Kuidas ma kümnendi eest päris dessantnikuga kohtusin ja Ukraina saatusest kuulsin. Austraalia episoode

                                             Sevastopoli monument II maailmasõja mälestuseks

Enne Austraaliasse minekut küsisid üllatavalt paljud inimesed, miks ma Austraaliasse lähen (päris paljud küsisid hiljem muidugi seda ka, miks tagasi tulin). Sellele võiks anda kümneid erinevaid vastuseid, aga kõige lihtsam vastus - ja kõige ausam - on selleks, et kohata teistsuguseid inimesi. Enamiku inimeste kitsad arusaamad kujunevad  ju seetõttu, et nad pole elus kuigi palju näinud teistsuguseid inimesi.

Sõjaväes lootsin samuti näha teistsugust elu, aga olgem ausad: Eesti sõjaväe kõige suurem miinus on see, et ta on nii neetult väike. Üks filmilikum tegelane meie kompaniis oli autojuht Jegorov, kahemeetrine poksija, kes vabalt tagurpidi saltot viskas ja 300 punkti peale NATO teste tegi. Tema tahtis saada dessantväelaseks - aga võta näpust - meie riigis olid sellised üksused "ajateenijatele" viimati Vabadussõja ajal. Küll kohtusin ma päris Ukraina dessantnikuga, küll kunagisest relvavennast Jegorovist kolmandik meetrit lühem, aga mitte sugugi nõrgem tegelane - Austraalias. Tema õlale oli tätoveeritud langevari, koos uhke väeosa sümboliga. Ma ei mäleta enam, kui palju hüppeid ta teenistuse jooksul pidi tegema, aga neid oli palju - ma kahtlustan, et neid oli rohkem, kui meile tavalise ajateenistuse raames AK teravmoona anti (per nägu).

Mastaabi vahed. Krimmist pärit Andrei oli ääretult soe ja avala vene hingega majanaaber, kes rääkis lõbusaid lugusid kodulinnast Sevastopolist ja Ukrainast ning Venemaast. Sõitis ringi sportmootorrattaga ja tegi meeletustes kogustes trenni. Ta ei koonerdanud ka alkoholiga, aga see-eest oli väga huvitav vestluskaaslane, rääkides erinevates.  Meie vaated poliitika osas ei pruukinud just kuigi kattuvad olla, kuid kõige muu osas oli ta põnev tüüp, hariv isiksus ja tore naaber. Ta oli Ukraina venelane, kelle patriotism Ukraina osas polnud kindlasti väike, kuid kes juba siis üsna elutargalt hoiatas: Ukraina riik võib nende arengute jätkudes pooleks minna. 

Nüüd, kõigest  kümnend hiljem on Andrei emamaa Venemaa oma naabrile Ukrainale, kes on valinud Lääne suuna, sõjaliselt kallale tunginud. Halastuseta, põhjuseta, ideeta ja südametunnistuseta. Kirjanik ja dissident Solženitsõn, kes küll elu lõpus kiitis heaks Putini võimu, kuna "too taastas korra Venemaal", on kirjutanud surematud read: "Kõle ja kohutav saab olema tulevik sellel maal..." 1970ndatel Läände emigreerunud dissident ja  hilisem Nobeli preemia laureaat ennustas Venemaale musta tulevikku, kuna see on kaotanud stalinismi ja kommunistliku terrori käigus igasuguse intelligentsi ja südametunnistuse. Ma ei oska öelda, kas tal oli õigus, aga on uskumatu näha seda, mis toimub praegu Vene okupatsioonivägede poolt rünnatud Ukrainas.

Kui 8 aastat tagasi toimunud sündmused võisid tunduda uskumatud, olid neil siiski mingid ajaloolised taagad: vene keelt kõnelev Krimm ja Ida-Ukraina oblastid ei soovinud kuuluda Lääne orientatsiooniga Ukraina külge. Liita võrrandile juurde Vene imperialistlikud ambitsioonid, oligi tulemuseks pikaleveninud madala intensiivsusega sõda ja lahkulöönud oblastid. Sh rohelised mehikesed, kelle abil võeti üle Krimm, sõjategevus Ida-Ukrainas jne. Ma ei kuulu nende hulka, kes arvaks, et Läänes on kõiki neid arenguid alati kõrgeima objektiivsusega käsitletud. Üsna tõenäoliselt oleks näiteks suure venekeelse enamusega Krimm soovinud Ukrainast lahku lüüa sõltumata sellest, mil viisil oleks seal läbi viidud referendum. Ka Ukraina tegevuse kohta idapoolsetes oblastites võib esitada küsimusi. Veel vähem oskan ma midagi kindlat selles osas, millised on olnud Ukraina endapoolsed püüdlused Venemaaga kompromissini jõuda. Kindlasti pole nad soovinud loobuda separatistlikest oblastitest, kes ilmselgelt Ukrainasse kuuluda ei tahtnud. Selles osas on Ukrainat raske mõista.

24.veebruaril puhkenud sõda seab aga kõik aga täiesti uude valgusesse. Venemaa on alustanud Euroopas sõjalist agressiooni, millist pole nähtud II maailmasõjast saadik. Ilma ühegi loogilise orientiirita (peale selle, et segi peksta üks naaberriik) sõjavägi külvab hävingut üle riigi. Väed ründavad pealinna Kiievit ja pommitatakse mitmeid piirkondi ja sõjalisi objekte üle Ukraina. Saates sisuliselt prügikasti kõik rahvusvahelised lepped, taandates end sisuliselt rahvusvahelisest kogukonnast, pannes löögi alla mitmed globaalsed majandusharud jne. Milleks see kõik? Kas tõesti hulluksläinud autokraadi viimane faas või Venemaa juhtkonna soov alustada III maailmasõda?