Võitlus elu ja surma peale. Ukraina vajab strateegiamuutust

Ellujäämiseks ei saa Ukraina jätkata mõttetut võitlust diktaatorite ja diisliga, vaid lõikama Moskva ühendused füüsiliselt.  Ukraina on näinud viimase 4 aasta jooksul oma ajaloo suurimat konflikti, mille jooksul on vigastada saanud ametlikel andmetel Ukrainas vähemalt 54 000 tsiviilelanikku ja 17 260 tavainimest hukkunud, samal ajal kui rinnetel on ametlikult langenud või kadunud vähemalt 213 000 Ukraina  võitlejat, samas kui tegelikud arvud võivad olla märgatavalt suuremad. Nii või teisiti räägime me sadadesse tuhandetesse ulatuvatesse inimkaotustesse, mis jäävad küll alla holodomorile, mille käigus tapeti NSVLi võimu all kunstliku nälja/hävituspoliitikaga ca 3-5 miljonit ukrainlast ainult paari aastaga. Sellegipoolest on tegu hiiglaslike inimkaotustega, mida kaasaegses maailmas on ebainimlik ette kujutada ühegi tsiviliseeritud riigi poolt korraldatavana. Ometi jätkab Moskva sellise tegevusega juba 4.aastat ja praeguseks pole enam üldse selge, kas nad peatuvad viimase ukrainlase juures - või on diktaatorivõim tegelikult valmis sõja ebaõnnestumise korral jätkama ka viimase venelaseni? Ukraina-Vene vennatapusõda on lihtsalt tänaseks päevaks hoomamatu vägivald inimsuse skaalal ja sarnaneb palju enam keskaegsetele ususõdadele, kui kaasaegsele konfliktile.

Kuigi Ukraina teemalistes  uudistes on hoobeldud sellega, et nad on suutnud rivist välja lüüa ca 50% Venemaa naftatöötlemisvõimekusest, võivad nad selle protsendi viia isegi 75% juurde - pole see kaugeltki see tegelik nõrk koht, millega Venemaa majandus põlvili suruda. Ei maksa unustada, et maailma suurima territooriumiga riigis on lõputu hulk ressursse, mida nad suudavad mistahes vaenlaste vastu pöörata ja nende loodusressursside tarnete ajutine rikkumine ei ole kindlasti töötav lahendus "Venemaa põlvili surumiseks", kuna loodusjõududega võitlemine pidi teatavasti alati lõppema kaotusega. 

Kõigi suurte väejuhtide ja vallutajate, kes Venemaal sõdimas on käinud, hauakivil seisab üks nähtamatu kiri "Proovisin vallutada  läbimatute teedega riiki". Vähesed sõjaajaloolased mäletavad, et see probleem pole kummitanud ainult vaenulikke välisjõudusid ja "neetud imperialiste". Neli aastaaega  ja põhjatud teed on siski põhjustanud Venemaa sõjalisi kaotusi nendesamuste läbimatute teede pärast, seda eriti enne raudteede ehitamist. Kuulsaim näide logistilisest katastroofist on Vene-Jaapani sõda 1904-1905, mis teatavasti päädis revolutsiooniga 1905.aastal, millest sai alguse tsaari-impeeriumi kokku varisemine. Siinkohal pole patt meenutada ka kuulsat stseeni 1990te vene komöödiast "Starõje Kljashi", kus oluline vagunsaadetis juhiti sobiva ümbriku dollarite eest jaamakorraldaja poolt haruteele Moskva sõlmjaamas, kus selle leidmise kirjeldamiseks sobib hästi väljend "nõel heinakuhjas".

Töökindlamaid  ja naturaalsemaid lahendusi Ukrainal sõjas ellujäämise jaoks saab olla üks ja väga konkreetne: õhurünnakute alla tuleb võtta kõik raudtee- , maantee- ja sidesõlmed, viaduktid ja ülesõidud Moskva ümbruses 200 km raadiuses. Seda tuleks teha järjepidevalt piisavalt kaua, kuni suurriigi pealinna logistika muutub efektiivseks kaoseks ja kaotab adekvaatse  võime oma hiiglaslikku riiki manageerida. Sarnaselt saaks rünnata kõiki Ukraina piiride lähistel asuvaid linnade sõlmühendusi ja seda piisava järjekindlusega, et ühenduste taastamine muutub praktiliselt ebapraktiliseks ja majanduslikult ülikalliks. Diisel kindlasti Venemaal otsa ei saa, aga otsa võivad saada teed, kus selle küttega sõita. Just selle nõrga lüli kaudu on Venemaa võimalik tuua rahuläbirääkimiste laua taha, mis ehk (vähemalt mõneks ajaks) lõpetaks uuema ajaloo ühe mõttetuma sõja.

Ilma strateegilise fookuse muutuseta Ukrainal sõda võita pole võimalik, eriti  poliitiliste sündmuste valguses, kus suurimad lääneliitlased on loobumas Ukrainat toetamast tekkinud diislikriisi valguses. Vaja on muuta strateegiat selliseks, mis mõjutaks päriselt Venemaa majandust, mitte kütusejärjekordades, vaid praktilise kontrolli kaotamises riigi majandusliku logistika üle.

AVALIK KIRI OPOSITSIOONIERAKONDADELE

Lp opositsioonierakondade juhid ja esindajad

21.septembril avaldasid opositsioonierakonnad väga tõsise sisuga avaliku kirja Eesti peaministrile, milles esitati hulk teravaid küsimusi riigikaitse investeeringute teemal, mis muutusid eriti päevapoliitilisteks küsimusteks pärast 70-miljonilise petuskeemi ilmnemist ja kaitseministri tagasiastumist.

 Kaitseinvesteeringud on kahtlemata olulised nii strateegilises mõttes, kui ka riigi rahanduse seisukohalt, siiski tuleb lisada, et tavakodaniku vaatenurgast on tegu siiski suhteliselt udupeene poliitilise võitlusega, mille konkreetseid vilju tavainimese tasandilt on väga keeruline hinnata. Paljude otsuste mõjud riigikaitsele on väga pika vaatega, ületades mitmete valitsuste kestused ja on paljale silmale varjatud. Karm Ukraina sõjareaalsus on veennud meid selles, et väikeriigil on "üle oma liigataseme" võimalik lüüa ainult droonide valdkonnas ja sedagi kõrgtehnoloogilist know-how'd kaasates. Rahakott on selles sõjas küll oluline, kuid jääb tihti alla tehnoloogilistele arengutele, olukorras kus maailmas ei toodeta isegi Ukraina sõjaks vajalikku ballistiliste rakettide mahtu. Küsimused Eesti sõjatööstuse aeglase arengu kohta on kahtlemata õigustatud, aga tavakodaniku seisukohalt siiski väga pika vinna ja varjatud iseloomuga küsimus.

Kuid rääkides tänastest suurematest reaalelulistest ja eelarvelistest küsimustest, siis kui palju mõjutab 70 miljoni hakkama panemine (kinni maksmine) maksumaksjat? Kirvearvutusega, keskmiselt 70 eurot maksumaksja kohta (aastas). Vaatame siia kõrvale - palju mõjutab Eesti tavakodanikku aga see, et meil on Euroopa kõrgeimaid käibemakse toidule? Kui keskmiselt on Euroopas see 5% tavatoidule ja 10% restoranitoidule, siis meil on see umbes 5 korda kõrgem. Tehes kirvearvutuse, et keskmiselt kulub inimesel toidule 200 eurot (odavalt läbi ajades), siis käibemaks sellelt summalt on ca 50 eurot! Kui me jagame selle summa viiega, mis oleks normaalne käibemaks Euroopa tingimustes, saame tulemuseks 10 eurot. Vähemalt 40 eurot kuus maksab keskmiselt iga Eesti maksumaksja ainult toidu pealt "sõjamaksu", mis aastas teeb ligi 500 eurot. Liites siia juurde kõrgetelt kütusehindadelt saadavad aktsiisitulud (samuti Euroopa ühed kõrgemad) ja kõrgete intressidega kaasnevad suured pankade kasumid, maksab iga maksumaksja aastas Eesti riigile palju suuremaid summasid "sõjamaksu", kui see 70 eurot, mis kahtlase skeemiga pihta on pandud. 

Küsimus ei ole selles, et miks opositsioonierakonnad riigikaitse teema tõstatasid, vaid küsimus on selles, miks opositsioon ei võitle tegeliku Eesti inimeste röövimise vastu? Miks ei tehta selle vastu ühisavaldusi? Mihhail Kõlvartil on õigus, kui ta räägib, et Eestis maksame me täna kütuseliitrilt 45 senti käibemaksu, kui veel mõni aasta tagasi oli see 17 senti - kuid vaadata tuleks suurt pilti - kuhu raha veel läheb?

Lisame siia juurde muude petturite tegutsemise Eestis, kelle karistused on absoluutselt naeruväärsed. Kui end majandusteadlaseks tituleerinud (end TTÜ õppejõud) ühistupettur Andro Roos oli skeemitanud ajakirjanduse andmetel viimaste aastatega  Tartu HLÜ-st minema miljonite eurode väärtuses osanike ja võlausaldajate raha ja pages selle aasta alguses koos ühistu auto ja aruandlust sisaldava arvutiga Kreekasse - tema vastu ei alustatud isegi menetlust! Isegi kriminaalmenetlust ei alustatud! Seal ei kaotanud inimesed mitte 70 eurot, vaid tuhandeid eurosid, kümneid tuhandeid ja mõned isegi sadu tuhandeid eurosid! Mis pagana õigusruum see selline on, kus Läti ettevõtjad peavad Eesti peaministrile saatma pöördumisi, et võetaks midagi ette Eesti pankroti seadusandlusega, samal ajal kui meil ei tõsteta isegi toru?!? 

Eesti ettevõtted saavad tänu 0-tulumaksule sisuliselt niigi seaduslikult kõrvale hiilida maksude maksmisest (pärisa ausalt,  10%-ne tulumaks parandaks riigieelarve aastaga, nii et raha jääks ülegi!), aga et sellest veel vähe oleks, siis lastakse meil tegutseda vabalt ka illegaalsetel ettevõtjatel, pankrotimeistritel ja skeemitajatel. Kuhu edasi!?  Miks opositsioon ei tegele päris probleemidega Eestis?

 Eestlased Haagi ja Risti nurga peal...Stockholmi sündroomist rääkimata

                            See ei ole Igavene Nõukogude langevarjur, vaid "vabastaja" monument,                                       millest Leedu riik end vabastas 2022.aasta desovetiseerimise seadusega (link)

Stockholmi sündroom on teatav psühholoogiline nähtus, mille ajalugu on kindlasti pikem, kuid teadusliku nimetuse sai 1973.aastal Stockholmis toimunud pangaröövi käigus, kus nädal aega kestnud pantvangidraama lõppes politseirünnakuga pangale ja pantvangide vabastamisega. Kummaline polnud aga mitte pangarööv ja politseioperatsioon, vaid fenomen, mis sai maailmas tuntuks Stockholmi sündroomi all. Nimelt ei elanud kinni hoitud pantvangid operatsiooni käigus kaasa üldse mitte politseile ja vabastajatele, vaid neid vangis hoidnud kurjategijatele. Ehkki kirjandusest ja ajaloost on teada tuntud kurjategijate ja kelmide heroiseerimine, siis tundus uurijatele kujuteldamatu, et keegi võiks kaitsta tema ebaseaduslikku vangistajat, kes teda relva ähvardusel kinni hoiab. Stockholmis toimunud pantvangidraama ei ole aga võrreldav 50-aastase okupatsiooniga, mille käigus teostati korduvaid otseste genotsiidi tunnustega (Eestis esines seda eriti palju Lõuna-Eestis) tegusid eestlaste, lätlaste ja leedukate kallal. Samal ajal püüdes kustutada igasuguseid mälestusi nende riikide iseseisvusest, tegelikust ajaloost ja isegi tasalülitades nende rahvaste keeli, seda eriti venestamise näol Eestis ja Lätis. Rääkimata sundimmigratsioonist Eestis ja Lätis, pea kogu endise poliitilise eliidi hävitamisest, massiküüditamisest, sundmobilisatsioonist okupatsiooniarmeesse jne.

Muide sissepõikena ajalukku tuleks veel selgitada, et idanaabrist okupant-impeerium ei käitunud kogu Baltikumis ühesuguse mustriga. Paljud ei tea, et Leedule pakuti baaside lepingu näol kompromissi, et koos baaside lepinguga saada tagasi 1920tel Poola poolt okupeeritud idaalad (meenutagem, et Klaipeda oli Saksamaa juba annekteerinud enne baaside lepingu pealesurumist NSVLi poolt). Pärast II maailmasõda sai Leedu tagasi ka natside okupeeritud alad. Niisiis Nõukogude okupatsiooni tulemusel Leedu territoorium de facto kasvas, samal ajal kui Läti küljes rebiti ära 2% territooriumi ja Eesti küljest üle 5% territooriumist (Eesti on seejuures ka kõige väiksem Balti riik). Lätis  seisis kogu okupatsiooniaja püsti Riia vabadusmonument. 

Klaipeda annekteerimine Natsi-Saksamaa poolt

Läti Vabadussõja sümbol Riia kesklinnas, mida okupatsioonivõim maha ei võtnud. Ehk päästsid monumendi tipus olevad viisnurgad või punaste läti küttide pärand Vene kodusõjast? Eestis ainuke suurem hävitamata Vabadussõja monument asus Vormsi saarel, kuna see oli rootsikeelsete tekstidega.

Kõike eelnevat nentides on seda kummalisem tõdeda, et just Eesti on kolmest Balti riigist, kõige visamalt võtnud maha punasümboolikat ja teiste riikide järel sörkides ka "vabastajate" monumente, mida okupatsioonivõim pillutas üle kogu Baltikumi. Üsna irooniline on tõdeda, et kulus üle 30 aasta ja Moskva pidi alustama uut vallutussõda selleks, et Tallinnas saadaks aru, et suured punamonumendid Helme ordulinnuse, Raadi kalmistu kõrval (purukspommitatud ERMi vastas), vabastaja-tankid ja muud okupatsioonisümbolid üle Eesti on äärmiselt kohatud ja talluvad sõna otseses mõttes eestlaste tunnetel. Juba William Tomingas kirjutas oma mälestusraamatus esimesest iseseisvusajast, et "eestlaste suuremeelsus" endiste okupantide suhtes on kummaline. Suuremeelsusest on pärast 50-aastast okupatsiooni saanud tõeline Stockholmi sündroom, kui kaitstakse punasümboolikat, kollaborante ja küüditajaid otse Tallinna kesklinnas.

Minu meelest ei ole mõtet isegi eraldi vaadata Smuuli bareljeefi Harju tänaval (mille purukspommitamist ta muide avalikult Venemaal olles artiklites heaks kiitis), punasümboolikat "Estonia" laemaalingus - kas meil tõesti andekaid kunstnikke tänapäeval enam ei ole - ja Sirbi-Vasara ristmikke Tallinnas ja Tartus. Need on kõik ühe suure Punajumala teenimise altari tunnused, mida üheski endises okupeeritud Ida-Euroopa riigis, saati veel EL liidumaas näha pole. Estonia kaasus on seda kummalisem, et teatrit tahetakse juba mitu aastat ümber ehitada ja laiendada. Ollakse nõus vaidlema kuni kõrgema kohtuni, kuid "vabastaja-laemaalingust" ei räägi peaaegu keegi. Kui Vikerraadios teema tõstatati ühes intervjuus sotsist ajaloolase Jaak Juskega, siis soovitas ta neid maalinguid enda jaoks "ümber mõtestada". Ümber mõtestada punasümboolika? Riigi kõige tähtsama ja ajaloolisema teatri laes? Isegi raadiosaate naisintervjueerija ärritus sellise vastuse peale.

Pean tunnistama, et Lennart Merile on ette heidetud ühte ja teist, kuigi peaaegu kõik (ka siinkirjutaja) on ühel meelel, et tegu oli ühe suurima riigimehega Eesti lähiajaloos. Siiski tegi ta ühe suure vea: lapsena küüditatud president algatas küll Murtud Rukkilille kampaania ja kritiseeris punasümboolikat Pirita jõe poidel, kuid ta ei asunud mitte kunagi otsustavalt võitlusesse punase taagaga Estonia laes, Harju tänaval ja mujal üle Eesti. Tahaks seda vabandada asjaoluga, et aeg ei olnud siis veel küps. Kas nüüd on lõpuks aeg küps või ongi õiged leedukate naljad eestlaste flegmaatilisuse üle?

Või oleme nii suuremeelsed, et laseme punasümboolikal meie riigis edasi õilmitseda ka riigi tähtsaima hoone laes. pärast 50 aastat tehtud tapatööd? Unustame, et kirjanik Smuul käis küüditamas ja kirjutas  oode Stalinile. Kui Tallinnas oleks täna alles Haagi ja Risti ristmikud, siis mitu aastat selline olukord saaks kesta, enne kui üks tänavanimedest ära muudetakse?  Vähemalt on tähisteta hauad Eestimaa metsades tasapisi asendumas mälestusmärkide ja päris kalmudega.

Kas Eestimaa mehemeel on siiski alles veel?

Metsavendade ajaloost Baltikumis:  https://en.wikipedia.org/wiki/Guerrilla_war_in_the_Baltic_states

                   

 Grand Marina ( tuntud ka kui Vene kultuurikeskus)

 okupatsioonisümboolika maskeerimine annab peegelduse tänase Eesti poliitilise eliidi kultuurikihist

1917.aastal Grand Marinas loodud Eesti 1.polgu ohvitserid

Tänases (30.juuni) AK uudistes kajastati huvitavaid arenguid endise Vene kultuurikeskuse desovetiseerimisest - 35 aastat pärast taasiseseisvumist - kusjuures kogu desovetiseerimise sisu seisneb sisuliselt NSVL-i vapi eemaldamisest lava kohalt ning ehtstalinistliku laemaalingu katmisest vahelaega, põhjusel, et need "häirivad külastajaid". Selle Tallinna kesklinna ajaloolise teatri  kohta käiv uudis on küll näiliselt positiivse hõnguga, kuid sisuliselt peegeldab vahetult tänase Eesti rahvusluse ja poliitilise eliidi kultuurilist aluspinnast, hariduslikku hõredust ja sügavat lõhet Eesti rahva ajaloolises alateadvuses tervikuna. Eriti arvestades, et Grand Marinal - mis on selle hoones asunud teatri ajalooline nimi - on ainulaadne roll Eesti Vabariigi tekkimisel. Sellest kõigest te kahjuks peavoolumeediast ei kuule.

Küsimus pole kaugeltki pelgalt sellest, kuidas kogu Mere/Vene kultuurikeskuse temaatika on looritatud järjepideva (alates 2022.aastast, mil Ukraina alustas võitlust Vene imperialismiga kaasaegsel kujul, ehk nagu soome sõjandusspetsialist on öelnud Neuvostoliitto 2.0 vastu) Eesti tunnustatud kunstiajaloolaste (teiste hulgas Kunstiakadeemia rektor korduvates teledebattides) halaga,  justkui tahetakse selle ajaloolilse teatri desovetiseerimise näol läbi viia mingit ajaloolist ja pöördumatut kuritegu kunstiajaloo shedöövri kallal. Samal ajal Tartus asfalteeriti ilma igasuguse jututa (2017.a) Vanemuise teatri taga ära terve ajalooline W.Struwe silluskivi tänav (Tartu on muide ka vist ainuke Eesti linn, kus silluskivi tänavaid vähendatakse, mitte ei taastata sillustatud vanalinna), igal aastal hävitatakse Eestis kogemata või tahtlikult paljusid muinsuskaitselisi hooneid ning lagunevas seisus on hulgaliselt mõisu ja häärbereid. Seejuures asjaolu, et nn Mere kultuurikeskuse näol on tegemist tegelikult Eesti rahva ajaloos pöördelise tähtsusega "Grand Marina" teatrihoonega, needsaamad ajaloolased teile muidugi ei räägi.

Küsimus pole isegi selles, et maskeraadi laadset desovetiseerimist Tallinna kesklinna teatris alustati, kuna see "häirivat saali külastajaid" -  õnneks mitte aga paljukannatanud eesti rahvast, mitte 30 000 küüditatut ega nende järeltulijaid - mitte ühtegi Eesti riigikogulast, peaministrit, kohtunikku, politseinikku või kirikuisa. Ei, neid kõiki sellised jõledused Tallinna südalinnas aukohal ei häiri. Aga vat, õnnetuid idasaksa turiste, neid häirib ja seepärast oleks parem need sümbolid kuidagi siiski "ära peita", samas hinnates ülikõrgelt seda "stalinistlikku arhitektuuripärli", nagu AK uudistesaates sedastati. Huvitaval kombel toetutakse ka küüditajast kirjaniku Smuuli (sünd. Schmuuli) bareljeefi jätkuval eksponeerimisel Harju tänava otsas tema kirjandusliku panusega, hoolimata vähimalgi määral küüditatute õiglustundest.

Peamine küsimus nii Smuuli bareljeefi, aga ka vähemärgatud ajaloolise "Grand Marina" puhul on eelkõige selles, et kogu sellel tegevusel puudub vähimgi rahvuslik selgroog - toosama rahvuslik selgroog, millest rääkis Jaal Valge värskes intervjuus Markus Järvile. Me ei saa ju rääkida mingist minimaalsestki rahvuslikust selgroost, kui madruste pilte varjatakse sellepärast, et need "häirivad külastajaid" -  samal ajal hoonet ei püüta osaliseltki  renoveerida originaalse "Grand Marina" eeskujul seetõttu, et tegu on  "stalinistliku kultuuripärliga". Justkui sellist stalinlikku arhitektuuri poleks täis terve end.Nõukogude Liidu territoorium ehk 1/6 planeedist ja justkui meil oleks tingimata vaja seda stalinlikku kunsti Eesti olulisemates ajaloopaikades eksponeerida.  Eesti poliitiline eliit ei tea mitte midagi sellest, et neil ei oleks vähimatki põhjust pidada oma ametit, kui revolutsioonilisel 1917.aastal poleks nende esivanematest madrused ja soldatid - mitte segamini ajada punasoldatidega , kes sellel ajal Eestis selgesse vähemusse jäid - tulnud kokku Eesti Sõjaväelaste I kongressina juba mainitud Grand Marina hoones, kus asutati esimest korda pärast kaotust Madisepäeva lahingus 1217, 700 aastat hiljem Eesti sõjavägi. 

Seda infot te meie sügava kultuurikihiga eliidi poolt juhitud Grand Marina "desovetiseeritud kujul" muuseumist vaevalt leiate, küll saate edaspidigi nautida stalinistlikku kunsti Tallinna kesklinnas - küll senisest veidi hillitsetumal kujul.

 Andro Roos ja "suurima lolli teooria"

Fotomeenutus aastast 2008

Ma olen mõnikord veeretanud enda väikest filosoofilist mõttekest, kas võimalus kohtuda lähemalt "omapäraste" ajalooliste isikutega on kaasaantud sünnipärane eripära või tuleneb see Eesti mikroskoopilistest suurusest, kuna selliseid on elus ette tulnud omajagu. Igal juhul sai minu TTÜs omandatud haridustee majandusalal rikastatud muuhulgas selliste "finantsgeeniusega", kes kannab nime Andro Roos. Ääremärkusena olgu märgitud, et mõnede teiste toonase majandusteaduskonna, ausalt öeldes kahtlase väärtusega majandusõppejõudude seas ei olnud Roos ainuke omalaadne - tuli ette ka "endogeensete rahasüsteemide" jutustajaid või ka neid, kes arvasid, et näiteks mul (blogiautoril) nende tundides käimisega üldse pole mõtet enda aega kulutada. Tagantjärgi analüüsides tundub põhjus sellises "õppejõudude kvaliteedikonsentratsioonis" olnud Eestis aastaid kestnud majandusala hariduse metsikus ületootmises Tallinnas, mille kulminatsioon võiski olla umbes sel ajal, kui ise sai ülikoolipinki nühitud (nullindate lõpus). Ega muul moel ei oleks ju olnud reaalne selgitada, kuidas minust vaevalt 3 aastat vanem, olematu kogemusega majandusdoktorant Roos anda "kõrgemat pangandusharidust"  3.kursuse majandustudengitele. 

Andro Roos eristus teistest värvikamatest kujudest, kes end õppejõududeks nimetasid, sellega et rääkis loengutes päris asjadest. Kuidas päriselt asjad käivad, kust raha tuleb ja kuhu ta läheb, midagi näpuotsaga ka ühistulisest pangandustegevusest. Kahjuks ei jäänud õppejõud Roos meelde säravate ideedega, kuid millega Roos end püsivalt end mälestustesse jäädvustas oli ikkagi "suurima lolli teooria". Ehk lühidalt öeldes teooria, mille järgi mõnda finantsvara või investeeringut on võimalik edasi müüa mistahes hinnaga senikaua, kuni leidub "suurem loll", kes selle vara kallimalt ära ostab. Ma ei tea, kuidas selline teooria ja tema ainekäsitlus tervikuna käis kokku TTÜ väärtuste või aine programmiga - aga noh, ajad olid sellised. 

Mida ma muidugi tol ajal uneski ei osanud arvata, et seesama mees suudab vähem kui 15 aastat hiljem teha läbi Eesti lähiajaloo suurima ühistupankroti (märkus: pankrot on Tartu Maakohtu poolt tänase päeva seisuga välja kuulutatud: https://www.err.ee/1610057335/kohus-otsustas-valja-kuulutada-tartu-hoiu-laenuuhistu-pankroti ), kusjuures Roos ise on juba mitmeid kuid oma salapärasest Kreeka "suvilast", kuhu ta juba eelmisel aastal pages, teinud pidevaid üleskutseid ja kampaaniat  ühistut "saneerida" - kuna uus juhatus püüdvat hävitada tema "elutööd" ja vaeva. Ilmselgelt on kogu "saneerimise" eesmärk mõistagi viimasegi isikliku vastutuse kaotamine ja hajutamine, nii et kuriteo koosseisud aeguksid ja vähimatki karistust ei järgneks.

Sest mis ERR vahendusel värsketest uudistest numbreid kokku lüües ilmneb, on see et  ühistul on hinnatavaid varasid 17 miljoni euro ümber ja kohustusi üle 60 mln euro. Roos ise suutis oma viimase videopostituses küll selgitada asja umbes selliselt, et raha ei saagi ühistust välja võtta, kui seda on vaja tulusamateks investeeringuteks https://www.facebook.com/andro.roos  - kirsina tordile metafoorina selgitades, et "rohkem ei ole võimalik sittuda kui süüa", kuid Maakohtu hinnangul on tema ühistutegevusel selgeid püramiidskeemi tunnuseid. Pangandusharidusest on asi ilmselgelt valgusaastate kaugusel, kui mees ei suutnud luua isegi ühistut, millest oleks võimalik raha välja võtta ilma selle pankrotti minekut kartmata. 

Kõige kurioossem selle loo juures pole mitte see, et Roos suutis koos kamraadidega ehitada Eesti ainsa ühistulise tuulepargi või isegi see, et ta teatas oma viimases videopostituses, et "uus juhatus" võib nüüd  ühistu Mercedesele järgi tulla, kuna tema seda kinni ei hoia ja hakkab hoopis varsti "hoiustamise eest tasu küsima" - vaid minu meelest ikkagi see, kuidas oma matuseraha ühistusse paigutanud pensionärile pakuti aasta enne pankrotti ühistu poolt võimalust, et "hoiust me küll välja maksta ei suuda, aga võime selle asemel teile pakkuda laenu." See on ikkagi mitu kraadi nahhaalsem, kui asjaolu, et Roos üritas veel viimasel hetkel ühistut üle võtta fiktiivsete riiulifirmade liikmeks vormistamisega. Kui kaugele suudab üks mees oma valedes minna?

Ühistul on juba paar aastat esitamata majandusaasta aruanded ja peaks juba seetõttu olema juba ammu moratooriumi all, ühistu juhatus uurimise all ja tegevus peatatud. Selle asemel on jätkatud aga kuritegevusega olukorras, kus hoiustajate huvid on sattunud järjest täbaramasse olukorda. Kogu pilt ilmestab eelkõige ühte suurt roosat elevanti selles toas - karistused majanduskuritegevuse ja üldiselt valgekraelise kuritegevuse eest  Eestis on naeruväärselt väiksed. Tuhanded inimesed on jäänud ilma oma säästudest, kohtud jahvatavad viimasegi raha aastatega peeneks - süüdlane ise istub Kreekas mõnusalt palmipuu all, teeb muretult vaimukaid postitusi - ja samal ajal kui teie - "suurimad lollid" - oma riigikest kaitsete, makse maksate ja kiirusületamistrahve maksate - küsib majandusprofessor Roos teie käest renti  Mercedese hoidmise eest. Selline ongi muinasjutt Eestist.

P.S. Diskleimerina olgu lisatud, et blogiautoril isiklikke hoiuseid Tartu HLÜs ei olnud, küll tunneb ta mitmeid inimesi, kes aferistidest Tartu HLÜ ühistutegelaste tõttu oma hoiustest  suurema osa tõenäoliselt kaotavad.

                   Mõttelõnga lõpetuseks pilt pikaaegsest majandusparadiisi Eesti rahandusministrist

 Konservatiivne ärplemine peab lõppema:

 "monumendisõjad" ja kommunismi kuritegude rehabiliteerimine Eestis

Märgates hiljuti Peeter Espaki sotsiaalmeedia postituses korduvalt läbikäinud motiivi justkui oleks hiljuti Alma Oinasele püstitatud monument kuidagi (ilmselgelt võrdlus ei kannata mingit kriitikat) võrreldav küüditajakirjanikust Smuuli laiutamise Tallinna peatänaval - lisas viimase piisa karikasse, mis on täitunud jõudsalt viimaste aastate jooksul. Küüditajad seisavad aukohal linnaruumis, samal ajal kui ärplevad, targutavad ja sõimlevad konservatiivsed poliitikud või arvamusliidrid võtavad pidevalt meedias, sotsiaalmeedias ja mujal avalikkuses kõikvõimalikel teemadel sõna, ajades selle käigus "Eesti asja", kuigi tegelikult tegeldakse mugavuspoliitika või lausa populismiga, mis aga veelgi kurvem - ei tegelda oluliste Eesti probleemidega. Ent püsigem teemas: sissejuhatuseks on paslik meenutada, et Smuuli bareljeef pole mingi üksiknähtus, Tallinnas ja Tartus seisavad jätkuvalt avalikult Sirbi-Vasara ristmikud, ilma et need  ÜHTKI Eesti "konservatiivi" või rahvuslast häiriks, kui palju mugavam on lubada samal ajal "Venemaa põlvili suruda", "ära tükeldada", "tagalas hävitada" jne. Isegi võimuvõitlusest nõrkev Narva on suutnud kõige hullemad kommunistlikud tänavanimed ära muuta, aga "haakristi"-stiilis tänavanimedega Tallinn ja Tartu pole isegi probleemi tunnistamiseni jõudnud.

Küsimus pole pelgalt tänavanimedes, küsimus on laiemas mentaliteedis, mis ümbritseb Eesti konservatiivset-rahvuslikku poliitilist sfääri, mis väidab end olevat kõige jõulisemalt maailmas Venemaa sõja ja imperialismi vastu astumas, seda nii Eesti välisministri kui ka teiste poliitikute suu läbi. Küll väidetakse, et Eesti teadis enne kõiki teisi Venemaa imperialistlikust iseloomust, küll lubatakse Venemaa Eesti kõrgete poliitikute poolt põlvili suruda jne. Ent mis toimub tegelikult? Enne 2022.aastat ei vaevutud Eestis maha võtta isegi nõukogudeaegseid propaganda-sõja monumente, milliseid oli täis terve Eesti. Ka siinkirjutaja on käesolevas blogis juba ammu enne 2022.a sõja puhkemist korduvalt tähelepanu juhtinud eeskätt Mulgimaal asunud punamonumentide täielikule ebasündsusele. Kas Helir-Valdor Seeder, kes on poliitikuna rääkinud Mulgimaa tühjaks küüditamisest, on kordagi enne 2022.a teinud ettepaneku punamonumentide teisaldamiseks? Urmas Reinsalu on teinud vähemalt nii palju, et püüdnud algatada okupatsioonikahjude sissenõudmist Venemaalt - kuigi see üritus paistab olevat unustatud. Samal ajal oli üritus poolikult korraldatud ka seetõttu, et sõjakahjusid II maailmasõja eest peaks tegelikult sise nõudma ka Saksamaalt - I maailmasõja sõjakahjud said enne II maailmasõda arveldatud.

Kuid miks me räägime maakohtades asuvatest esivanematel talluvatest punamonumentidest - mille teisaldamise  eest 2022.a. . - nii uskumatu kui see ka pole -  tuleb  küll kaudne tänu osutada V.Putinile - kui me näeme, mis toimub jätkuvalt meie rigi pealinnas. Otse riigi peatänaval asuv  "Ohvitseride kasiino", millelt pärast mitmeaastast ponnistamist suudeti maha võtta sirp ja vasar (sõna otseses mõttes mitme aastast "pingutust"), kuna tegu on "kultuurimälestisega" - tegeldakse lihtsalt ajaloovõltsimisega. Kõige hullemat sorti ajaloovõltsimisega, mida üks riik endale lubada saab. Lugedes Eesti riigi asutajate mälestusi, kelle nimesid Espak oma kommentaariumis samuti mäletab, saame ühemõtteliselt teada, et Eesti riigi sünnil oli väga konkreetne eellugu ja see on otseselt seotud Eesti sõjaväe asutamisega, kuivõrd Eesti riik sai iseseisvuse Vabadussõjas relva jõul. Nimelt toimus 1917.a revolutsiooniaastal mitu Eesti sõjaväelaste kongressi, neist esimene ja kõige olulisem toimus just tänapäeval Mere puiesteel asuvas hoones "Grand Marina" teatris. Muide, paljud selle ürituse osalisest olid "punased", ometi ei hakanud seal domineerima kommunismimeelsust. Üheltki Tallinna infotahvlilt või linna tutvustavast teatmikust te seda lugeda ei saa - saati veel, et meenutaks ajaloolisi sündmusi midagi selle hoone sees. Oh ei, see hoone on jätkuvalt okupeeritud, paksult punasümboolikat täis. Sellises riigis elame me juba mitukümmend aastat, samal ajal kui "konservatiivid" võitlevad "punaste monumentidega".

Muide, ka mina pole feministide fänn - kuigi ma ei arva, et Alma Oinas oleks mingi hirmus feminist olnud. Rääkimata sellest, et Oinast küüditati elu jooksul lausa 2 korda - nii tsaarivõimu kui ka Nõukogude okupatsioonivõimu poolt. Küll oli Oinas veendunud sotsiaaldemokraat, kellel oli otsustav roll Asutavas Kogus maaseaduse vastuvõtmisel, millega rekvireeriti mõisamaad ja jagati need ümber Vabadussõja osalistele. Selle ajaloolise sammuga kirjutas Eesti end Euroopa ajalukku ja pani aluse riigi majanduslikule arengule - taastades ühtlasi 700 aastat kestnud feodalistliku korra Eestis, mis pealegi oli võõrvõimude poolt loodud. Sellega parandati nii ajaloolist ebaõiglust kui ka edendati oluliselt Eesti majanduslikku heaolu. Kas või selle eest väärivad Asutava Kogu liikmed monumenti.

Aga mida meie tänapäeva poliitikud ja arvamusliidrid üldse ajaloost teavad, kui nad ei saa aru sellestki, et küüditaja ja märtsipommitamise ülistaja koht ei ole Harju tänava seina peal? Kui Prantsusmaa tegi diplomaatilise jämeduse sellega, et soovitas Patarei muuseumi nime muuta natsisimi ja kommunismi kuritegude muusemiks, siis mina selles otseselt midagi halba ei näe. Ehkki Alfons Rebane ja teised võitlesid ennastsalgavalt Eesti eest Saksa mundris, tegid nad seda siiski olude sunnil ja paljuski ainukese võimalusena kodu kaitsta. Keegi neist polnud nats. Muide kaa Natsi-Saksa armee põletas sõjas Eesti külasid-talusid ja nagu on meenutanud Mart Helme: "reetsid Eesti". Enne kui prantslastega nipsakaks minna, tuleks vaadata, mis endal kommunismikuritegudega toimub.

Pilt Eesti konservatiivsel tiival on tõesti kurb.

 Neli ringteeed, mis muudaks Tartu palju ohutumaks

Ehkki Tartu linnas on igal aastal nähtud kõvasti vaeva, et aeglustada autoliikluse kiirust, avardada liikumisvõimalusi kergliiklusteedel ja muuta kõigi liiklejate elu turvalisemaks, on mööda vaadatud ometi Tartu kõige liiklusohtlikkumatest ristmikest, kus ringteede rajamine võiks oluliselt vähendada arusaamatusi, ummikuid, plekimõlkimisi või isegi surmajuhtumitega lõppevaid avariisid.

Koht nr 1: Ravila /Betooni ristmik

Küsimus pole selle ristmiku puhul ainult mitte asjaolus, et paljud juhid ei saa ristmikul aru, kellel on peatee, rääkimata vasakpööretest põhjustatud ummikutest. Või ka sellest, et osade nurkade puhul (sõltuvalt sõidusuunast) tuleb sellel ristmikul, eriti väiksema nähtavuse auto puhul teha sisuliselt eluohtlikke pöördeid, kuna ülimalt keeruline on kõigist suundadest lähenevaid kaasliiklejaid näha.

Veelgi olulisem on asjaolu, et ringtee vähendaks selles kohas oluliselt õhusaastet, ummikuid ja potentsiaalselt inimkannatanutega liiklusõnnetusi, säästes nii inimelusid kui ka liiklejate närve.

                                          Koht nr 2: Ilmatsalu-Lunini-Näituse-Vitamiini

Veidi vähem ohtlik Betooni ristmikust, kuid veelgi ilmekam on Lunini- Puusepa- Näituse-Vitamiini-Ilmatsalu rist! Kas tõesti mitte keegi ei ole sellele tulnud, et ringteel oleks selles kohas tunduvalt kiirem liikuda ja kõigi liiklejate aega hoitaks sellega kokku? Ruumi on ometi piisavalt, et isegi kaherealist ringi rajada.

                                                               Koht nr 3: Tähe-Tehase

Selle ristmiku tähtsust otseteel Karlova ja Sõpruse silla vahel pole linnaplaneerijad samuti märganud, jättes alles täispimeda nurgaga ristmiku, mis on eriliselt ohtlik Tehase tänava poolt tulles. Sõltuvalt auto kujust võib praktiliselt võimatu olla vasakpöörde sooritamine, ilma et potentsiaalset õnnetust põhjustataks. Ometi oleks võimalik selle ristmiku samasuguse väikse ringteega lahendamisega, nagu on Tähe-Ropka ristmikul.

    Koht nr 4: Kesk-Side-Tehase

Kas tõesti on nii keeruline märgata, et ringteega suudetaks siin palju paremini piirata sõidukiirust, ühendada linnaosi ja võimaldada palju lühemate marsruutidega liikuda autojuhtidel erinevate suundade vahel?  Siin pole küsimus nii palju mitte liiklusohutuse suurendamises, kuivõrd kaines talupojamõistuses...

 Tartu vajab Soome silda ja sisulisi ideid

Saab vaid kahe käega alla kirjutada ja nõustuda Toomas Kiho artikliga ("Soome silla ots on Tartus, aga vai laguneb" PM 28.10.2025), mis kutsub üles heastama 20+ aastat kestnud sügavat hoolimatust Eesti vaimse kultuuripärandi jäädvustamise suhtes, mida järjest lagunev ajalooline Kallaste residents Tartus kahtlemata sümboliseerib. Kahjuks näeme valimiste järel hoopis teistsugust olukorda, kus suurelt lubati "Muutusi" (siinkohal ei saa jätta kasutamata paralleeli Tujurikkuja sketšiga "Õnne 13"), aga juba valimisvõidu järel joosti praeguse linnapea jutule, et äkki ta sooviks uuesti täpselt samadel tingimustel uuesti linnapeaks saada. See ei näita mitte lihtsalt ideede puudumist (antud juhul Isamaas), vaid näitab laiemalt poliitilist mandumist, mida ilmestab nii aastatepikkune jauramine müütilise Süku-Siuru üle, kui ka laokil linnapargid.

Et säästa lugejat laialivalguvast ja pikalevenivast arutlusest, kasutan varasemaltki blogis kasutatud võtet, loetledes teemad üles alajaotistena (4).

1. Laokil linnapargid. Tartu on maailma mõttes väga hõreda asustusega, suure ajalooga ja üsna paljude rohealadega linn, kahjuks on linnavõimudel puudunud 30+ aasta jooksul sisulised ideed Tartu rohealade arendamise osas - küll on neist mõned püüütud selle aja jooksul täis ehitada uusarendusi (mõnel juhul ka õnnestunult), mis vahel on rahvaalgatuse korras õnnestunud peatada. Samal ajal loetledes, vaid mõned märkimisväärsed pargid Tartus: Ülejõe park, Karlova mõisapark, Maarjamõisa rohealad, Sanatooriumi park, Ropka mõisa rohealad, Anne kanali piirkond, Supilinna rohealad, Tähtvere park, Kesklinna rohealad. Neis mõnes väga üksikus leiab üldse midagi tavainimesele kasulikku, nagu pargipink või mõne eriti haruldase välijõusaali. Enamik parke on täis ülekasvanud puid, valdavalt on nad väga pimedad, metsasarnased või võssakasvanud alad, mille kasulik väärtus linnaruumile on 0-lähedane.

Osalenud sel aastal oma ideega Kaasava eelarve konkurssil, võin öelda, et vähemalt pooled konkurssil osalenud ideed olid otseselt seotud erinevate Tartu rohealade sisustamise, kordategemise, kaasajastamise või kasutuselevõtuga - mis näitab juba ise, kui viletsas seisus Tartu pargikultuur on.

                                           Kellele ja milleks: teine kaubamaja praeguse kõrvale

2. Müütiline SüKu-Siuru. Kui arvestada summasid, mida soovitakse kulutada keskpärase arhitektuuri rajamisele Tartu kesklinna, tekib tahes-tahtmata küsimus, kas tegu on raha ülekülluse või vaimuvaesusega. Küsimus pole lihtsalt selles, et kellele seda Siurut vaja on, mida alatihti sellel teemal rõhutatakse (õigustatult!) - vaid ka laiem. Miks ehitada linn täis keskpäraseid klaasist karpe, kui Tartu avar(aks pommitatud) linnaplaan võimaldaks ajaloolist linnapilti täiendada hoopis põnevama arhitektuuriga? Kas tõesti pole Eestis veidi säravamate ideedega arhitekte? Kellele on vaja juba teist Tartu kaubamaja (juba olemasoleva kolemaja kõrvale), mille kohta isegi Lennart Meri ütles intervjuus, et selle arhitektuur on ebaõnnestunud.

Kui ulmerahadega Siuru üldse ehitatakse, tuleks ta ühendada otse Emajõega, võimaldades mugavat Turu tänava ületust läbi hoone, nagu tehakse teistes moodsates põhjamaistes arhitektuurilahendustes. Selliselt avataks jõgi rohkem linnale ja Tartu saaks uue tahu Emajõe Athena kuvandile. Praegu on planeeritud kalli raha eest keskpärane koopia (Tartu kaubamajast), mis sümboliseerib parimal juhul kultuurilist mandumist.

3. Tartu ühistransport on aeglane ja hõre. Ehkki Tartus rõhutatakse tervislikke liikumisviise ja jalgrattateid, on siiski palju inimesi (ja ka aastaaegu, nagu talv), kellele sellised võimalused ei sobi ja neile peaks tagama ka kiireid liikumisvõimalusi, mis ületaksid praeguseid võimalusi, nagu aeglased ja kohmakad linnaliinibussid, mis üksi ei suuda tagada kaasaegse linna arengut. Sel teemal on välja käidud vähemalt 3 võimalikku alternatiivi, millest kõigist on varasemalt ka juttu olnud. Ise olen kirjutanud varasemalt väikebusside eelistest (osadel) Tartu linnaliinidel, samas on välja käidud ka õhutrammi ja rööbastranspordi ideed. Kuigi kõigeks raha mõistagi ei ole, tunduks 100 000 elanikuga linnas akutoitel liikuv rööbastransport ikkagi väga õigustatud, sellega saaks katta peamisi magistraale, mis omakorda saab ühendada kokku bussiliinidega. Näiteks võiks kaasaegne (miks mitte ka kaugjuhitav, osaliselt akutoitel) tramm liikuda bussijaamast Maarjamõisani  ja edasi pikendada seda ka Lõunakeskuseni.

Osaliselt akutoitel sõitva trammi eelised on väiksem kontaktvõrgu vajadus, esteetiline välimus ja ökonoomsus: https://en.wikipedia.org/wiki/Acumulador_de_Carga_R%C3%A1pida

4. Tartul võiks olla oma regulaarselt ilmuv paberleht, nagu on enamikel Eesti omavalitsustel, siis oleks loota, et ka kunstisaalid, dokfilmifestivalid ja kultuuriüritused ei möödu nii külastajatevaeselt - inimesed teaksid ka kohale tulla. Paberajaleht on olnud Eesti kultuurilise ärkamisaja ja võiks öelda, isegi: kultuurilise identiteedi sümbol. Linnalehe puudumine tänapäeva Tartus on kummaline ja mõtlikukstegev.

Tartu vajab ärkamist!

 5 põhimõttelist küsimust: mis on valesti e-valimistega

Eesti Valimisteenistuse lehelt valimised.ee võime muuhulgas lugeda, kuidas igasugused kahtlused seosed mittekehtivate digiallkirjadega või anonüümsuseta e-valimistega on väljamõeldised ja kuulujutud, kui aga tõesti peaks midagi tõsist olema, soovitavad kiiremas korras kutsuda kohale Politsei. Loe kirjeldust SIIT.

Reaalsus on aga selline, et Eestis on olnud korduv praktika kutsuda hoopis valimisvaatlejatele politsei, lasta vabalt ringi jalutada nn üliturvaliste võtmeosakutega (millest on juttu ka esimeses, ülal viidatud e-valimiste turvalisusest kõneleval lehel), mis põhjustas ka viimastel 2025.a. KOV valimistel vaatlejate kaebuse, mis lükati sama kiirelt menetlusest kõrvale, nagu enamik varasemalt tehtud kaebused.

Valimisvaatlejate ja aktivistide ainus märgatavam "töövõit" viimasest ajast on see, et nn m-valimiste kasutuselevõtt lükati turvalisuskaalutlustel edasi. Valimisteenistuse poolt tahetakse kasutusele võtta järjest uusi ja "huvitavaid" valimismeetodeid, kui samal ajal varasemaidki "uuendusi" pole sisuliselt seadustatud, turvaliseks muudatud, usaldusväärseks ehitatud, vaadeldavaks muudatud, rääkimata korralikust auditeerimisest.

Asumata siinkohal mitmetesse  juriidilistesse küsimustesse (nagu põhiseaduspärasus), sisulisem krüptograafiline turvalisus (olukorras, kus tehnoloogiad, sh kvantkrüptograafia areneb igapäevaselt), PIN-koodide vargustesse, millega digipätid igapäevaselt Eestis tegelevad, isikusamasuse mittetuvastamine e-valimistel, valimisreklaami mittepiiramine elektroonilisel kujul, anonüümsuse kaheldavus ja digitaalsete valimisurnide turvalisus - tegelen hoopis lihtsamate ja põhimõttelisemate küsimustega, mis tegelikult muudavad kogu e-valimiste protseduuri sisuliselt valimiste farsiks.

1. E-häälte kokkulugemine. Nagu paljud inimesed, sealhulgas mina, on märkinud, muudab kogu e-valimiste fassaadi eriti kahtlustäratavaks meetod, kuidas neid hääli valimistele rakendatakse. Isegi kui kõik e-valimistega seoses oleks kristalselt aus, vaadeldav, auditeeritav ja puhas, muudab just see asjaolu e-valimised eriti kahtlaseks demokraatia rakendamise vormiks, mida Eestis kasutatakse.

Nimelt lõpetatakse Eestis paberhäälte lugemine, avaldatakse ka tulemused ja alles selle järel (eks need arvutid ole meil ju ka nii aeglased :) ) jõutakse e-häälte avaldamiseni. Tegelikuks põhjuseks sellisele käitumisele tuuakse põhjus, et e-hääli saab paberil ümber hääletada - aga vabandust, kes pagan, nii lolli  põhjenduse peale tuli. See on tõesti, kas pahatahtlik vale, et varjata tegelikult e-valimistega seotud manipulatsioone või on see siis tõelisest ignorantsusest tekkinud protseduurika, mille järgi saab e-hääli ümber hääletada paberil. Sellist asja muidugi lubada ei tohiks - või tuleks sellele seada hoopis rangemad reeglid (nt ajaliste piirangutega, hääletada e-häält ümber ainult eelhääletamise perioodil), et selline teater ära lõpetada, kus pärast päris valimistulemuste lugemist, tulevad veel "päris" tulemused.

Mistahes aspektist vaadatuna ausam ja usaldusväärne oleks e-valimistulemused avaldada juba kas valimispäeval või hiljemalt pärast valimisjaoskondade sulgemist. Ehkki tegu tundub formaalsusega, on tegu väga olulise formaalsusega. Valimispäeval mingil juhul ei tohiks lubada e-hääle ümber valimist, sellega muutuks läbipaistvamaks kogu valimissüsteem.

Muide, kogu see "ümber hääletamise" retoorika on seest õõnes ja sarnaneb olukorrale, kus üritame tollist lauda kinni lüüa 27mm naeltega, mis lihtsalt ei hoia seda lauda. See, et e-häält saab sada korda ümber hääletada ei muuda valimisi kuidagi turvalisemaks - pigem vastupidi, see farsi korraldamine vähendab turvalisust veelgi. Iga ehitaja teab, et üks tugev naela või 2 keskmist naela hoiab 1000 korda enam kinni, kui 100 knopkat.

2. E-valimised ei ole tegelikult e-valimised, vaid on I-valimised. Kuigi seda väga kõva häälega ei räägita, on kõik arenenud Lääneriigid (tehnoloogiliselt palju kõrgemalt arenenud kui Eesti) loobunud juba 15-20 aastat tagasi e-valimistest, kusjuures erinevalt Eestist oli enamus juhtudel tegu tõeliste e-valimistega, kus valimas käidi valimismasinates, mis tähendas, et süsteem ei sõltunud avalikust Internetist ega olnud selles mõttes välise võrgu rünnetele avatud. Lisaks ei olnud nendes riikides probleeme sellega, et kasutaja arvuti võib olla häkitud, tema Internetiühendust kontrollitakse või lausa hääletatakse kellegi eest, ilma et ta seda teaks - kuivõrd e-hääletamiseks tuli nendes riikides (Jaapan, Holland, Saksamaa jne) ikkagi käia füüsiliselt masina juures. E-valimistest loobunud riikide ülevaate saab Vikipeedia artiklist. Tegelikult toob Interneti kaudu hääletamine kandikule palju varjatud nõrkusi, serverite rünnete või muul moel valimistulemuse kompromiteerimiseks

3. Eesti I-valimistel ei kasutata valijate/kasutajate topeltautentimist (2-factor authenting), mida tänapäeval nõuab isegi iga keskmise tasemega pangandusäpp. See tähendab, et sisuliselt ei autentita üldse kasutajat, vaid ainult tema paroole, mille keegi võis pihta panna või juhuslikult saada. Seda tõendavad tuhanded netikelmused, millega aastas petetakse Eesti inimestelt kümneid miljoneid eurosid. Ilma topeltautentimiseta pole üldse mingist virtuaalsete valimiste turvalisusest võimalik rääkida.

4. E-hääletuse mõistliku turvalisuse tagamiseks peaks e-valijad oma hääletuse registreerima, teostama selle läbi kindla äpi/rakenduse/programmi, mille allalaadimise ja kasutamisega kinnitavad valijad ka oma valiku sõltumatuses ja tõsiduses. E-valida peaks saama ühel valimisel maksimaalselt 2 korda ja selle kohta peaks valija saama programmi poolt loodud krüptograafilise  tõendi, mida ei saa manipuleerida ja mis peaks olema võimalik siduda ka valimiste terviklikkusega. Ümberhääletamise võimalus ainult eelhääletamisel, kusjuures e-hääletuse periood peaks olema lühem kui eelhääletamine. Rakenduse üks funktsioone peaks olema tagada valijate anonüümsus ja isikuandmete kaitse.

Selle rakenduse loomine on aga ülesanne juba sõltumatute krüptograafide meeskonnale (mitte varjatult seotud sõpruskonnale), kes peaks tõeliselt turvalise ja kontrollitava valimisrakenduse looma. Ilma selleta on tegu valimiste hägustamise, farsi, usalduse lörtsimise ja demokraatia kahjustamisega.

5. Valimistulemusi ei tohiks mitte mingil juhul hävitada enne seda, kui tulemusi on piisavalt vaatlejate poolt üle kontrollitud ja auditeeritud, kindlasti mitte enne mitme kuu möödumist valimistest. Praegune protseduur sarnaneb pigem laadamustkunsti kui demokraatliku protsessiga.

 Madisepäeva lahing. Estoniae propria. Eesti riikluse algtähis AD 1212-1215. In memoriam Lembitu

               17.sajandi Liivimaa kaartidelt leiab Muinas-Sakala maakonna alade kohal nimetuse: Estoniae propria (Estonia proper)

Portaalis Koiduaeg on avaldatud märgiline artikkel tänase Madisepäeva lahingu aastapäeva puhul, kus meenutatakse Lembitu rolli Eesti ajaloos ja tema suurt poliitilist mõju nii sise- kui välispoliitiliselt. Kroonimata eestlaste kuningas Lembitu (kelle väidetavalt Poola muuseumis nähtud kolba legend kütab siiani kirgi), kuulub ilma vähimagi kahtluseta viimase aastatuhande Eesti ülikute täielikku tippu ja on kahtlemata ajalooline isik, kelle mõju Eesti rahva ja riigi ajaloole on võimatu üle hinnata.

Teooriaid sellest, miks Sakalast kujunes Muistse vabadusvõitluse üks võtmekohti ja milles on seisnenud ajaloolise Mulgimaa (ehk Muinas-Sakala) erilisus ajaloos, on erinevaid. Sakala on korduvalt esile tõusnud, näiteks ka rahvusliku ärkamise ajal 19.sajandil kui ka iseseisvumise eelõhtul, kuna suur osa tulevasi juhte ja sõjaväelasi olid otseselt pärit Viljandimaa /Sakala aladelt või selle lähedast ümbrusest. Mulgimaa tugevust on püütud seletada küll kultuuriliselt, küll majanduslikult, küll mullastikuga seotult, aga väga võimalik põhjus on ka lihtsalt geograafiliselt hea asukoht. Kuna Sakala on sisuliselt kolmest küljest piiratud veega (Võrtsjärv, Pärnu laht, põhjas Navesti ja Pärnu jõed ja sood), siis on teatud geograafiline eraldatus kaitsnud vaenlase kiirete sissetungide eest muinasajal, teisalt on poolmereline/laheline pehmem kliima soodustanud põllumajandust ja mahendanud veidi tüüpiliselt karmi Eesti kliimat.

Üks hobiuurija ülevaade: Estoniae Propriaest: https://studiacartesianaestonica.wordpress.com/2020/03/11/sedelid-449-estonia-propria-ja-gelonid/

Koiduaja portaalis ilmunud Laamani vana artikli näol on ellu äratatud hulk vanu/unustatud tükke Eesti ajaloost, näiteks peatükke muinasaja kirjeldustest, mis on Islandi saagades (Snorri Sturluson jt) tegelikult tänaseni leitavad, nagu viitab ka Laaman. Koiduaja artikli eriliseks väärtuseks on aga hoopis meenutus selle kohta, kes tegelikult võitis Lembitu? Kui ajaloodetailidelt veidi tolmu pühkida, siis ei olnud mingi suvaline lätlane, vaid Saksi rüütel, strateeg, väejuht ja ristisõdija Bernhard II von Lippe, kes muuhulgas on asutanud Lippstadti linna Saksamaal, mida Eesti muinasaja huvilistel kindlasti tasuks külastada. On vahest märgiline, et von Lippe vürstkond asus Lääne-Saksamaal, Weseri jõe ääres, väga lähedal sellele kohale, kus muinasgermaanlased (saksilaste eelkäijad) Antiik-Rooma kindrali Publius Quinctilius Varus armeed täielikult hävitasid Teutoburgi metsa lahingus (varitsuslahing germaanlaste poolt, kes rooma isandad reetsid). Selle korraldas germaani väepealik, kelle järgi nimetati keskajal Saksamaal suurem osa kindluste peatorne, sh Toompeal asuv meie Pikk Hermann. Nimetatud lahing pani Rooma riigi piiri paika Reini jõega, mis jäi püsima impeeriumi lõpuni, kusjuures lahingut on eri ajaloolaste poolt nimetatud Euroopa ajaloo üheks mõjuandvamaks lahinguks antiikajal.

Koiduaja artiklit siinkohal pikemalt refereerimata, kordan vaid üle, et Lembitu näol oli tõesti tegu kaalukaima sõjalis-poliitilise väejuhiga, kes Eestis viimasel aastatuhandel elanud on, tema mõju ulatus kõikjale lähiriikidesse ja mitte asjata ei võetud lahingus langemise järel sakslaste poolt kaasa tema pead võidu märgiks. Märgin vaid, et veidi üle pingutatud on Laamani teooria selle kohta, kuidas Lembitu osales Sigtuna hävitamises. Esiteks põletasid Sigtuna maha mererahvad (põletajate hulgas oli tõenäoliselt arvukalt eestlasi), kes Eesti muinasmaakondadest elasid Saaremaal, Läänemaal ja mõned ka Põhja-Eestis. Teiseks tuleb arvestada, et Lembitu oli lihast ja luust inimene, keskmine eluiga oli keskajal aga märgatavalt lühem tänapäevast, mistõttu on ebareaalne, et Lembitu osales aktiivselt lahingutegevuses enam kui 30 aasta vältel, see on puhtalt bioloogilistel ja tervisest tulenevatel põhjustel ebausutav.

Kõige märgilisem on Eesti ristisõja ajaloos aga periood 1207-1212 (millegipärast on Muistse vabadusvõitluse algus dateeritud 1208.aasta Ugandi retkega, kuigi sisuline algus oli siiski 1207.aastal neutraalses Ojamaa kaubasadamas saarlastest mereröövlite tapmine ristisõdijate poolt; sellega saab lugeda sisulist konflikti algust "Eesti paganate vastu"). Selle perioodi hämmastavalt silmatorkavat korrastatust panin tähele juba lapsena huviga rüüsteretkede ja sündmuste kirjeldusi lugedes.

Nimelt tuleb kirjeldusest selgelt välja, et eestlased ei tegutsenud ristisõja algperioodil sugugi juhuslikult, nende tegevus oli ilmselgelt väga täpselt koordineeritud. Seda ei väljendanud mitte ainult võidusõnumi viimine "kõigisse maaakondadesse" pärast Ümera lahingu võitu 1210 vaid ka kõigi muude sündmuste järjekorrad ja kirjeldused, mille järgi eestlased tungivad iga järgmise sõjakäiguga sügavamale Läti südamaale, rünnates järjest tähtsamaid ristisõdijate keskusi. Lembitu sõjastrateegia krooniks on kahtlemata periood 1212-1217.

1212.aastaks on sõjakäik jõudnud juba aktiivsesse faasi, kusjuures eestlased on piiramissõjaga jõudnud olulisema liivlaste tugipunkti Toreidani. Toreida alla on eestlased kogunud väe kõigist lõunapoolsetest maakondadest - saarlased on kohale tulnud lausa laevadel mööda Koiva jõge. Miks on põhjust lugeda Eesti riikluse sisulist algtähist 1212.aastast, on asjaolu, et just Toreida lahingu järel sõlmiti esimene kolmeaastane vaherahu ristisõdijatega, millest laias laastus peeti ka kinni. Leping on märgiline, kuna Toreida rahu on esimene ja ainuke eestlastega sõlmitud rahvusvaheline leping enne Tartu rahu (1920), kus eestlasi tunnustatakse suveräänse osapoole ja sõjalise jõuna. Tartus sõlmitud rahuleping Nõukogude Venemaaga on sümboolne aga omakorda seetõttu, et just Tartu vallutamisega 1224.a. sai sümboolse lõpu ristisõda, kuna pärast seda tulid saadikud kõigist ümberkaudsetest hõimudest,kõigist ilmakaartest Riiga, et paluda sakslastelt ristimist ja rahu.

Lembitu elu lõpuosa oli aga tormiline: 1215 rahu lõppemise järel suur 5 maakonna ühendoperatsioon Riia vastu, mille Henriku kirjelduse järgi rikkusid kaks juhuslikult Riia lahte jõudnud ristisõdijate koge. Saarlaste laevad nimelt olevat olnud liiga väiksed kogede ründamiseks. Siiski oli märgiline, et Lembitu suutis organiseerida nii suurejoonelise mitme maakonna ühise rünnaku Riia vastu. Jätkus aktiivne ristisõja faas, mil esimesena andsid eestlastest järgi ugalased, kes 1217.aastal kutsusid sakslased Otepääle, olles väsinud juba kümnendi kestnud rüüsteretkedest eri ilmaartest (sakslased, venelased ja nende erinevad liitlased). Lembitu diplomaatilise Otepää piiramise tulemusel aga aeti sakslased linnusest välja ja jõudsiki kätte Lembitu viimane suur üritus, millega ta lõplikult kuulsaks sai.

Nimelt kutsus 1217.aasta sügisel Lembitu kokku koondmaleva kõigist maakondadest, Henriku järgi oli koos juba 6000 meest (suur osa neist ratsaväena, mis Lääne-Euroopas oli aadlike tunnus), liituma oodati veel venelasi. Sellise ühisväega plaanis Lembitu lõplikult purustada ristisõdijate keskuse Riias. Venelaste liitlasvägi jäi aga venima, liiga väikse väega ründamine oleks olnud ressursi raiskamine ja selle tulemusel jõudsid ristisõdijad koguda vastu oma koondväe, mis saadeti rünnakut ennetama. Kaks väge kohtusid Viljandi lähistel (lahingu koha üle on vaieldud), kus Lembitu oma kuulsa lõpu leidis. Lahing olnud väga äge ja tasavägine, otsustavaks said siiski rüütliväe distsipliin ja relvastus, kes tsentrist läbi murdsid. Lahingus langes ka liivlaste vanem Kaupo, kes jäi muide oma rahva viimaseks tuntud juhiks.

Eestlastel on liivlastest rohkem õnne olnud? Või äkki meil ei olnudki õnne, meil lihtsalt oli Lembitu? Tema rolli ajaloos ei tasuks kellelgi alahinnata...

 Eesti vajab õhupiiride akustilist seirevõimekust. Kohe.

Eilse filmiliku Aakre drooniintsidendi kokkuvõttena saime teada, et praeguse õhuruumi seiramise tingimustes võib ründedroon lõhkelaenguga maanduda Kadrioru roosiaias, lennates üle kogu Eesti, ilma et PPAl või teistel julgeolekuasutustel sellest vähimatki aimu oleks. Sest kuigi droon ei lennanud küll mesipuu poole, aga "lendas madalalt". Uskumatu lugu. 35 aastat iseseisev Eesti, 3,5 aastat suure sõja algusest (tuhandeid droonirünnakuid Venemaal ja Ukrainas, millest suur osa tulistatakse sõdivate poolte õhutõrjete poolt alla), aga meil pole võimekust tuvastada isegi 100 meetri kõrguselt ründedroone. 

Julgeolekuekspert Meelis Oidsalu on tänase PMi arvamusküljel teinud ülevaatlikku artikli sellest, kuidas sarnaste intsidentidele on lähiriigid viimase aasta jooksul reageerinud. Leedu on kehtestanud lennukeelutsooni, Poola seevastu alustanud koostöös Ühendkuningriigiga projekti BARBARA, millega Oidsalu järgi miljardi USD eest on võimalik Poolal üles saada 4 aerostaatradarit, et oma õhuruumi  piiridel seirama hakata. Nagu Oidsalu on lisanud, seisavad need tulevased taevavalvurid 24/7 õhus, nagu tuuletallajad ja tuuakse alla vaid hoolduste ajaks.

Ehkki kaugemas tulevikus võivad sellised aerostaatilised droonid väga õigustatud valik olla ja mõistlik investeering ka Eesti jaoks, siis meil on vaja õhuseiret kohe! Täna-homme, mitte 5 aasta pärast. 5 aasta pärast võib aerostaatiliste radarite tehnoloogia olla piisavalt arenenud ja hinnad ka mõistlikumaks muutunud, kui praegu. Senikaua aga vajame hädasti võimekust näha-kuulda, mis piiridel toimub. See on absoluutne miinimum, mis oleks aktsepteeritav turvatunde tekitamiseks.

Kuna lihtsal bensiinimootoril töötavad odavad droonid on tegelikult väga primitiivne relv, siis on neid ka lihtne avastada, nagu tõestas hobiornitoloog, kelle helisalvestus ka ERR-i üles pandi. Diktofoniga ornitoloog osutuski ainukeseks "instantsiks", kes Aakre drooni trajektoori oma diktofoniga sisuliselt fikseeris, mis on iseenesest juba karikatuurne olukord ajal, mil me räägime poliitikast investeerida 5% riigieelarvest riigikaitseks. See ornitoloog demonstreeris tahtmatult, kui lihtne on kasutada hulkur- ja ründedroonide tuvastamiseks maismaapiiridel kasutada 1970-te aastate tehnoloogiat, mida nimetatakse akustiliseks luureks. Akustiline luure on signaalluure allharu ja tänapäeva tehnoloogia juures on seda väikse territooriumiga riigi puhul eriti lihtne mõistliku hinnaga püsti panna.

Droonituvastusvõimekusega akustiliseks luureks on vaja piirialadele umbes iga 3 kilomeetri tagant paigaldada võimsamat sorti mikrofonid (mis on võimalik üles seada täielikult off-grid lahendusena, päikesepaneelide ja akutoite kombinatsioonina; osaliselt saab asukohtadena kasutada ka olemasolevaid tehnorajatisi), mis helisalvestisi üle võrgu saadavad ja mida keskne arvuti filtreerib oma tarkvaraga. Täiendavalt on vaja palgata 1-2 vahetuses olevat spetsialisti, kes kogu süsteemi toimimist monitoorivad ja häiretele reageerivad. 

Sellise lahenduse saaks püsti panna mõne miljoni eurose eelarvega ja sisuliselt väga kiiresti.  See lahendus ei too küll alla droone, küll aga võimaldab välja arendada tõeliselt toimivat droonituvastuse esimest etappi, mis alustab seiramist piiridel, mille peale saab järk-järgult üles ehitada juba efektiivseid püüdursüsteeme.

https://www.err.ee/1609779126/kohalik-elanik-kuulsin-midagi-ule-maja-lendamas-ja-seejarel-plahvatust

Praegune olukord on lihtsalt piinlik.

 Teemaks pole mitte ajaloomasohhism, vaid ajaloo salgamine

Ajaloolane ja Postimehe toimetaja Ago Raudsepp on kirjutanud 9.augusti Postimehe lisalehes pika arvamusloo selle kohta, kuidas eestlased pole endiselt üle saanud 1940.aasta traumast (võrdleb seda Soome, Norra ja teiste ajalootraumadega), rõhuasetusega "ajaloomasohhisimil", millega eestlased süüdistaksid justkui ennast ja Pätsi-Laidoneri režiimi hääletus alistumises. Hääletut alistumist muide nimetab ajaloodoktor üldse ajaloolase Magnus Ilmjärve (vastava pealkirjaga Ilmjärve raamatu järgi) sisuliselt väljamõeldiseks ja kasutab seda teriminit läbivalt jutumärkides. Seejuures ühe kandvama tugitalana hääletu alistumise kontseptsiooni vastase ajaloonarratiivina esitleb ajaloolase Jaak Valge hiljutises artiklis toodud näited sellest, kuidas Eesti poliitikud rikkusid Stalini näitemängu, seades nukuvalimistele oma vastaskandidaadid. Kuivõrd Raudsepa artikkel riivab hääletu alistumise kõrval laiemalt okupatsiooni küsimust, mida Eestis on sisuliselt ülinõrgalt käsitletud (samas blogis käsitletud näiteks minister Järviku punapiltide skandaal ministeeriumis ja Ruussaare&Raidi saate kommentaarina postitus "Nõukogude okupatsioon ikkagi toimus"; kuigi Eesti kohtute mitmetest juriidiliselt siduvatest otsustest Petserimaaga seoses jääb selge mulje, et okupatsiooni kui sellist ei olnud), siis olgu selgituseks lisatud, et alljärgnev kriitika pole kriitika ainult 9.augusti artikli pihta, vaid Eesti peavoolu käsitlust NSVL okupatsiooni osas laiemalt.

Ei teagi, kust alustada, aga tuleks loogiliselt alustada ikkagi sellest, et Eesti metsades varjus, võitles, sai haavata, sündis ja suri 1941-1991 tuhandeid kui mitte kümneid tuhandeid metsavendi (termin, mis pikemalt defineerimist ja lahti seletamist loodetavasti ei vaja). Mõned kangelaslikumad neist naasid isegi vabatahtlikult vabast Läänemaailmast Eestisse, et jätkata siin II maailmasõja järgselt sisuliselt lootusetut vabadusvõitlust-sissisõda ja selle ürituse käigus ka langesid. Paljud pidasid kangelaslikult oma EW ohvitserivannet, vältides 1940.aastate arreteerimisi ja võitlesid Eesti vabaduse eest surmani. Kui kaasaegsetest välja jätta Eesti väejuhatusse kuulunud kindral Herem, 2022.aasta ERR saatesari "Metsavennad", mõned ajakirjanikud nagu Mati Talvik või Virkko Lepassalu (tema tähelepanuväärne teos "Wabariigi viimased sõdurid") ja erandlik ajaloolane-poliitik Mart Laar, siis peavool pole aastakümneid Eesti metsavendluse vastu üldse sisulist huvi tundnud. Ka peavoolu ajaloolased on huvi tundnud erakordselt vähe - ja sealt ehk on kujunenud ka see vägagi veider ajalookäsitlus, mille järgi populaarses käsitluses pole esiplaanil mitte Eesti pakaselistel talvedel metsas hundi kombel redutanud vabadusvõitlejad, aga eelkõige ikka need, kes "õõnestasid punasüsteemi seestpoolt".  Sellesse kategooriasse kahjuks lähevad osaliselt ka Valge artiklis esile toodud poliitikud, kes tõsi küll 1940.aastal veel väga patriootlikult ja naiivselt asusid "punavalimistel" osalema ja sellega kaudselt tõesti rikkusid Stalini nukuvabariigi nukuvalimisi - kuid millel puudub sellegipoolest suurem sisu laiemal  ajalooareenil.

Viimase 80 aasta Eesti ajaloo kõige suurem õnnetus ongi see et Eestis pole vääriliselt hinnatud ei Sinimägede kangelasi (noorema põlvkonna poliitikutest on Anti Poolamets ainsana Sinimägede mälestusüritust regulaarselt väisanud), ei metsavendi ega teisi sisuliselt Nõukogude võimu vastu võidelnuid. Erandlikuks võib pidada ka vabadusvõitleja Tiit Madissonile ausamba püstitamist ja Mart Nikluse tunnustamist alles vanuigi. Küüditajast kirjaniku Smuuli aubareljeef ja teised punasümbolid Tallinnas on selle sama mentaliteedi teised tahud. Nii Tallinnas kui Tartus asuvad 35 aastat pärast taasiseseisvumist jätkuvalt Sirbi-Vasara ristmikud, revüüteater "Grand Marinat" ehtis veel mõni kuu tagasi NSVLi vapp (ja sisekujundus on jätkuvalt stalinistlik, sest väidetavalt ehitati hoone 1950.tel, kuigi selles samas hoones asutati 1917.aastal Eesti rahvusväeosad). See kõik aga asetub pilti, kus eksinud on see, kes räägib hääletust alistumisest ja kangelased pole mitte relvaga okupandi vastu võidelnud, vaid nn "kavalantsud", kes väidetavalt end NLiidu soost juukseidpidi välja tõmbasid, parafraseerides kirjandusklassikat. Samasse konteksti asetub ka Raudsepa arvamustekst, kes kirjutab küll teooriast, justkui oleks Laidoneri-Pätsi kaasajal ülekohtuselt süüdistatud (ma pole küll tähele pannud, et seda oleks märkimisväärselt tehtud, neile on hoopis püstitatud monumente ja peetud erinevaid mälestusüritusi), ometi nimetatud riigimehed lausa ise tükkisid võimule. Süüdlaste otsimise kõrval tuleks minu meelest tegelda pigem õppetundide kogumisega - mida on aastatel 1939-1991 saadud loendamatul hulgal (sisuline Eesti okupeerimine, eeskätt saarte näol algas 1939.aastal) - selleks aga tuleb põhjalikult ja ausalt tunda ajalugu. Baaside leping, mis on hääletu alistumise sündmustiku kese, on keeruline pähkel. Kui see aga ülejõukäivaks osutub, on võimalik alustada palju lihtsamate küsimustega - milliseid varasid evakueeriti? Milliseid laevu ja väärisesemeid viidi välismaale? Kas moodustati eksiilvalitsus? Kes alustas relvastatud vastupanu, et aidata intelligentsil ja potentsiaalsetel terroriohvritel põgeneda? Kes andis käsu alustada põrandaalust vastupanutegevust? Kes andis käsu moodustada eksiilvalitsus?  

Kõigile neile viidatud küsimustele võin vastata lühidalt vähemalt nii palju: Päts ja Laidoner ei teinud neist sammudest mitte ühtegi! Vastupidi: Pätsi-Laidoneri valikute otsesel tulemusel liideti Eesti Rahvavägi (tnp Kaitsevägi) sisuliselt Punaarmeega (Tööliste ja Talupoegade Punaarmee), formaalselt kujundati ümber Punaarmee territoriaalkorpuseks, mis tuhandetele Eesti sõjaväelastele tähendas traagilist lõppu kas tööpataljonides (sisuliselt surmalaagri lite-versioon), surma idarindel, hukkamist või vangipõlve Gulagi saadetuna. Vaid üksikutel õnnestus NSV kurjade käte vahelt pääseda, näiteks EW ohvitser Alfons Rebane kes tõusis 1941.a. metsavendade salgajuhist II maailmasõja lõpuks kõige kõrgemalt dekoreeritud eesti soost (täpsemalt eesti-läti) sõjaväelaseks, saades legendaarseks arvukatest kottidest väljamurdmisega. Veel õnnestus arvestataval osal eestlastel punasest hakklihamasinast (vähemalt ajutiselt) pääseda Velikije Luki all sakslase poolele üle tulemise läbi. Sellest teab noorema generatsiooni eestlased parimal juhul "Tujurikkuja" sketshi "Eesti poisid tulge üle" (hea ajaloolise ülevaate ületulemisest leiab ajakirjast Tuna). Kuulsaim ületuleja oli Paul Maitla, kes hukati ilma kohtuta tšehhi kommunistide poolt nn "Tšehhi põrgus" II maailmasõja viimastel päevadel. Laidoneri toostidest Stalini terviseks sain mina ajaloohuvilisen lugeda alles mõneteistkümne aasta eest Turttola raamatust, Uluotsa ja teiste Stalini-naiivsust paljastas erakordselt teravalt alles populaarteaduslikku zanri kuuluv ajalooõpetaja Youtube-i kanal "Meie aja lood". Kohati tundub, et eesti ajaloolastel on piinlik rääkida tegelikest sündmustest 1939-40, osaliselt võib ekslik kuvand olla kujunenud ka aastakümneid väldanud tsensuuri tõttu - ent just ajaloolaste töö peaks olema tsensuuri murda. Ka Raudsepa artiklist jääb kogu hääletu alistumise käsitlusest võrdlemisi poolik mulje, justkui tegu oleks mingisuguse Pätsi-Laidoneri eraafääriga, mida ajaloolased on üritanud neile külge blameerida. Vastupidi, tegu on rahvusliku tragöödiaga, millel on üks Moskoovia diktaatorist paha kangelane ja hulgaliselt ohvreid. Et saaks rääkida ohvritest ka poliitikute näol, tuleb kahtlemata rääkida ohvrite naiivsest läbikukkunud poliitikast, seejuures piisava detailsuseni ja ausalt, alles siis on võimalik jõuda tõepäraste järeldusteni.

Kui küsida  keskmiselt koolilapselt tänapäeval, siis vaevalt on ta midagi kuulnud Johannes Heeskast, kes korraldas Eesti ajaloo edukaima rongiröövi ja tema "Mordva suvekoolist", vaevalt teab ta seda et Läti viimane metsavend tuli metsast välja 1995.aastal või et ka vennad Voitkad olid sisuliselt viimased Eesti metsavennad, kes sattusid metsa Genfi konventsiooni vastast (okupeeritud aladel) NSVL-i armeeteenistust vältides metsavendadeks. Nende paradoksiks kujunes aga see, et taasisesesivunud Eesti riigis ei osutatud metsavendade rehabiliteerimisele tähelepanu (seda ka ajaloolasest peaminister Laari juhtimisel) ning samas olid pikad metsas veedetud aastad  jätnud jälje vendade vaimsele tervisele, mis kallutas nad jätkama hulkurlikku kurjategelikku elustiili. Mis ei muuda aga fakti, et Voitkade näol viimaste ENSV ajal sündinud metsavendadega tegemist oli. Kahjuks kõike seda te ajalooõpikutest või peavoolu ajalookäsitlusest lugeda ei saa. Sinimägede kaitsjate mälestust hakati peavoolumeedias (ERRis) taas positiivselt kuvama alles 2022.aastal, pärast täiemahulise sõja algust Ukrainas. Sõja, mille eest patrioodid olid eestlasi hoiatanud juba aastaid ja mis seetõttu arvestatavat osa eestlasi see 2022.aastal ei üllatanud.

Suurem probleem nn "õõnestajate" kiitmisega seisab vastuolus, et nende tegevus oli küll rahvuslikule vastupanule kasulik - aga kasulik alles teisejärguliselt ja ainult sellel foonil, et oli olemas ennastohverdav mass rahvast, kes võitles viimse veretilgani Eesti vabaduse eest. Okupatsiooniaja tausta mõistmiseks tuleb ära mainida veel kümned tuhanded Läände pääsenud, kes omakorda kaudselt mõjutasid kogu ENSV perioodi sisepoliitikat, muutes Lääne vastasseisu mõjul vägivaldselt inkorporeeritud Baltimaad omalaadseks N.Liidu "vitriiniks", mida püüti välismaailmale esitleda NSVL-i eduloona. Muide lõviosa nendest väliseesti pagulaskonnast pääses punase okupatsiooni eest justnimelt tänu Sinimägedel ja mujal Viru rindel Saksa mundris võidelnud sõduritele. Otseses mõttes pääsesid tänu nende sõdurite vereohvrile - kuid ka sellest te valdavast osast peavoolu käsitlustest suuremat lugeda ei saa. Siinkohal tuleb veidi hurjutada ka vanakooli intelligente-kirjanikke-vabadusvõitlejaid nagu president Meri ja kirjanik Kross, kes mõlemad küll Eesti asja nimel innukalt N.Liitu õõnestasid, kuid samuti vähe hindasid vereohvrit, mida tõid (valdavalt neist endist vanema põlvkonna)  vabadusvõitlejad II maailmasõja aja ja järel. Vaikne vastupanu jätkumine oli okupatsiooni alguskümnenditel nii tavaline, et kuigi metsavendi kujutati paljudes ENSV filmides bandiitide ja pahalastena, siis välja neid jätta ajaloost kuidagi ei õnnestunud ja valdavalt tehti seda ka filmilinal autentselt, sinimustvalgega õlakul (samal ajal kui sinimustvalge kujutamine mujal ENSV-s oli rangelt keelatud!).

Säärases kontekstis, kus isegi primus inter pares jätkuvalt hindavad õõnestajaid ja kavalantse, aga unustusehõlma on vajunud suurem osa tegelikke vabadusvõitlejaid, kes II maailmasõja ajal paratamatult pidid kandma Saksa mundrit, kuna muud neile kanda ei antud (tehes seda tihti vastumeelselt nagu kolonel Rebane või pitkapoisid) - ei saagi loota, et ühiskkond hakkaks laiemalt aru saama, kui võigas on küüditajast kirjaniku bareljeef Harju tänaval. Meenutan, et Smuuli kirjanduslike saavutuste hulka kuuluvad ka "Ood Stalinile" ja ajaleheveergudel Tallinna märtsipommitamise ülistamine.

Tõsi on, et suures plaanis läks NSVLi okupatsiooni ajal Eestil tegelikult väga hästi, võiks öelda isegi liiga hästi. Sest võinuks minna palju-palju hullemini. Selles ajaloolises kontekstis olidki rahvuskommunistid omal kohal, Vaino Väljase vastuvõtud Tallinn-Helsingi esimesele laevaliinile, 1980.aasta olümpiapurjeregatt ja paljud muud tegevused (laulupidudest ja kultuurisündmustest rääkimata), olidki suur saavutus - neid ei peaks maha salgama  ega halvustama oma ajaloolise konteksti tõttu. Kui me aga ei suuda ajaloolist hinnangut anda kollaborantidele, kelle hulka kahjuks otseselt ka Päts ja Laidoner kuuluvad, siis on küsitav, kas me rahvana iseseisvust tegelikult üldse väärime. Leian, et enne uut rahvuslikku ärkamist tõelist suveräänsust ei vääri.

Täiesti omaette temaatika on 1933-38 aastate sündmused, mille käsitlemisel on tehtud palju tööd ja käsitlustega mindud ajas täpsemaks, kuid kahtlemata tuleks neid vaadelda eraldi hääletu alistumise sündmustest. Siiski, erinevalt Raudsepast arvan, et demokraatial ja riigi vastupanuvõimel on tugev seos. Selle seose on teiste seas toonud asjalikult välja ka soome ajaloolane Turttola, kelle raamatuid samuti artiklis negatiivse tooniga mainiti. Nimelt on Turttola kirjutanud, et väikese riigi autokraadil on väga keeruline välise surve olukorras kindel olla rahva toetusele, kui on vaja relvaga maad kaitsma asuda. Demokraatlikult valitud liidritel on sääraste otsuste tegemine vähemalt usaldusväärsuse mõttes palju lihtsam. 

Vastupanu vormid võivad olla erinevad, kuid faktiks jääb, et Pätsi-Laidoneri tandem alistus täiesti hääletult, kusjuures vastupanu võinuks emb-kumb neist alustada ka iseseisvalt (koordineerimata), kas või sel samal sümboolsel eesmärgil, et mitte minna ajalukku hääletute kollaborantidena/alistujatena. Selleks ei jätkunud nähtavasti kummalgi neist 1940.aastal enam olukorra mõistmist, taibukust, jõudu või julgust.