Väheolulist, kuid märkimisväärset...

Kui austatud astroloogihärra Mang'iga võib üldse milleski nõustuda (tema Viimsepäevakuulutused, hirmujutud maailmasõdadest, keskaja pimedusse langemisest jms on isegi kõige tulihingelisemadki anarhistid ja vandenõuteoreetikud vist juba ära väsitanud), siis vähemasti sellega, et eestlastel on juba ennemuistne püha komme kõige vähemoluliste, tähtsusetumate ja kõrvaliste asjade üle pikalt vaielda. Ikka selleks, et oma ego kõrgel hoida, naabrist üle olla ja jonnis mitte vankuda. Märkamata seejuures tihti sedagi, et säärane vaidlus, mis tihti ka hoopis valedele argumentidele toetub, näitab üksnes vaidlejate endi rumalust. Vaidlemise kõige suurem häda ongi selles, et suurem aeg kulub siis ju ikka oma kitsarinnalise maailmavaate elushoidmisele, mitte aga selle avardamisele. Vähe on seliseid, kes vaidlustest tõesti midagi õppivad. Tänaseks näiteks siis Kalevipoja nimi.
Et oli kutsud teda kellekski Sohniks jms. Ja siis pikki vaidlusi nii selle sõna algupära üle ja muud sellist. Isegi viktoriinidesse pandud sisse küsimusi: "Mis oli Kalevipoja nimi?" Tema auks ristitud isegi Estonian Air'i lennukeid ja muud säärast. Noh, imelik mõelda küll, et keegi selle peale varem pole mõelnud (ma südames loodan, et keegi ikka on, aga lolluse hääl ikka pikalt üle kostnud, nagu tavaliselt), aga isegi minu kõige algelisem saksa keele oskus ütleb ju seda, et see pole kellegi nimi, ei Sohni ega Soini - see on ju "poeg" saksa keeles ("sohn"). Ehk siis Kalevi sohn.

Vähemasti sellepoolest olid 19.sajandi haritlased sarnased tänapäeva eestlastega, et oma keelt armastati ikka reostada igasugu võõramaiste "iludustega" ja nii need sohnid ja jaarmarkid sündisid. Et eriti 19.sajandi alguses saksa keele ja kultuuri mõju eesti haritlaste hulgas nii suur oli, ei saa vähimat kahtlustki olla, et "Sohni" just seda tähendas. Mõni lipsas siis trükikuradi abil ka paberi peale. Eks vahepeal tulnud teistsugused ajad, saksa mõju oli kadunud ja siis tundus võõrapärane "nimi" väga salapärase varjundiga. Küllap see ongi siis Kalevipoja nimi:) Aga kui selle seose tegelikku pinda näha, siis tundub säärane oletus ikka ääretult totter küll. Ja paljud muudki, mida kitsarinnalised ja väheharitud, kuigi hea kujutlusvõimega mõtlevad inimesed tihti teevad. See küll puhtalt subjektiivne arvamus, kuid minu silmis pole müütilise "Sohni" (mis tõepooles pole midagi enamat austatud kirjanikuhärrade-eeposekirjutajate keelevääratusest ja laiskusest) tõstmine loorberitele ja aupaistesse parem indiaanlaste poolt teostatud esivanemate maa müügist palvehelmeste vastu. Kui sa annad ära oma keele, vahetades selle odava võltsingu vastu, annad ära südame ja kodumaa. "Aga, davaiks siis!" :D:D:D

Antud sõnaseose ja teiste sarnaste läbinägemise eest muidugi tänud ikka kadunud härra Meri'le, kes selles vallas paljudele teed rajas.