Endise ministri ja pikaajalise rektori Jaak Aaviksoo kõne hariduskonverentsil oli jahmatav. Täienduseks isiklikud kogemused Eesti kõrgharidussüsteemist ja gümnaasiumist
Kui laev on täiesti kreenis, tuleb midagi ette võtta: ettepanekuid
> Link 15.10 konverentsi salvestusele: https://haridus.postimees.ee/7625138/hariduskonverents-vaimuvalguse-tumealad?fbclid=IwAR38eEB6uZyEde2Az6hBxXFGED8iGSCYw9KcNIIyZrtXNAX8uqjCcRnsR0o
> Postimehe juhtkiri augustist 2022: https://arvamus.postimees.ee/7595927/juhtkiri-eesti-hariduse-allakaik
Endise ministri ja rektori Jaak Aaviksoo osalemine konservatiivse erakonna korraldatud (ja Postimehe vahendatud) hariduskonverentsil oli mitmes mõttes üllatav, veel üllatavam oli tema sõnavõtu sisu, kus kriitikaga ei koonerdatud. Kui konverentsi peateravik oli EKREle tüüpiliselt suunatud keeleprobleemidele, siis Aaviksoo kriitika oli peamiselt just kõrghariduse kvaliteedile suunatud. Teadagi on ähvardavat kõuemürinat hariduse rahastamise suunal tulnud ka värsketelt rektoritelt ja teema on mitmeti aktuaalne, Aaviksoo kõne oli positiivne sisuliste probleemipüsituste poolest. Seega oli üllatav kõne Aaviksoolt kahtlemata õigusega kirjutatud - sooviksin samas endise Eesti "kõrgharidusohvrina" (2006-2012) teemat pisut enda isikliku kogemuse kaudu valgustada, siiski ei üldistaks ma kindlasti probleeme kõikidele erialadele, mis kõik on väga erinevad. Eelkõige keskenduks rohkem küsimusele, kuidas on jaotatud ressursid ja eesmärgid Eesti (kõrg)haridussüsteemis. Tekst on kirjutatud vabas vormis, et mõttejätkud ja ülesehitus oleks loogilisemad, ettepanekud on välja toodud jämedas trükis artikli sees.
Ettepanekud loeteluna:
1) gümnaasiumite õppekavad oluliselt paindlikumaks; milleks raisata inimeste aega teemadega, mida nad tulevikus edasi õpi ja mis neid ei huvita (nagu maailmas oleks veel vähe asju, mida tänapäeval õppima peab); siinkohal kummardus kunagisele kirjanduseõpetajale, kes tunnistas mokaotsast vaikselt "ma tean ju ise ka, et te võiksite selle 12 aastat palju väiksema ajaga läbi teha"; tegelikult minu arvates mitte väiksema aja, vaid hoopis paremini valitud sisuga)
2) lävendid ei vasta kaugeltki eeldatavale tasemel (reeglina on nad kas üle või alla tegelikku vajadust), üldine vestluste ja/või katsete süsteem tuleks taastada
3) haridussüsteemi astmed peavad välja astuma enda "mullidest", hariduse roll peab olema eesmärgistatud ja oma funktsiooni täitev
4) teadmised on laias mõttes ellujäämistarkus, mis peaks olema osa hariduse eesmärkidest, nagu see on ajaloos varasemalt olnud
5) hariduse eksimused on kõige lihtsam viis ressursside piiramatuks raiskamiseks mistahes ühiskonnas, mistõttu tuleks õppekavasid optimeerida regulaarselt. Üleliigne ja nõrk osa kõrgharidusest tuleks aga muuta tasuliseks või lõpetada sootuks. Lõpumõte Madis Habakukelt.
Haridus on tegelikult tohutu lai valdkond, samuti sügav ja pika süüteajaga, mistõttu universaalselt igas haridusastmes kõigile sobivat ja ideaalset lahendust pole kunagi olemas, seetõttu ei näe ma suurt sisu liiga üldistavates kriitikatulvades või juhtkirjades teemadel "hariduse üldisest allakäigust". See pole parem, kui hädaldada hukas nooruse või halva ilma üle. Ometi on probleemid hariduses ilmeselgelt tõsised, nendega tegelemine oleks ammu pidanud olema poliitikute üks võtmeprobleeme vähemalt paar kümnendit. See eeldab aga omakorda adekvaatseid, hea hariduse ja laia silmaringiga poliitikuid- kes suudavad ja julgevad ka olulisi muudatusi teha. Väidan, et nende puudus (ja koostöömeel eri erakondade vahel) on ilmselt üks suuremaid puuduseid hariduspoliitika arengus. Kuid poliitikast ma siin täna siiski kirjutada ei kavatse, seega keskendun küsimustele, millega nõustun Aaviksoo kõnes ja täiendan seda enda värvikate mälestustega.
luuletaja Betti Alver (1906-1989)
Mälestustega on küll keeruline see osa, et alustama peaks väga kaugelt ja kirjutama nii pikalt, et see kaotab teemakäsitlusena mõtte, hajutab sisu ja teeb ka lugemise suhteliselt võimatuks. Püüan kokkuvõtlikul moel ülevaate siiski anda. Alustades sellest, et XX sajandi kõrgintellektuaalse eesti kultuurikõrgustiku järellainetuses Tartus õnnestus üles kasvada, Betti Alveri viimase kodu naabermajas Pargi tänaval, kus leidus toona veel korralikus annuses XIX sajandi õhku. Ajastu murenemise märke oli tunda juba sajandi lõpus, veel hoogsamalt aga XXI sajandi alguses, zeitgeisti mõjutanud vapustuste, reformide ja arengute loetelu on sisuliselt lõputu: Internet, sõnavabadus, hoogustuv sõda äärmuslusega (mis algas teatavasti kahe torni langemisega New Yorgis). Mõnes mõttes on õnnelikud (samas igavamad) tänased noored, kes pole näinud ei tanke Tallinnasse veeremas, telefoniputkasid, kurbade silmadega mersusid, (päris) kantpäid, punkareid, metsikuid 1990te pidusid, esimesi hiiglaslikke personaalarvuteid (ja algelisi arvutimänge nendes), kuulnud sissehelistamise (dial-up) Internetikrõbinat ega kaksiktornide kukkumist. Igal juhul on paradigmade nihkumine viimase kolme kümnendi jooksul olnud hämmastav ja muutuste mõju üle hinnata on võimatu - sh haridusele.
välja kasvanud ansambel Noorkuu
Et kõik ausalt ära rääkida (püsides siiski mõistliku tähemärkide arvu piires), peaksin alustama sellest, kuidas mul õnnestus saada omaaegsest Karlova gümnaasiumist täiesti hiilgav põhiharidus, mille eest pean väga suure kummarduse tegema sealsetele õpetajatele. Haridus oli selles koolis vaieldamatult maailmatasemel. Toonased õpetajad olid tugevad vanakooli pedagoogid, kes panid paika hullemadki rüblikud ja pätid (keda 1990tel juba jagus), hoides samas koolis üleval sõbralikku ja arendavat õhkkonda. Karlova oli tugeva humanitaarkaldega, 1990tel sisuliselt Tartu vaste muusikakeskkoolile, kuna koolis oli ka muusikakallak (ka mina käisin muusikaklassis). See trumpäss õnnestus Karlovalt küll hilisemates poliitkombinatsioonides konkureerivate gümnaasiumite poolt ära võtta ja seda ma pean siiani suureks kaotuseks Tartu hariduselule. Selle teema arutelu jätan küll siinkohal katki ja jätkan enda haridustee lühikirjeldusega, et püsida teemas ja teemapüsituse raames oluliste punktide juures.
Olles põhikooli lõpuks omandanud aastatepikkuse drilli ja harjutamisega maailmatasemel muusikalise alghariduse (õppides paralleelselt ka muusikakoolis klarnetit, sh lugematud kontserdid, kooride-ansamblite-orkestrite proovid ja esinemised, aktused, juubelid ja etendused "Vanemuises", esinemisreisid Eestis ja välismaal, palju konkursse, pikki proove jne), oli mul põhikooli lõpuks sisuliselt olemas väga tugev aluspõhi jätkamaks haridusteed muusika valdkonnas. Selleks oli toona Eestis palju võimalusi, minu puhul oli toetavaks faktoriks veel tasemel instrumendiõpetaja muusikakoolis, kes õpetas täiesti vabariigi tippude tasemel (korraldas lisaks iga suvi õppelaagreid Eesti parimate õpetajate osalusel jne). Siiski soovitasid mulle nii sõbrad, mitmed õpetajad muusikakoolis kui tavakoolis põhikooli lõpus, et minu tee kuulub Treffnerisse, kuna minu tugevus koolis tuli välja eelkõige just reaalainetes. See ei olnud isegi sotsiaalne surve, ma nimetaks seda saatuseks. Pikemalt sellel siinkohal peatumata, võin öelda, et elutee on mind muutnud parajas annuses fatalistiks nentimaks: kui miski on tõesti sulle ettemääratud, ei päästa miski. Treffnerisse minekuga oli samuti seotud omalaadsete juhtumiste jada, mida siinkohal pikemalt ei haruta. Mõistagi on kogu järgnev tekst vaid lühikokkuvõte läbielatud sündmustest ja kogemustest, teravikuga just haridussüsteemi valukohtadele.
Niisiis maandusin ma gümnaasiumisse õppima Treffnerisse. Sealt tänase postituse tegelik sisu alles algab. Täpselt avaaktusest õieti, kus meile Emajõe kaldal tuli esinema verinoor vastne haridusminister Mailis Reps (toona veel neiupõlvenimega), mäletan, et ainus mõte, mida see kohtumine ja uhke poliitiline etteaste minus tekitas, oli "kas abituriente lastakse ka tänapäeval ministriteks?" Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada. Treffner oli kahtlemata Eesti tipptasemel kool: vastrenoveeritud maja, uhke võimla (ühed kvaliteetsemaid kehalise tunnid, mis mul on kunagi olnud, muide) ja creme de la creme õpilaste näol, mida "riisuti" üle Lõuna-Eesti.. Siiski, ma pean ütlema, tekitas õppimine seal mitmeid tõrkeid just õppeprogrammi jäikuse osas. Küsimus ei ole selles, et seal pidi päris palju õppima (mida oli ette eeldada) või kapriisses teismeeas - aga sellel õppimisel oleks võinud olla oluliselt selgem eesmärk. Kuigi Treffneris oli juba toona kasutusel arenenud kaasaegne perioodõppesüsteem, ei saanud gümnasist ise peaaegu mitte ühtegi ainet valida.
Jah, pärast kohustusliku päevaprogrammi läbimist (tunnid kestsid muide reeglina kella 16-ni, N-R olid vist vahel lühemad), oli võimalik võtta üksikuid valikaineid, kuid ühelt poolt pikendas see päeva pikkust veelgi. Mis aga veelgi jaburam: seetõttu sai sisuliselt valida korraga ainult ühe aine. Minu elus tulenes sellest reaalne hilisema elu komistuskivi, kuna võtsin valikainena prantsuse keele, soovides võtta ka joonestamist (pikema eesmärgiga minna tulevikus õppima kas arhitektuuri või inseneriteadust). Tolles noores eas ma tõesti poleks arvanud, et see saab nii määravaks mu elus. Põhjus peitus selles, et paralleelselt jooksid prantsuse keel ja joonestamine - valida sai, aga nagu öeldud - ühe aine. Just selle piirangu tulemusel (otsustasin prantsuse keele kasuks, mida ma kindlasti hariduslikult ei kahetse) - ja tõesti, ainult selle tõttu jäi saamata ülioluline joonestamiskogemus. Siinjuures pole tegu hiljem juurde mõeldud vabandusega: korraga sai tõepoolest valida ühe valikaine, rohkem ei võimaldatud (ka jäik ajaraam oli mõeldud ainult ühe aine jaoks, nagu mainisin). Ja kui mõelda, kui väikse osa moodustas see meie üldisest õppemahust, oli see tõeliselt nõme. Mäletan, et tänu prantsuse keelele õnnestus ära saada ka vähemalt ühest semestrist Inimeseõpetusest (mis toimus ka kuidagi kohustuslikus korras päeva lõpus). Jumal tänatud sellegi eest :) Ja parimad tervitused õpetajale (kelle kodus tegime nn prantsuse seltskonnaga hiljem põneva eraldiseisva järeleksami Riia tänaval, mäletan seda siiani). Rõhutan siinkohal ilma igasuguse irooniata: milleks on tänapäeva koolikavad kuhjaga täidetud ainetest, mida XIX sajandil ei olnud?!? - ometi polnud inimesed toona lollimad. Rääkimata sellest, et tänapäeva lastel on niikuinii rohkem õppida 1) ajaloos 2) IT-s 3) majanduses 4) julgeolekus-riigikaitses jne - äkki oleks kuidagi võimalik vähemalt "üldine kohustuslik värk" siis kvaliteetsemasse ja väiksemasse "pakendisse" pakkida. Pealegi, olgem ausad, ei lange õpilaste huvialad kunagi kõik ühte, nagu on erinevad ka erialavalikud. Kasutades taas enda näidet, teadsin ma juba 7.klassis, et arsti või bioloogi minust ei saa, ometi pidin visalt ära kannatama kõik bioloogia tunnid XII klassi lõpuni välja - sellest mahust vähemalt pool oleks ma võinud rakendada aga muu (keelte, ajaloo, IT, matemaatika, füüsika vms) õppimiseks.
HTG rikkalikest kogemustest hetkel palju pikemalt kirjutada ei jõua, kuivõrd see kool koosnes tõesti nii suurel hulgal talendikatest õpilastest, et ma tõsiselt kahtlen õpetajate võimalustes (klassis oli 36 õpilast) nende kõigiga tegelemiseks. Minul jäid kahtlemata kõige soojemad kogemused matemaatikaga - mille raames sai läbitud ka kümneid lisatunde olümpiaadideks valmistumisel jne. Ilmselt oli noorena siiski raskusi keeruliste asjade õppimise kasulikkuse nägemises - eriti kui polnud lähedalt eeskujuks teadlast või sarnast inimest. Ilmselt oleks võinud koostöö selles mõttes ka ülikooliga parem olla. Taaskord, julgen väita, et matemaatikat oleks õnnestunud ka põhjalikumalt õppida, kui selleks oleks teiste ainete arvelt rohkem aega jäänud (see on ka kergelt individuaalne teema, kahtlemata). Ei saa jätta mainimata, et nn omavalitsuse tunnustus ja toetus olümpiaadidel käijatele oli pehmelt öeldes lahja. Kuskil sahtlite põhjas tolmuvad siiani Andrus Ansipi allkirjadega tänukirjad ja mitmes eksemplaris "33 toataime" (ausõna, kas tõesti midagi paremat kinkida ei osanud, sain seda raamatut lausa korduvalt). Muide, sarnane emotsioon kordus aastaid hiljem Hansapanga stipendiumit saades, kus meeneks oli kellegi täiesti tundmatu nooruki sisuliselt reisipäevik-blogi eurotripist (või millegi sellesarnasest). Mida ma selle jamaga tegema oleks pidanud? Ka õppejõud ei osanud 2007-08 soovitada mitmeid väga häid ülevaatlikke majandusõpikuid (/raamatuid) , mida toona juba Eestis välja anti - need avastasin ma alles aastaid hiljem omal käel. Olgu see raamatutelugu kõrvalepõikeks, kuid mind isiklikult on alati tänatud (sõprade jt poolt) heade raamatute kinkimise eest, nagu on ka mulle häid raamatuid kingitud. Kas tõesti polnud ei Ansipil ega Swedbankil kummalgi parema lugemusega sekretäre?
Ettepanek nr 1 seega: laskem gümnasistil vähemalt 30% ulatuses ise enda õppekava koostada (milleks muidu ta sinna gümnaasiumisse üldse astus, kui ta isegi selle valikuga hakkama ei saa). Joonestamine on tänapäeval küll kuuldavasti küll uuesti pandud HTG reaalklassis kohustuslike ainete hulka, seega võib-olla osutusin katsejäneste põlvkonda kuuluvaks, sellegipoolest on õppekavad tänaseni täis administratiiv-bürokraadi väljamõeldud mahtu - kusjuures nende bürokraatide seos noorte hilisema elu või elukäiguga on täiesti olematu. S.t. neil puudub igasugune personaalne vastutus noorte inimeste tuleviku eest.
Et kirjutist mitte väga pikale venitada ja samas lühidalt kirja panna ka enda (suhteliselt kaootilised) üsnagi valulised kogemused Eesti kõrgharidussüsteemist, hüppan Treffnerist nüüd otse 2006.aasta ehitusteaduskonda, kuhu astusin kindla teadmisega omandada TTÜst insenerikutse. Jah, nendin siinjuures, et teadmised valdkonnast olid kesised ja tuttavaid sellest valdkonnast polnud, kuid samal ajal kehtib see vist poolte tudengite kohta. Või vähemalt kehtis vanasti. Enda vanemate (põlvkonna) kogemuse põhjal arvasin teadvat seda, et ülikool on üldiselt meeldiv koht, kus veedetakse lõbusalt aega, osaletakse muus sotsiaalses elus, vahepeal isegi õpitakse, kohatakse palju tarku inimesi ja isegi lollimad veetakse ülikoolist läbi. Mõnest saab teadlane, mõnest ärimees, kolmandast maailmarändur - aga Nõuka-ajal ei olnud kellelgi tunnet, et ülikool on ajaraisk. Võib-olla tõesti oli inimkonnaga juba selle 30 aastaga toimunud nii suur intellektilanguse või olude karmistumise protsess, igal juhul oli XXI sajandi ülikoolikogemus sootuks teistsugune koht, saabunud oli õitsev (ja karm) kapitalism. Palju kihistunum, palju tõsisem ja keerulisem elu - ja eelkõige taaskord õppeasutus, kus pidi (taaskord) meeletult õppima - väga tihti aru saamata milleks ja mida. Aga pidi. Ehitusteaduskonda astumiseks oli meile kusjuures HTG lõpuaastal tehtud veel kõva promotööd (tutvustuspäeval) ja paar tubli ehitusinseneri sealt kahtlemata ka tuli.
Järgmiseks haridsuprobleemiks selles nõndanimetatud mullistumine, millest rääkis ka endine rektor Aaviksoo (oluline vahemärkus: minu ajal Aaviksoo TTÜ rektor polnud). Niisiis HTG-st ilma mingi joonestustaustata tulles oli läbisaamise shanssid juba esimesel semestril sisuliselt minimaalsed, et mitte öelda olematud. Isegi kui tööd oleks õnnestunud esitada esimesel katsel (kaks eraldi joonestusainet, mõlemast tuli esitada vähemalt kümmekond A3 formaadis joonist, lisaks väiksemad tööd), oli nende maht sedavõrd suur ja keeruline, et selle peale läinuks arvukad ööd (nii mõnigi öö sai ka seda tehtud - päris ilma võitluseta ma ka alla ei andnud). Esimesel katsel üldjuhul peenjoontest ja normkirjast täiskribatud töö esitamine enamasti siiski ei õnnestunud - mis tähendas tihti töö 100% uuesti tegemist - kui tegu polnud just profiga. Neid meie kursusel ka leidus, eriti tudengite seast (Reaalkoolist ja mujalt), kellel oli joonestamise taust all. Selle kõigega ma ei püüa väita, et joonestamine oli ülikoolis ebavajalik aine või hindamine liiga karm (iseasi, kas pidi nii julmalt kohtlema just esimese kursuse tudengeid), aga igal juhul oli ilma eelneva ettevalmistuseta sisuliselt väga julma survival-mänguga. NB! Juhin tähelepanu, et tudengite närve veel pingule kruttida, sõltus hinnetest toona ka õppetoetus (toona 1000 kr kuus oli veel täiesti arvestatav raha 2006.aastal), mis võis olla ühtepidi motiveeriv, aga teistpidi ka demotiveeriv, kui eriala oli nii raske, nagu see ehituse puhul oli. Ühesõnaga selleks kõigeks ei olnud mitte keegi mind (ja paljusid teisi) ette valmistanud. Unustada ei maksa, et joonestamine polnud ainuke raske aine, paljud olid hädas just matemaatika-ainetega. Ka mina, kuigi Treffnerist väga tugeva matemaatika taustaga, avastasin end Mat.analüüsi konspektidest, justkui heebrea-keelsetest Piibli skriptuuridest. Tehtud enamus asju esimesel semestril peale joonestamise siiski sai (lineaaralgebras lausa heale hindele), aga sinna see ka jäi - kokkuvõttes oli tegu elu karmima õppetunniga. Eriala jäi pooleli ja seda sammu ma ilmselt ka ei kahetse (ilmselgelt on ka läbikukkumise kogemused elus millekski kasulikud), kuid kas seda oli vaja just siis ja sellisel moel läbi teha? Ilma isegi eelneva hoiatuseta, kui raske erialaga on tegemist - ja eelkõige hoiatuseta joonestuskuruste ettevalmistuste osas? Möönan ausalt, et oma osa oli toona ka elukogenematusel, kuid sellegipoolest hämmastav meenutus tänini, kuidas inimressursiga tudengite näol TTÜs ümber käidi.
Mullide teema sellega ei lõppe, kuna edasi jõuame minu seiklusromaanis 2007.aastal majandusteaduskonda, mis oli minu jaoks põhimõtteliselt mentaalne lohutusauhind, mida ma võtsin muide äärmiselt tõsiselt. Nüüd tuleb selle kirjutise kõige suurem paradoks: majandusteaduskonda sissesaamine oli oluliselt raskem (kõrgema lävendiga riigieksamitega), kui ehitusteaduskonda - õppimine aga umbes 5 korda lihtsam. Miks ja kuidas see nii saab olla (ja ilmselt tänaseni) - ma ei suuda ammendavalt vastata, küll aga eeldan, et siin on palju tegemist sellega, et ehitusteaduskonna puhul oli suhteliselt kõrgetasemelist Nõuka-aegset õppekava (mis oli kahtlemata ka siis raske) tuunitud järjes "paremaks" - lisandunud oli IT, eetika jne, mis kokkuvõttes arenduste tulemusel moodustas kokku tudengi õudusunenäo; majanduse puhul aga vastupidi, õppekava tuli nullist üles ehitada taasiseseisvumise järel, mille tulemusel ehitati õppekava üles nullist hoopis kergemal kujul. Tänaseks võib see kõik (eriti majandusteaduskonnas) palju edasi arenenud, kuid küsimus ja ettepanek on niisiis: lävend peaks vastama tegelikult eeldatavale tasemele. Kui riigieksamid piisavalt head orientiiri sisseastumiseks (tasemeks) ei anna, tuleb teha lisaktsed või vestlused. See kõik oli meie ajal puudu.
Jätkates aga minu seiklusromaani, tuleb nentida, et esialgsest väga meeldivast üllatusest - et õppima peab nii palju vähem, kuigi sissesaamine oli raske - sai peatselt pettumus. Õppekava oli tollases nn panganduse suunas sedavõrd nõrk, et pangandusest teadsin ma kokkuvõttes sama palju kui kolme aasta jooksul paar õpikut läbi lugedes. Õpetatav oli kuiv teooria, tunde üldiselt vähe, paljude õppejõud ilma kogemusteta (või liiga hõivatud), loenguid täitis üldine teoreetiline mõttevahetus. Ka praktikavõimalused väga juhuslikud - teisalt andis siin oluliselt värvi toonane ajastu kammertoon: Pronskiöö, alanud masu, väljaränne jne. Ei soovi siinkohal hakata pikemalt taset ega õppeaineid kiruma, kuna oli mitmeid häid õppejõude ja õppekava toonasel kujul oli kahtlemata tõesti suures osas ajastu alatooniga. Kahtlemata sai mitmes aines ka häid kogemusi, lihtsalt kokkuvõttes tervikpilt õpingutest jäi selgelt nõrgaks. Kõige tugevamaks semestriks osutus I aasta teine semester (mil veel säilis lootus, et sellest haridusest võib midagi asja saada), kui läbisime Rahanduse alused ja Statistika. Mis olidki minu arvates kõige tugevamad ained kogu stuudiumis. Ma ei soovi siinkohal ka liiga põhjalikult kritiseerida ja analüüsida toonase majanduse õppekava puudusi, aga lühidalt kokku võttes oli viga selles: kõigest õpetati midagi - mis teisisõnu tähendab ju, et mitte midagi ei saanud selgeks (see aforism ei ole minu väljamõeldis :) )
Just rahanduse alused oli minu jaoks kogu õpingute vältel kõige sisukam erialaaine, mille läbisin ka kõrgeima tulemusega kursusel. Tegin sama õppejõuga ka lõputöö, mis kahjuks osutus taaskord läbikukkumiseks (kaitsesin "4"-le), kuivõrd õppejõul lihtsalt puudus igasugune aeg ja huvi minu juhendamisega tegeleda. Neid lugusid olete ilmselt isegi kõik kuulnud. Antud juhul oli lisanduv meelehärm selles, et ta ei olnud mind enda passiivsuse osas mitte vähimalgi määral hoiatanud, ehk tegu oli taaskord klassikalise kommunikatsiooniprobleemiga, mida ülikoolis korduvalt sai kogetud. Muud ained olid enamasti aga nii üldised, laialivalguvad või pinnapealsed, et ausalt öeldes ma ei mäleta, et peale mõne esitluse koostamise, essee kirjutamise või eksamiks vastuste tuupimise üldse oleksin neist midagi õppinud. Sellegipoolest olin kursuse parimate lõpetajate seas, saades II kursuse alguses isegi Hansapanga (hilisem Swedbank) stipendiumi. Lisaks õnnestus enda aktiivsuse tulemusel koos ühe kursaõega käia Erasmuse-semestril ka Prantsusmaal, mis oli kahtlemata hindamatu kogemus. Seetõttu ei sea ma kindlasti kahtluse alla enda majandusõpingute väärtust ja kasusid. Siiski ei vastanud õppekava sügavus ja maht lähedaltki sellele, mida olin eeldanud (ja mis oleks ehk ka hilisemas elus kasulikuks osutunud).
Probleem nr: 3 kokkuvõttes : mullid haridussüsteemis, kus igas astmes ja teaduskonnas kehtivad n-ö oma normid ja eeldused, omamata sidet ja seoseid teiste haridusastmetega.
Teadmiste olulisus ellujäämistarkusena on alapunkt, mida ei soovi väga pikaks venitada, küll võin tõsikindlalt väita, et vanem generatsioon oskas sellel teemal selget vahet teha, mis on hariduse tuumik. Minu ajal kahjuks polnud Treffneris enam vana aja Treffneri vaimu (millest olen lugenud raamatutest), küll käis meid korra külastamas endisaegne direktor Helmer Jõgi, kelle lühikesest kõnest on siiani meeles oluline õpetussõna (pedagoogiline meetod), mida ta oli omal ajal kasutanud: "Kui näitan jutu ajal sõrmega maha - tähendab, see asi on oluline ja tuleb üles märkida". Vahettegemine olulisel - ja ebaolulisel. See peaks olema mistahes hariduse kõige olulisem eesmärk, aga just sellest on seal kõige rohkem vajaka.
Ülikooliõpingute kontekstis on aga oluline hoopis küsimus: Kas ma siis selle eesmärgiga pingutasin 3 aastat ülikoolis, saades isegi Hanspangalt stipendiumi, et saada vestlusel pangast vastus, et piltlikult "teiesuguseid Hannes Võrnosid on meil veel"?!? Siin on väga palju pistmist ka töövestluse kunstiga, mida ma elu jooksul hiljem õppisin, lisaks juba mainitud masuga jne. Kokkuvõttes sooviks aga taandada seda näidet nüüd teemale, mida puudutas ka rektor Aaviksoo. Mida ise sai mõistetud alles hulk aastaid pärast ülikooli läbimist, ei olegi kõigi erialadega võimalik (soovitud või isegi erialaselt mõistlikku) töökohta saada - kuna nendel aladel on juba inimesi piisavalt. Pangandus - vähemalt tol hektel - oli kindlasti üks neist. Lisaks juba mainitud probleemid õppekavaga, mis iseeenesest muutsid tudengeid tol perioodil sisuliselt "odavaks kaubaks. Siin on aga veel olulisem tahk, mida Aaviksoo (ja ilmselt ka ülikoolid pole tabanud):
paljusid erialasid ei tuldud (vähemalt toona) õppima, mitte töökoha või kutse omandamise eesmärgil, vaid diplomi saamise eesmärgil. Sinna kuulub terve ühiskonnagrupp inimesi, kelle elu on juba lapsepõlvest kindlustatud. Seda muide nähtavasti paljud majandusteaduskonna õppurid ka sisuliselt teadsid - isiklikult sain sellest aru siiski oluliselt hiljem.
Ettepanek nr 4: Ellujäämisoskusi peaks treima seetõttu mitte üksnes eriala õpetades, vaid ka töövestluste, eneseanalüüsi ja valdkonna laiema tundmise teemal. Nn ellujäämise ja valdkonna tundmise osa on paljudes ülikoolides ilmselt tänini väga puudulik. Seda osa peaks juba erialale sisseastudes sisse juhatama vastuvõtuvestlus.
Just selle poolest erinevadki erinevad teaduskonnad ja selle jaoks oleksidki olulised ka vestlused, kus tudengeid adekvaatselt informeeritaks nende valikute ja valdkonna osakaalust lõpetamisel. Arstil ja filosoofil ei saa need ilmselgelt olla samad, kuid kas tudeng seda sisse astudes teab? Kas ta peaks teadma?
Lõpetada sooviks aga mõttega ühe teise eduka kooli - EBSi - asutajalt, kellega samuti õnnestus ülikooliöö raames vestlus teha. Töö kohustuslik osa oli ka mõtete jagamine kõrghariduse teemadel. Madis Habakuke mõttetera (juba 2008.aastal enne masu algust) oli järgmine: "Ei ole mõtet ressursse kulutada igasuguste suahiili keelte õpetamisele, milleks meil niikuinii ressursse napib, sellest rahast vähemalt pool tuleks suunata IT õpetamisele ja ülejäänu teiste erialade parandamisele."
Majandusmees teadis mida ta rääkis ja isegi kui me neid mõtteid sõna-sõnalt ei võtta, siis tuleks Eesti kõrghariduses samuti üleliigne ja nõrk osa välja visata (või muuta tasuliseks) ja alles jätta see, mis on tõeliselt vajalik ja ka tipptasemel. Täpselt nii nagu see toimub ka päris looduses. Eesti on liiga väike raiskamiseks.
Nagu ütles juba õpetaja Laur: "Kui kahte rehkendust ei jõua, tee üks. Aga tee hästi"
