Kuidas inimene mõtles välja aja

Lugesin seda Tulvingu uurimustööst "AJAS RÄNDAMINE JA KRONESTEESIA". Tegelikult nimetaksin seda pigem revolutsiooniliseks käsitluseks psühholoogias. Ma ei hakka seda siin ümber kirjutama (see on piisavalt hästi selle jaoks kirjutatud), vaid annan lühiülevaate ja omapoolseid tõlgendusi.

Nimelt, mis eristab siis loomi inimestest? Kuni kronesteesia märkamiseni ei suutnud keegi kindlat piiri tõmmata, kuna alati oli mingeid vastuoksusi. Kõnevõime, töö, kahel jalal käimine - kõik nagu oleks, aga kuskil on ikka mingi "aga". Kronesteesia tähendab sisuliselt ajas rändamise võimet. See tähendab - elada vaimus mõnes teises olevikus, kui selles, mis on konstantselt absoluutne (domineeriv). Lihtsalt öeldes on see unistamine, meenutamine, visualiseerimine.

See võib ehk olla raskesti mõistetav, et ilma selle oskuseta poleks inimene inimene (kuna see tundub meile nii harjumuspärane ja tavaline). Mitte ühtegi matemaatika võrrandit, luuletust või raamatut poleks kirja pandud, kui inimene poleks saanud oskust ajas rännata. Samuti võib tunduda veider, et ilma selle oskuseta (kontseptsioonita) pole aega üleüldse olemas, just nii see aga on. Miks või kuidas? Lihtne näide: koerad ei kogu kunagi pensionit. Samuti ei vaata lõngakera järel jooksev kassipoeg kunagi, kust lõngakera tuleb, vaid jookseb sellele järele. Loomad, elajad, aga ka väikelapsed (keda ingliskeeles nimetatakse objektideks - it ) erinevad meist selle poolest, et nad ei oma kujutlust ajast. Õigem oleks võib-olla öelda, et neil on teistsugune mälu, kui meil. Nende mälu koosneb üksnes lühimälust (nn situatsioonimälu) ja tunnetuslikust ehk refleksiivsest mälust. Sarnane mälu on ka teatava mälukaotuse (või haigusega) inimestel, millest räägitakse ka antud Tulvingu töös (sama juhtumi kirjelduse leiate ka Hollywood'i filmist "Memento"). Nad elavad kehtivas reaalsuses, olevikus, kui soovite. Nad küll tunnevad (või tunnetavad) asju (inimesi) minevikust, kuid nad ei suuda neid meenutada. Seepärast loomad ei "arenegi" kultuuriliselt. Nagu üks antiikaja filosoof on öelnud: "Loomad on vangis oma kehas ega saa sellest väljuda. Inimesed seevastu on vabad."

Selle koha peal võiksid konservatiivse (ma ei taha kasutada sõna "vanamoodne") maailmavaatega lugejad lugemise lõpetada, sest siin alustan ma omapoolsete tõlgendustega.

---

Kronesteesiaga paistab kõik siis selge olevat. Aga on veel paar konarust, mille kallal tahaksin urgitseda. Kui me väljume tavalisest vaatenurgast ja vaatame metafüüsika valdkonda, siis kronesteesiaga peaks seletatav olema ka shamanism ja tarkade võimed. Õigemini on selgeltnägemine ja tuleviku prognoosimine ühe mündi kaks poolt - aga kas ikka on? Mis puudutab ennustamisse, siis seal on see iidne paradoks (kas muna või kana?) - kumb mõjutab teist, kas nõid reaalsust või tunnetab nõid juba valmisolevat reaalsust. Olen seda teema seoses "Secreti" teemaga juba käsitlenud, aga kronesteesia annab sellele uue värvingu.

Oletame, et õige on see teine variant. Nõid näeb tulevikku. Sel puhul on nähtust lihtne seostada kronesteesia edasiarenenud vormiga. Mingil moel suudab inimese aju teha seda, mida kvantarvutid ei suuda - arvutada välja tõenöoliseima tuleviku variantidest, mida on lõputu hulk. See on siis nö matemaatiline käsitlus (minu enda käsitlus on pisut teistsugune). Ehk siis, igaüks meist on võimeline midagi välja arvutama, aga mõni inimene on rohkem. See on, ehkki pisut kosmiline, siiski hoomatav.

Kuid see teine võimalus - nõid loob tulevikku. Tuleb aga nentida, et anatoomiliselt pole võimalik eristada võimetega inimesi lihtsurelikest (erinevus on üksnes ajuimpulssides ja väljaenergiates)...järelikult, on "aparatuur" meis kõigis olemas. Siit lähtudes võib veelgi hämmastavamalt oletada - me kõik loome tulevikku, kes rohkem, kes vähem. See on juba pähkel. Esiteks, vastavalt sellele hüpoteesile on kronesteesia hoopis midagi muud kui ajas rändamine. See on aja "loomine", aja "tekitamine". Kronesteesia käsitluse mineviku suhtes jätan ma paika. See mis oli, on jääv/muutumatu - seal saab rännata. Minevikus kronesteesia ilmselt ka tekkis (s t enne mõisteti minevikku, kui hakati tulevikku vaatama). Kuid tuleviku jaoks ei kasuta ma mitte Tulvingu poolt antud kronesteesiat ehk ajas rändamist, vaid hoopis aja loomist ehk kronorgaaniat (vabandan kohmaka väljendi eest, sest kreeka keel pole mu tugevam külg). Tekib muidugi küsimus, mil moel see tulevik siis luuakse. Samuti küsimus, et miks me seda siis ei kasuta? Kõigi siiani kogutud teadmiste/kogemuste põhjal arvan, et tegemist on tajumatu alateadlikku protsessiga, isegi nende jaoks, kes kõike kõigist paremini tajuvad. Näiteks shamaanid ei pruugi ise ka teada, et nad tulevikku loovad. Neile endile tundub, et nad lihtsalt näevad seda. Õigemini näevad nad nii enda kui ka uuritava objekti (teise inimese) minevikku ja seeläbi "masin nende sees" loob tulevikku, ilma et nad seda teadvustaksid. Samuti käituvad tavainimesed, kuid nad on veelgi tuimemad - nemad tajuvad veelgi vähem nii minevikku kui olevikku. Ja seega mõjutavad ka vähem oma tulevikku. Ehk siis, enamik meist ongi valiku Future peale pannud Default. Seda valikut on aga võimalik siiski muuta, vastavalt oma arengutasemele ja sünnipärasele loomusele. Kronorgaania seletab ka kõik ülejäänud seletamatud võimed, mis nõidadel on. Nõiad võivad teha kõike, mida nad suudavad oma või ka kellegi teise tulevikus näha. Tark nõid ei astu aga vastuollu kõrgemate seadustega, sest selle tulemusena rikuksid nad endi karmat. Tuleviku muutmine ei tähenda seadustest vabanemist... Ehkki ka see on võimalik, kuid see sõltub jällegi vastava indiviidi arengu- ja vabadusastmest. See ongi kronorgaania.

Kui veel pisut spekuleerida, siis milline võiks olla kronorgaania mehhanism? Mis on need tegurid, millest moodustub meie tulevik. Sest kui enamikel meist, nagu ma ütlesin on "Future seatud Default´i peale", siis milline on see algoritm, mille põhjal see leitakse. Mingeid võrrandeid ei suuda ma isegi aimata. Kuid ma arvan, et nad on siiski olemas. Lühidalt öeldes on tulevik mineviku tulemus. Ma ei ole küll determinist, kuid mulle tundub, et väga triviaalselt väljendudes on tulevik kõigi algtegurite summa. Kuid determinist pole ma eelkõige seetõttu, et usun, et lisaks teadaolevatele teguritele - pere, vanemad, füüsiline ja vaimne keskkond, lapsepõlv ja kõik neist tulenev - on olemas ka tundmatud tegurid (või lihtsalt varjatud), mis võivad olla palju võimsamad kui nähtavad tegurid. Ise pakuksin välja karma, eelmiste elude kogemus, eluülesanne. Kuid ma arvan, et neid võib olla veelgi rohkem.

Kõik eelkirjeldatu ongi minu arvates põhjuseks inimese ja inimühiskonna kujunemisele. Descartes ütles: "Cogito, ergo sum." Mina ütlen: "Poleks inimest, poleks ka aega. Poleks aega, poleks ka inimest."