Keisri uued rõivad

Käesolevat artiklit ei soovi avaldada peavoolumeedia – otsustagu lugeja ise, mis põhjustel. Tunnistan ausalt, et käesolev kirjutis, ehkki objektiivsusele apelleerides, on protestiarvamus. Mitte ajaloo ega monumentide suhtes, vaid kallutatuse vastu. Siinkohal ei pea mitte silmas kallutatust konkreetse maailmavaate, institutsiooni, ajalookäsitluse või mõne salajase vandeseltslaste ordu poolt. Pigem pean silmas meedias kultiveeritavat "avaliku arvamust", millel enamasti pole konkreetset juhti ega vastutajat, kuid sõltumata sellest, kas ta tugineb mõistusele ja selgele argumentatsioonile, teatud kambavaimule või puudub sellel sisuline alus ja analüüs sootuks, mõjutab see ühiskonna käekäiku (viimase väite osas võiks meenutada tsitaate vanadelt roomlastelt). Kuigi kõigile küsimustele lõpuni õigeid ja valesid vastuseid ei ole, kuid on olemas mingid põhimõtted ja samuti teatakse vähemalt Descartes'i aegadest maailmas eksisteerivat nähtused, mida nimetame faktideks ehk tõsiasjadeks. Käesoleva arvamusega ei püüa kaitsta Eesti presidendi seisukohti või ütlemisi – seda teeb ta edukalt ise. Ent sooviks hoopis siiras mures Eesti  meediaruumis paljudel teemadel leviva faktilageduse pärast kõnelda hoopis faktidest – sest need kahjuks ise end üldse kaitsta ei saa.

Olen Pätsi monumendi debatiga seoses avaldanud arutleva referaadi vormis blogipostituse, mida aga oma pikkuse tõttu lühi-formaadi peavoolumeedias avaldada ei saa, seetõttu jääb siin pikem arutlus olemata. Küll sooviks arvukatele Pätsi monumendi plaani kaasakoogutajatele meenutada mõne fakti Pätsi ja tema ajastu kohta. Kui blogipostituses olen pikemalt kirjutanud ajaloolisest taustast, hinnangulistest küsimustest ja seni uurimata ajalooküsimustest seoses 1930.-te Eesti poliitikaga, siis käesolevasse mahub rääkima ainult kuivadest faktidest, mis võivad seetõttu küll mõjuda tooremalt või teravamalt, aga seda üksnes piiratud teksti mahu tõttu. Väga lühidalt sooviks siiski mainida Pätsiga seotud ajalookäsitluste ilustamise fenomeni, mis on inimlikul ja psühholoogilisel tasandil täiesti mõistetav. Päts oli viimane okupatsioonieelne valitseja, tema aeg seostus inimestele enamasti heaolu, suhtelise vabaduse, arengu ja õitsenguga – eriti võrreldes pimeda Nõukogude ajaga. Ta oli andekas kõnemees, kultuuri ja eestluse edendaja, üks Eesti riigi rajajatest. Samal ajal teavad vähesed, et suur osa ilusast kuvandist sai suuremaks maalitud tänu sellele, et ta lõi riigis autokraatliku korra ja poliitiliste oponentide karistamise kaudu ka teatava hirmuõhkkonna, kõrvaldas demokraatliku poliitkonkurentsi, asutas riikliku propagandatalituse ja sellega kaasneva isikukultuse (postmargid, tänavad, koolid jne). Loetelu ei ole mõeldud halvustamiseks, eriti arvestades 1930.-te Euroopa taustsüsteemi, ent oluline on seda teada, enne kui me asume esimesele Eesti autokraadile monumenti püstitama Riigikogu kõrvale – institutsioon, mille suverään tema demokraatlike vaadete tõttu suvatses laiali saata. On enam kui kummaline lugeda tänases kohati "mõistusejärgse" (olen sunnitud seda sõna kasutama) avaliku arvamuse veergudelt, kuidas laialdaselt, teravalt ja süstemaatiliselt kritiseeritakse kõikvõimalikke, kas või pisut autokraatia või paremäärmusluse ilmingutega nähteid (või isegi kaudseid nähteid) Eestis ja Euroopas. Samas kiidame valjuhäälselt heaks monumendi püstitamise Eesti ajaloo ainukesele riigipöörajast autokraadile – ja seda otse Toompeale.

Fakt 1: Päts oli rahuajal Eesti ajaloos esimene küüditaja. Kooliõpikutes ja -tundides seda vaevalt käsitatakse, paljud pole sellest ilmselt kuulnudki, ent 1934. aasta riigipöörde järel teostatud sanktsioonid ei piirdunud Vabadussõjalaste liidu juhtliikmete vangistamise, Riigikogu tegevuse lõpetamise, poliitpuhastuste, riisumise ja tsensuuriga, vaid kaasati ka selliseid nõukogude ajast tuttavaid meetmeid, nagu ebasobivate isikute küüditamine. Mitte küll tuhandete kaupa ja Siberisse, vaid toona lihtsama lahendusena Eesti saartele, ohvriteks osad Vabadussõjalaste perekonnad ja nende poliitilist liikumist toetanud ärimehed. Ehkki tingimusi okupatsiooniaegsete sündmustega võrrelda muidugi ei saa (kuna pigem oli tegu poliitilise mõjutusvahendi kui genotsiidiga), siis fakt jääb faktiks. Liikumisvabadus on siiski üks inimese põhivabadusi ja seda piirata poliitiliste vaadete või perekondliku kuuluvuse tõttu – käib demokraatiast kauge kaarega mööda. Siit ka minu üleskutse õigusteadlastele ja õigusajaloolastele tegemata töö osas: anda sisuline juriidilis-teaduslik hinnang, kas Pätsi režiimi kuriteod langevad ka inimsusevastaste kuritegude kategooriasse (kas vastavad rahvusvahelised normid tol ajal toime pandud tegude suhtes kehtisid), mida tänapäeval teatavasti loetakse aegumatuteks kuritegudeks. Õigluse ja ülekohtu mõttes pole vahet, kas küüditatakse kümme inimest või kümme tuhat. Enne kui monumente püstitama asuda, võiks vähemalt sellised "pisiasjad" üle kontrollida.

Fakt 2: Puudulikud ajaloohinnangud Pätsi tegevuse osas on kahjuks laiem teema, kui võimalikud inimsusevastased kuriteod. Tunnustatud ajaloolased on avaldanud tõsiseid doktoritöid ja vaieldud mitmetel teemadel, näiteks sellest: kas ja kui palju võis Päts saada raha Nõukogude saatkonnast ja kas 1934. aasta riigipööre võis olla saatkonna kaudu kooskõlastatud. Kuid lahti rääkimata ja läbi uurimata (kui mitte arvestada mõnda soome ajaloolaste mõnda üldhinnangulist raamatut) on oluline küsimus sellest, mis juhtus Eestiga välis- ja julgeolekupoliitiliselt 1934-1940, eriti just Eesti ja Põhjamaade suhetega, seoses Eesti autokraatliku riigikorraga. Kirjutatud on küll relvastuse tasemest, lähenemisest Saksamaaga, loomulikult MRP-st, Müncheni sobingust ja muust laiemast taustast. Kuid täiesti läbi analüüsimata on oluline teema, kuidas mõjus Eesti-Soome suhetele Sirgu eksiiliaeg Soomes, mil soomlased – nagu suur osa eestlastestki – olid Sirgu pooldajad. Milline oli üldse autokraatia mõju Eesti suhetele lähinaabritega? Mainitud on Postimehe sulgemise järel Ilmar Tõnissoni poliitilise iseloomuga kohtumisi Sirguga Helsingis – ka need vääriksid uurimist. 1936. aastal esitasid 4 endist riigivanemat Pätsile märgukirja demokraatliku riigikorra juurde pöördumiseks – avaldada said nad selle aga Helsingin Sanomat'es, kuna Eestis kehtis Pätsi ajal tsensuur. Muuhulgas keelati isegi avaldada teadet traagiliselt hukkunud Sirgu matuste kohta Soomes. Ilmselt just siit sai alguse Eesti-Soome suhete "jääaeg", mis tipnes muide Talvesõtta suunduvate osade eesti vabatahtlike vahistamisega Eesti rannikul PolPol-i poolt. Täiesti kahetsusväärselt ei kasutanud Päts endale võetud suurt voli ja ajaloolist võimalust luua oponentidega 1934. aastal lepitus ja jõuda olukorrast konsensuslike lahendusteni, lõpetades endised populistlikud lahingud ja püüda luua kõigi poliitiliste osapoolte võrdsel osavõtul uus põhiseadus. See kõik oli võimalik ja täiesti ilma vangistuste, küüditamiste, tagakiusamisteta ja poliitilise klaperjahtita Vabadussõja kangelastele. Selle asemel valis ta (võib-olla ettenägematult) välispoliitilise isolatsiooni tee ja autokraatia. Tuleb märkida, et vapside näol ei olnud tegemist mitte terroristliku organisatsiooniga (nagu ehk Pätsi propaganda püüdis väita), vaid täiesti legaalse ja demokraatlike eesmärkidega poliitilise liiduga.

Põhjalikumalt pole analüüsitud sedagi, kuidas õiguslikult tõlgendada 1939-40 VAP-i tingimustes Soome pommitamist Eesti lennuväljadelt tõusnud Nõukogude lennukitelt. Kas polnud see just rahvusvaheliste suhete "viimane aken", kui Eesti oleks saanud ja pidanud ühemõtteliselt loobuma Nõukogude orientatsioonist ja alustama plaanipärast sõjategevust? Üks tüüpilisi lähtepunkti vigu, mis tehakse, on eeldus, et Eesti niikuinii ei oleks saanud Nõukogude liidule sõjaliselt vastu ja niikuinii oli kohe kindlasti kasulikum alla anda. See pole sugugi sajaprotsendiline tõde. Isegi, kui Eesti poleks sõda võitnud, on teadusliku süvaanalüüsi vääriline teema, kas ja kuidas oleks kasulikum olnud diplomaatilist mängu mängida, evakueerides näiteks sõjaliste operatsioonide abil riigi juhtkonna, arhiive, väärisesemeid ja muid varasid. Alla anda saab väga erineval moel, aga kui võitled šaakaliga, pead kasutama ka šaakali jultumust. Pätsi klikk ei näinud või ei soovinud mitte vähimalgi määral läbi näha enda valitud tee täielikku strateegilist läbikukkumist ja kindlat Nõukogude võimu alla vajumist, mis ometi oli kaugelt ette näha. Oli ilmselge, et igale järeleandmisele järgneb Stalini uus nõudmine ja lõppeb selline väljapressijalik olukord varem või hiljem okupatsiooni ja anneksiooniga. Tollane Pätsi ja Laidoneri väljendatud avalik retoorika, kuidas "Eesti oli käitunud targasti ja Soome mitte", oli korraga nii Stalini-meelne propaganda, samas aga naiivne ja valelik mõtteviis ühekorraga. Isegi tollased koolipoisid on hiljem meenutanud, et kui nad nägid VAP-i käigus sisse voorinud Nõukogude kolonne, oli nende ühine järeldus, et iseseisvus on lõppenud. Miks meie riigijuhid seda tõsiasja oma rahva eest varjata soovisid? Küsimus oli ainult selles, kuidas Eesti sellest iseseisvusest loobub. Teine ja ühtlasi vaba Eesti jaoks viimane strateegiline võimalus oli kevadel 1940, kui Talvesõda Soomes lõppes viigiga ja oli selge, et Eesti iseseisvus peatselt idanaabri poolt käsile võetakse.

On täiesti eksitav väita, et Päts tegi kõik targasti, teades ette Hitleri-Saksamaa peatsest rünnakust Nõukogude Liidule. Isegi, kui ta tõesti seda aimas, siis ometi ta ju ei teinud mitte midagi vajalikku. Ta ei põgenenud riigist, ta ei hoiatanud kodanikke, ta ei informeerinud maailma diplomaatide kaudu juunipöördest. Samuti ei püütud peita riigisisest kergerelvastust (või jagada salaja rahvale; ega Nõukogude Liit siis ei kontrollinud veel Eesti ametiasutusi), ei loodud ka relvapeidikuid, ei viidud riigist välja sõjalaevastikku ega lennuväge (selleks olid kõik eeldused olemas), ei valmistatud rahvast geriljasõjaks või näiteks ei valmistatud poliitikuid ette isegi valitsuse põrandaaluseks tegevuseks (nagu Prantsuse Vastupanuliikumine natsiokupatsiooni ajal). Pigem, nagu on ka varem päris tababalt leitud, elas Päts selleks ajaks juba enda loodud autokraatia võimuillusioonis ja arvas, et tema võim kuidagi müstilisel moel on tugevam diktaatori Stalini poolt juhitud hiigelnaabri soojast "kaisutusest". 1937-38.aasta repressioonid Nõukogude Liidus olid kõik ammu Eesti juhtkonnale teada (seda on viidatud protokollitud koosolekutel), samuti Karjala küüditamistest, nagu ka verised mälestused 1917-1918 sündmustest: ENSV ajaloo 10 esimese aasta ette ennustamiseks polnud vaja kristallkuuli. Parimal juhul oli tegemist tema äärmise naiivsuse ja lühinägelikkuse kombinatsiooniga, et mitte rääkida palju hullemast: täielikust kollaboratsioonist ja reetmisest.

Kokkuvõttes soovin öelda, et ei ole õige jätta Pätsi ja Laidoneri 1939-1949 aastate Eesti rahva traagiliste kannatusaastate poliitilisest vastutusest täiesti kõrvale. Seda mitte ainult läbimõtlematult allaandliku, rahvast ära andva ja kollaborantliku strateegia tõttu. Rohkem isegi seetõttu, et 1934. aastal oldi ebademokraatliku riigipöördega haaratud endale võimutäius, likvideeritud demokraatia ja samas olid nii Päts kui Laidoner 1940. aastal endiselt riigiaparaadis kõrgematel kohtadel. See kahtlemata vähemalt osa vastutusest nende peale suunab. Lõpetuseks märgin, et Päts muide ei asutanud Eesti riiki üksi, vähemalt sama suur roll oli Tõnissonil, Vilmsil, Piibul, Pitkal ja teistel võtmetähtsusega riigimeestel. Nõustun ka Vaba Mõtte Klubis väljendatud mõtetega, et riigipööraja monumendi sobilik asukoht pole Riigikogu kõrval, pigem näiteks "Estonia" kõrval või mujal all-linnas. Enne monumendi rajamist tuleks aga ajalugu selgeks õppida. Et pärast piinlik ei oleks.

Pimeduse monument

Nähtavasti on tuntud ütlus, et "rahvad väärivad enda valitsejaid" üsna tabav demokraatilikult valitud riigijuhtide puhul, kuid vägivalla toel võimul püsivate diktaatoritega on lugu teine. Sootuks keeruline on peagi 100-aastase Eesti riigi ajaloo ainukese siseriikliku coup d'etat  (miks kasutan just seda võõrkeelset terminit, selgitan pikemalt hiljem) ellu viinud riigivanema Pätsi puhul – kes polnud see ega teine. Terviklikku ja kogu võimuperioodi hõlmavat objektiivset käsitlust Pätsi ajastu kohta pole kahjuks avaldatud tänini, kuigi uurimismaterjal on kättesaadavad. Seetõttu püüakski käesoleva artikliga Pätsi isikut valgustada ja lisaks ka 1930.-te aastate perioodis senini uurimata teemade osas mingit sisulist ülevaadet anda. Käesolev arvamuslugu ei pretendeeri ammendavale tõele, ent tugineb kõigil parimatel kättesaadavatel avalikel andmetel, on kirja pandud heauskselt ning autori parima südametunnistuse kohaselt, nii objektiivselt ja arvamusartiklile vastava põhjalikkusega, kui vähegi võimalik.

 

Enne 1934. aasta Pätsi-Laidoneri riigipööret ilmunud Vabadussõjalaste propagandalehe "Võitleja" ühe numbri kõige esimesel lehel leiame just sellise Pätsi austava teksti. Kas sellest võib välja lugeda (osade) juhtivate Vabadussõjalaste soovi seada Päts nende presidendikandidaadiks? Nagu ajalooallikad kinnitavad, siis sellised läbirääkimised aset leidsid, kuigi mitte eduka lõpuga. Mõni kuu hiljem vangistati sellesama riigivanema Pätsi käsul kõik juhtivad Vabadussõjalased ja mõne kuu jooksul lõpetas ta demokraatliku riigikorralduse Eestis ja lõi aluse autoritaarsele võimusüsteemile, mille aluseks oli üheparteisüsteem, riiklik propaganda ja tsensuur.

Enne alustamist sooviks autor veel paari sõnaga tutvustada enda ajalooalast tausta. Tuleb algatuseks tunnistada, et formaalset ajalooharidust mul siiani pole, kuid huvi ajaloo vastu algas juba varajases lapsepõlves loetud raamatutest. Tänu väga headele ajalooõpetajatele nii Karlova gümnaasiumis, kui hiljem mujal huvi ajaloo vastu suurenes veelgi ja täienes ka ajaloouurimisele vajaliku kriitikameelega. Huvi Pätsi temaatika vastu hakkas esimest korda tärkama põhikooli lõpus vabariiklikuks ajalooolümpiaadiks valmistudes. Erinevatel põhjustel ma kahjuks ajalugu ülikooli õppima ei läinud, ent huvi säilis. Samas arenes ka soov oma mõtteid jagada ja mõndades ühiskondlikes teemades kaasa rääkida. Võib-olla see on olnud sünniga kaasaantud omadus, ent millegipärast on mul just ajalooõpingutega meelde jäänud seik, mis on hiljem tõuganud parema arvamusavaldamise ja debateerimise arendamisele. Nimelt saadeti meid põhikooli ajal ka iga aasta linnas toimunud võistkondlikele ajalooviktoriinidele, kus kahel järjestikkusel aastal juhtus selline lugu, et ülinapi punktivahega kaotasime koha (mõlemal korral esikolmikus). Meeldejäävaks osutusid need seetõttu, et mõlemal aastal oli otsustavaks küsimus, kus kolmeliikmeline võistkond oli eriarvamusel ja ma olin oma õige vastusega vähemuses. See kogemus koolieast andis hea õppetunni demokraatia toimimise kohta, kui ka selles osas, kui oluline on osata enda arvamust teistele põhjendada. Hiljem olen just Pätsi ja 1930.-te teema suhtes rohkem huvi hakkanud tundma, samuti ka hääletu alistumise perioodi julgeolekupoliitiliste probleemide suhtes. Viis aastat tagasi sai alustatud isegi sel teemal raamatu kirjutamist (jõudsin käsikirjaga sajakonna leheküljeni), ent ettekujutuse puudumisel, kuidas uurimistööd ja raamatu avaldamist rahastada, jäi see projekt toona pooleli.

Artikli sissejuhatuseks on oluline selgitada, et kuigi arvamuse kirjutamise motiiviks on plaanitav Pätsi monument Toompeale, siis autor ei seisa vastu lihtsalt suvalise Pätsi monumendi rajamisele, küll aga plaanile rajada ausammas ühemõtteliselt 1930-te aastate propagandistliku isikukultuse (Pätsi ja Laidoneri nimelised tänavad, koolid, postmargid, õpikud jne) stiilis ja vaimus büstina – tagatipuks otse Toompeale Riigikogu hoone kõrvale! Täiesti ennekuulmatu! Riigipööraja monument Riigikogu hoone kõrvale! Kuid hoopis suurem stiimul kirjutamisel oli lugejale selgitada, millised võlad on jäänud taasiseseisvunud Eesti Vabariigil enne Pätsi isiku riiklikku rehabiliteerimist siiani tasumata ja mis aspektides päris tõelähedane käsitlus 1933-1940 aset leidnud sündmuste kohta Eesti avalikkusest tänini puudub. 

Minu arvates on kahetsusväärne, et seni on Eesti ajaloo ühte olulisemat sõlmpunkti ja põhimõttelisemaid vastasseise julgemalt ja ühiskondlikkuma nurga alt käsitlenud – soomlased Tuomioja ja Turttola. Kuid laiem, vähegi terviklik objektiivne ajalookäsitlus mõne objektiivse eemalseisja (ajaloolase või ajaloouurija) poolt – puudub sootuks. Ajalookäsitluste probleemina tuleb mainida, et isegi riiklikult kooliõpikutena tunnustatud käsitlused – nii üldsõnalised, kui nad ka pole – on ka omavahel mõnes küsimuses olulistes vastuoludes. Kuigi näiteks 2000.-te aastate alguses (tunnustatud ajaloolaste poolt) puhkenud Pätsi-teemaline debatt oli hariv ja tegeldi seal mitmete küsimustega, kuid paljud olulised põhiküsimused jäeti kõrvale. Seda eelkõige just seetõttu, et Ilmjärvega seotud debatt (põhines ta töö siis reaalsetel või mitte-eksisteerivatel allikatel), keskendus probleemidele, kui palju ja kas Päts sai Nõukogude Venemaalt raha. See küsimus, ehkki huvitav ajaloouurimise seisukohalt, on teisejärgulisem, eelkõige ühiskondlikust vaatenurgast, kui me uurime seda, mida Päts reaalselt korda saatis Eestis, mõjutades ühtaegu nii Eesti sise- kui välispoliitikat, julgeolekust rääkimata. Need küsimused on poliitilise figuuri suhtes, kes on võtnud õiguse riigis võim haarata, palju tähtsamad. Tema 1934-1940 aastate teod räägivad palju enam, kui võimalikud saatkonnast saadud rahapakid. Tema 1934. aasta teisel poolel demokraatia hävitamiseks astutud sammud tegid väga suure tõenäosusega palju enam kahju riigi julgeolekule, kui isegi 1939. aasta baaside leping. Kuna demokraatia on väikeriigi üheks oluliseks tugisambaks nii välissuhete loomiseks kui ka julgeolekupoliitika kujundamisel ja laiemal ühiskondlikul kontrollil riigi juhtimisotsuste suhtes.



Praegune seis on kahjuks selline, et isegi ametlikus kooliprogrammis on käibel üsnagi erinevad ajalookäsitlused Vaikivast ajastust. Toome mõne näite. Sel ajal kui mina veel koolis käisin ja "Vene tankide suits alles hajus", oli Eestis ilmselt vaimses mõttes ilmselt kõige vabam kord võrreldes mis tahes muu ajaga. 1997. aastal anti välja Ago Pajuri, Tõnu Tannbergi ja teiste ajaloolaste poolt ajalooõpik, mille kaant ehib paatoslik Vabadussõja ausammas Reaalkooli hoovil, ja mille sisekaanel seisab mustvalgel, et see vastab riiklikule õppekavale. Sealt saame lugeda nii Pätsi kehtestatud diktatuurist, sõjaväelisest riigipöördest kui Vaikivast ajastust. NB! Oluline on aga asjaolu, et Vabadussõjalaste riigipöördekatset 1935.a. detsembris on selles õpikus nimetatud provokatsiooniks. Tõenäoliselt ongi see 1997. aasta õpiku versioon kõige täpsem määratlus tegelikult juhtunule, kuna on faktiliselt teada, et tollane kaitsepolitsei (PolPol) oli nimetatud plaanist 100%-selt ette informeeritud ja suur osa selle riigipöörde organisaatoritest olid otseselt nende palgal olevad agendid (seda täpsustust küll ka '97 aasta õpik ei ütle, aga ometi sõna "provokatsioon" seda reedab). 2006.aasta (muide, täpselt samade autorite!) õpikust loeme aga hoopis, et Vabadussõjalaste hulgas levis pärast põranda alla surumist riigipöörde plaan. Ei sõnagi enam provokatsioonist, rääkimata PolPol-i agentidest! Kuid veel enam: kõigist õpikutest on välja jäetud 1934-35 kujunenud põranda alla surutud opositsiooni tegevus ja eellugu sellele riigipöördekatsele. See oli kohe kindlasti väga oluline ajalooperiood Eesti ajaloos (kui mitte sisepoliitiliselt isegi kõige olulisem) ja näitas siiski demokraatia elujõulisust Eestis, aga sellest pisut allpool. Muide, tunnustada tuleb Tõnis Lukase jt poolt 2001. aastal välja antud õpikut, kus on ainukesena selgesõnaliselt nenditud: 1935. aasta lõpuks oli demokraatlik kord riigis asendunud autoritaarse diktatuuriga. Viimaseks tõrvatilgaks aga ei saa jätta mainimata praegui Internetis rippuvat eestikeelset Vikipeediat, mis on sõna tõsise mõttes üks valelikumaid ajalookandjaid, mida olen elus üldse lugenud (Nõukogudeaegseid õpikuid olen ka lehitsenud). Mul ei ole õrna aimugi, kes sellist libaajalugu koostab ja nii moonutatud ajaloo tutvustamise eest seisab, aga näiteks Vaikiva ajastu kohta (mis on täiesti ajalooline tunnustatud käsitlus ja on olemas ka kõigis ajalooõpikutes pärast 1991. aastat) on Vikipeedias kirjutatud, et tegu on William Tominga poolt väljakäidud tagantjärele antud propagandistliku ja eitava nimetusega (sic!). Veel uskumatum, et ükski tubli Eesti ajaloolane pole nimetatud Vikipeedia artiklit isegi vaidlustanud. Analoogilist pseudoajalugu evib näiteks Vikipeedia leht Konstanin Pätsist, kus kogu 1934-39 perioodi kohta on kirjutatud ainult paar lauset, mainimata sealjuures poole sõnagagi ei riigipööret, põhiseadusevastast tegevust, sõnavabaduse piiramist, poliitilisi kohtuprotsesse 1930.-tel, seadusevastaseid vangistusi, ärimeeste küüditamisi Eesti väikesaartele ja poliitilisi puhastusi kogu riigiaparaadis kohalike omavalitsusteni välja. Mitte sõnagi. Mis isegi veel huvitavam, et Eesti poliitikaajaloos pole olnud tugevamat ja pikaajalisemat tandemit, kui seda oli Teemant-Päts, ent kui vaatame Teemanti Vikipeedia artiklit, on see väga silmnähtavalt erinev Pätsi omast. Ja veel huvitavam, et mitte kummaski artiklis pole isegi poolt sõna üle 30-aastasest poliitilisest koostööst nende meeste vahel. Seda kõike ainult seetõttu, et Teemant ei kiitnud heaks Pätsi riigipööret. Kummaline on aga see, et Päts ju hauast neid artikleid ei tsenseeri – kes seda ikkagi teeb? Kui siin kerkis esile ka William Tominga nimi, siis just tema Vikipeedia artikli avaldamise osas olen kunagi ka ise "lahinguid" pidanud ja oma silmaga näinud, kuidas see kaasaegne Interneti-tsensuur käib. Kes sealjuures aga seda tsensuuri toimetas, pole õrna aimugi. Kõige kummastavam on kokkuvõttes see, et tegelikud reaalsed faktid ja toimunud sündmused pole mitte kuidagi salastatud ja kättesaamatud, vaid vajavad piisavalt ausa ülevaatliku pildi saamiseks vaid mõne raamatu läbilugemist. Minu jaoks olid silmi avavateks teosteks kindlasti diplomaadi ja ärimehe W.Tominga ja ka Tartu vana põlvkonna haritlase Oskar Rütli mälestused. Sestap' uurimegi: kes ikkagi oli end suurte tähtedega eesti rahva ajaraamatusse kirjutanud riigijuht Konstantin Päts, mida täpselt teostati Eestis 1934. aasta kevadest kuni sügiseni ja missugune – laiemas ajaloolises plaanis – on Pätsi tähtsus? Lugemise selguse huvides, kuna arvamus kujunes päris mahukaks, märgin, et edasise artikli temaatiline ülesehitus on järgmine: 1) Eesti riigi loomisest ja Pätsi isiku ajaloolisest taustast  2) Pätsi riiklikud teened ja kuriteod

Ajaloolisest taustast

Tutvustamaks lähemalt Pätsi kui ajaloolist isikut, tasub mainida tema eluloo mõningaid tähtsündmusi. Tegemist oli vaieldamatult Eesti ühe kõige mõjukama juhtpoliitikuga (Teemanti, Poska ja Tõnissoni seas), seda alates 1900. aastast Poska õpilasena alustades kuni 1940.aastal Vares-Barbaruse valitsuse ametissenimetamiseni välja. Nendest said koos Jaan Poska ja Jaan Teemantiga esimesed eestlased, kes 20. sajandi alguses Tallinna linnas koostöös vene rahvusvähemuse esindajatega – seda muide Muinassõjas aset leidnud Dannebrogi lahingust alates (1219. a) – pealinnas võimule pääsesid. Ma ei kuluta avamusloo ruumi kirjeldamaks lähemalt Konstantin Pätsi isikut (kaasaegsete mälestustele tuginedes), kuid kahtlemata oli tegu väga tugeva loogikaga, suure võimuambitsiooniga, tasase loomuse, andeka suhtekorraldaja ning läbimõeldud võitlusplaaniga poliitikuga algusest peale. Tema elukäiku kujundasid mitmed traagilised sündmused: ehkki Teemant ja Päts enda ajalehes "Teataja" otseselt revolutsiooniliste või radikaalsete üleskutstetega ei esinenud, siis 1905. aasta revolutsiooni meeleoludes jõudis lehte siiski vasakradikaalide mõtteid ja tsaarivõimu karistusaktsioonides mõisteti Teemant ja Päts lehetoimetajatena tagaselja surma. Surmamõistetud ise olid siis juba maapaos koos paljude teiste eesti haritlaste ja poliitikutega (O.Strandman, M.Pung, M.Martna, K.Ast jt) Shveitsis ja hiljem Päts üksi Soomes. Muide, surmanuhtlus oli tolal reaalne karistus, Viljandis näiteks hukati karistuseks 45 mässajat (kubermangus kokku üle 300). Samas oli rahvajuht Jaan Teemant karmi karistuse tsaari vaatenurgast õigustatult välja teeninud, kuna tema juhitud radikaalsel aulakoosolekul (TÜ aulas) esineti muuhulgas nõudmistega muuta Venemaa vabariigiks ja kukutada tsaarivõim. Teemantit olevat Vene võimuesindajate poolt hiljem pilkavalt nimetatud "Eestimaa kuningaks", sest nad olid ekslikult arvanud, et Teemanti koosolekul nõuti ka Eesti iseseisvust. Kokkuvõttes pidid mõlemad poliitikud hiljem kergendatud karistuse korras istuma aasta tsaarivanglas. On huvitav ajaloofakt, et Pätsi vanglaülemaks oli hiljem tuntud riigivanema (samuti 1905.a. välismaale pagenud) Otto Strandmani vend Andres, keda Päts vanglapäevilt väga hea sõnaga meenutab. Dramaatilised poliitsündmused olid ellu jätnud jälje, sest pagedes oli temast Eestisse maha jäänud abikaasa, kes mehe võetud ambitsioonide tõttu suuri raskusi pidi kannatama, haigestunud tiisikusse ja just tsaarivanglas istudes sai Päts teate tema surmast haiglas Shveitsis. Päts ise tunnistab, et see raske karistusaasta mõjus raskelt ka ta närvidele. Jaan Teemantile muide on üldse kahetsusväärselt tähelepanu ja au osutatud Eesti riigi rajajate hulgas, kes ta kahtlemata oli. Kaasaegsed meenutavad seda Pätsi pikaaegset võitluskaaslast kui raudse käe ja tõsise talupoja-olekuga riigimeest. Eriti tänuväärsed on siin just Oskar Rütli mälestused, mida ma võrdleksin poeetiliselt helendava valgustunglaga hämaras musta laega Eesti poliitkambris. Rütli räägib Teemantist, kellega tal oli mitmeid isiklikke kontakte väga palju häid sõnu. Meenutab mõnusas toonis seda, kuidas Teemant tuli talle Eesti Panga presidendi kohta pakkuma ja muuhulgas nimetab Teemantit üheks Põllumeestekogude "nurgakiviks".

Mõistame paremini nende saatuse karmust (mitu aastat eksiili, vangistus ja abikaasa surm), kui mõelda korraks, kuidas tsaaridespotismi vastu ja omavalitsusautonoomia eest võidelnud poliitilised liidrid Päts ja Teemant pidid selle võitluse pärast istuma vangis, samas kui nende rivaal Tõnisson sai nautida revolutsiooni tulemusel loodud kodanikuõigusi, asutas Eesti esimese erakonna, valiti esimese Vene riigiduuma liikmeks ja sai eesti rahva laialdase toetuse osaliseks. Kusjuures vaevalt ta kunagi isiklikult Pätsi ja Teemantit selle eest tänas, et vaid üksi nemad karistuse rasket koormat pidid kandma, kuigi võitlus, "süü" ja ka eesmärk neil kõigil ju üks oli. Vana nali sellest, et kui kutsud eestlase külla, siis tee ruumi kahele: eestlasele ja tema egole. On oluline märkida, et ka Tõnisson oli väga vastuoluline isiksus: üheaegselt äärmiselt aateline armastatud rahvamees ja idealist, aga teisalt täiesti autokraatliku iseloomuga inimene. Ilmekalt valgustab seda väheräägitud asjaolu vana põlvkonna Tartu poliitik Oskar Rütli. Tõnissoni üks vastuolu seisnes ka selles, et olles äärmiselt tõsiusklik inimene, ta kahjuks mitmeid kristlikke põhiprintsiipe oma poliitiliste otsuste ja valikute tegemisel sugugi ei järginud. Võiks isegi öelda, et tema jaoks oli väline au tähtsam, kui sisemine õiglus – ehkki tõelise kristlase jaoks peaks see ilmselt olema vastupidi. Just õigluse ja demokraatia reeglite otseste rikkumise tõttu astus Tõnissoni juhitavast erakonnast 1933. aastal välja Hjalmar Mäe, kellest hiljem sai Vapside liidreid. Tõnissoni autoritaarset juhtimisstiili rõhutab korduvalt ka Rütli. Ajaloolastest on selle väga olulise tõiga üles korjanud just Tuomioja, kes on samuti pidanud Tõnissoni rasket isiksust üheks olulisemaks mõjuteguriks Eesti poliitika kujunemisel läbi kogu iseseisvuseaja. Ajastust parema arusaama tekkimise huvides on samas oluline selgitada, et lisaks poliitikute vaadetele oli täiesti eraldiseisev nähtus Vene tsaaririigi üldises vaeses õhustikus kanda kinnitanud sotsialistlik-revolutsiooniline ideoloogia, mida võimendas veelgi Nikolai II ajal nõrgenenud tsaarivõim, ja mis levis väga laialt ka talupojajuurtega eesti haritlaste hulgas (mitte küll nii hullusti, kui Lätis). Seetõttu eesti rahvuslased tegutsesid sajandi alguses tihti (vastavalt maailmavaatele ja diplomaadivõimetele) läbipõimunult sotsialistide või isegi vasakradikaalidega. Pole vaja rohkem sõnu, et taibata, milliseks kujunes alles embrüaalses staadiumis oleva Eesti riigi sisemine poliitiline vahekord riigi juhtfiguuride vahel juba ammu enne tema sündimist. Ja milliseks seeläbi kujunes hiljem ka selle riigi sisuline poliitiline kultuur. Näiteks Vabadussõja kangelane, iseseisvussõja tähtsaim organisaator ja aumees admiral Pitka ei suutnudki   poliitikas kätt proovides kunagi aru saada Eesti poliitika põhihoovustest, -jõujoontest ja -vastuoludest. Kuigi just tema oli üks väheseid juhtfiguure Eesti uuemas ajaloos, kelle puhul need arusaamad oleksid muutnud Eesti ajalugu, kuna tal oli tugeva karakteri ja äärmiselt tugevate aadete tõttu rohkem eeldusi riigi poliitilise kultuuri positiivsemaks muutmiseks, kui ilmselt kellelgi teistel kaasaegsetel. Pitka võeti 1930.aastal vabatahtlikust Kanada emigratsioonist naasnuna vastu spontaansete üleriiklike ovatsioonide, pidustuste ja tänuavaldustega, mida võiks võrrelda vahest ainult olümpiavõitjate vastuvõtuga.

Muide, sarnane saatus tabas hiljem noorema põlvkonna meest Artur Sirku, kes kompromissitu võitlejana läks lõpuni ja võitis rahva poolehoiu, kes aga oma nooruse naiivsuse tõttu usaldas poliitikas mitmeid valesid inimesi, oli sisulise poliitikakogemuseta ega mõistnud olulisi Eesti poliitintriige, nagu seda on mälestustes märkinud ka Hjalmar Mäe. Tuleb siinkohal  märkida, et dr. Mäe mälestusteraamat on väga teoreetilise iseloomuga, raskesti hoomatav oma laisavõitu ülevaatliku stiili poolest ja kohati isegi ulmeromaanile sarnanev tekst. Olgugi, et tegemist on väga huvitava ja haruldaselt põneva ajaloojutukesega, suhtun vähemalt mina sellesse teksti reservatsioonidega. Kuigi Mäe mälestuses esineb täiesti ainulaadset infot, siis üsna vähe sellest, mida dr.Mäe on kirjutanud, viidatakse mujal ajalookirjanduses, vahest seetõttu, et jutt kohati raskestiusutav tundub. Siiski – kui Mäe kirjutatu peaks vastama kõik tõele ja seda õnnestuks kontrollida (kahjuks seda on osaliselt täiesti võimatu kontrollida ja probleemi võimendab veelgi tema lennukas ja püsimatu kirjastiil; tema kirjapandud info vääriks vähemalt 2-3 korda suuremat trükimahtu ja detailirohkust, siis oleks see ka märksa usutavam ja rohkem tähelepanu võitnud ajalooallikana) – tuleks teda pidada üheks olulisemaks 1930.aastate poliitiliseks ajalooallikaks. Hoolimata sellest, et Mäe väidetest päris suurt osa kaudseltki kontrollida on võimatu, on ta siiski väärt lugemine ja vähemalt mingi osa tekstist saab võtta tõepähe.

Pätsi teenetest Eesti riigi ees

Kuigi tegemist oli teeneka poliitiku, majandusmehe ja riigijuhiga, siis paljud teened, mis kas 1930. aastate propaganda käigus või hiljem on omistatud Pätsile, tegelikult talle täies osas ei kuulu. Näiteks on korduvalt osutatud, nagu oleks Päts olnud samaaegselt Eesti riigi väljakuulutamise üks otsustajaid, idee autoreid, läbisurujaid ja teostajaid pealekauba. See on vale. Ehkki Eesti riigi iseseisvuse manifesti väljakuulutamises ta osales, siis seda ikkagi seetõttu, et ta oli aktiivne poliittegelane, kes ujus kõrgetes valitsevates poliitvooludes. Mis ei tähenda, et ta iseseisvuse ideed ei pooldanud, aga tema ei olnud selles kindlasti vedav idealist. Pätsi suurim teene Vabadussõja alguses oli hoopis selles, et teda sai kogenud poliitikuna, tugeva juhtfiguuri ja hea suhtekorraldajana kutsuda valitsuse moodustamise vankri ette – valitsusjuhiks. Kui rääkida eestvedajatest, siis nii autonoomia kui iseseisvuse poliitilise nõudega tuli esimesena kõnedes avalikkuse ette Jüri Vilms, kes maksis selle eest kõige kallima varaga – enda eluga. Selle lõpetas Saksa okupatsioonivõimu karistussalk Töölös Helsinkis (Vilmsi hukkamise kohta on välja käidud eri versioone). Pätsi saatus oli kergem – tema pidi üksnes vangilaagris istuma. Selles suhtes pooldan 100% ideed rajada Pärnusse monument, mis on pühendatud Päästekomiteele. On kahetsusväärne, et Jüri Vilmsile, kui Eesti riigi isesesisvumise vaimsele autorile ei ole seni Eestis monumenti. Kuid iseseisvuse väljakuulutamise osas paistis välja teisigi juhte, näiteks poliitilistest liidritest tõusis üleskutsega iseseisvusest 1917. aasta suvel üles Maapäeva liige Jaan Tõnisson. Konkreetse ettepaneku iseisvus välja kuulutada 20. veebruari paiku Haapsalus Eesti polgu kaitse all tegi muide – tagasihoidlik eesti meremees ja väejuht nagu ta oli, pole seda mainitud ajalooõpikutes – Johan Pitka, kes seda ise selgelt oma mälestustes kirjeldab. Sellest aktsioonist pidid osa võtma Vilms, Päts, Pitka ise jt. Üritus jäi aga kiirelt saabunud Saksa eelvägede tõttu ära ja lükkus 23-24.veebruari peale. Niisiis oli Päts lihtsalt üks Eesti iseseisvuse väljakuulutajatest, mitte idee autor ega eestvedaja. Samuti on Pätsist tihti üritatud jätta muljet, nagu ta oleks olnud Vabadussõja üks peaorganisaatoreid ja ajusid. See pole tõsi – ehkki organisatoorne roll tal oli, siis tähtsamad juhid Vabadussõjas olid sõjalise tegevuse plaanis admiral Pitka, staabis Laidoner ja diplomaatia osas aga Piip, Poska ja Tõnisson. Sisepoliitikas oli Pätsil muidugi oma roll. Siinkohal pean vajalikuks meenutada üht olulist aga taaskord väga vähe kajastatud seika William Tominga mälestustest, kus ta räägib Pitka ja Pätsu vahel 1917. aastal aset leidnud konfliktist, mis sai alguse sellest, et Päts oli lasknud kommunistlike vaadetega Semperil ja Kruusil lehe toimetamisest osa võtta. Päts ei näinud selles mitte midagi halba. Kirjeldus vastab ilmselt tegelikult asetleidnule, kuna sarnastel põhjustel oli 1905. aastal Päts surma mõistetud tsaarivõimu poolt. Mis tähendab kokkuvõttes seda, et ajaloouurijad pole taaskord sugugi piisavalt tööd teinud selgitamaks, kas Päts polnud vabariigi loomise ajal ka mõningane poliitmängur, kes oleks valmis olnud koostööks nii rahvuslaste kui kommunistidega – sõltuvalt vajadustest. Tema sarnased käitumismustrid ilmnesid ka ju hiljem, 1934. aastal vapside (salajased läbirääkimised) ja 1940.aastal kommunistide suhtes.

Pätsi teenetena tuleb kahtlemata tunnistada seda, et ta oli silmapaistev poliitik läbi terve iseseisvusperioodi, ta oli aktiivne ja tegus (ja tol hetkel ilmselt parim võimalikest) valitsusjuht Vabadussõja ajal. Samuti oli ta tugev reaalpoliitik, kes edendas edukalt Eesti majandust ja kultuurielu 1930-tel aastatel, seda isegi vaatamata autoritaarsele riigivormile. Kõik loodu purunes tükkideks 1939-40, mil ilmnes Pätsi poolt autoritaarseks muudetud riigi täielik võimetus kainete julgeoleku- ja välispoliitiliste otsuste tegemiseks. On täiesti ilmselge, et nii selle arvamuse autor kui suurem osa Pätsi kriitikutest ei oleks Pätsi suhtes mitte pooltki nii kriitilised (vaatamata kõigile autoritaarsele sammudele), kui ta oleks 1939-40 teinud veidigi jõulisemaid samme vastupanu organiseerimiseks, põgenemiseks, maailma teavitamiseks jne, kollaborantliku tegevuse asemel.

Pätsi pattudest ja kuritegudest


Me küll ei tea, milline oleks selle riigi vastupanuvõime ja julgeolekupoliitika olnud demokraatliku riigikorra puhul, kuid siit jõuame ka mitmete 1934.aastal kujunenud poliitiliste sõlmpunktideni. Päts-Laidoner tegutsesid alguses üsna vargsi, mis oligi täiesti teadlikult Pätsi valitud taktika. See, mis 1934. aasta märtsikuus teostati, ei olnud veel automaatselt riigipööre, kuna Päts kasutas esialgu temale uue põhiseadusega antud üleminekuaja volitusi.  Nendest volidest ja ettenähtud piiridest läks ta aga peatselt üle ja 12. märtsile vahetult järgnenud poole aastaga andis Päts riigipöördele ka sisu. Just sellepärast kasutasin sissejuhatuses terminit coup d'etat, mis on laiem termin ja mida saab tõlkida ka kui riigi aeglast ülevõtmist. 12. märtsi sündmusi riigipöördeks nimetades tuleks riigipöördeks nimetada ka Tõnissoni poolt kaitseseisukorra kehtestamine 1933. aastal. Ka eelnevalt viidatud Oskar Rütli kinnitas tugevalt mu varasemat arvamust, et esialgu see ei olnud mitte Päts, vaid Tõnisson, kes vapsid põranda alla viis ja vastasseisu kasvatas. Päts vähemalt alguses otsis pigem koostöövõimalusi Vapsidega, kuid kokkuvõttes muutus Tõnisson  tahtmatult Pätsi vaikivaks kuriteokaaslaseks, kes küll olles suur aatemees, ei pidanud paljuks kiita heaks Pätsi jõu kasutamist Vapside mahasurumiseks. Hiljem ta seda tõenäoliselt (vähemalt sisimas) kahetses, kuna ta ei näinud Pätsi salakavalust ja kuritahtlikkust ette. Ja siin vahest tulebki välja Tõnissoni isiku vastuolulisus. Ajaloost õppimisel on äärmiselt olulised detailid ja neile tähelepanu pööramine. Siin on Tomingas ja Rütli võrdselt head, pannes lausa hämmastama, kui palju pisikesi kokkulangevusi on nende mõlema kirjeldustes (ehkki mälestused ise on täiesti erinevad, autorite vanus erinev ja mehed ise tõenäoliselt polnud isegi kunagi kohtunud). Mõlemad neist rõhutavad seda, kui põhimõtteline, eeskujulik ja aus demokraat oli Tõnisson, kui ta astus põhiseaduse referendumi järel tagasi, tunnistades enda lüüasaamist ja oli peaministri kohalt lahkudes jätnud isegi võtmed lauale, kui Vapsid peaksid kohe pärast referendumi tulemust võimu haarama. Vapsid seda ei teinud, vaid tõestasid oma demokraatlikke taotlusi ja iseloomu ausate tegudega, ent Tõnisson suhtumist neisse vähemalt esialgu see ei muutnud. Samas oli oluliseks seaduserikkumiseks siinjuures juba varem mainitud Riigikogu  laiali saatmata jätmine, kuigi veel kehtiv põhiseadus just laiali saatmist ette nägi. Peatlselt ilmneski Tõnissoni teine pale: kui Päts vapsid 12. märtsi sammudega purustas, ei hakkanud Tõnisson selle peale sugugi kisa tõstma, vaid vastupidi koos teiste erakondadega kiitis sündmused heaks. Samas oli sel muidugi oma tagapõhi ja ilmselt võis Tõnisson ette kahtlustada üleskerkivat probleemi, mille kohaselt vapside kogenematu valitsus ise oleks libisenud diktatuuri. Vaieldamatult olid vapsid esimene poliitjõud Eestis, kes võttis teadlikult kasutusele moodsa propaganda ja populismi võtted. Seda nende demokraatlikele vaadetele vaatamata – ja see kõik lõi kahjuks neist halvema kuvandi konkurentide seas, kui nad ehk tegelikkuses olid. Alles hiljem, Pätsi autoritaarse võimu suurenemisel järgmistel kuudel, muutusid vanad erakonnad kriitiliseks Pätsi võimu suhtes.

Seega ei ole õige väita, et Päts täiesti üksinda pööras riiki ja viis selle diktatuurini. Dr. Mäe, kes 1928. aastal kaitses Grazi ülikoolis väitekirja Soome ja Balti riikide põhiseaduste kohta, ennustas juba siis, et tasakaalustamata võimumudeliga põhiseadused võivad viia parlamendi poolt kehtestatava diktatuurini. Väide ise on pisut naivistlik, kuid mõte on õige. Sama mõtet loeme Oskar Rütli sulest. Nn "riigipööramine" erakondliku võimusüsteemi poolt algas Suure majanduskriisi kolmandal aastal (1932), kui erakonnad püüdsid ennetavalt (enne vapside põhiseaduse hääletust) vastu võtta oma põhiseadusprojekti, mis aga referendumil hääli kokku ei saanud. Siin algas ka Eesti põhiseaduslik kriis. Referendumite läbikukkumisel pidanuks Riigikogu vastavalt põhiseadusele laiali minema ja uued valimised korraldatama, nagu tehti seda 1920-tel, kui usuõpetuse kaotamise plaan referendumil läbi kukkus. Just hirm – ja paljuski põhjendamatu hirm – vapside ja võimukaotuse ees, viis erakonnapoliitikud seaduserikkumise teele. See oli vale ja seda rõhutab paljude autorite seas ka Rütli. Tagasivaatavalt võib isegi öelda, et Vapside varasem võimule saamine (enne kui nad oma uue põhiseaduse projektile referendumil toetuse said) oleks olnud Eesti poliitilisele kliimale väga kasulik, sest liikumine oleks maha rahunenud ja poliitiline kriis lõppenud. Just jõuga rahva tahte maha surumine oli see, mis kriisi võimendas (Rütli on vastasseisu hästi ilmestanud looga tollasest riigivanemast Tõnissonist, kes "eraisikuna" tuli Vanemuisesse rahvast rahustama ja paukherneste pärast Kaitseseisukorra kehtestas). Kuid kindlasti tuleb anda tõe huvides märkida, et Vabadussõjalaste liikumise hulgas oli ka palju provokaatoreid, veel rohkem oli neid aga massiüritustel sokutatud teiste erakondade poolt, mis süvendas kriisi ja sõjakaid vastasseise veelgi. See kõik näitas tolleaegset noore demokraatia madalat kultuuri ja erakondade vastutustundetust. Demokraatia õppetunnina poleks Vabadussõjalased ilmselt reaalpoliitiliselt siiski kuigi edukad olnud ja riik oleks saanud sellest protsessist demokraatlikul teel edasi areneda. Ja isegi kui nad kõige halvemal juhul oleksidki muutunud sarnaselt Pätsiga autoritaarseks võimuks, mis oleks 1940. aastal võitluseta Nõukogude Liidule alla andnud, siis oleks sel puhul võimalik vähemalt öelda, et see oli rahva enda tahe ja rahva enda hääletus selle tulemuseni viis.

Kokkuvõttes niisiis Vabadussõjalased, poliitilise vastasseisu kasvades ja kasutades ära rahva kriisiaegseid meeleolusid, taotlesid uue põhiseaduse vastuvõtmist. Samas on oluline märkida, et põhiseaduse teema ei olnud uus, 1920.aasta põhiseaduse esimesi kriitikuid oli algusest peale olnud muide Päts ise. Selle põhipuudusi oli võimude nõrk tasakaalustatus ja parlamendi liiga suur võim, mis viis valitsuste tiheda vahetumiseni ja poliitkriisideni. Nagu kinnitab Rütligi: "Kõik meie ja välismaa õigusteadlased, kes Eesti 1920.aasta põhiseadust arvustanud, on üksmeelselt esile tõstnud, et 1920.a. põhiseadus oli puudulik. Temas peitusid alaliste kriiside põhjused." Riik viskles alles nn lastehaiguste käes ja selles ei saa veeretada otsest süüd kellegi peale, et poliitiline kriis nõnda suureks paisus, ehkki parlamendierakonnad oma ebademokraatliku käitumisega seda võimendasid kindlasti. Kui uurida 1933.aasta sündmusi, ilmnebki, et põhiline Vapside vastane juhtpoliitik oli Tõnisson, mitte Päts. On eraldi uurimist väärt teema, miks tark ja aateline poliitik Tõnisson teema parlamenti tulles (1929-30) seisis põhiseaduse muutmise vastu, vaatamata sellele, et see oli tollase Eesti sisepoliitika üks peamisi probleemide allikaid. Kui devalveerimise puhul on just välja toodud Tõnissoni tarka otsustusvõimet, vaatamata üldistele meeleoludele, siis põhiseaduse teemal esindas Tõnisson vähemalt alguses millegipärast tagurlikku ja sisuliselt vale seisukohta (seda probleemi tutvustab ka vana põlvkonna poliitik Rütli). Ajaloolased võiksid püüda selgitada, miks see nii oli. 

Samas mulle üsnagi üllatavalt räägib dr. Mäe mälestustes ka korduvatest Pätsi katsetest Sirguga enne presidendikandidaatide esitamist kokkuleppele jõuda ja ise vapside presidendikandidaadiks saada. Selliseid suundi kinnitab kaudselt ka kõrvalseisja Rütli. Sest ka varasemate põhiseadushääletuste juures Riigikogus olid Põllumehed Vapse toetanud ja Pätsi vaated põhiseaduse osas olid Vapsidega sarnased. Mäe räägib aga just valimisvõitluse lõpufaasis (1933-34) selget keelt, et Päts oli tugevalt huvitatud koostööst Vapsidega. Vapside liidrid oma printsipiaalsuses ja mingis mõttes ka poliitilises naiivsuses keeldusid temaga koostööst korduvalt ja kategooriliselt. Mäe süüdistab selles kaudselt Dunkelit, kelle mõju all Sirk olevat olnud. Igal juhul, nii Mäe kui Rütli räägivad erinevas vormis sellest, kuidas Päts hoiatas Vapse korduvalt (pärast seda, kui ilmnes, et koostööst asja ei saa) ette sulgemise ja arreteerimise osas. Neid signaale aga ei peetud piisavalt usutavaks, ei võetud mõndade poolt tõsiselt või ei peetud ka Pätsi ohtlikuks – mis on täiesti ilmne naiivsuse märk.

Siinkohal ei jagu ruumi, et rääkida pikemalt Vapside liikumisest, kuigi kindlasti vajaks see teema kordades põhjalikumat uurimist ja täiuslikumat kajastust, kui Eestis tänini on tehtud. Kuid on fakt, et Vapsid olid väga noore generatsiooni poolt juhitud väheste kogemustega poliitiline organisatsioon. Neil olid kõrged ideaalid, tugev isamaalisus, Vabadussõjas karastunud iseloom ja soov maailma parandada. Kuid samal ajal, nagu tõendab ka Mäe ja paljud teised osalised, oli organisatsiooni imbunud palju PolPol-i ja teiste erakondade agente, ka palju kasuahneid inimesi jne. Mis aga veelgi kurvem, et üsna kiiresti langeti n-ö populismi lõksu. Kuigi on öeldud, et Eesti poliitkultuur polnud Vapsideks valmis, siis teistpidi võib hoopis öelda, et ka Vapsid ise polnud valmis. Nende komme süüdistada kõiges vasakpoolseid poliitikuid ja sotsialiste meenutab kahjuks ka tänaseid parempoliitikuid, ainult et nende puhul oli tegemist tihti tegemist lihtlabase populismiga. Samas oli neil puudulik nii poliitkokkulepete oskus, kui ka poliitiline ohutunne (mis on igale tugevale poliitikule vajalik). 

Nagu mainisin, märgitakse mitmetes allikates (ka mitmed endised Vapsid eri allikates tunnistavad seda), et paljudel nende hulgas oli kindel info arreteerimise kohta ette teada - siis on täiesti arulage mõelda, et nad sellel nii lapsikult juhtuda lasid. Midagi arulagedamat ausalt öeldes annab Eesti ajaloos leida. See näitab ühtaegu poliitilist vastutustundetust, olukorra ebaõiget tajumist, ebaküpsust ja ka ambitsiooni puudumist. Mida nad siis ette kujutasid, et rahvas kannab neid kätel vanglast välja või? Korraldab revolutsiooni?!? Hjalmar Mäe on isegi kirjutanud, et kuigi ta soovitas saadud infot arreteerimiste kohta nende ajalehes "Võitleja" avaldada, siis just Sirk seda ei soovinud (sic!). Mäe väitel tahtis ta näidata sellega enda aatelisust ja võita rahva poolehoidu, ent kas see on usutav jutt? Kas Sirk soovis teha iseenda organisatsioonist märtreid? Ma pole tegelikult kindel, et Mäe siinkohal tõtt räägib – see tundub igal juhul väga raskesti usutav. Nagu paljud muudki väited Mäe mälestustes tunduvad kahjuks jaburad. Samal ajal Rütli räägib mälestustes selgelt toona juhtide poolt vaagitud plaanidest vapside juhid lihtsalt maha lasta. Ka Mäe tunnistab, et kui Sirk oleks 1935. aasta riigipöördekatse ajal Eestis kätte saadud, oleksid nad kõik maha lastud. Kas nii madal moraal ja ettevalmistuse tase Vabadussõjalastel siis oligi? Nii ükskõikne ja ka kergemeelne?! Kas nad tõesti ise soovisid enda hävingut või olid nii saamatud, et ei suutnud ühtki paremat plaani välja mõelda? Seda kõike lugedes, ütlen ausalt, ma isegi ei välistaks ka Hjalmar Mäe'd hoopis Pätsi agendiks olemist, mis puhul ka tema mälestused Vapside kohta võivad olla küsitava väärtusega. Võib olla ka teisi põhjuseid, miks ta mälestusi moonutanud on. Igal juhul on fakt see, et infot arreteerimise kohta neile läbi tilkus ja kindlalt võib väita, et Vapside poliitiline küpsus võimuletulekuks oli ikka üsna tugevalt puudulik ja väliselt tugevana tunduv organisatsioon ei olnud sisemiselt sugugi nii tugev.

Pätsi patuks ei saa lugeda Vapside sulgemist, mida tehti suuresti Tõnissoni moraalsel toel, vaid just sellele järgnenud sündmusi. Päts oleks saanud oma enneolematult suurt voli, mille ta 1934. aasta kevadel endale võttis, edukalt kasutada hoopis headeks tegudeks: lepituseks vanade erakondade ja vapside vahel, uue põhiseaduse loomiseks, leides laiapõhjalisi kompromisse, võimaldades kõigile naasta normaalsesse poliitilisse ellu naasmiseks. See oli täiesti reaalselt teostatav ja võimalik lahendus. On väheteada ja ääretult huvitav fakt, millest jällegi ajalookirjanduses räägivad ainult soomlased, et 1935. aastal, mõni kuu pärast seda kui oli organiseeritud Sirgu vanglast põgenemine ja ta asus eksiilis Soomes, võttis Sirguga ühendust Jaan Tõnissoni poeg Ilmar Tõnisson, eesmärgiga luua põranda all poliitiline koalitsioon Pätsi isevalitsusele ja pöörata riik jõuga tagasi demokraatia radadele. Tõenäoliselt pidi sellest teadlik olema ka Jaan Tõnisson ja teisigi juhtpoliitikuid. Plaanist ei saanud küll – tõenäoliselt jälle põlvkondade erisuste tõttu ja omavahelise usalduse puudumise tõttu – asja, ent Eesti ajalooõpikud ei maini seda ajaloo seisukohalt äärmiselt olulist arengut poole sõnagagi. See peatükk Eesti poliitilise ajaloo ühes põnevamast perioodist on täiesti maha vaigitud. Kohtumised Ilmar Tõnissoni ja Sirgu vahel leidsid aset Soomes. Seda tuleb suure tõenäosusega pidada 8. detsembri riigipöördekatse eellooks (tõenäoliselt sealt üldse hakkas arenema riigipöördekatse plaan).

Kuid riigivanem Päts, selle asemel, et vaenlaste vahel lepitust tuua, olukorda maha rahustada ja demokraatia juurde naasta, talitas otse vastupidi ja kasutas olukorda hoopis oma ainuvõimu kehtestamiseks. Tegevuses oli ta kaval ja otsustas järk-järgult haarata kogu võimutäiuse riigis üleostmise, hirmutamise ning vangistamise teel ning lõpuks laiali saata kõik poliitilised jõud Eestis. See oli autu käitumine ja viis riigi poliitilise kursi kraavi. Oma rivaalile Tõnissonile, kes oli lasknud tal rahus 1934.aastal toimetada, "tasus" ta aga nii, et sulges 1935.aastal "Postimehe", konfiskeeerides selle vara ja näitas juba pensioniealise vana rivaali suhtes ka muus osas üles äärmiselt suurt lugupidamatust. See võis ka olla ajendiks, miks 1935.aasta lõpus Ilmar Tõnisson Sirguga kontakti otsis. Pätsi suured patud algasid niisiis sellega, kui ta hakkas ise teostama seda, mille eest ta teisi oli hoiatanud – autoritaarset diktatuuri. Seda võimaldas 1934.aastal teostada keeruliseks muutunud poliitiline õhkkond, vanade erakondade viha vapside vastu ja vapside enda nõrk vastupanuvõime, nõrgalt juhitud organisatsioon ning täiesti puudulik võimuambitsioon. Nagu kirjutasin, siis ka vapsid oleksid saanud arreteerimised ära hoida (oma eelinfot kasutades) ja teostada endale antud rahvamandaati demokraatlikul moel, kuid seda nad teha ei suutnud või ei tahtnud. Küll aga mõnitasid, ründasid ja laimasid poliitilisi oponente ja erakondi nii kaua, kuni saadi selle eest "korralik keretäis". Mis aga näitas nende enda nõrkust ja ohuolukorras valmisoleku puudumist, et nad pärast seda keretäit ei suutnudki enam jalule tõusta. Mäe räägib selle teema juures alatasa kodusõja hirmust, mistõttu nad olidki valinud "haukuva koera" mitte "hammustava koera" taktktika. Aga kas niisuguse hirmuga, nagu kirjeldab Mäe, saab siis üldse poliitikasse minna? Minu meelest just see hirm näitaski nende poliitilist nõrkust ja asjaolu, et nende juhtidele jäi mõistmata üks poliitelu põhialuseid, mis ütleb et reaalpoliitika on kõigi sõda kõigi vastu. Ja selles sõjas ei kasutata ainult lubatud, vaid ka keelatud võtteid. Eriti äärmuslikus olukorras, nagu nad olid Eesti riigis 1934. aastaks jõudnud. See, et nad ei näinud (vaatamata isegi saadud hoiatustele) ette Pätsi soovi neid lõplikult sulgeda, näitab mitte Pätsi tugevust, vaid nende endi täielikku nõrkust, visiooni puudumist ja saamatust. Eriti arvestades, et Pätsi käsutuses polnud tegelikult selliseid vahendeid, mille vastu nad poleks saanud end kaitsta. Selle kõige põhjal ei tundu sugugi loogiline, et nad oleksid 1940. aastal võimul olles olulisemalt tugevamad olnud, ehkki nad oleksid ilmselt teinud mitmeid teistsuguseid otsuseid kui Päts.

See kõik aga ei õigusta kuidagi Pätsi poolt hiljem teostatud samme. Päts likvideeris riigis kodanikuvabadused ja ehkki läbi propaganda, kultuurielu, majanduskasvu ja tugeva riigijuhi kuvandi loomise võitis ta rahva poolehoiu, siis samaaegselt ta sisuliselt hävitas demokraatia Eestis. On väidetud paljude ajaloolaste poolt, et just see demokraatia puudumine põhjustas riigi hääletu alistumise 1939-40. Kunstlikult äratati seda ellu küll 1938.aasta põhiseadusega, ent mõnel pool levinud arvamus, et sellega poliitikas midagi oluliselt muutus, on ekslik. 1938.aastal jätkus tsensuur ja kodanikuõigusi piirati endistviisi. Ilmekaks näiteks oli ühese vähestest sõltumatutest ajalehtedest "Vaba Maa" sulgemine võimude poolt 1938. aastal. Samuti ka Tõnissoni poolt 1938. aastal "Vanemuise" saalis valimiskampaania ajal ette loetud rida näiteid demokraatia piiramisest Eestis, kus muuhulgas seisis: Sirgu surmateate avaldamise keeld (sic!), vastaskandidaatide kampaania piiramine 1938.a. valimistel, Jaan Tõnissoni nime avaldamise keeld seoses poliitsündmustega, valimiskorra rikumiste kohta teadete avaldamise keeld, 1936. aasta riigivanemate märgukirja avaldamise keeld, jne. Poliitilise klaperjahi tagajärjel vägivaldselt hukkunud Sirgu vaim, olgugi et ta võib olla mõnes mõttes ka ise märtri tee valis, jäi Eesti ajaloo kohale kummitusena hõljuma aastateks, täpselt nagu Jussi vaim Tammsaares. Kerkides seejuures välja aastaid hiljem väga üllatavates kohtades, näiteks Georg Meri NKVD ülekuulamisprotokollides.

Siinkohal ei jagu pikemalt ruumi hääletu alistumise teemale, ent on täiesti ilmselge ja ümberlükkamatu fakt, et Päts oma autokraatlike ja otse demokraatiavastaste sammudega võttis endale 1939-1940 aasta sündmustes palju suurema vastutuse, kui see muidu temale oleks langenud. On muidugi küsitav, kuidas reaalsuses oleks vastuhakk Nõukogude Liidule üldse toimuda saanud, ent täiesti selgelt moodustas suure osa 1939. aasta probleemist ebaõige välispoliitika ja ka välispoliitiline isolatsioon, mille nii Soome kui teiste demokraatlike riikide suhtes Päts oma autoritaarse riigikorraga otseselt oli otseselt tekitanud. Seda saab teiste hulgas lugeda teeneka välispoliitiku Pusta memuaaridest. Välispoliitiliste vigade tunnistamine tuleb muuhulgas välja ka dr. Mäe mälestustes vestlustest Pätsiga 1939-40 (olgu need siis nii palju tõesed, kui nad olid) ja Soome saadiku Warma mälestustest (mis on kindlasti täiesti tõepärased), kus on ära toodud ka kulleriga Soome toimetatud president Pätsi poliitiline testament. Ka teistest allikatest, eriti mis puudutab halbu suhteid Soome ja teiste lähinaabritega. On täiesti ilmselge, et Pätsi näpunäidetel juhitud riik ja ebademokraatlikes tingimustes loodud valitsus ei olnud 1939. aastal julgeoleku- ja välispoliitiliselt pädev, nad ei suutnud millegipärast mõista idast lähenevat surmaohtu, valmistada riiki ette halvimaks ega leida sõpru välispoliitikas. Piiratud arvamuse avaldamise vabadus oli selles vallaks kindlasti üheks põhjuseks. Olen pikemalt analüüsinud ka Eesti välispoliitika probleeme terve iseseisvusperioodi vältel ja jõudnud sarnastele järeldustele mitmete teistega, leides, et Eesti ajas suurriigi välispoliitilist joont arvestamata oma reaalse inimressursi, võimekuste ja mõjuga. 1930.-tel lisandusid autoritaarsest riigikorrast tingitud probleemid ja isikliku poliitilise nomenklatuuri probleemid (nt teeneka välispoliitiku Pusta poliitilisse ebasoosingusse lükkamine jmt). Välispoliitika temaatikat ei õnnestu  aga käesolevasse artiklisse enam mahutada.

Muidugi hoopis suurem uurimisteema (taaskord täiesti uurimata Eesti ajaloolaste poolt), kuidas jagada vastutust Laidoneri-Pätsi tandemi vahel hääletu alistumise osas. Minu isiklik arvamus langeb suuresti kokku ajaloolase Turtola omaga, et selles osas langeb väga suur osa vastutusest Laidonerile. Huvitav näide: Laidoneri 50. juubeliks (1934.aasta 12.veebruaril, s.o. kuu aega enne riigipööret) välja antud pidulik-ülistav Laidoneri elulooraamatust leiame 1934. aasta intervjuu, kus Larson küsib: "Miks on Nõukogude Venel nii suur armee ja miks hoitakse seda alalises sõjameeleolus?" Laidoneri pikas vastuses, kus ta räägib Vene riigi suurusest jmt, mainib ta ka ära:  "//..Peale selle aga mõjub siin kaasa Nõukogude Vene omapärane poliitstruktuur, kogu tema poliitiline suund. Nõukogude Vene näeb endas maailmarevolutsiooni juhti...//" Tähelepanuväärne vastus riigi sõjaväe ülemjuhatajalt. Ometi ei olnud Laidoner teinud isegi 1940.aasta juunikuuks, s.o. 6 aastat hiljem, juba ammu täiesti lootusetus olukorras julgeoleku lagunemise suhtes, mitte kõige väiksemat sammu, et sellise – isegi avalikus retoorikas naaberriike purustada sooviva riigiga – sõbrustamine lõpetada. Igale vähegi kaine mõistusega strateegile pidi see ilmselge olema, et Nõukogude Liiduga sõbrustamine lõppeb Eesti hävinguga. Muide, Rütli mälestustest tuleb välja, et 1939. aastal Toompeal tegutsenud aktiivsetest poliitikutest oli kindral Soots (Mulgimaalt pärit kindraleid, kes ka Tartu rahu ajal väga südikaks läbirääkijaks osutus) ainuke, kes avalikku nördimust avaldas ja baaside lepingu suhtes oma meelepaha välja näitas. Isegi nii hilja, kui 1940.aastal väikest sõjalist vastupanu osutades või näiteks riigi sõjalaevastikuga riigist põgenedes või ka mõndade muude sammudega oleks Laidoner ülemjuhatajana suutnud teha palju enamat, kui lihtsalt kollaborantlikele dokumentidele ja omaenda riigi surmatunnistusele alla kirjutades. Alandades sellega kokkuvõttes nii ennast kui oma riiki.

Pätsi osa riigi hävimise lõppfaasis

Täiesti omaette žanriks on kujunenud ajalootõlgendused, mida on hiljem evinud Pätsi võimupöördega kaasa läinud poliitikud ja riigitegelased, kellest paljud hiljem eksiilis elades on erineval moel üritanud kõiki Pätsi tegusid õigustada ja väga targana näidata. Päts ei olnud kahtlemata rumal, aga vead ja kuriteod, mida ta oma ainuvõimu kasutades tegid osutusid fataalseteks. Eestil oli piisavalt aega, et ka näiteks vabatahtliku töö abil kindlustada idapiiri, nagu tegid seda soomlased, samuti arendada kaitserelvastust (nt õhukaitset, tankitõrje relvastust) ja valmistada ette põgenemisstrateegiad riigi okupeerimise puhuks. Tihti õigustatakse end naaberriikide geograafiliste erinevustega öeldes, et Soomes on kaljud ja suurem rahvaarv. Keegi pole aga arvesse võtnud seda, et Soomel oli vaja kaitsta pea 10 korda pikemat idapiiri (isegi kui kogu rindejoonel lahingud ei toimud), merepiir veel lisaks ja Soome rahvaarv pole Eesti omast 10 korda suurem. II maailmasõja relvastustaset arvestades oli tehnoloogiliselt oluliseks teguriks ainult õhukaitse ja laevastik, millesse oleks pidanud palju rohkem investeerima. Maismaa kaitsmiseks oleks piisanud muld- ja betoonkindlustustest, mida oleks saanud rajada ka vabatahtliku töö raames ja mis oleks oluliselt takistanud või vähemalt aeglustanud vaenlase sissetungi mandrilt. See kõik jäi suures osas tegemata või lootusetult hiljaks ja Pätsil oli selles koos Laidoneriga oma väga suur vastutus. Nad ei pidanud alla kirjutama kõigile dokumentidele, mis neile 1940. aastal nina alla suruti. Mis veel: selle asemel, et diplomaatilise võrgustiku kaudu maailmale teada anda, kuidas Eestis vägivaldselt võimu haaratakse ja Nõukogude Liidu poolt okupeeritakse, andis Päts hoopis korraldusele kõigile diplomaatidele Eestisse naasta (sic!). Ta aitas otseselt riigi hävimisele kaasa. Paljud teised tollased riigitegelased vähemalt tunnistasid oma süüd riigi hävingus, valides vabasurma. Kõige ilmekamalt tuligi Pätsi võimueliidi nõrkus välja just 1940. aastal, kui tegelikult oli veel võimalik mitmeid kriitilisi samme ette võtta ja positiivseid otsuseid teha – sellele on viidanud väga paljud tollased poliitikud. Elati aga juba ammu Pätsi enda loodud võimuillusioonis – pisikes mullis, mille katki tegemiseks piisas vähesest. Olen ise pakkunud välja teooria, mida senini pean sõjaliselt täiesti realistlikuks – mille järgi 1940.aastal oleks võimalik kiire ja otsustava käitumise puhul veel Talvesõjas (mille passiivne osapool oldi) poolt vahetada. Seda Pätsi nukuvalitsuselt oodata oli muidugi lootusetult palju. Kuid isegi ilma igasuguse sõjalise vastupanuta oleks ikkagi saanud päästa hulk mitmesugust riigivara, dokumente, arhiive, relvastust ja ka inimesi, kui valitsus oleks hakanud tegema õigeaegselt Nõukogude võimule põrandaalust vastutegevust, ette valmistatud evakuatsioone ja hoiatanud rahvast hädaohust ette. Aega oli selleks piisavalt. Kõik sündis aga otse vastupidi. Nagu meenutab saadik Warma, siis 1939.aasta sügisel ütles Laidoner pärast baaside lepingu sõlmimist sõjaväelaste seltskonnas saatuslikud sõnad:"Härrased, me kõik oleme jäänud nõrgaks." Ent keda mõtles ta "kõigi" alla ja kes tegelikult selle nõrkuse oli põhjustanud?

Kõige hullemaks osutusid siiski mitmed otsused, mida Päts tegi vahetult enne juunipööret ja pärast seda, kinnitades ametisse Barbaruse valitsuse; allkirjastades kõik dokumendid, mis likvideerisid Eesti Vabariigi ja justkui legaliseerisid ENSV tekke (neid dokumente küll Eesti ajalookäsitlus juriidiliselt pädevateks ei pea, väga erinevate õiguslike rikkumiste tõttu); kutsudes välisesindustest tagasi riigi diplomaadid (kes seda kutset enamasti küll eirasid); jättes eesootavast katastroofist hoiatamata nii maailma kui enda riigi kodanikud – ühesõnaga käitudes täieliku kollaborandina. Kas keegi on ajaloolastest üldse kunagi küsinud, kui Päts oleks kommunistide poolt Karl Vaino stiilis nukuvalitsejaks jäetud, kui kaua oleks ta nendega kaasa mänginud ja kas oleks ta surmani õnnelikult valitsenud ka ENSV-d? Kas ta oleks alla kirjutanud ka rahva küüditamisdokumentidele (Päts oli seda siseriiklikult juba 1930.-datel katsetanud)? Minu isiklik oletus, mis võib küll vale olla – jah, tõenäoliselt ta oleks. On üsna kurb ja naljakas tõdemus, et isegi paljukirutud juunikommunistide valitsus oli Moskvale ebameeldivam kui Pätsi rezhiim, kuna nemad ei hääletanud esialgu Nõukogude Liiduga liitumise poolt, lootes säilitada nn Välis-Mongoolia staatust.

Päts, õiglus ja ülekohus

Ma pole isegi kindel, kas Päts tegelikult isegi oleks sellise monumendi õnnelik, nagu praegu plaanitakse. Päris kindlasti mitte aga sajad inimesed, kes tema võimu ülekohtu pärast otseselt füüsiliselt ja vaimselt kannatama pidid. Sealhulgas mitmed Eesti patrioodid, Vabadusristi kavalerid, Eesti rajajad. Kus on mälestustahvlid Pätsi poolt väikesaartele küüditatutele, paljaks röövitutele ja ka ebaõiglaselt vangistatud kümnetele ärimeestele? Riigiaparaadist ja kohalikest omavalitsustest seadusevastaselt eemaldatud volikogude liikmed (22.märtsil 1934 tühistati kõigi Vabadussõjalaste mandaadid kohalikes omavalitsustes, ehkki mingit seaduslikku alust selleks polnud). Mitmed seadusevastaselt vangistatud pensionieas Vabadusristi kavalerid (kes ometi kellelegi ohtlikud polnud), välisminister Pusta, (kes mitmeid kuid ilma igasuguse süü ja ka süütõenditeta eeluurimisvanglas istus, mille tagajärjel sõna otseses mõttes Rootsi kuningriigi kroonitud pead temale tehtava ülekohtu eest pidid kostma)?  Mäe imestas enda mälestustes, miks Tomingas Pätsi peale viha kandis. Samal ajal kui Mäe ise istus vangis (nagu ta ise tunnistab) relvastatud riigipöördekatse planeerimise eest, siis Tomingas pidi pea sama kaua istuma täiesti süütult – ainult selle eest, et ta oli üks väheseid julgeid riigimehi Eestis, kes kutsus küll üles vastupanule seadusevastasele valitsejale, seda mitte aga relva vaid mõistuse ja õigluse jõul. Mis siis, et üleskutse oli lapsik, aga lapsikkus siiski pole relvastatud riigipöördega võrdsustatav süütegu. Tominga kaitsjaks kohtus oli vana Pätsu liitlane riigivanem Teemant ja tema küsimusele "Millise põhiseadusliku korrale vastu võitlemise eest teda süüdistatakse?" süüdistajalt vastust ei tulnudki. Protsess oli poliitiline, mingit sisulist õiguslikku alust sellest ei saanudki leida. Hiljem eksiilis elades on Tomingas saanud notariaalselt kinnitatud kirjaliku tunnistuse ka protsessi läbiviinud kohtunikult, et tegu oli poliitilise protsessiga, kus õigusmõistmisega polnud midagi pistmist. Kus on Eesti riigi mälestustahvel Tomingale kui õigusvastaselt represseeritule, väärtuslikule ajaloo jäädvustajale ja teenekale Vabadussõja ohvitserile? Temast aga Eesti ajaloo mõistes veel palju olulisematele isikutele on mälestusmärk tegemata, näiteks lõpuni demokraatiale truuks jäänud riigivanematele: Piibule, Kukele, Teemantile ja Tõnissonile (1936.aasta märgukiri), samuti riigivanem Otto Strandmanile, kes samuti korduvalt kastanid tulest tõi. Väärib märkimist, et Eestis puuduvad tänapäevani ka järgnevate kangelaste mälestusmärgid (ilma kelleta Eesti Vabariiki poleks mitte kunagi maamunale tekkinud): Soome vabatahtlikele, Inglise laevastikule ja teistele välisüksustele, kes üldse Vabadussõja võitmise alguse võimalikuks tegid; mälestusmärk Tallinna koolipoistele, kes Vabadussõja alguses Raekoja platsil kommunistide eest valitsust kaitsesid (seda meenutavad nii Tomingas kui Rütli); mälestusmärk Vabadussõja ühele juhile ja 1924.a. detsembrimässu mahasurujale kindral Põdderile; mälestusmärgid Eesti diplomaatidele, tänu kelle diplomaatilise tööle sai võimalikuks üldse rahvusvaheline toetus vastsündinud Eesti riigile, need on: Jaan Poska, Karl Robert Pusta, Ants Piip ja Jaan Tõnisson. Nimekirjast ainult kaks on väga korralikult uuritud ja tunnustatud, aga kaks teist – kes pea sama olulised olid diplomaatilises töös iseseisvuse kindlustamisel – pole ei ausammast ega muuseumi. Kahjuks ei ole siinkohal ruumi enam kirjeldada Eesti riigina tunnustamise vahest tähtsaima lugu - Maapäeva saadikute enneolematult julgest retkest 1918. aasta talvel saanidega üle jäätunud Bothnia lahe, läbi Saksa rinde, et pääseda läände taotlema Eesti riigile rahvusvahelist tunnistust ja sõjalist toetust – riskides selle tegevusega saada kohapeal maha lastud, täpselt nii nagu Jüri Vilms.

Lõpetuseks nõustun eelviimases Vaba Mõtte Klubis välja käidud mõtetega, et kuigi praegune Pätsi monument on vastuoluline algatus, sobiks ta hästi sellisel juhul, kui seda ei rajata Toompeale ja tehakse seda teisel kujul - näiteks "Estonia" kõrvale Tammsaare parki. Just "Estonias" tegi Päts neid poliitilisi tegusid, millega ta kirjutas end Eesti riigi rajajate ajalukku, nagu ilmekalt kirjutab mälestustes Tomingas. Nõustun ka mõtetega, et monument võiks olla pigem abstraktsema vormiga, näiteks võimsast rahnust kujundatud, milles peegeldub Pätsi vastuoluline võimas kuju palju paremini. Mis kõige olulisem, monumendil peaksid kindlasti olema kirjas nii Pätsi olulisemad head kui halvad teod. Vaba Mõtte Klubi nimelist saadet Eestis kahjuks enam ei ole, aga loodetavasti vaba mõte elab siiski meie riigis edasi ning me ei vaju samasugusesse pimeduse ajastusse, nagu see 1934. aastal Eestis juhtus.