Tallinna TV valimistejärgne sulgemine on tagasisamm Eesti pluralismile

Soovides anda värskele uudisele TTV sulgemisest lühikommentaari Eesti demokraatia toimimise valguses, panen kirja mõned mõtted, mis selle uudisega seoses tekkisid. Alustuseks ei saa jätta märkimata ETV uudiste eetris muhelemise saatel tehtud intervjuu sellest, kuidas "see ilma vaatajateta propagandakanal" lõpuks kinni läheb - ei jätnud isegi väikse taktitunde jagu ruumi selleks, et varjata rahvusringhäälingu suurt heameelt väikse konkurendi sulgemise teatest.

Tuleb samas märkida, et kuigi ma pole ise teab-mis TTV fänn või vaataja kunagi olnud, küll aga vaadanud mitmeid selle kanali poliitsaateid, et hästi teada: kanalil on olnud märgiline roll Eesti nõrga demokraatia toetamisel tugevama demokraatia poole. Kui 2011. aasta seisuga olime riigiga vajunud (tänu sisulistele teadlikele takistustele Eesti valimissüsteemis) poliitilisse ummikseisu, kus sai ilmseks, et üle 4 erakonna ei pruugigi enam üldse Eesti parlamenti pääseda, samas rahva vastumeelsus peavooluparteidele oli päris kõrge. Just selles poliitilises olukorras sai määravaks TTV olemasolu, mis hakkas pakkuma konkureerivat narratiivi peavoolumeediale Eestis, tekitades vabamat poliitilist diskussiooni. Muide, siinkohal pole palju lisada, et ka Peeter Ernitsa juhitud poliitikasaade "Vaba Mõtte Klubi" kandis selles osas täiesti arvestatavat rolli - saade, millest arvestatavas osas sai tuule tiibadesse tänane suurerakond EKRE. Selles saates oli külalisi ja debateerijaid kõigilt poliitilistelt tiibadelt ja eri maailmavaadete esindajatena.

Sel nädalal sai aga teatavaks, et Tallinna üsna värske linnapea hr Kõlvart teeb nüüd teoks Reformierakonna lubaduse ja sulgeb nimetatud telekanali. Ehkki see pole küll antud kontekstis kõige olulisem, on sellel värske riigieelarve lugemise kontekstis muuseas ka naljakas kõrvalmaik. Kindlasti polnud see nii planeeritud, kuid veidi tundub väljast vaadates siiski poliitilistele oponentidele mee mokale määrimisena.

Mida aga sooviks küll välja tuua, on asjaolu, et just Tallinna TV oli see kanal, kes enne valimisi valimisdebattidesse kutsus ka nende erakondade esindajad (näiteks Rohelised, Elurikkuse erakond jt), keda ERR-i debattidesse sisse ei lastud. See polnud mitte üksnes kena demokraatlik zest nende erakondade suunas, vaid kandis ka tasakaalustavat rolli. Just neil hetkedel, mil ühiskonnas toimub tugev polariseerumine või vastandumine, on säärastel veidi alternatiivsetel telekanalitel oluline roll ühiskonnas probleemide vahendamisel ja tülipunktide arutlemisel. Seda oli hästi tunda nii eelnimetatud "Vaba Mõtte Klubi" saates kui ka teistes TTV poliitsaadetes.

Kui TTV sulgemine oli tõesti puhtalt rahaline otsus, siis selle otsuse tagant paistavad harimatuse ja ettenägemisvõime puudumise kõrvad. Teisiti lihtsalt ei saa põhjendada paljude inimeste seas siiski populaarsete saadetega kanalis sulgemist. Sealhulgas terve hulk kultuurisaateid, mida vaatasid meeleldi paljud eakamad inimesed, jne. Siinkohal pole palju ka tunnustada, et TTV pole siiski päris ammu enam tüüpiline propagandakanal, vaid on alates Jüri Ratase valitsemisajast kandnud siiski hoopis teistsugust mentaalsust (kuigi jah, nagu sai mainitud, oli üksikuid neutraalseid poliitsaateid seal ka varem). 

Kokkuvõttes ei ole nüüd enam rahvusringhäälingul enam seda konkurenti telemaastikul, kes aastatel 2011-2019 siiski arvestatavat konkurentsi uudiste ja poliitika kajastamisel pakkus. Samuti jääb ära laiema vaatajaskonnaga kultuurisaadete pakett, mida samuti allesjäävad kanalid kindlasti pakkuma ei hakka.

Kas see on järjekordne näide peatükist: Eesti riik on liiga kallis, et nii väike rahvas seda üleval suudaks pidada?! Ja kui Eesti tõepoolest kollase meedia juhtimisel ja progressijutlustajate eestvedamisel sammub ainult kommertskanalite meediaruumi toel üha süvenevasse amerikanismi, siis mis see Eesti lõpuks on, kui ilmetu osariik??

Estonia katastroofi õppetunnid merepääste seisukohalt
 25 aastat hiljem

Kas tänane Eesti mere- ja maastikupääste võimekus vastab reaalelulistele vajadustele?*

Tänavusel aastal, mida võiks nimetada ka paljude "aastapäevade" aastaks, on muuhulgas ka Eesti ajaloo suurima tsiviilkatastroofi 25. aastapäev.  Pole üleliigne lisada, et tegu oli 20. sajandi  ohvriterohkeima laevahukuga Euroopas rahuajal (arvestades, et Titanic, mis uppus samuti rahuajal, läks põhja siiski Ameerika maailmajaos Kanada ranniku lähistel). https://en.wikipedia.org/wiki/MS_Estonia  Ei soovi käesolevas kirjutises korrata erinevaid vandenõuteooriaid, vastuolusid lõppraportis ega meenutada pikemalt kaasnevaid uurimisi ja vaidlusi, mis "Estonia" hukust saadik on korduvalt läbi käidud, vaid pigem sooviks anda mõningase hinnangu sellele, kas oleme riigina katastroofist teinud piisavad järeldused ja ka päästevõimekusi sellest lähtuvalt arendanud.

Pole vist palju eestlasi, kes  (kui vanust 1994. aastal juba piisavalt oli) ei mäletaks seda konkreetset päeva tänaseni (umbes samuti, nagu kõik mäletavad seda, mida nad tegid NY tornide kukkumise ajal). Nooremale lugejale või loo unustanud vanemale lugejale lühikokkuvõte katastroofist oleks järgnev. Reisiparvlaev "Estonia", mis vastas kõigile ametlikele meresõidunormidele ja omas meresõiduklassi Läänemerel sõitmiseks läks ülikiiresti ja ilma eriliste eelnevate ohumärkideta teel Tallinnast Stockholmi tormisel merel külili ja vajus merepõhja 1994.aasta 28. septembri varahommikul. Laeva uskumatult kiire uppumine tekitas hulgaliselt vandenõuteooriaid, eriti seoses pommi või muu plahvatusega, mis oleks selgitanud laeva säärast uppumist. Uurimiskomisjoni lõpparuandes leiti aga, et laeva uppumine tulenes laeva nõrkadest visiirikonstruktsioonidest, mis halbade asjaolude kokkulangemisel purunesid, viies laeva merepõhja. Oluline on vahest ka märkida, et laeva konstruktsiooniline nõrkus kindlasti ei olnud päris laest võetud, kuna ka näiteks "Estonia" sõsarlaev MS Bluefort / Diana II oli 1989. aastatel sattunud tõsisesse merehätta (küll päeval ja ranniku lähedal), kuna laev hakkas sisse võtma vett. Samal ajal ei oska siin üheselt väita,  kuivõrd sarnased need laevad tegelikult konstruktsiooniliselt olid või kuivõrd sarnanesid need kaks mereõnnetust, millest ühest kujunes tsiviilkatastroof. Keda teema huvitab, saab pikemalt lugeda. Sissejuhatavalt:  https://en.wikipedia.org/wiki/MS_Bluefort

Samuti on oluline märkida, et "Estonia" katastroofi järel teostati kaks sõltumatut uurimist. Kui nn ametlik, Eesti-Soome-Rootsi ühiskomisjoni (JAIC) raport tõi põhjuseks visiirikonstruktsioonide nõrkuse, siis ehitajatehase Meyeri raport tõi õnnetuse peamise põhjusena välja järjekindla hooletuse ja sellesttuleneva väidetava laeva merekõlbmatuse. Tehase uurimisraportis toodi välja nii praod visiiri sulgemisel, vee pidev lekkimine laeva, jne. Siinkohal ei oska küll kommenteerida, kui täpsed Meyeri uurimuse väited laeva seisukorra kohta olid, aga üheselt neid pole ka avalikkuses ümber lükatud (kuigi võib ilmselgelt küsimärgi alla seada uurimiste lahknevuste motiivid). Ainsaks tõsiseks argumendiks, mida ei eita ka JAICi raport, on see, et "Estonia" rambi taga puudus täiendav veekindel uks, mida nõudnuks avamerel sõitmise normid (ilma igasuguse huumorita võiks Läänemere puhul küll täiesti realistliku kohtuvaidluse argumendina olla ka küsimus, kas tegemist Läänemere puhul on tegu merega - geograafid on läbi ajaloo seda maailmas ainulaadset riimveelist aeglaselt voolavat veekogu pidanud ka hiigeljõeks, laheks või ka paisjärveks), piiriks loetakse 20 meremiili distantsi rannikust. Tuleb aga nentida, et Tallinn-Stockholmi liini puhul praktiliselt ei väljuta sellest kaugusest - kui selle nõude osas keegi midagi valesti tegi, siis eelkõige laeva marsruudi eest vastutaja, kes ei oleks tohtinud seda laeva rannikust kaugele marsruudile lubada. Nn ametlik JAIC raport seda küsimust aga pikemalt ei käsita.

Sündmuste kirjeldustega jätkates: kuna kahe raporti ja lisaks paljude pääsenute ütlused kellaaegade osas lähevad mõnes osas lahku, siis võib kõige objektiivsemalt sündmused kokku võtta umbes nii: pärast teatud kahtlasi helisid laeva alaosast (umbes kesköö paiku) ja laeva kreenisolekut (kogu reisi vältel), millalgi enne kella 1 öösel hakkas laeva tungima vesi. Ametliku versiooni järgi oli põhjuseks vöörivisiiri nõrgad kinnitused, mis viisid visiiri murdumiseni ja laeva halva konstruktsiooni tõttu murdes koos sellega lahti sissesõidurambi. Selle tagajärjel täitus kogu autodekk veega, mis laeva püstvuse seisukohalt oli kriitiline, kuna autodekile tunginud veemass oli piisavalt suur, et laev korraga uputada. Kellaajad toimunu kohta (eriti sündmuste alguse kohta) on üsna lahknevad, kuid ligi 1000 reisijaga parvlaev uppus täielikult umbes 30 minutiga või isegi kiiremini (30 minutiga kadus veepinnalt! sic!), jättes selle õnnetutele reisijatele ülimalt vähe aega laevast pääsemiseks. Nii Mayday kutsung "Estonia" kaptenisillalt, kui ka kõigi pääsenute kirjelduste järgi said inimesed laeval (nii meeskond kui ka reisijad) toimuvast aru alles siis, kui laev oli umbes 20-30 kraadises kreenis - ja vajus kiiresti. Miks nimetatakse seda  Euroopa lähiajaloo üht karmimat laevahukku katastroofiks? Eelkõige ikka põhjusel, et kaasaegne reisilaev muutus loetud minutitega raudseks lõksuks, kust ei olnud võimalik ilma hea õnne ja tugevate lihasteta välja pääseda. Tulemuseks oli tohutu suur hukkunute arv ja rahvusvaheline tragöödia. Enamik hukkunutest olid rootslased, teisena suurim rahvusgrupp eestlased. Eestlastest inimohvrite arv on märkimisväärne selle mikrorahvuse rahvaarvuga võrreldes. Ilmneb traagiline paradoks, et "Estonia" katastroofis läks ööga kaduma sama proportsioon inimelusid, kui USA kaotas kümnendi vältel terves Vietnami sõja käigus (proportsioonis rahvaarvuga).

Arvestades nimetatud katastroofi tõsidust ja kõrget verehinda, pole palju lisada paari üsna hirmuäratavat väidet (millel on olnud ka mitmeid tunnistajaid) ja mis ei pruugi aga võivad olla seotud laevahuku põhjustega. Esiteks väide, mida on "Pealtnägija" mitmetes saadetes mainitud korduvalt paari kümnendi jooksul: nimelt nägid üsna mitu tunnistajat vahetult enne "Estonia" viimast väljumist Tallinnast, et laeva luuk avati uuesti  ja sinna sõitsid peale militaarsõiduki välimusega veokid (2-3 tükki). Aastaid naeruvääristati seda väidet, kuid 2000-tel aastatel tunnistas üks Rootsi tollitöötaja pensionile minnes avalikult, et endise Nõukogude Liidu salajane (raadiotehnilise või militaarelektroonika) relvavedu parvlaev "Estonial" tõesti septembris 1994 aset leidis ning see oli kooskõlastatud kõrgemate võimukandjate poolt (jätkuvalt on ümber lükatud küll väidet, et see toimus ka huku ööl). Siiski tundub ülimalt ebatõenäoline, et mitu erinevat tunnistajat ja ka see nimetatud eluaegne tollitöötaja ühesuguse asja välja mõtlesid. Seos laevahukuga on muidugi omaette küsimus. Teine üsna hirmuäratav, samuti osade tunnistajate/sukeldujate poolt väidetud asjaolu on see, et "Estonia" vraki väliskeres on allpool laeva loomulikku veepiiri auk, mis peab olema plahvatuse vms loodud. Seda "auku" muidugi ametlikult dokumenteeritud pole ja isegi kui see eksisteerib, oleks seda tänapäeval lisaks vanusele ja meresügavusele selles kohas väga raske leida, kuna laev lebab parema külje peal, kusjuures vööriga meresüviku sügavamas osas.

Estonia viimane raadioühendus maailmaga: https://www.youtube.com/watch?v=V5tbah19qo8

Millised võiksid olla tänapäevani aktuaalsed  õppetunnid sellest katastroofist Eestile?

1) Kõige aktuaalsem küsimus veel 25 aastat hiljem: kas Eestil kui pika merepiiriga riigil on tegelikele vajadustele vastav merepäästevõimekus? Üks karmimaid "Estonia" õppetunde oli see, kui keeruline on suurt hulka inimesi kiirelt avamerelt päästa. Eestil puudus 1994.aastal selle operatsiooni jaoks võimekus täielikult, kahjuks puudub see võimekus ka täna. Kui meedias on avalikult tunnistatud korduvalt, et Eesti päästekopterite arv pole piisav https://www.err.ee/607387/ka-kolmest-paastekopterist-on-eestile-vahe siis võiksid poliitikud juba ammugi tõsiselt kaaluda iseseisva militaarse õhupäästevõimekuse loomise. Isegi riikidel, nagu Läti ja Leedu, kelle merepiirid on hulga väiksemad ja pole saari, omavad oluliselt suuremat õhuväge kui meil.

Siinkohal ettepanek, et Eesti võiks tõsiselt kaaluda vähemalt ühe maa- või mereväe kopterieskadrilli loomist, mida saaks kriisiolukorras kasutada nii merel kui maastikul päästeoperatsioonide teostamiseks.

2) Pääste- ja kriisikeskused peaksid olema hädaolukorras valmis võtma vastu suurema hulga inimesi ja neid keskuseid võiks olla Eestis mitu, et võita kriitilist eluaega.  "Estonia" katastroofi toimumises ja tagajärgedes oli palju uskumatuid külgi, aga üks uskumatumaid oli see, et isegi kui "raudlõksust" oleks napi 300 inimese asemel välja pääsenud näiteks 700, oleks väga tõsiselt küsitav, palju neid oleks sellegipoolest pääsenud. Reisilaev "Mariella" oli "Estonia" kohe sabas ja jõudis juba vähem kui tunniga sündmuspaigale, aga ilmnes ränk kainestav asjaolu, et reisilaev ei olnud päästeoperatsioonideks mõeldud ja tormises meres olid nad peaaegu täiesti abitud kellegi aitamiseks. Kui kopterid lõpuks lendama hakkasid, oli neid esiteks vähe, teiseks aga võttis inimeste transport palju kriitilist aega, kuna päästekeskused rannikul asusid piisavalt kaugel. Kümned inimesed külmusid vees (või parvedel) surnuks päästmist oodates.

Muide, siinkohal pole palju mainida, et kuigi "Estoniaga" seoses räägitakse "jäisest" veest, mis septembrikuu kohta kindlasti ülemäära soe polnud, kuid veetemperatuur huku ajal oli siiski ligemale 10 kraadi. Milline oleks pääsenute number sarnase katastroofi korral, kui temperatuur oleks 2 kraadi (mis on meie kliimas täiesti tavaline)? 8 talisuplejat ja noorsportlast?

Tõsiselt võttes peaks igal arenenud mereriigil olema võimekus enda territoriaalveest ja selle lähedusest olema võimekus jõuda tõsises hädaolukorras inimestele appi 30 minutiga hädaabikutsest alates. Sellist ülesannet kergendaks kindlasti, kui valmisolekus kopteribaase oleks riigis mitu (näiteks Tallinn, Kuressaare, Tartu, Haapsalu, ja Rakvere), igaühes vähemalt 2 kopterit. Ka merekriisi valmidusega haiglaid võiks olla üle riigi mitu (nt Kärdla, Kuressaare, Tallinn, Pärnu)

3) "Estonia" hukuga seoses võeti paljudes riikides tarvitusele täiendavaid turvameetmeid ja ohutusvahendeid, et sarnaseid katastroofe ei peaks kunagi korduma. Muuhulgas arendati  välja erinevaid süsteeme, kuidas reisijaid ohutumalt laevalt maha saada ja parvedele pääsemist lihtsustada. Muide, "Estonia" huku järel süüdistati täiesti häbita isegi meeskonnaliikmeid, justkui nood oleksid olnud kehva väljaõppega. Ometi suutsid nad enneolematult rasketes oludes siiski jagada reisijatele (kes "raudsest lõksust" pääsesid) päästevahendeid ja avada päästeparvi. 

Piisavalt seda muidugi teha ei jõutud ja nii jäid nii mõnedki pikaks hulpima jäisesse merevette, mis saigi neile lõpuks saatuslikuks. Siit ka mõte, mille rakendusest ma ei ole maailmas palju kuulnud: miks ei võiks päästekopterid olla varustatud ise täituvate miniparvedega (6-8-le inimesele), mida kopteritest alla loopida. Tänapäeval võiks need päästeparved olla varustatud nii alumiiniumkattega (fooliumilaadne) soojakostüümide kui ka näiteks turgutava joogipoolise-söögipoolisega.

Sellised lahendused ja abimeetmed takistaksid ligilähedastegi katastroofide või suurõnnetuste kordumise, kuna vähemasti suudetaks abi anda õigeaegselt ja operatiivselt.

Lõpetuseks

Kuigi vandenõudest ja lõpututest katastroofiga seotud vastuoludest pikemalt tõesti kirjutada ei sooviks, siis lühikokkuvõtte annaks siiski katastroofi vahest kõige kurioossematest asjaoludest:

 > kaptenisillal ei olnud kuni kreeni vajumiseni infot autodekile tunginud veest, kuigi väidetavalt saadeti seda kontrollima eraldi vahimadrus (laevamehaaniku häire peale). Mis veelgi huvitavam: tuli raadio hädaabikutsungitest (avalikult kuulatav, näiteks ülalviidatud lingil) sõnum, et "neil on sillal blackout". Ometi ei räägi pääsenud reisijatest elektrikatkestustest või pimedusest laevas. Vastupidi on räägitud "tuledes laeva uppumisest". Alles päris viimasel minutil enne hädaabikutsungi lõppu suutis meeskond anda uppuva laeva koordinaadid. Ametlikus versioonis on viidatud, et need võidi käsitsi võtta kaardi abil. Keegi pole aga selgitanud, mis blackout'ist rääkis abi kutsuv kaptenisild?

> laev vajus sellise kiirusega, et vandenõuteoreetikutel ja isehakkanud uurijatel on tekkinud erinevad teooriad täiendavatest "aukudest", "plahvatustest" jne. Kuigi ametlikult mingeid tõendid sellistest asjadest ei leitud, on mereajalugu jäänud kummitama küsimus, kuidas see kaasaegne ro-ro tüüpi parvlaev nii lühikese ajagfa veepinnalt kaduda sai. Seda imestas ka appitõttanud "Mariella" kapten? On arvatud ( ja mina pole siinkohal pädev arvamust avaldama), et õhukotid laeva alumistel dekkidel oleksid pidanud laeva pikemalt vee peal hoidma ja sellise kiirusega laeva täielik uppumine üksnes visiiri murdumise teel polnud reaalselt võimalik.

> Kannatanuid esindanud organisatsioon (mille lõi rootsieestlane Gunnar Bendreus) esitas 1995.aastal hagi Pariisi kohtule, kahjude hüvitamiseks kannatanute peredele. Süüdistatavateks olid Saksa laevatehas, Rootsi meresõiduamet ja meresõidulubasid kinnitav Bureau Veritas. Kuna viimase peakontor asub Pariisis, toimuski kohtupidamine Prantsusmaal. Asja "menetleti" 25 aastat ja kokkuvõttes kohtuasi lõpetati ilma esitatud kahjunõudeid  sendi võrragi hüvitamata.

> Nimetatud värske kohtulahend 2019. aastast on huvitav kontekstis, et Eesti-Rootsi ametlik rahvusvaheline uurimiskomisjon (üle 20 aasta varem) just laeva konstruktsioonilised vead peamiseks õnnetuse põhjuseks tõi. Kui laeva konstruktsioon oli reisjateveoks kasutamiseks ohtlik, siis just laevaehitaja või merekõlblikkust tunnistanud büroo (Bureau Veritas) oleks pidanud talupoja loogika järgi mingitki vastutust juhtunu eest kandma. Tollase Eesti-Rootsi uurimiskomisjoni liige, laevandusinsener H. Levald esitas ka detaili, et laeva püstvuse seisukohalt olulist informatsiooni vee autodekile sattumise stsenaariumi korral ei olnud esitletud laeva ohtusdokumentides (see info oli üldse käsitlemata). Komisjoni sisemiste vastuolude ja rahvuste erimeelsuste tõttu (ka väidetava osade materjalide varjamise tõttu rootslaste poolt) astus algne komisjoni esimees Andi Meister kohalt tagasi. Ta on kirjutanud "Estonia" juhtumist raamatu "Viimane logiraamat"

https://www.aripaev.ee/uudised/2001/06/11/pariisi-kohus-hakkab-arutama-estonia-hukku

> Aastaid hiljem on üks pensionärist Rootsi tollitöötaja tunnistanud meediale, et "Estonia" laevaga veeti 1990.te alguses mingil riiklikul tellimusel regulaarselt  Nõukogude päritolu militaartehnikat ning oli käsk seda lasti mitte kontrollida. Küsitav küll on, kas selline asjaolu saab kuidagi seotud olla laevahuku endaga.

> Väga paljudest muude "põnevate", kahtlustäratavate või seletuseta asjaoludest, mida "Estonia" katastroofiga on välja toodud (millest mõnel võib ka tõepõhi olla) jääb kirsina tordil kindlasti ligi tosin eestlastest meeskonnaliikmete nime, kes olid algsetes pääsemisnimekirjades, aga hiljem sealt kadusid. Erinevate meedialugude, artiklite, intervjuude ja populaarkogumike väidete põhjal olevat mitut neist inimestest elusast pärast ka laevahuku järel nähtud ja mõnda lausa ametlikult haiglast välja kirjutatud. Päris luuluks või kokkusattumuseks neid pidada tundub ehk liialdus, aga ühtki mõistliku seletust nende inimeste kadumisele pole tulnud ega ilmselt saagi anda. Pisut arusaamatuks on ka jäänud, kuidas oleks sellist asja võimalik nii massiivselt varjata. Igal juhul oli pääsenute arvudega suuri lahknevusi, mis teatud alust vandenõudeteooriatele annavad. Muuhulgas ei lange kokku "Mariella" laevaga ametlikult päästetute arv selle arvuga (isegi ligilähedaselt), mida selle laeva kapten on dokumenteeritud intervjuus nimetanud.

Kindlasti tuleb toimunu asetada tolle tärkava, kiireltareneva, uskumatult segase ja vägivaldse ajastu konteksti. Inimestel ja riikidel oli siis nii palju muid muresid, millega idabloki lagunemise järel tegelda, et paljud mõistatused sellest segadusest ilmselt ka tekkisid - ja ehk sel põhjusel ka lahendamata jäid. Vahest võib "Estonia" katastroofi ennastki vaadelda teatava ajastu lõpu sünge sümbolina.

* muuhulgas annab üsnagi realistliku päästevõimekusest (mis kahjuks üleliia palju ei erine tänasest, kuna piisavat õhupääste võimekust Eestil tänaseni pole) 1994.aasta tormisel merel "Estonia"-lt pääsenute lugusid vahendanud TV3 saatesari: "Ma pääsesin Estonia katastroofist"