Tartu vajab Soome silda ja sisulisi ideid

Saab vaid kahe käega alla kirjutada ja nõustuda Toomas Kiho artikliga ("Soome silla ots on Tartus, aga vai laguneb" PM 28.10.2025), mis kutsub üles heastama 20+ aastat kestnud sügavat hoolimatust Eesti vaimse kultuuripärandi jäädvustamise suhtes, mida järjest lagunev ajalooline Kallaste residents Tartus kahtlemata sümboliseerib. Kahjuks näeme valimiste järel hoopis teistsugust olukorda, kus suurelt lubati "Muutusi" (siinkohal ei saa jätta kasutamata paralleeli Tujurikkuja sketšiga "Õnne 13"), aga juba valimisvõidu järel joosti praeguse linnapea jutule, et äkki ta sooviks uuesti täpselt samadel tingimustel uuesti linnapeaks saada. See ei näita mitte lihtsalt ideede puudumist (antud juhul Isamaas), vaid näitab laiemalt poliitilist mandumist, mida ilmestab nii aastatepikkune jauramine müütilise Süku-Siuru üle, kui ka laokil linnapargid.

Et säästa lugejat laialivalguvast ja pikalevenivast arutlusest, kasutan varasemaltki blogis kasutatud võtet, loetledes teemad üles alajaotistena (4).

1. Laokil linnapargid. Tartu on maailma mõttes väga hõreda asustusega, suure ajalooga ja üsna paljude rohealadega linn, kahjuks on linnavõimudel puudunud 30+ aasta jooksul sisulised ideed Tartu rohealade arendamise osas - küll on neist mõned püüütud selle aja jooksul täis ehitada uusarendusi (mõnel juhul ka õnnestunult), mis vahel on rahvaalgatuse korras õnnestunud peatada. Samal ajal loetledes, vaid mõned märkimisväärsed pargid Tartus: Ülejõe park, Karlova mõisapark, Maarjamõisa rohealad, Sanatooriumi park, Ropka mõisa rohealad, Anne kanali piirkond, Supilinna rohealad, Tähtvere park, Kesklinna rohealad. Neis mõnes väga üksikus leiab üldse midagi tavainimesele kasulikku, nagu pargipink või mõne eriti haruldase välijõusaali. Enamik parke on täis ülekasvanud puid, valdavalt on nad väga pimedad, metsasarnased või võssakasvanud alad, mille kasulik väärtus linnaruumile on 0-lähedane.

Osalenud sel aastal oma ideega Kaasava eelarve konkurssil, võin öelda, et vähemalt pooled konkurssil osalenud ideed olid otseselt seotud erinevate Tartu rohealade sisustamise, kordategemise, kaasajastamise või kasutuselevõtuga - mis näitab juba ise, kui viletsas seisus Tartu pargikultuur on.

                                           Kellele ja milleks: teine kaubamaja praeguse kõrvale

2. Müütiline SüKu-Siuru. Kui arvestada summasid, mida soovitakse kulutada keskpärase arhitektuuri rajamisele Tartu kesklinna, tekib tahes-tahtmata küsimus, kas tegu on raha ülekülluse või vaimuvaesusega. Küsimus pole lihtsalt selles, et kellele seda Siurut vaja on, mida alatihti sellel teemal rõhutatakse (õigustatult!) - vaid ka laiem. Miks ehitada linn täis keskpäraseid klaasist karpe, kui Tartu avar(aks pommitatud) linnaplaan võimaldaks ajaloolist linnapilti täiendada hoopis põnevama arhitektuuriga? Kas tõesti pole Eestis veidi säravamate ideedega arhitekte? Kellele on vaja juba teist Tartu kaubamaja (juba olemasoleva kolemaja kõrvale), mille kohta isegi Lennart Meri ütles intervjuus, et selle arhitektuur on ebaõnnestunud.

Kui ulmerahadega Siuru üldse ehitatakse, tuleks ta ühendada otse Emajõega, võimaldades mugavat Turu tänava ületust läbi hoone, nagu tehakse teistes moodsates põhjamaistes arhitektuurilahendustes. Selliselt avataks jõgi rohkem linnale ja Tartu saaks uue tahu Emajõe Athena kuvandile. Praegu on planeeritud kalli raha eest keskpärane koopia (Tartu kaubamajast), mis sümboliseerib parimal juhul kultuurilist mandumist.

3. Tartu ühistransport on aeglane ja hõre. Ehkki Tartus rõhutatakse tervislikke liikumisviise ja jalgrattateid, on siiski palju inimesi (ja ka aastaaegu, nagu talv), kellele sellised võimalused ei sobi ja neile peaks tagama ka kiireid liikumisvõimalusi, mis ületaksid praeguseid võimalusi, nagu aeglased ja kohmakad linnaliinibussid, mis üksi ei suuda tagada kaasaegse linna arengut. Sel teemal on välja käidud vähemalt 3 võimalikku alternatiivi, millest kõigist on varasemalt ka juttu olnud. Ise olen kirjutanud varasemalt väikebusside eelistest (osadel) Tartu linnaliinidel, samas on välja käidud ka õhutrammi ja rööbastranspordi ideed. Kuigi kõigeks raha mõistagi ei ole, tunduks 100 000 elanikuga linnas akutoitel liikuv rööbastransport ikkagi väga õigustatud, sellega saaks katta peamisi magistraale, mis omakorda saab ühendada kokku bussiliinidega. Näiteks võiks kaasaegne (miks mitte ka kaugjuhitav, osaliselt akutoitel) tramm liikuda bussijaamast Maarjamõisani  ja edasi pikendada seda ka Lõunakeskuseni.

Osaliselt akutoitel sõitva trammi eelised on väiksem kontaktvõrgu vajadus, esteetiline välimus ja ökonoomsus: https://en.wikipedia.org/wiki/Acumulador_de_Carga_R%C3%A1pida

4. Tartul võiks olla oma regulaarselt ilmuv paberleht, nagu on enamikel Eesti omavalitsustel, siis oleks loota, et ka kunstisaalid, dokfilmifestivalid ja kultuuriüritused ei möödu nii külastajatevaeselt - inimesed teaksid ka kohale tulla. Paberajaleht on olnud Eesti kultuurilise ärkamisaja ja võiks öelda, isegi: kultuurilise identiteedi sümbol. Linnalehe puudumine tänapäeva Tartus on kummaline ja mõtlikukstegev.

Tartu vajab ärkamist!

 5 põhimõttelist küsimust: mis on valesti e-valimistega

Eesti Valimisteenistuse lehelt valimised.ee võime muuhulgas lugeda, kuidas igasugused kahtlused seosed mittekehtivate digiallkirjadega või anonüümsuseta e-valimistega on väljamõeldised ja kuulujutud, kui aga tõesti peaks midagi tõsist olema, soovitavad kiiremas korras kutsuda kohale Politsei. Loe kirjeldust SIIT.

Reaalsus on aga selline, et Eestis on olnud korduv praktika kutsuda hoopis valimisvaatlejatele politsei, lasta vabalt ringi jalutada nn üliturvaliste võtmeosakutega (millest on juttu ka esimeses, ülal viidatud e-valimiste turvalisusest kõneleval lehel), mis põhjustas ka viimastel 2025.a. KOV valimistel vaatlejate kaebuse, mis lükati sama kiirelt menetlusest kõrvale, nagu enamik varasemalt tehtud kaebused.

Valimisvaatlejate ja aktivistide ainus märgatavam "töövõit" viimasest ajast on see, et nn m-valimiste kasutuselevõtt lükati turvalisuskaalutlustel edasi. Valimisteenistuse poolt tahetakse kasutusele võtta järjest uusi ja "huvitavaid" valimismeetodeid, kui samal ajal varasemaidki "uuendusi" pole sisuliselt seadustatud, turvaliseks muudatud, usaldusväärseks ehitatud, vaadeldavaks muudatud, rääkimata korralikust auditeerimisest.

Asumata siinkohal mitmetesse  juriidilistesse küsimustesse (nagu põhiseaduspärasus), sisulisem krüptograafiline turvalisus (olukorras, kus tehnoloogiad, sh kvantkrüptograafia areneb igapäevaselt), PIN-koodide vargustesse, millega digipätid igapäevaselt Eestis tegelevad, isikusamasuse mittetuvastamine e-valimistel, valimisreklaami mittepiiramine elektroonilisel kujul, anonüümsuse kaheldavus ja digitaalsete valimisurnide turvalisus - tegelen hoopis lihtsamate ja põhimõttelisemate küsimustega, mis tegelikult muudavad kogu e-valimiste protseduuri sisuliselt valimiste farsiks.

1. E-häälte kokkulugemine. Nagu paljud inimesed, sealhulgas mina, on märkinud, muudab kogu e-valimiste fassaadi eriti kahtlustäratavaks meetod, kuidas neid hääli valimistele rakendatakse. Isegi kui kõik e-valimistega seoses oleks kristalselt aus, vaadeldav, auditeeritav ja puhas, muudab just see asjaolu e-valimised eriti kahtlaseks demokraatia rakendamise vormiks, mida Eestis kasutatakse.

Nimelt lõpetatakse Eestis paberhäälte lugemine, avaldatakse ka tulemused ja alles selle järel (eks need arvutid ole meil ju ka nii aeglased :) ) jõutakse e-häälte avaldamiseni. Tegelikuks põhjuseks sellisele käitumisele tuuakse põhjus, et e-hääli saab paberil ümber hääletada - aga vabandust, kes pagan, nii lolli  põhjenduse peale tuli. See on tõesti, kas pahatahtlik vale, et varjata tegelikult e-valimistega seotud manipulatsioone või on see siis tõelisest ignorantsusest tekkinud protseduurika, mille järgi saab e-hääli ümber hääletada paberil. Sellist asja muidugi lubada ei tohiks - või tuleks sellele seada hoopis rangemad reeglid (nt ajaliste piirangutega, hääletada e-häält ümber ainult eelhääletamise perioodil), et selline teater ära lõpetada, kus pärast päris valimistulemuste lugemist, tulevad veel "päris" tulemused.

Mistahes aspektist vaadatuna ausam ja usaldusväärne oleks e-valimistulemused avaldada juba kas valimispäeval või hiljemalt pärast valimisjaoskondade sulgemist. Ehkki tegu tundub formaalsusega, on tegu väga olulise formaalsusega. Valimispäeval mingil juhul ei tohiks lubada e-hääle ümber valimist, sellega muutuks läbipaistvamaks kogu valimissüsteem.

Muide, kogu see "ümber hääletamise" retoorika on seest õõnes ja sarnaneb olukorrale, kus üritame tollist lauda kinni lüüa 27mm naeltega, mis lihtsalt ei hoia seda lauda. See, et e-häält saab sada korda ümber hääletada ei muuda valimisi kuidagi turvalisemaks - pigem vastupidi, see farsi korraldamine vähendab turvalisust veelgi. Iga ehitaja teab, et üks tugev naela või 2 keskmist naela hoiab 1000 korda enam kinni, kui 100 knopkat.

2. E-valimised ei ole tegelikult e-valimised, vaid on I-valimised. Kuigi seda väga kõva häälega ei räägita, on kõik arenenud Lääneriigid (tehnoloogiliselt palju kõrgemalt arenenud kui Eesti) loobunud juba 15-20 aastat tagasi e-valimistest, kusjuures erinevalt Eestist oli enamus juhtudel tegu tõeliste e-valimistega, kus valimas käidi valimismasinates, mis tähendas, et süsteem ei sõltunud avalikust Internetist ega olnud selles mõttes välise võrgu rünnetele avatud. Lisaks ei olnud nendes riikides probleeme sellega, et kasutaja arvuti võib olla häkitud, tema Internetiühendust kontrollitakse või lausa hääletatakse kellegi eest, ilma et ta seda teaks - kuivõrd e-hääletamiseks tuli nendes riikides (Jaapan, Holland, Saksamaa jne) ikkagi käia füüsiliselt masina juures. E-valimistest loobunud riikide ülevaate saab Vikipeedia artiklist. Tegelikult toob Interneti kaudu hääletamine kandikule palju varjatud nõrkusi, serverite rünnete või muul moel valimistulemuse kompromiteerimiseks

3. Eesti I-valimistel ei kasutata valijate/kasutajate topeltautentimist (2-factor authenting), mida tänapäeval nõuab isegi iga keskmise tasemega pangandusäpp. See tähendab, et sisuliselt ei autentita üldse kasutajat, vaid ainult tema paroole, mille keegi võis pihta panna või juhuslikult saada. Seda tõendavad tuhanded netikelmused, millega aastas petetakse Eesti inimestelt kümneid miljoneid eurosid. Ilma topeltautentimiseta pole üldse mingist virtuaalsete valimiste turvalisusest võimalik rääkida.

4. E-hääletuse mõistliku turvalisuse tagamiseks peaks e-valijad oma hääletuse registreerima, teostama selle läbi kindla äpi/rakenduse/programmi, mille allalaadimise ja kasutamisega kinnitavad valijad ka oma valiku sõltumatuses ja tõsiduses. E-valida peaks saama ühel valimisel maksimaalselt 2 korda ja selle kohta peaks valija saama programmi poolt loodud krüptograafilise  tõendi, mida ei saa manipuleerida ja mis peaks olema võimalik siduda ka valimiste terviklikkusega. Ümberhääletamise võimalus ainult eelhääletamisel, kusjuures e-hääletuse periood peaks olema lühem kui eelhääletamine. Rakenduse üks funktsioone peaks olema tagada valijate anonüümsus ja isikuandmete kaitse.

Selle rakenduse loomine on aga ülesanne juba sõltumatute krüptograafide meeskonnale (mitte varjatult seotud sõpruskonnale), kes peaks tõeliselt turvalise ja kontrollitava valimisrakenduse looma. Ilma selleta on tegu valimiste hägustamise, farsi, usalduse lörtsimise ja demokraatia kahjustamisega.

5. Valimistulemusi ei tohiks mitte mingil juhul hävitada enne seda, kui tulemusi on piisavalt vaatlejate poolt üle kontrollitud ja auditeeritud, kindlasti mitte enne mitme kuu möödumist valimistest. Praegune protseduur sarnaneb pigem laadamustkunsti kui demokraatliku protsessiga.