Kommentaar: Vabariigi Presidendi "pankrotistumine" ja riigeelarvest raha nõutamine on tõsine tagajärg halvale riigijuhtimisele.
Presidendi fond ja muid ettepanekuid Eesti riigi rahalise olukorra parandamiseks
Presidendi fond
Kui kevadel kirjutasin blogis sellest, kuidas uue valitsuse eelarve- ja rahanduspoliitika on maailma majanduse kontekstis täiesti arusaamatu (sellele probleemile on viidanud värskes intervjuus ka tippärimees Urmas Sõõrumaa), siis täna sooviksin pigem kajastada seda, kuidas Vabariigi presidendi ametlik finantsolukord (s.t. kantselei püsiv rahastusprobleem, millele viitasid uudised juba 2021.aastal Karise ametisseastumisel) kätkeb tõsisemat sorti riiklikku probleemi, mis paneb tõsise kahtluse alla Presidendi insitutsiooni sõltumatuse, toimimise ja jätkusuutlikkuse tervikuna.
Asudes Presidendi institutsiooni rahastamisega seotud probleeme lühidalt lahkama, tuleb hakatuseks nentida, et Presidendi ülevalpidamise probleemid on Eesti maksumaksjaid kurnanud aastaid. Meenutagem vaid nn ermatamisega seotud skandaali, kus president Ilvese esindustalu ehitati 2000-te alguses üles EASi toetuse najal nn turismiobjektina või ka president Kaljulaiu kulukaid välisreise erinevates maailmajagudes. Nüüd on järjega jõutud piinliku "rahaküsimise skandaalini", kus sisuliselt tuleb välja, et riigil pole piisavalt vahendeid, et Presidenti ülal pidada. Jah, lugesite õigesti - sedasama Vabariigi presidenti, kes võtab vastu Võidupüha paraade, kutsub väliskülalised ja auväärsed kodanikud Vabariigi aastapäevadele. Riigikaitse kõrgeim juht, riigipea - kes nimetab ametisse valitsusi, saadikuid ja kõrgeid riigiametnikke - peab käima tegevuseks raha nõutamas nendelt samadelt ametnikelt ja valitsustelt.
Kas asi ei tundu kergelt paradoksaalne? Küsimus ei ole enam riigi esindusorkestris ega välises maines, vaid selline olukord jätab mulje Eestis kui põhiseaduseta või nõrga põhiseadusega riigist. Süvenemata siin juriidilistesse peenustesse, mida oskavad lahata paremini juristid, ei toeta ma igal juhul kumbagi varianti - ei parlamendi ega valitsuse määratavat Presidendi kantselei eelarvet. Küsimus pole muide pelgalt kantselei eelarves, vaid ka laiemalt - on ju ammu tõdetud käibetõde, et Eesti riigi ülalpidamine on kallis ja iga 5 aasta tagant vahetuvate presidentide osa selles ka mitte väike. Lisanduvad ju veel: eluaegsed pensionid, elukaaslase lähetused, esinduskulud jne jne.
Kõike seda lühidalt kokku võttes tuleb nentida, et säärase majandusliku mudeliga ei saa EV presidendi institutsiooni ja põhiseaduslikku korra selget toimimist tagada. Süsteemi tuleb tingimata muuta! Järgnevalt toon välja kolmepunktilise ettepaneku, millega tagada EV Presidentide ja nende hilisemate esinduskulude jätkusuutlik majandamine, nii et sellega ei kurnataks niigi vaevatud Eesti maksumaksjat - ja nii et asjast jääks ka sõltumatu ja tsiviliseeritud mulje.
1) EV Presidendi eelarve rahastamine valitsuste poolt tuleb lõpetada ja see tuleb asendada kaheosalise süsteemiga
2) Põhiosa (palk, ametiauto, elementaarsed esinduskulud) peab olema tagatud seadusega, nagu see on ka praegu, mida üks Riigikogu koosseis ei saa muuta. Tagamaks Eesti väärika esindatuse maailmas, mille hulka kuulub lisaks erinevatele lähetustele, ürituste korraldamisele ja välisreisidele ka kulud, mis on seotud pärast ametiaja lõppu seotud elementaarsete esinduskuludega - peavad olema rahastatud Presidendi fondist
3) Presidendi ametiaja kestust tuleks juba ökonoomsuse ja stabiilsuse eesmärgil pikendada (näiteks 7-aastaseks), samuti tuleks oluliselt lihtsustada Vabariigi presidendi valimiskorda ja seada piirangud esinduskuludele ja soodustustele pärast ametiaja lõppemist (et vähendada korruptsiooni jms riske)
Milles seisneks Presidendi fond? Ettevõtja Toomas Luman on Kaubandus- ja Tööstuskoja juhina teinud värskelt hea algatuse, toetamaks Presidendi kantseleid 30 000 euroga. See tänuväärne algatus toetub ideeliselt sama põhimõttele, milles seisneks Presidendi fondi toimimine.
Presidendi fond tuleks luua avalik-õigusliku institutsioonina, mille nõukogu ja juhtimine peab olema sõltumatu. Fondi saaksid toetada kõik riigi ettevõtted ja eraisikud avalike annetustega, selle loomise esmafaasis võiks eesmärgiks olla ca 1-miljoni-eurose eelarve kokku saamine. Fondi mõte on mõistagi selles, et selle varad ajas ei kahaneks, vaid iga-aastaselt kasvaks. Teoorias on võimalik seadusandjal algselt fondi toetada ka annuaalselt riigieelarvest, kuid pikem eesmärk peaks siiski olema maksumaksja vabastamine Presidendi ülalpidamisest (eriti lähetuste jm suuremate väljaminekute osas).
Millised oleksid fondi funktsioonid?
- Presidendi institutsiooni rahalise sõltumatuse tagamine, täiendavate esinduskulude katmine ja hüvitiste katmine pärast ametiaja lõppu
- fondi vahendite säilitamine investeeringute kaudu (nt kodumaistesse projektidesse või ettevõtetesse)
- heategevus ja Presidendi avaliku suhtluse toetamine
Muid ideid riigi rahalise seisu parandamiseks
1) Valitsus peaks enne automaksu kehtestamist vaatama sügavalt peeglisse ja alustama ühistranspordi lausdoteerimise piiramisest, mis viib iga-aastaselt riigi rahakotist kümneid miljoneid eurosid. Vähendada tuleks dotatsioone nii reisirongidele kui ka nn "tasuta ühistranspordile", millega säästetaks kümneid miljoneid eurosid aastas.
Ühistranspordi logistika töötamise kogemuse toel olen ka varem välja pakkunud idee, et lausdoteerimise asemel peaks riik pakkuma sooduseid hankeid võitnud bussifirmadele. Kõige lihtsam ja läbipaistvam moodus oleks liinil sõitvate busside hooldus- ja liisingukulusid osaliselt riigi poolt katta. Sel eesmärgil võiks üle Eesti rajada 4-5 rasketehnika hoolduskeskust (nt Tartu, Pärnu, Keila, Rakvere ja Narva), mida saaksid kasutada nii riigifirmad, Kaitseliit kui ka näiteks bussihankeid võitvad bussifirmad. Samu hooldusbaase saaks kasutada kutsekooli tudengitele praktikabaasidena ja ka kohalike tööandjatena. Hoolduse kõrval tuleks kaaluda bussiliisingute osalist katmist. Kui paralleelselt uuendataks liinihangetes ka üleriigilist bussiliinide võrku, et tagada paremad ühendused maakondade vahel ja ümberistumisvõimalused, on sünergiline efekt veelgi suurem.
Sääraselt oleks võimalik oluliselt väiksemate kuludega soosida huvi maaliinide opereerimise vastu, samuti toetades konkurentsi bussiliikluse turul, mis paratamatult on monopolistlik turg.
2) Automaksu kallale asudes tuleks endale teadvustada, et suure osa Eesti inimeste jaoks on auto hädavajalik tarbeese, mille maksustamine on äärmiselt küüniline. Kui üldse kaaluda automaksu kehtestamist, peaks lõviosa maksust olema seotud eelkõige auto ostmise ja seisumassiga. Raskem auto saastab ilmselgelt rohkem keskkonda ja kulutab rohkem teid. Kui aastamaks üldse kehtestada, tuleks see lisada autoülevaatuse tasule ja tõus peaks olema siiski nii väike, et ülevaatus ei muutuks kaks korda kallimaks. Täiendav küsimus on siinjuures: aga välismaalaste autod?
Muide, ajaloolise kõrvalpõikena võib mainida, et automaks pole midagi ennekuulmatut, selline maks oli olemas juba tsaaririigis. Autosid oli küll sedavõrd vähe, et tegemist oli sisuliselt luksusmaksuga, samaaegselt olid maksustatud ka koerad ja hobused. Neid ja teisi huvitavaid fakte Eesti autonduse ajaloo kohta leiab raamatust "Esimesest autost viimase voorimeheni".
Minu arvates tuleks välismaalaste (s.t. võõra riigi numbrimärgiga) autod võrdsustada uunikumidega, kes saaksid osta kas päeva-, nädala-, kuu- või aastapileti. Kuid selle pileti hind peaks siiski kokkuvõttes tulema kallim tavalise autokasutaja aastamaksust. See aga tähendaks ühtlasi, et garaažis seisva auto eest maksu ei küsita (neil päevadel, mil teepilet ei kehti), mis on ka ilmselge, kuna seisva uunikumi maksustamine on enam kui jaburuse tippu küündiv idee.
Kas tuleks maksu alla panna siis ka antiikesemed ja maalid? Nii jõuame välja tõelise 1920-te leninistlik-marksistliku utoopiaühiskonnani.
3) Eesti valitsus peaks tõsiselt kaaluma astmelise tulumaksu ja ka ettevõte tulumaksu taastamist, nii nagu see on kehtiv normaalsetes riikides. Teha maksude abrakadabra, mis pigem kasvatab riigis inflatsiooni ja suurendab piirikaubandust on praeguses kriisiolukorras lihtsalt vastutustundetu. Ometi seda abrakadabrat on uus valitsus kevadel teostama asunud.
4) Majanduslanguse ajal peaks riik tegelema kontratsüklilise ehitusinvesteeringutega, nagu on lubanud ka MKMi ehitusala asekantsler Ivo Jaanisoo. Projekte, mis tooksid riigile kasu ja pikaajalist kokkuhoidu, on mitmeid, tuues mõned enda eelistatud näidetest:
- Haapsalu raudtee lõpuni ehitamine
- Suure väina tunneli rajamine
- Rukkirahu tammi ja sadamakai rajamine, mis lühendaks praamisõitu nii Vormsile kui Hiiumaale umbes 25%, kaoksid ära ka iga-aastased Rukkirahu kanali süvendamise probleemid
5) Riigikogu hüvitiste piiramise ja palgalae kehtestamisega saaks riik igal aastal kokku hoida kümneid miljoneid eurosid, kui piirangud seada ka omavalitsusjuhtide palkadele, oleks kokkuhoid veel kaks korda suurem.
