhjuseks sellisele käitumisele tuuakse põhjus, et e-hääli saab paberil ümber hääletada - aga vabandust, kes pagan, nii lolli  põhjenduse peale tuli. See on tõesti, kas pahatahtlik vale, et varjata tegelikult e-valimistega seotud manipulatsioone või on see siis tõelisest ignorantsusest tekkinud protseduurika, mille järgi saab e-hääli ümber hääletada paberil. Sellist asja muidugi lubada ei tohiks - või tuleks sellele seada hoopis rangemad reeglid (nt ajaliste piirangutega, hääletada e-häält ümber ainult eelhääletamise perioodil), et selline teater ära lõpetada, kus pärast päris valimistulemuste lugemist, tulevad veel "päris" tulemused.

Mistahes aspektist vaadatuna ausam ja usaldusväärne oleks e-valimistulemused avaldada juba kas valimispäeval või hiljemalt pärast valimisjaoskondade sulgemist. Ehkki tegu tundub formaalsusega, on tegu väga olulise formaalsusega. Valimispäeval mingil juhul ei tohiks lubada e-hääle ümber valimist, sellega muutuks läbipaistvamaks kogu valimissüsteem.

Muide, kogu see "ümber hääletamise" retoorika on seest õõnes ja sarnaneb olukorrale, kus üritame tollist lauda kinni lüüa 27mm naeltega, mis lihtsalt ei hoia seda lauda. See, et e-häält saab sada korda ümber hääletada ei muuda valimisi kuidagi turvalisemaks - pigem vastupidi, see farsi korraldamine vähendab turvalisust veelgi. Iga ehitaja teab, et üks tugev naela või 2 keskmist naela hoiab 1000 korda enam kinni, kui 100 knopkat.

2. E-valimised ei ole tegelikult e-valimised, vaid on I-valimised. Kuigi seda väga kõva häälega ei räägita, on kõik arenenud Lääneriigid (tehnoloogiliselt palju kõrgemalt arenenud kui Eesti) loobunud juba 15-20 aastat tagasi e-valimistest, kusjuures erinevalt Eestist oli enamus juhtudel tegu tõeliste e-valimistega, kus valimas käidi valimismasinates, mis tähendas, et süsteem ei sõltunud avalikust Internetist ega olnud selles mõttes välise võrgu rünnetele avatud. Lisaks ei olnud nendes riikides probleeme sellega, et kasutaja arvuti võib olla häkitud, tema Internetiühendust kontrollitakse või lausa hääletatakse kellegi eest, ilma et ta seda teaks - kuivõrd e-hääletamiseks tuli nendes riikides (Jaapan, Holland, Saksamaa jne) ikkagi käia füüsiliselt masina juures. E-valimistest loobunud riikide ülevaate saab Vikipeedia artiklist. Tegelikult toob Interneti kaudu hääletamine kandikule palju varjatud nõrkusi, serverite rünnete või muul moel valimistulemuse kompromiteerimiseks

3. Eesti I-valimistel ei kasutata valijate/kasutajate topeltautentimist (2-factor authenting), mida tänapäeval nõuab isegi iga keskmise tasemega pangandusäpp. See tähendab, et sisuliselt ei autentita üldse kasutajat, vaid ainult tema paroole, mille keegi võis pihta panna või juhuslikult saada. Seda tõendavad tuhanded netikelmused, millega aastas petetakse Eesti inimestelt kümneid miljoneid eurosid. Ilma topeltautentimiseta pole üldse mingist virtuaalsete valimiste turvalisusest võimalik rääkida.

4. E-hääletuse mõistliku turvalisuse tagamiseks peaks e-valijad oma hääletuse registreerima, teostama selle läbi kindla äpi/rakenduse/programmi, mille allalaadimise ja kasutamisega kinnitavad valijad ka oma valiku sõltumatuses ja tõsiduses. E-valida peaks saama ühel valimisel maksimaalselt 2 korda ja selle kohta peaks valija saama programmi poolt loodud krüptograafilise  tõendi, mida ei saa manipuleerida ja mis peaks olema võimalik siduda ka valimiste terviklikkusega. Ümberhääletamise võimalus ainult eelhääletamisel, kusjuures e-hääletuse periood peaks olema lühem kui eelhääletamine. Rakenduse üks funktsioone peaks olema tagada valijate anonüümsus ja isikuandmete kaitse.

Selle rakenduse loomine on aga ülesanne juba sõltumatute krüptograafide meeskonnale (mitte varjatult seotud sõpruskonnale), kes peaks tõeliselt turvalise ja kontrollitava valimisrakenduse looma. Ilma selleta on tegu valimiste hägustamise, farsi, usalduse lörtsimise ja demokraatia kahjustamisega.

5. Valimistulemusi ei tohiks mitte mingil juhul hävitada enne seda, kui tulemusi on piisavalt vaatlejate poolt üle kontrollitud ja auditeeritud, kindlasti mitte enne mitme kuu möödumist valimistest. Praegune protseduur sarnaneb pigem laadamustkunsti kui demokraatliku protsessiga.

 Madisepäeva lahing. Estoniae propria. Eesti riikluse algtähis AD 1212-1215. In memoriam Lembitu

               17.sajandi Liivimaa kaartidelt leiab Muinas-Sakala maakonna alade kohal nimetuse: Estoniae propria (Estonia proper)

Portaalis Koiduaeg on avaldatud märgiline artikkel tänase Madisepäeva lahingu aastapäeva puhul, kus meenutatakse Lembitu rolli Eesti ajaloos ja tema suurt poliitilist mõju nii sise- kui välispoliitiliselt. Kroonimata eestlaste kuningas Lembitu (kelle väidetavalt Poola muuseumis nähtud kolba legend kütab siiani kirgi), kuulub ilma vähimagi kahtluseta viimase aastatuhande Eesti ülikute täielikku tippu ja on kahtlemata ajalooline isik, kelle mõju Eesti rahva ja riigi ajaloole on võimatu üle hinnata.

Teooriaid sellest, miks Sakalast kujunes Muistse vabadusvõitluse üks võtmekohti ja milles on seisnenud ajaloolise Mulgimaa (ehk Muinas-Sakala) erilisus ajaloos, on erinevaid. Sakala on korduvalt esile tõusnud, näiteks ka rahvusliku ärkamise ajal 19.sajandil kui ka iseseisvumise eelõhtul, kuna suur osa tulevasi juhte ja sõjaväelasi olid otseselt pärit Viljandimaa /Sakala aladelt või selle lähedast ümbrusest. Mulgimaa tugevust on püütud seletada küll kultuuriliselt, küll majanduslikult, küll mullastikuga seotult, aga väga võimalik põhjus on ka lihtsalt geograafiliselt hea asukoht. Kuna Sakala on sisuliselt kolmest küljest piiratud veega (Võrtsjärv, Pärnu laht, põhjas Navesti ja Pärnu jõed ja sood), siis on teatud geograafiline eraldatus kaitsnud vaenlase kiirete sissetungide eest muinasajal, teisalt on poolmereline/laheline pehmem kliima soodustanud põllumajandust ja mahendanud veidi tüüpiliselt karmi Eesti kliimat.

Üks hobiuurija ülevaade: Estoniae Propriaest: https://studiacartesianaestonica.wordpress.com/2020/03/11/sedelid-449-estonia-propria-ja-gelonid/

Koiduaja portaalis ilmunud Laamani vana artikli näol on ellu äratatud hulk vanu/unustatud tükke Eesti ajaloost, näiteks peatükke muinasaja kirjeldustest, mis on Islandi saagades (Snorri Sturluson jt) tegelikult tänaseni leitavad, nagu viitab ka Laaman. Koiduaja artikli eriliseks väärtuseks on aga hoopis meenutus selle kohta, kes tegelikult võitis Lembitu? Kui ajaloodetailidelt veidi tolmu pühkida, siis ei olnud mingi suvaline lätlane, vaid Saksi rüütel, strateeg, väejuht ja ristisõdija Bernhard II von Lippe, kes muuhulgas on asutanud Lippstadti linna Saksamaal, mida Eesti muinasaja huvilistel kindlasti tasuks külastada. On vahest märgiline, et von Lippe vürstkond asus Lääne-Saksamaal, Weseri jõe ääres, väga lähedal sellele kohale, kus muinasgermaanlased (saksilaste eelkäijad) Antiik-Rooma kindrali Publius Quinctilius Varus armeed täielikult hävitasid Teutoburgi metsa lahingus (varitsuslahing germaanlaste poolt, kes rooma isandad reetsid). Selle korraldas germaani väepealik, kelle järgi nimetati keskajal Saksamaal suurem osa kindluste peatorne, sh Toompeal asuv meie Pikk Hermann. Nimetatud lahing pani Rooma riigi piiri paika Reini jõega, mis jäi püsima impeeriumi lõpuni, kusjuures lahingut on eri ajaloolaste poolt nimetatud Euroopa ajaloo üheks mõjuandvamaks lahinguks antiikajal.

Koiduaja artiklit siinkohal pikemalt refereerimata, kordan vaid üle, et Lembitu näol oli tõesti tegu kaalukaima sõjalis-poliitilise väejuhiga, kes Eestis viimasel aastatuhandel elanud on, tema mõju ulatus kõikjale lähiriikidesse ja mitte asjata ei võetud lahingus langemise järel sakslaste poolt kaasa tema pead võidu märgiks. Märgin vaid, et veidi üle pingutatud on Laamani teooria selle kohta, kuidas Lembitu osales Sigtuna hävitamises. Esiteks põletasid Sigtuna maha mererahvad (põletajate hulgas oli tõenäoliselt arvukalt eestlasi), kes Eesti muinasmaakondadest elasid Saaremaal, Läänemaal ja mõned ka Põhja-Eestis. Teiseks tuleb arvestada, et Lembitu oli lihast ja luust inimene, keskmine eluiga oli keskajal aga märgatavalt lühem tänapäevast, mistõttu on ebareaalne, et Lembitu osales aktiivselt lahingutegevuses enam kui 30 aasta vältel, see on puhtalt bioloogilistel ja tervisest tulenevatel põhjustel ebausutav.

Kõige märgilisem on Eesti ristisõja ajaloos aga periood 1207-1212 (millegipärast on Muistse vabadusvõitluse algus dateeritud 1208.aasta Ugandi retkega, kuigi sisuline algus oli siiski 1207.aastal neutraalses Ojamaa kaubasadamas saarlastest mereröövlite tapmine ristisõdijate poolt; sellega saab lugeda sisulist konflikti algust "Eesti paganate vastu"). Selle perioodi hämmastavalt silmatorkavat korrastatust panin tähele juba lapsena huviga rüüsteretkede ja sündmuste kirjeldusi lugedes.

Nimelt tuleb kirjeldusest selgelt välja, et eestlased ei tegutsenud ristisõja algperioodil sugugi juhuslikult, nende tegevus oli ilmselgelt väga täpselt koordineeritud. Seda ei väljendanud mitte ainult võidusõnumi viimine "kõigisse maaakondadesse" pärast Ümera lahingu võitu 1210 vaid ka kõigi muude sündmuste järjekorrad ja kirjeldused, mille järgi eestlased tungivad iga järgmise sõjakäiguga sügavamale Läti südamaale, rünnates järjest tähtsamaid ristisõdijate keskusi. Lembitu sõjastrateegia krooniks on kahtlemata periood 1212-1217.

1212.aastaks on sõjakäik jõudnud juba aktiivsesse faasi, kusjuures eestlased on piiramissõjaga jõudnud olulisema liivlaste tugipunkti Toreidani. Toreida alla on eestlased kogunud väe kõigist lõunapoolsetest maakondadest - saarlased on kohale tulnud lausa laevadel mööda Koiva jõge. Miks on põhjust lugeda Eesti riikluse sisulist algtähist 1212.aastast, on asjaolu, et just Toreida lahingu järel sõlmiti esimene kolmeaastane vaherahu ristisõdijatega, millest laias laastus peeti ka kinni. Leping on märgiline, kuna Toreida rahu on esimene ja ainuke eestlastega sõlmitud rahvusvaheline leping enne Tartu rahu (1920), kus eestlasi tunnustatakse suveräänse osapoole ja sõjalise jõuna. Tartus sõlmitud rahuleping Nõukogude Venemaaga on sümboolne aga omakorda seetõttu, et just Tartu vallutamisega 1224.a. sai sümboolse lõpu ristisõda, kuna pärast seda tulid saadikud kõigist ümberkaudsetest hõimudest,kõigist ilmakaartest Riiga, et paluda sakslastelt ristimist ja rahu.

Lembitu elu lõpuosa oli aga tormiline: 1215 rahu lõppemise järel suur 5 maakonna ühendoperatsioon Riia vastu, mille Henriku kirjelduse järgi rikkusid kaks juhuslikult Riia lahte jõudnud ristisõdijate koge. Saarlaste laevad nimelt olevat olnud liiga väiksed kogede ründamiseks. Siiski oli märgiline, et Lembitu suutis organiseerida nii suurejoonelise mitme maakonna ühise rünnaku Riia vastu. Jätkus aktiivne ristisõja faas, mil esimesena andsid eestlastest järgi ugalased, kes 1217.aastal kutsusid sakslased Otepääle, olles väsinud juba kümnendi kestnud rüüsteretkedest eri ilmaartest (sakslased, venelased ja nende erinevad liitlased). Lembitu diplomaatilise Otepää piiramise tulemusel aga aeti sakslased linnusest välja ja jõudsiki kätte Lembitu viimane suur üritus, millega ta lõplikult kuulsaks sai.

Nimelt kutsus 1217.aasta sügisel Lembitu kokku koondmaleva kõigist maakondadest, Henriku järgi oli koos juba 6000 meest (suur osa neist ratsaväena, mis Lääne-Euroopas oli aadlike tunnus), liituma oodati veel venelasi. Sellise ühisväega plaanis Lembitu lõplikult purustada ristisõdijate keskuse Riias. Venelaste liitlasvägi jäi aga venima, liiga väikse väega ründamine oleks olnud ressursi raiskamine ja selle tulemusel jõudsid ristisõdijad koguda vastu oma koondväe, mis saadeti rünnakut ennetama. Kaks väge kohtusid Viljandi lähistel (lahingu koha üle on vaieldud), kus Lembitu oma kuulsa lõpu leidis. Lahing olnud väga äge ja tasavägine, otsustavaks said siiski rüütliväe distsipliin ja relvastus, kes tsentrist läbi murdsid. Lahingus langes ka liivlaste vanem Kaupo, kes jäi muide oma rahva viimaseks tuntud juhiks.

Eestlastel on liivlastest rohkem õnne olnud? Või äkki meil ei olnudki õnne, meil lihtsalt oli Lembitu? Tema rolli ajaloos ei tasuks kellelgi alahinnata...

 Eesti vajab õhupiiride akustilist seirevõimekust. Kohe.

Eilse filmiliku Aakre drooniintsidendi kokkuvõttena saime teada, et praeguse õhuruumi seiramise tingimustes võib ründedroon lõhkelaenguga maanduda Kadrioru roosiaias, lennates üle kogu Eesti, ilma et PPAl või teistel julgeolekuasutustel sellest vähimatki aimu oleks. Sest kuigi droon ei lennanud küll mesipuu poole, aga "lendas madalalt". Uskumatu lugu. 35 aastat iseseisev Eesti, 3,5 aastat suure sõja algusest (tuhandeid droonirünnakuid Venemaal ja Ukrainas, millest suur osa tulistatakse sõdivate poolte õhutõrjete poolt alla), aga meil pole võimekust tuvastada isegi 100 meetri kõrguselt ründedroone. 

Julgeolekuekspert Meelis Oidsalu on tänase PMi arvamusküljel teinud ülevaatlikku artikli sellest, kuidas sarnaste intsidentidele on lähiriigid viimase aasta jooksul reageerinud. Leedu on kehtestanud lennukeelutsooni, Poola seevastu alustanud koostöös Ühendkuningriigiga projekti BARBARA, millega Oidsalu järgi miljardi USD eest on võimalik Poolal üles saada 4 aerostaatradarit, et oma õhuruumi  piiridel seirama hakata. Nagu Oidsalu on lisanud, seisavad need tulevased taevavalvurid 24/7 õhus, nagu tuuletallajad ja tuuakse alla vaid hoolduste ajaks.

Ehkki kaugemas tulevikus võivad sellised aerostaatilised droonid väga õigustatud valik olla ja mõistlik investeering ka Eesti jaoks, siis meil on vaja õhuseiret kohe! Täna-homme, mitte 5 aasta pärast. 5 aasta pärast võib aerostaatiliste radarite tehnoloogia olla piisavalt arenenud ja hinnad ka mõistlikumaks muutunud, kui praegu. Senikaua aga vajame hädasti võimekust näha-kuulda, mis piiridel toimub. See on absoluutne miinimum, mis oleks aktsepteeritav turvatunde tekitamiseks.

Kuna lihtsal bensiinimootoril töötavad odavad droonid on tegelikult väga primitiivne relv, siis on neid ka lihtne avastada, nagu tõestas hobiornitoloog, kelle helisalvestus ka ERR-i üles pandi. Diktofoniga ornitoloog osutuski ainukeseks "instantsiks", kes Aakre drooni trajektoori oma diktofoniga sisuliselt fikseeris, mis on iseenesest juba karikatuurne olukord ajal, mil me räägime poliitikast investeerida 5% riigieelarvest riigikaitseks. See ornitoloog demonstreeris tahtmatult, kui lihtne on kasutada hulkur- ja ründedroonide tuvastamiseks maismaapiiridel kasutada 1970-te aastate tehnoloogiat, mida nimetatakse akustiliseks luureks. Akustiline luure on signaalluure allharu ja tänapäeva tehnoloogia juures on seda väikse territooriumiga riigi puhul eriti lihtne mõistliku hinnaga püsti panna.

Droonituvastusvõimekusega akustiliseks luureks on vaja piirialadele umbes iga 3 kilomeetri tagant paigaldada võimsamat sorti mikrofonid (mis on võimalik üles seada täielikult off-grid lahendusena, päikesepaneelide ja akutoite kombinatsioonina; osaliselt saab asukohtadena kasutada ka olemasolevaid tehnorajatisi), mis helisalvestisi üle võrgu saadavad ja mida keskne arvuti filtreerib oma tarkvaraga. Täiendavalt on vaja palgata 1-2 vahetuses olevat spetsialisti, kes kogu süsteemi toimimist monitoorivad ja häiretele reageerivad. 

Sellise lahenduse saaks püsti panna mõne miljoni eurose eelarvega ja sisuliselt väga kiiresti.  See lahendus ei too küll alla droone, küll aga võimaldab välja arendada tõeliselt toimivat droonituvastuse esimest etappi, mis alustab seiramist piiridel, mille peale saab järk-järgult üles ehitada juba efektiivseid püüdursüsteeme.

https://www.err.ee/1609779126/kohalik-elanik-kuulsin-midagi-ule-maja-lendamas-ja-seejarel-plahvatust

Praegune olukord on lihtsalt piinlik.

 Teemaks pole mitte ajaloomasohhism, vaid ajaloo salgamine

Ajaloolane ja Postimehe toimetaja Ago Raudsepp on kirjutanud 9.augusti Postimehe lisalehes pika arvamusloo selle kohta, kuidas eestlased pole endiselt üle saanud 1940.aasta traumast (võrdleb seda Soome, Norra ja teiste ajalootraumadega), rõhuasetusega "ajaloomasohhisimil", millega eestlased süüdistaksid justkui ennast ja Pätsi-Laidoneri režiimi hääletus alistumises. Hääletut alistumist muide nimetab ajaloodoktor üldse ajaloolase Magnus Ilmjärve (vastava pealkirjaga Ilmjärve raamatu järgi) sisuliselt väljamõeldiseks ja kasutab seda teriminit läbivalt jutumärkides. Seejuures ühe kandvama tugitalana hääletu alistumise kontseptsiooni vastase ajaloonarratiivina esitleb ajaloolase Jaak Valge hiljutises artiklis toodud näited sellest, kuidas Eesti poliitikud rikkusid Stalini näitemängu, seades nukuvalimistele oma vastaskandidaadid. Kuivõrd Raudsepa artikkel riivab hääletu alistumise kõrval laiemalt okupatsiooni küsimust, mida Eestis on sisuliselt ülinõrgalt käsitletud (samas blogis käsitletud näiteks minister Järviku punapiltide skandaal ministeeriumis ja Ruussaare&Raidi saate kommentaarina postitus "Nõukogude okupatsioon ikkagi toimus"; kuigi Eesti kohtute mitmetest juriidiliselt siduvatest otsustest Petserimaaga seoses jääb selge mulje, et okupatsiooni kui sellist ei olnud), siis olgu selgituseks lisatud, et alljärgnev kriitika pole kriitika ainult 9.augusti artikli pihta, vaid Eesti peavoolu käsitlust NSVL okupatsiooni osas laiemalt.

Ei teagi, kust alustada, aga tuleks loogiliselt alustada ikkagi sellest, et Eesti metsades varjus, võitles, sai haavata, sündis ja suri 1941-1991 tuhandeid kui mitte kümneid tuhandeid metsavendi (termin, mis pikemalt defineerimist ja lahti seletamist loodetavasti ei vaja). Mõned kangelaslikumad neist naasid isegi vabatahtlikult vabast Läänemaailmast Eestisse, et jätkata siin II maailmasõja järgselt sisuliselt lootusetut vabadusvõitlust-sissisõda ja selle ürituse käigus ka langesid. Paljud pidasid kangelaslikult oma EW ohvitserivannet, vältides 1940.aastate arreteerimisi ja võitlesid Eesti vabaduse eest surmani. Kui kaasaegsetest välja jätta Eesti väejuhatusse kuulunud kindral Herem, 2022.aasta ERR saatesari "Metsavennad", mõned ajakirjanikud nagu Mati Talvik või Virkko Lepassalu (tema tähelepanuväärne teos "Wabariigi viimased sõdurid") ja erandlik ajaloolane-poliitik Mart Laar, siis peavool pole aastakümneid Eesti metsavendluse vastu üldse sisulist huvi tundnud. Ka peavoolu ajaloolased on huvi tundnud erakordselt vähe - ja sealt ehk on kujunenud ka see vägagi veider ajalookäsitlus, mille järgi populaarses käsitluses pole esiplaanil mitte Eesti pakaselistel talvedel metsas hundi kombel redutanud vabadusvõitlejad, aga eelkõige ikka need, kes "õõnestasid punasüsteemi seestpoolt".  Sellesse kategooriasse kahjuks lähevad osaliselt ka Valge artiklis esile toodud poliitikud, kes tõsi küll 1940.aastal veel väga patriootlikult ja naiivselt asusid "punavalimistel" osalema ja sellega kaudselt tõesti rikkusid Stalini nukuvabariigi nukuvalimisi - kuid millel puudub sellegipoolest suurem sisu laiemal  ajalooareenil.

Viimase 80 aasta Eesti ajaloo kõige suurem õnnetus ongi see et Eestis pole vääriliselt hinnatud ei Sinimägede kangelasi (noorema põlvkonna poliitikutest on Anti Poolamets ainsana Sinimägede mälestusüritust regulaarselt väisanud), ei metsavendi ega teisi sisuliselt Nõukogude võimu vastu võidelnuid. Erandlikuks võib pidada ka vabadusvõitleja Tiit Madissonile ausamba püstitamist ja Mart Nikluse tunnustamist alles vanuigi. Küüditajast kirjaniku Smuuli aubareljeef ja teised punasümbolid Tallinnas on selle sama mentaliteedi teised tahud. Nii Tallinnas kui Tartus asuvad 35 aastat pärast taasiseseisvumist jätkuvalt Sirbi-Vasara ristmikud, revüüteater "Grand Marinat" ehtis veel mõni kuu tagasi NSVLi vapp (ja sisekujundus on jätkuvalt stalinistlik, sest väidetavalt ehitati hoone 1950.tel, kuigi selles samas hoones asutati 1917.aastal Eesti rahvusväeosad). See kõik aga asetub pilti, kus eksinud on see, kes räägib hääletust alistumisest ja kangelased pole mitte relvaga okupandi vastu võidelnud, vaid nn "kavalantsud", kes väidetavalt end NLiidu soost juukseidpidi välja tõmbasid, parafraseerides kirjandusklassikat. Samasse konteksti asetub ka Raudsepa arvamustekst, kes kirjutab küll teooriast, justkui oleks Laidoneri-Pätsi kaasajal ülekohtuselt süüdistatud (ma pole küll tähele pannud, et seda oleks märkimisväärselt tehtud, neile on hoopis püstitatud monumente ja peetud erinevaid mälestusüritusi), ometi nimetatud riigimehed lausa ise tükkisid võimule. Süüdlaste otsimise kõrval tuleks minu meelest tegelda pigem õppetundide kogumisega - mida on aastatel 1939-1991 saadud loendamatul hulgal (sisuline Eesti okupeerimine, eeskätt saarte näol algas 1939.aastal) - selleks aga tuleb põhjalikult ja ausalt tunda ajalugu. Baaside leping, mis on hääletu alistumise sündmustiku kese, on keeruline pähkel. Kui see aga ülejõukäivaks osutub, on võimalik alustada palju lihtsamate küsimustega - milliseid varasid evakueeriti? Milliseid laevu ja väärisesemeid viidi välismaale? Kas moodustati eksiilvalitsus? Kes alustas relvastatud vastupanu, et aidata intelligentsil ja potentsiaalsetel terroriohvritel põgeneda? Kes andis käsu alustada põrandaalust vastupanutegevust? Kes andis käsu moodustada eksiilvalitsus?  

Kõigile neile viidatud küsimustele võin vastata lühidalt vähemalt nii palju: Päts ja Laidoner ei teinud neist sammudest mitte ühtegi! Vastupidi: Pätsi-Laidoneri valikute otsesel tulemusel liideti Eesti Rahvavägi (tnp Kaitsevägi) sisuliselt Punaarmeega (Tööliste ja Talupoegade Punaarmee), formaalselt kujundati ümber Punaarmee territoriaalkorpuseks, mis tuhandetele Eesti sõjaväelastele tähendas traagilist lõppu kas tööpataljonides (sisuliselt surmalaagri lite-versioon), surma idarindel, hukkamist või vangipõlve Gulagi saadetuna. Vaid üksikutel õnnestus NSV kurjade käte vahelt pääseda, näiteks EW ohvitser Alfons Rebane kes tõusis 1941.a. metsavendade salgajuhist II maailmasõja lõpuks kõige kõrgemalt dekoreeritud eesti soost (täpsemalt eesti-läti) sõjaväelaseks, saades legendaarseks arvukatest kottidest väljamurdmisega. Veel õnnestus arvestataval osal eestlastel punasest hakklihamasinast (vähemalt ajutiselt) pääseda Velikije Luki all sakslase poolele üle tulemise läbi. Sellest teab noorema generatsiooni eestlased parimal juhul "Tujurikkuja" sketshi "Eesti poisid tulge üle" (hea ajaloolise ülevaate ületulemisest leiab ajakirjast Tuna). Kuulsaim ületuleja oli Paul Maitla, kes hukati ilma kohtuta tšehhi kommunistide poolt nn "Tšehhi põrgus" II maailmasõja viimastel päevadel. Laidoneri toostidest Stalini terviseks sain mina ajaloohuvilisen lugeda alles mõneteistkümne aasta eest Turttola raamatust, Uluotsa ja teiste Stalini-naiivsust paljastas erakordselt teravalt alles populaarteaduslikku zanri kuuluv ajalooõpetaja Youtube-i kanal "Meie aja lood". Kohati tundub, et eesti ajaloolastel on piinlik rääkida tegelikest sündmustest 1939-40, osaliselt võib ekslik kuvand olla kujunenud ka aastakümneid väldanud tsensuuri tõttu - ent just ajaloolaste töö peaks olema tsensuuri murda. Ka Raudsepa artiklist jääb kogu hääletu alistumise käsitlusest võrdlemisi poolik mulje, justkui tegu oleks mingisuguse Pätsi-Laidoneri eraafääriga, mida ajaloolased on üritanud neile külge blameerida. Vastupidi, tegu on rahvusliku tragöödiaga, millel on üks Moskoovia diktaatorist paha kangelane ja hulgaliselt ohvreid. Et saaks rääkida ohvritest ka poliitikute näol, tuleb kahtlemata rääkida ohvrite naiivsest läbikukkunud poliitikast, seejuures piisava detailsuseni ja ausalt, alles siis on võimalik jõuda tõepäraste järeldusteni.

Kui küsida  keskmiselt koolilapselt tänapäeval, siis vaevalt on ta midagi kuulnud Johannes Heeskast, kes korraldas Eesti ajaloo edukaima rongiröövi ja tema "Mordva suvekoolist", vaevalt teab ta seda et Läti viimane metsavend tuli metsast välja 1995.aastal või et ka vennad Voitkad olid sisuliselt viimased Eesti metsavennad, kes sattusid metsa Genfi konventsiooni vastast (okupeeritud aladel) NSVL-i armeeteenistust vältides metsavendadeks. Nende paradoksiks kujunes aga see, et taasisesesivunud Eesti riigis ei osutatud metsavendade rehabiliteerimisele tähelepanu (seda ka ajaloolasest peaminister Laari juhtimisel) ning samas olid pikad metsas veedetud aastad  jätnud jälje vendade vaimsele tervisele, mis kallutas nad jätkama hulkurlikku kurjategelikku elustiili. Mis ei muuda aga fakti, et Voitkade näol viimaste ENSV ajal sündinud metsavendadega tegemist oli. Kahjuks kõike seda te ajalooõpikutest või peavoolu ajalookäsitlusest lugeda ei saa. Sinimägede kaitsjate mälestust hakati peavoolumeedias (ERRis) taas positiivselt kuvama alles 2022.aastal, pärast täiemahulise sõja algust Ukrainas. Sõja, mille eest patrioodid olid eestlasi hoiatanud juba aastaid ja mis seetõttu arvestatavat osa eestlasi see 2022.aastal ei üllatanud.

Suurem probleem nn "õõnestajate" kiitmisega seisab vastuolus, et nende tegevus oli küll rahvuslikule vastupanule kasulik - aga kasulik alles teisejärguliselt ja ainult sellel foonil, et oli olemas ennastohverdav mass rahvast, kes võitles viimse veretilgani Eesti vabaduse eest. Okupatsiooniaja tausta mõistmiseks tuleb ära mainida veel kümned tuhanded Läände pääsenud, kes omakorda kaudselt mõjutasid kogu ENSV perioodi sisepoliitikat, muutes Lääne vastasseisu mõjul vägivaldselt inkorporeeritud Baltimaad omalaadseks N.Liidu "vitriiniks", mida püüti välismaailmale esitleda NSVL-i eduloona. Muide lõviosa nendest väliseesti pagulaskonnast pääses punase okupatsiooni eest justnimelt tänu Sinimägedel ja mujal Viru rindel Saksa mundris võidelnud sõduritele. Otseses mõttes pääsesid tänu nende sõdurite vereohvrile - kuid ka sellest te valdavast osast peavoolu käsitlustest suuremat lugeda ei saa. Siinkohal tuleb veidi hurjutada ka vanakooli intelligente-kirjanikke-vabadusvõitlejaid nagu president Meri ja kirjanik Kross, kes mõlemad küll Eesti asja nimel innukalt N.Liitu õõnestasid, kuid samuti vähe hindasid vereohvrit, mida tõid (valdavalt neist endist vanema põlvkonna)  vabadusvõitlejad II maailmasõja aja ja järel. Vaikne vastupanu jätkumine oli okupatsiooni alguskümnenditel nii tavaline, et kuigi metsavendi kujutati paljudes ENSV filmides bandiitide ja pahalastena, siis välja neid jätta ajaloost kuidagi ei õnnestunud ja valdavalt tehti seda ka filmilinal autentselt, sinimustvalgega õlakul (samal ajal kui sinimustvalge kujutamine mujal ENSV-s oli rangelt keelatud!).

Säärases kontekstis, kus isegi primus inter pares jätkuvalt hindavad õõnestajaid ja kavalantse, aga unustusehõlma on vajunud suurem osa tegelikke vabadusvõitlejaid, kes II maailmasõja ajal paratamatult pidid kandma Saksa mundrit, kuna muud neile kanda ei antud (tehes seda tihti vastumeelselt nagu kolonel Rebane või pitkapoisid) - ei saagi loota, et ühiskkond hakkaks laiemalt aru saama, kui võigas on küüditajast kirjaniku bareljeef Harju tänaval. Meenutan, et Smuuli kirjanduslike saavutuste hulka kuuluvad ka "Ood Stalinile" ja ajaleheveergudel Tallinna märtsipommitamise ülistamine.

Tõsi on, et suures plaanis läks NSVLi okupatsiooni ajal Eestil tegelikult väga hästi, võiks öelda isegi liiga hästi. Sest võinuks minna palju-palju hullemini. Selles ajaloolises kontekstis olidki rahvuskommunistid omal kohal, Vaino Väljase vastuvõtud Tallinn-Helsingi esimesele laevaliinile, 1980.aasta olümpiapurjeregatt ja paljud muud tegevused (laulupidudest ja kultuurisündmustest rääkimata), olidki suur saavutus - neid ei peaks maha salgama  ega halvustama oma ajaloolise konteksti tõttu. Kui me aga ei suuda ajaloolist hinnangut anda kollaborantidele, kelle hulka kahjuks otseselt ka Päts ja Laidoner kuuluvad, siis on küsitav, kas me rahvana iseseisvust tegelikult üldse väärime. Leian, et enne uut rahvuslikku ärkamist tõelist suveräänsust ei vääri.

Täiesti omaette temaatika on 1933-38 aastate sündmused, mille käsitlemisel on tehtud palju tööd ja käsitlustega mindud ajas täpsemaks, kuid kahtlemata tuleks neid vaadelda eraldi hääletu alistumise sündmustest. Siiski, erinevalt Raudsepast arvan, et demokraatial ja riigi vastupanuvõimel on tugev seos. Selle seose on teiste seas toonud asjalikult välja ka soome ajaloolane Turttola, kelle raamatuid samuti artiklis negatiivse tooniga mainiti. Nimelt on Turttola kirjutanud, et väikese riigi autokraadil on väga keeruline välise surve olukorras kindel olla rahva toetusele, kui on vaja relvaga maad kaitsma asuda. Demokraatlikult valitud liidritel on sääraste otsuste tegemine vähemalt usaldusväärsuse mõttes palju lihtsam. 

Vastupanu vormid võivad olla erinevad, kuid faktiks jääb, et Pätsi-Laidoneri tandem alistus täiesti hääletult, kusjuures vastupanu võinuks emb-kumb neist alustada ka iseseisvalt (koordineerimata), kas või sel samal sümboolsel eesmärgil, et mitte minna ajalukku hääletute kollaborantidena/alistujatena. Selleks ei jätkunud nähtavasti kummalgi neist 1940.aastal enam olukorra mõistmist, taibukust, jõudu või julgust. 

 Maa ei tule täita lastega: tõrvatilk laulupeo meepotis. Legendaarse Rannapi kantaadi "Ilus maa" sõnade muutmine 2025.aastal on elav peatükk raamatus "Kuidas rahvad surevad"

Nagu avalikkuses juba vähemalt aastajagu korduvalt esile on toodud, ripub eestlaste iive kirjutatud ajaloo madalamal tasemel. Trend on jätkuvalt allapoole, kuid täpselt samal aastal tuleb rahva tuntud bard ja laulva revolutsiooni aegne olulisi autoreid Rein Rannap välja enda legendaarse kantaadi "Ilusa maa" sõnade muutmisega, jättes välja olulise osa "Maa tuleb täita lastega".

Retsitatiivi osa Rannapi kantaadist, mis viimaselt laulupeolt välja jäeti

https://www.delfi.ee/artikkel/120388906/rein-rannap-oma-kordusele-lainud-laulust-et-laul-nii-korda-laks-oli-suur-ullatus-selle-ule-on-vaga-hea-meel

Soovimata siin isegi polemiseerida kunstilise poole või muudatuse ajastusega, osutaksin tähelepanu hoopis olulisemale: laulupeo olemus ja sügavam sisu ei peitu mitte suure rahvahulgaga koos olemises või musitseerimises. See kõik on muidugi ilus laulupeo osa, nagu on vajalik ka rahvakultuuri traditsioonide hoidmine, kuid laulupeo tuum seisneb ikka justnimelt lauludes ja nende sõnades.

Võõrvõimude poolt keelatud, provokatiivsed, kuid lähedal rahva südamele ja hingele - selles peitub laulupeo tõeline laulude vägi. Kui üldlaulupidu kannab sõnumit, et maad ei tule sajandi suurimas demograafiakriisis enam täita lastega, on ilmselgelt tegu sureva rahvaga. Viimastel aastakümnetel  Läänemaailmast Maarjamaale kolinud liberalism, pseudotolerantsus ja pseudosallivus ei vii eesti rahvast uuele  kultuurilisele ega majanduslikule õitsengule, vaid süvendavad allakäiku veelgi. Meie lähiümbrusest on sajandite jooksul kadunud kümneid rahvakilde, üks märgilisemaid neist olid sugulasrahvas liivlased, kes okupatsiooniajal (millalgi 1960tel) toimunud Eesti üldlaulupeol andsid oma lipud sümboolselt eestlastele üle, astudes sellisel Tolkien-ilikul moel maha ajalooareenilt.

https://www.youtube.com/watch?v=tf0To4IvPcQ - youtube'i avarustes peituv video liivlaste kohtumisest mererannal, mille kommentaarides seisab, et alles on maailmas selle rahvakillu esindajaid ca 250

Kommenaari lõppu paar väikest positiivsemat salvestust laulupidudelt, mille sõnades on eriline  laulu vägi:

> Justamendi esituses "Maa tuleb täita lastega" laulva revolutsiooni päevilt, mil sündivus oli kõrgeim aastakümnete vältel: https://www.youtube.com/watchv=Ym53CVKVPXQ&list=RDYm53CVKVPXQ&start_radio=1

>  Tauno Aintsi "Üksi pole keegi" https://www.youtube.com/watch?v=6fq-R8COvLU&list=RD6fq-R8COvLU&start_radio=1

>  Stseen 1990ndate kultuslikust vabadusfilmist "Braveheart", kus peategelase isa meenutatakse "keelatud torupillidel, keelatud muusikaga"

 https://www.youtube.com/watch?v=L-hkKmhssSU&list=RDL-hkKmhssSU&start_radio=1

 Kuus arhitektuurilahendust, mis viiksid Tartu linnapildi maailma

1:  Põhja Konn Kvartalisse. Kalle Mälberg tutvustas alternatiivses raadiokanalis Plaan B arhitektuurivisiooni, mille järgi Tartu keskse ristmiku katta arhitektuurilise-kunstilise neljaharulise jalakäijate sillaga, mis ühendaks Tasku, Tartu turuhoone, Kvartali keskuse ja Tartu uue kaubamaja. Ajakirjanikul ja kunstnikul Mälbergil oli selle nime jaoks valmis mõeldud ka põnev müütiline nimi: Põhja Konn, viidates konna neljale jalale. Kahtlemata on tegu kasuliku ja põneva ideega, mis muudaks Tartu kesklinna palju kaasaegsemaks, jalgsi ja kergliikuritele paremini läbitavaks ja püüaks pilke üle maailma. Muudame kirjanike linna ka uitajate ja jalutajate linnaks.

2: Vanemuise kontserdimaja renoveerimine. Vana Vanemuise teater hävitati teatavasti II maailmasõja käigus Tartu ajaloos umbes seitsmenda mahapõletamise käigus. Siiski ehitati vana teater Nõukogude ajal mäe otsa uuesti üles, küll juba märksa sots-realistlikumas stiilis. Samal ajal on kõige silmatorkavam erinevus vana Vanemuisega just mäepealse fassaadi osa, mis oli Vana Wanemuise signatuur. Selle (isegi osalise) taastamisega ajaloolisel kujul koos kontserdisaali avaramaks ehitamisega paraneksid oluliselt nii teatri väljanägemine tänavalt, samas avaks see renoveerimine tee saali ümberehituseks. Eelkõige tuleks ümber ehitada kontserdisaali rõdu, saali teisel korrusel. Kahtlemata oleks põnev, kui suudetaks saali ka nii palju kõrgemaks ehitada, et lisada saali ka kõrgem rõdu. Keskne probleem kontserdisaaliga peitub aga selles, et sajandi alguses renoveeritud saal on kahjuks teostatud ebaõnnestunud rõdude paigutusega - kust teatrikülalised saavad külgrõdudelt jälgida küll ülejäänud publikut, aga mitte seda, mis toimub laval.

Nende erinevate probleemide lahenduseks oleks tänase Kontserdimaja täielik renoveerimine ja ümberehitus kujul, mis avardaks kogu kontserdisaali, taastaks ajaloolise fassaadi, milles sisalduks poolkaare kujuline avar vestibüül ja ühtlasi kaasajastaks kogu Kontserdimaja.

3: Suurkaare kergliikluskoridor. Suur kaar ei ole Struwe kaar, vaid on tänav Tartus, mis on vaid jäänuk vanast uhkest mõisateest, mis ühendas kõiki lõunapoolseid Tartut ümbritsevaid mõisasid, tänapäeval kahjuks pidev ühendus ajalooliste mõisahoonete vahel puudub, olles katkestatud erinevates kohtades tänavatega, kuid kergliiklusteena oleks see täiesti taastatav enam-vähem ajaloolisel joonel. Ühtlasi tekitaks see rohelise koridori ja toreda vaatamisväärsuse turistidele.

4: Aardla tänava raudteede alla viimine. Aardla tänava autoliikluse, iseäranis raudteevahelisel lõigul maa alla suunamisel oleks väga palju kasutegureid. Kuigi vastav projekt juba sajandi alguses välja käidi, jäi projekt kahjuks eelarve taha toppama ja on vahepeal unustatud. Siiski võimaldaks Aardla autotee maa alla viimine tekitada tervikliku kergliikluskoridori erinevate linnaosade vahel, mille jooksul kergliiklejad ei peaks ületama ühtegi tiheda liiklusega teed. Hetkel on kõik raudteede kõrval paiknevad ületuskohad reguleerimata, mis on ohtlikud nii jalakäijale, kui ka ebameeldiv autojuhile (lisaks raudteeületusest tekkivatele ummikutele). Avatud tunneli lahendusega kaoksid ära nii ummikud, mis seonduvad raudteeülesõiduga, kui muutuks ohutumaks liiklus ja vähenevad hoolduskulud raudteeülesõidukohal. Tunneli juurde saaks rajada ka avalikke varjumiskohti.

Ideed toetab asjaolu, et teega piirneval  raudteevahelisel alal paiknevad elamukrundid on ka praegusest tänavapinnast oluliselt madalamal, mis lihtsustaks ümberehitustöid, täiendavalt saaks kaaluda kogu raudteevahelise kalmistupoolse kolmnurga kaasaegsemat arendust, mis on aastakümneteks jäänud poolsuikvel olekusse.

5: Restoran telemasti

Ehkki Tartus on olemas oma väike Eiffel, mille jalam asub umbes 80 m kõrgusel merepinnast ja torn ise kõrgub 190 meetri kõrguse tipuga üle linna, on see tänaseni praktiliselt kasutuseta. Tartu telemast on maamärk, tervitab tulejat juba kümnete kilomeetrite kauguselt, mis teistpidi tähendab, et tornist avaneb samuti vaade kümnete kilomeetrite kaugusele. Kahjuks puudub tänasel kujul külalistele igasugune sissepääs, kuigi säärane ümberehitus - näiteks poolde masti ehitada vaateplatvorm, koos lifti ja väikese restoraniga - oleks igati teostatav. Üle linna kõrguv restoran oleks kahtlemata külalistele meelispaik õhtu veetmiseks ja kasutada saaks mitmeid keskkonnasõbralikke lahendusi. Näiteks võiksid restorani toite anda 100% päikesepaneelid (suveperioodil), mis saaks paigaldada taevarestorani välisseintele.

6: Kohvikusild üle Emajõe või Vallikraavi tänava. Tartus on kahtlemata Eesti linnadest üks huvitavamaid geograafiaid, mis kindlasti on olnud ka linna ajaloolise asukoha kujunemisel määravaks. Kahjuks ei ole seda linnaruumi või hoonestuse kujundamisel mitte kõige paremini ära kasutatud. Ka nn Süku/Siuru projekteerimisel ei saa kiita arhitektide leidlikkust millegi fenomenaalse rajamisel. Järjekordse klaaskasti rajamine linna ei rikasta kuidagi linnaruumi, kasuta olemasolevaid võimalusi ega avarda liikumisvõimalusi. Tasub meenutada, et tänane Atlantise ala oli kunagi Emajõe saar, millest kahelt poolt voolas läbi jõevesi. Ehkki Atlantise poolele kaldapromenaadi ja astmestiku rajamine rikastab linnapilti, tasuks ka uute hoonetega püüda linnapilti edasi viia.

Sild üle Vallikraavi tänava oleks praktiline ja huvitav vaatamisväärsus, mis ühendaks Toomemäe piirkonda paremini teiste linnaosadega.

 Eesti probleem pole mitte tuuleparkides, peavoolu avangardis või lamemaalastes, vaid varjusurmas innovatsioonis. Skype surma-aastal on Eestist saanud sabassörkija

Eestis on täiesti arvestatava vaatajaskonnaga konservatiivne alternatiivne kanal Objektiiv muutunud muuhulgas üheks keskseks häälekandjaks Eesti tuulikutevastastele, kusjuures erinevalt aastakümneid kestnud tuulikusõja arulagedatest argumentidest (mille eestvedajaks olid ühel hetkel näiteks Eesti kaitsejõud, kes väitsid, et tuulikud segavad radareid*; Eesti kaitsejõud on sellest väitest küll lõpuks loobunud, tunnistades lisaradarite vajadust - ometi oli selle argumendi tühisus algusest peale selge, kui näiteks Taanis on aastakümneid saadud üle poole elektrist tuulest ), on Objektiivis lõpuks esinenud päris põhjendatud ja teaduslike argumentidega. Tuulikusõjad on Eestis nii pika habemega lugu, et selle ajalukku pigem ei asu süvenema, eriti seetõttu, kuna selle käigus on esitatud kohati arulagedaid argumente, millel puudub igasugune seos pärismaailma füüsika või energeetikaga (muuhulgas EKRE juhtpoliitikute pikaajaliselt levitatud väide, nagu hakataks Liivi lahest elektrit müüma Saksamaale - ometi on selline väide juba ülekandekulude tõttu täiesti jabur).

Niisis, on Objektiivi värskes arutelusaates tuldud välja kahe kandva argumendiga: 1) tuulikud tekitavad pulseerivat infraheli, mis on kahjulik inimese tervisele 2) tuulikute labade koostises on inimesele ja elusloodusele ohtlik kemikaal bifenool A. Pean ausalt tunnistama, et aastakümneid kestnud arulagedate argumentidega tuulikusõda on need esimest korda kaks reaalselt teadusliku taustaga argumenti, mille üle on põhjust ka sisulisemalt arutada.

Käsitlen neid probleeme vastupidises järjekorras. Niisiis, bifenool A (lühendina BPA) on tõepoolest ohtlik keemiline ühend, mille sisaldumine tuulikulabades tuli mulle uudisena. Ma julgen küll pisut kahelda,  kui palju saab selline kemikaali erosioon, mida Objektiivi intervjuus kirjeldati reaalselt mõjutada Eesti inimeste elu, kuna me räägime ikkagi grammidest aastas - ja vaevalt keegi neid tuulikuid keelega puhastamas käib. Erinevalt tuulikuid kaugelt vaatavatest tavainimestest on tuulikutel ka hooldusmehaanikud-elektrikud, kes peavad neid päriselt füüsiliselt katsuma, hingates sisse ka potentsiaalset erosiooni tolmu jne. Ehk siis julgen tegelikult kahelda, et tavainimest mõjustavad kogused jõuavad ligilähedalegi sellele, mis kokkupuudet omavad tuulikutega hooldustöötajad - kes peaksid siis kõik olema ammu saanud bifenool A mürgistuse. Kuid jah, nentigem et mingi risk seal potentsiaalselt on - ja Objektiivi poolt oleks muidugi kena siinjuures siis ka ausalt rääkida, et sarnased mürgistuse/saastuse mõjud ohustavad meid tavaliste karastusjookide näol! Ehk oleks aus inimesi nende eest samuti hoiatada?

https://eestinaine.delfi.ee/artikkel/120080062/need-kolm-populaarset-karastusjooki-on-koige-hirmutavamate-koostisosadega-mida-tuleks-valtida

Bifenool A probleemile tuulikutes on täiesti kättesaadav lahendus, mis muudaks tuulikud nii keskkonnasõbralikumaks, vähendaks keskkonna jalajälge, kui ka edendaks kohalikku majandust - tuulikuid ei peaks mitte importima, vaid suuremas osas valmistama Eestis - kuna tooraine on selleks olemas. Tuulikuid saab nimelt - täiesti kaasaegsete meetoditega - valmistada liimpuidust ja sellel on mitmeid eeliseid plastikühendite ees. Muuhulgas, peaks puidust tuulikulabadega kaasnema vähem teatud sagedustega müra, kuivõrd puidul on müra neelavad omadused. Lisaks kõigile muudele eelistele, on puidust tuulikulabad 100% ümbertöödeldavad (taaskasutatavad puitmaterjalina) olematute lisakuludega. Siia juurde BBC artikkel puidust tuulikute tööstuse arengutest Liimpuidust tuulikulabade tööstusel oleks täiesti arvestatav potentsiaal nii Eesti puidu väärindamisele, kui ka ekspordi arendamisel.

Teiseks pisut infraheli probleemist. See on selles osas Objektiivi poolt väga aus lähenemine, et rääkida ohtudest, mis varitsevad meid tavakodanikena, ilma et oleksime neist teadlikud. Infrahelil on kindlasti mõjud, potentsiaalselt ka unehäirete jms näol. Kindlate ja lõpuni veenvate argumentidega esinemiseks oleks tarvis küll paremaid viiteid uuringutele (kui lihtsalt üksikute inimeste kaebused), aga sellegipoolest ei saa probleemi ka täiesti eirata. Infraheli ei ole ületamatu mõju, vaid füüsikaline mehhaaniline helilaine, mis ruumis sumbub. Selleks, et vähendada potentsiaalseid ohte inimestele, tuleks kindlaks teha minimaalsed ohutuskaugused elamutest (juttu oli 50 km piirist, aga ka siin oleks tarvis täpsemaid arvutusi ja selgitusi välja tuua). Kindlasti mõjutab müra levikut keskkond - näiteks on kriitiline metsa olemasolu, samuti võimalikud eluhoonete mürakindlamaks muutmine jm sarnased võimalused. 

Kokkuvõttes, infraheli ja bifenool A ei ole ületamatud takistused. Esimene on leevendatav mõju (distantsi abil), teine aga täiesti välditav, kui Eesti töötaks välja iseseisva tuulikulabade tööstuse. Jõudu kriitikutele sisulisema kriitikaga konstruktiivsete tulemusteni jõudmiseks!

* Radarit segavat tuuliku fenomeni võiks võrrelda lapsepõlves Karlova koolis saadud trihvaa (legendaarne laste luure-peitusmäng) kogemusega vahetundides. Seal mängus oli "radari" rollis kull, kes pidi kinni lööma kõik, keda tal õnnestus näha. Üks moodus suure jalgpalliväljaku ületamiseks, oli valida sobiva suurusega pärn enda ja "radari" vahele. Selle tulemusel võis terve tühja staadioni kartmatult ületada, jälgides vaid, et kull jääb pidevalt samale joonele enda ja varjava pärnaga. Trikk töötas eriti hästi seetõttu, et kull asus suhteliselt lähemal puudele, kui teiselt poolt staadioni lähenemist alustav mängija, kuna puu varjas oma suurusega lapse silueti. Kaitsejõudude vabandus radarite teemal kuulus samasse kategooriasse trihvaa kulliga, kuid ehitada üles kogu eelhoiatussüsteem ühe radari peale, on pehmelt öeldes lapsik.

Kodumaine "Matrix" on sündinud  "Viimse reliikvia" järjena  55 aastat hiljem

Elu ongi raske: ehk parim nõuka-nostalgia film pärast "Taevatreppi"

Järgnev ei ole katse kirjutada filmiarvustust, kuivõrd "iga kingsepp jäägu enda liistude juurde". Sellegipoolest oli Nähtamatu võitluse tele-esilinastusest saadav elamus sedavõrd sügav, et ei kahtle võrldemast shedöövrit The Matrixi või Pirita kloostri viimaste päevadega, kuna filmikeel oli sedavõrd värvikas, sisaldades viiteid mõlemale kultusfilmile, hoides samal ajal üleval täiesti omalaadset stsenaariumi. Unenäoline, pedantne, hard rock. Rääkimata filmi sügavast kristlikkust sõnumist ja absurdini viidud 1980te aastate paroodia elementidega, mis tõstavad "Nähtamatu võitluses" vaieldamatult Eesti filmiajaloo tippu. Ka näitlejavalik on ülimalt õnnestunud, mainides vaid mõnda: Ursel Tilk geniaalse peaosatäitmisega, Indrek Sammul pühaliku staaretsi rollis, Rain "vana Bagheera/vana soldat" Simmul  kloostrivalvurina, Rein Oja kagebesniku, naistandem Maria Advjuska ema ja Ester Kuntu pruudi rollis. Kõik rollitäitmised olid lihvitud kuni väikeste kõrvalosadeni välja.

Kuigi minu jaoks piirduvad isiklikust mälust tuttavad elemendid 1980test ainult taarapunkti ja nõukogude autodega (olin liiga noor, et palju muud mäletada), siis stiilipuhtus selle perioodi kujutamisel oli retušeeritud haruldase püüdlikkusega. Tabatud oli üheaegselt nii värve, ajastu zeitgeisti, dialooge ja üldist semantikat. Ning kirsina tordile oli eriefektina lisatud filmikaadrile "must säbru", mis on tuttav kõigil neile, kes on üles kasvanud 1980te või vanemate filmidega. Filmi süžee aga tabas muide täiesti geniaalselt 1980te vaimu, mil Maarjamaa kubises legendaarsetesst pühameestest, kes toona veel elus olid. Võitluskunstidega tegelemine oli N.Liidus sama keelatud, kui Lääne muusika kuulamine (või isegi karmimalt), see aga ei takistanud idamaiste võitluskunsti fanaatikutel sõitmast külgkorviga läbi N.Liidu Burjaatajasse  ainsasse kommunistliku paradiisi budistlikkusse kloostrisse "õpetust saama" (neist tegelastest räägiti mulle 1990tel karate loengutes). Niisiis, Burjaatiasse sõitnud külgkorv oli filmist küll puudu, aga kõik muu oli vägagi tõetruu ja olemuslikult tabav. Teadmised ikonograafiast, segunenult idamaiste võitluskunstidega moodustasid usutava terviku, mille meelelahutuslik osa ei rikkunud filmi sügavamõttelisust, vaid pigem täiendas seda.

Tegu on tõenäoliselt kõige vaimukama ja absurdihõngulisema religioosse filmiga, mis Eestis kunagi vändatud ja igal juhul soovitan vaadata kõigil usklikel ja uskmatutelt.  Tegu on vaieldamatult väärika järjega "Viimsele reliikviale" "Otsige preili Agnes von Mönnikhusenit sõprade ja vaenlaste seast,...otsige teda maa alt ja pealt...kui leiate, siis ehk Jumal annab teile andeks, et te kõik olete..."

https://www.youtube.com/watch?v=ewLmzqmM0HI

Tundub, et Agnes on leitud ja patused on andeks saanud ning tõenäoliselt saavad mitmedki tsitaadid "Nähtamatust võitlusest" sama kuulsaks: "Kas püha vesi aitab?  - Palvetama peab ka" ; "Elu ongi raske ja raskem saab olema"

Postituse lõppu link Iron Maideni "Fear of Dark" https://www.youtube.com/watch?v=6PDMtqejNfs&list=RDEMIlyiTMMHCAzOywF45b_C1A&index=6  ja  lühike pildiseeria "Nähtamatust võitlusest"