Film USA Keskpangast ja kullastandardist loobumisest (ja minu kommentaar sellele)

http://www.youtube.com/watch?v=m2pxW7D1Vao&feature=fvst


Mulle polnud selle filmi sisu küll väga uus ja tõtt öelda olen ise varemgi selliseid teooriaid kuulnud-lugenud-näinud, kuigi mitte nii soliidsetest allikatest. Ma muidugi ei arva, et selles filmis oleks kõik 100%liselt õige olnud, kuid suurem osa sellest ongi see karm reaalsus, mida maailma eest varjatakse.

Ma nõustun täielikult väitega Fed’i katteta raha trükkimise kohta, kuid päris õige pole minu arust väita seda, nagu oleks Föderaalreserv seda teinud eesmärgiga inflatsiooni toota ning oma rahvast vaesemaks teha. Pigem vastupidi. Just tänu sellele ongi minu arvates USA saanud teiste riikide najal „liugu lasta”, trükkides raha „out of thin air” ja saades selle vastu reaalset käegakatsutavat toodangut. Tänu oma hegemooni seisusele maailmas viimased 70 aastat, on kestnud nö „igavene pühapäev”, kus ameeriklased vahetavad rohelise tindiga trükitud paberilehti kõrgkvaliteetse elektroonika, tarbesõidukite jms toodete vastu, kusjuures raha trükkimise kulu moodustab selle „kaubanduslikust väärtusest” kaduvväikse osa. See, et selline tegevus on kaasa toonud inflatsiooni ja mõnede ameeriklaste vaesumise (kes pole olnud piisavalt nutikad), on ainult ebameeldiv kõrvalnähtus. Esimene oli tingitud sellest, et osa neist katteta dollaritest siiski paratamatult jõudis tagasi riiki ning raha reaalväärtus vähenes. Teine aga lihtsalt sellest, et kogu protsessi vältel, on kasvanud progresseeruvalt varanduslik ebavõrdsus ehk siis rikkuse koondumine väheste kätesse. See aga omakorda on põhjustatud paljudest teguritest, mitte üksnes Föderaalreservist.
Samuti eksiti filmis ilmselt väitega, nagu oleks katteta raha tootmine otseselt seotud majandusbuumide ja –kriiside tekkega. Need on siiski iseseisvad majandusnähtused ja esineksid ilmselt ka kullastandardi puhul.


Kui rääkida kullastandardist laiemalt, siis ma olen asja üle mõelnud varemgi ja jõudnud järeldusele, et kõik see mida räägitakse kullastandardi kahjuks, on „lühikeste jalgadega vale” ehk populism ja rahva lollitamine. See on muidugi rangelt minu arvamus, mitte fakt. Ma arvan nii sellepärast, et väide, nagu takistaks kullavaru piiratus majanduskasvu, on täiesti tühine, kuna kulla hind pole ju fikseeritud. See tähendab, et kui majandus kasvab ja raha 100%liselt tagav kulla hulk mitte, siis järelikult kulla hind tõuseb. Ja tõuseb seejuures täpselt nii palju, kui palju kasvab majandus. Mis oli Bretton-Woodsi süsteemi kullastandardi viga, oli see, et valuuta oli jäigalt seotud kullaga. See tõepoolest takistas loomulikul teel (turunõudluse-pakkumise toimel) valuutakursside kujunemise. Sellest puudusest oleks vaba kullastandard, kus valuuta on küll 100%liselt kaetud kullaga, kuid hind pole fikseeritud, mis tähendaks, et hind kujuneks hetkel Keskpanga omanduses oleva kullareservide ja käibel oleva koduvaluuta suhtest. Ja kogu valuutavahetus toimiks samuti ainult läbi kulla. (Nt kui keegi tahab eurode vastu osta dollareid, mis oleks kullaga tagatud, siis suhe kujuneks vastavalt sellele, milline on hetkel dollari hind kullas ja kulla hind eurodes. Kui aga mõlemad valuutad oleksid tagatud kullaga, oleks asi veelgi lihtsam, mõlemad kursid oleksid kullas.) See tähendab sisuliselt, et Keskpank saaks raha trükkida ainult sel puhul, kui keegi seda osta soovib ja üksnes sellise koguse kulla eest, mis valuuta hetkehinnale vastab. Hind võib tegelikult kujuneda seejuures ka kõrgemaks viimasest hinnast (kui näiteks nõudlus ületab pakkumist) oksjoni vormis ehk nagu aktsia hind börsil. Kui aga Keskpank peab mingil põhjusel vajalikuks kullareservide vähendamist (näiteks arvates, et kulla hind hakkab tulevikus oluliselt langema), siis pärast kulla müüki väheneks automaatselt ka valuutakurss.

Kui muidugi üks väike riik (nt Eesti) võtaks sellise kullastandardi kasutusele, satuks ta kiirelt majanduslikesse raskustesse, kuna kulla hind maailmaturul pole stabiilne ja see muudaks ebastabiilseks ka selle majanduse (ekspordi ja impordi). Kuid kui kõik riigid (või esialgu vähemalt suuremad) läheksid sellele süsteemile üle, siis kulla hind enam ei mõjutaks valuutade omavahelisi kursse, kuna kõik oleksid seotud kullaga.

Kriitikanooli etteruttavalt püüdes lisan, et selline „kullastandard” ei vajaks tingimata pidevat füüsilise kulla liigutamist, mis on väga kulukas, vaid piisaks kulla omandiõiguste (nt futuurid jms) kasutamisest. Siin tuleks muidugi rakendada jällegi ranget järelvalvet, et ei hakataks jällegi katteta omandiõigusi trükkima. NB! Kulla hulka on siiski märksa lihtsam statistikas kontrollida, kuna selle hulk reservides on andmetes olemas ja iga-aastane kulla toodang maailmas on samuti statistiliselt kontrollitav ja pole väga suur. Samuti oleks mõeldav reservide iga-aastane (või kvartaalne) auditeerimine sõltumatu vaatleja poolt.

Säärane süsteem oleks vaba riskist, et liidripositsioonil olev suurriik hakkab oma valuuta usaldusväärsust kuritarvitama ja tootma katteta raha. Puuduks oht, et keegi saab enda kätte haarata raha trükkimise monopoli ja asuda seda ära kasutama. Praegune keskpanga süsteem, kus keskpank (eriti USA oma) tegutseb sisuliselt kommertspangana, on pehmelt öeldes kahtlane, kuna jääb segaseks, kelle huve Keskpank siiski lõpuks teenib. Eriti hämmastav oli minu arvates üks väide kullastandardi vastu Zirnask-Liikane õpiku I osast: „Kulla kasutamine valuutatagatisena pole majanduslikult mõttekas, kuna selle tootlus on väga madal.” Kas Keskpanga eesmärgiks on siis kasumit maksimeerida???

Minu arvates on isegi see, et Keskpank teenib valuuta tagatiselt tootlust (teiste riikide võlakirjade vms näol) ehk kasumit, tegelikult äärmiselt ebaeetiline ja maksumaksja koorimine. Öeldakse küll, et see kasum läheb „kulude katteks” (jutt on nt Eesti puhul miljarditest kroonidest aastas), aga mina küll ei usu, et see kasum nii väike ja kulud nii suured on. Ikka kuhugi mujale läheb ka osa sellest kasumist.

Näide sellest, kuidas isegi õige analüütiku, õige informatsioon ja õige loogika võib viia vale järelduseni. Titanic ei saa ju uppuda, kuna see laev on uppumatu:) Või nagu meie füüsika õpetaja Reemann ütles: kui inimene saab valida kahe variand vahel, siis ta valib enamasti vale. Sic transit gloria mundi...

Uppi lennanud laenukontorite bluus
Autor: Peeter Koppel (22.03.2007)

Viimasel ajal on globaalses meedias tehtud palju kära selle ümber, et USAs kipuvad riskantsematele kliendirühmadele eluasemelaenu andnud laenukontorid (sub-prime lenders) omadega uppi lendama ehk pankrotti minema. Seda suundumust esitletakse kui midagi erakorralist, üllatavat ning tõenäoliselt ka nakkavat, mis seab sealse (ja võib-olla isegi globaalse) panganduse stabiilsuse küsimärgi alla. Sellest kriisist on üritatud välja venitada ka põhjust üleilmsete börside suuremat sorti vähikäigu algusele.

Minu arvates on selline paanika külvamine vale või vähemalt enneaegne. Ei, ma ei väida, et selle teemaga seotud uudised tähelepanu ei vääriks – laenukontorite raskustesse sattumine on ajaloos korduvalt olnud suuremate hädade enne ning seetõttu on tondi nägemine ka seekord ­mõnevõrra õigustatud.

Samas peab vaatama olukorda laiemalt. Esiteks pole laenukontorite hetkehädad sugugi üllatavad. Märke sellest, et kaane all miskit kõrbeb, oli juba umbes pool aastat tagasi. Sellist laadi äri on likviidsuse kättesaadavuse suhtes äärmiselt tundlik ning vaevalt pani keegi veidigi mõtlevam finantstegelane imeks, et kui USAs intressimäärasid aiva tõsteti ning tõsteti, siis sattusid laenukontorid hätta. Intressimäärade tõstmine piirab likviidsust laenukontorite jaoks (ja mitte ainult) umbes samamoodi, kui keegi astuks hapnikumaskiga haige hapnikuvoolikule ning sinna seisma jääks.

Teiseks on traditsiooniliste pankade riskid selles (riskantses!) kliendisegmendis, kus laenukontorid tegutsevad, suhteliselt piiratud. Traditsiooniline pank päris ausõna peale laenu ei anna. Laenukontor just seda aga sirgjooneliselt tõusvate kinnisvarahindade puhul tegi.
Laenukontorite osakaal USA hüpoteeklaenude turust on vaid kümne protsendi ringis! Kui 20 protsenti laenukontorite klientidest kaldub oma lepingujärgsest maksegraafikust kõrvale (ei tasu oma laenu tagasimakset õigeks kuupäevaks), siis jah – see mõjutab kuskil 200 miljardi dollari väärtuses laene. Hetkel on oma tagasimaksetega hädas umbes 13 protsenti klientidest. Ajalooline tipp oli 15 protsenti. Seekord see tase ilmselt küll ületatakse ning jõutakse võib-olla mainitud 20 protsendini, kuid lubage veel kord öelda, et me räägime laenukontoritest, mitte pankadest.

Kolmandaks on tõsisem kriis hetkel ebatõenäoline seetõttu, et enamikul hüpoteeklaenude võtjatest ei ole põhjust oma kindlaks määratud maksegraafikust kõrvale kalduda – vähemalt seni, kuni neil on töökoht ning nende sissetulekud kasvavad. Seega pole siinkohal oluline jälgida seda, kuidas ja kui palju laenukontoreid uppi lendab, vaid seda, kuidas areneb tööturu olukord. Kui tööturg püsib tugev, siis tühja sellest, et kinnisvara maksab üha vähem – ning ilmselt veel pikka aega.

Tulles aga kriisi mõju juurde aktsiaturgudele... Kõige sellega seoses on suisa iroonia, et laenukontorite kriisist võib kooruda USA ja globaalsetele aktsiaturgudele hoopis positiivne kontekst. Tavaliselt tõmbab USA keskpank ehk Föderaalreserv (Fed) mingi finantssektori “õnnetuse” korral intressimääradele kohe käsipidurit. Föderaalreservist on viimasel ajal ka tulnud signaale, et nad on “mures” laenukontoritega toimuva pärast.

Laenukontorite kriis koos USA kinnisvaraturu tagasiminekuga näitab selgelt, et Fedi senine intres side tõstmise tsükkel on oma eesmärgi täitnud ning intressimäära d on jõudnud n-ö neutraalsele tasemele (paar protsendipunkti üle majanduskasvu). Ajalukku vaadates võib taas öelda, et kui intressimäärad on neutraalselt tasemel, siis ongi peaaegu alati finantssektoris juhtunud mõni õnnetus ning sellele on järgnenud sammud, mis intressimäärad vähemalt samale tasemele jätnud või neid isegi langetanud. USAs näib aga igatahes intressimääradel olevat aktsiahindadele tunduvalt suurem mõju kui kasumiootustel. Rääkimata sellest, et mida odavam raha, seda rohkem sellega riski võtta tahetakse.

Autor on Suprema Varahalduse strateeg.

...ja sellist riiki peaks siis usaldama

http://www.epl.ee/artikkel/487434

Väheolulist, kuid märkimisväärset...

Kui austatud astroloogihärra Mang'iga võib üldse milleski nõustuda (tema Viimsepäevakuulutused, hirmujutud maailmasõdadest, keskaja pimedusse langemisest jms on isegi kõige tulihingelisemadki anarhistid ja vandenõuteoreetikud vist juba ära väsitanud), siis vähemasti sellega, et eestlastel on juba ennemuistne püha komme kõige vähemoluliste, tähtsusetumate ja kõrvaliste asjade üle pikalt vaielda. Ikka selleks, et oma ego kõrgel hoida, naabrist üle olla ja jonnis mitte vankuda. Märkamata seejuures tihti sedagi, et säärane vaidlus, mis tihti ka hoopis valedele argumentidele toetub, näitab üksnes vaidlejate endi rumalust. Vaidlemise kõige suurem häda ongi selles, et suurem aeg kulub siis ju ikka oma kitsarinnalise maailmavaate elushoidmisele, mitte aga selle avardamisele. Vähe on seliseid, kes vaidlustest tõesti midagi õppivad. Tänaseks näiteks siis Kalevipoja nimi.
Et oli kutsud teda kellekski Sohniks jms. Ja siis pikki vaidlusi nii selle sõna algupära üle ja muud sellist. Isegi viktoriinidesse pandud sisse küsimusi: "Mis oli Kalevipoja nimi?" Tema auks ristitud isegi Estonian Air'i lennukeid ja muud säärast. Noh, imelik mõelda küll, et keegi selle peale varem pole mõelnud (ma südames loodan, et keegi ikka on, aga lolluse hääl ikka pikalt üle kostnud, nagu tavaliselt), aga isegi minu kõige algelisem saksa keele oskus ütleb ju seda, et see pole kellegi nimi, ei Sohni ega Soini - see on ju "poeg" saksa keeles ("sohn"). Ehk siis Kalevi sohn.

Vähemasti sellepoolest olid 19.sajandi haritlased sarnased tänapäeva eestlastega, et oma keelt armastati ikka reostada igasugu võõramaiste "iludustega" ja nii need sohnid ja jaarmarkid sündisid. Et eriti 19.sajandi alguses saksa keele ja kultuuri mõju eesti haritlaste hulgas nii suur oli, ei saa vähimat kahtlustki olla, et "Sohni" just seda tähendas. Mõni lipsas siis trükikuradi abil ka paberi peale. Eks vahepeal tulnud teistsugused ajad, saksa mõju oli kadunud ja siis tundus võõrapärane "nimi" väga salapärase varjundiga. Küllap see ongi siis Kalevipoja nimi:) Aga kui selle seose tegelikku pinda näha, siis tundub säärane oletus ikka ääretult totter küll. Ja paljud muudki, mida kitsarinnalised ja väheharitud, kuigi hea kujutlusvõimega mõtlevad inimesed tihti teevad. See küll puhtalt subjektiivne arvamus, kuid minu silmis pole müütilise "Sohni" (mis tõepooles pole midagi enamat austatud kirjanikuhärrade-eeposekirjutajate keelevääratusest ja laiskusest) tõstmine loorberitele ja aupaistesse parem indiaanlaste poolt teostatud esivanemate maa müügist palvehelmeste vastu. Kui sa annad ära oma keele, vahetades selle odava võltsingu vastu, annad ära südame ja kodumaa. "Aga, davaiks siis!" :D:D:D

Antud sõnaseose ja teiste sarnaste läbinägemise eest muidugi tänud ikka kadunud härra Meri'le, kes selles vallas paljudele teed rajas.