Detsembrimässu aastapäeval: Grand Marina on sajand hiljem endiselt punalipu ikke all
Möödunud tuulist aastasada meenutades, on Eesti ajaloo teemal ikka juttu tehtud märtsipommitamises hävinud Harju tänavast, röövitud presidendi aurahast, massirepressioonidest, metsavendlusest, põgenemistest, üle-noatera pääsemistest ja pagulusest – ühe põneva näitana kas või Fanny de Sieversi poolt meenutatud viimast õhtut "Kuld Lõvis" natside poolt okupeeritud Eestis. Tänavuse aasta jooksul on teema keskmesse tõusnud okupatsiooni õigustavad ja kohatud punamonumendid. Siiani lahti rääkimata on aga teema, mille tõttu Eesti riigivõim taasiseseisvumise järel on toetanud okupatsioonisümbolite alles hoidmist sümboolsetes paikades, mille tegelik roll Eesti ajaloos on olnud okupatsioonile risti vastupidine. Rektor Kalmu ja minister Danilson-Järgi osalusel toimunud hiljutises saates "Esimene stuudio" mainiti muuhulgas ka Mere pst ajaloolist kinohoonet, nimetades seda asjatundmatult "mitte eesti hooneks" – olgugi, et just selles hoones pandi sõjaline alus iseseisvale Eesti riigile – ehk tõde ei saa olla väidetust kaugemal. Detsembrimässu aastapäeval väärib meenutamist, milles seisneb selle hoone tegelik muinsusväärtus ja ajalooline tähtsus.
Leian, et kui püüda tänasest linnaruumist leida sümbol, mille kaudu panna sõrm peale sellele, mis kõige tugevamalt ilmestab Nõukogude okupatsiooni mentaalseid rudimente kaasaegses Eesti avalikus ruumis, ongi selleks paigaks Viru väljaku kõrval Mere puiestee ääres paiknev pika ajalooga "Grand Marina" kinohoone, mis tõepoolest kurikavalt on peidetud viisnurkade ja stalinistlikku ornamentika alla. Hoone ajalugu pole vähimalgi määral tutvustatud ka koolikirjanduses, pean tunnistama, et keskmisest suurema ajaloohuvilisena polnud mul aastaid aimu, et säärane hoone võiks Tallinnas tänini alles olla – pidasin kinohoonet sõjas hävinuks (arvates ekslikult, et see asus Liivalaia tänaval). Kuni huvitava kokkusattumuseni selle aasta veebruari alguses, mil Vabadussõja võtmetegelastele pühendatud blogipostitust kirjutades leidsin endale üllatuseks, et hoone pole kuhugi kadunud, seda ehivad tänapäeval punavanikud, sirbid ja vasarad, sildile on aga kirjutatud "Vene kultuurikeskus". Midagi pole parata – just säärased avastused ilmestavad üheksa sajandit vana linna kirjanduslikult värvikat lugu maailma ajaloos, mis on Tolkien'i Minas Tirithi vääriline – ja millesarnast maailmast teist ei leia.
"Grand Marina" hoone tähenduseni jõudmiseks tuleks selgitada – eelkõige põlvkonnale, kes enamuse tänase Eestit valitsevast klassist moodustab ja ajaloo koolitundide omandas pigem enne 1991.aastat (ma olen muide alati ilmestanud, kuidas loetakse enne 1991.aastat saadud ajalooharidusega inimesi sama kaaluga hiljem õppinutega; vähemalt täiendkursused oleksid põhjendatud) -, mis ühendus oli Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee, mille juhiks Eesti Sõjaväelaste I kongressil juulis 1917 valiti nooremohvitser Konstantin Päts. Nimetatud demokraatlikult valitud sõjaväeline esinduskogu juhtimisel asutigi üles ehitama pärast sajanditepikkust pausi taaskord eesti rahvusväeosasid. Üle 50 000 eesti sõjaväelast esindav esinduskogu ja tervikuna rahvusväeosade tekkimise algsädemeks oli justnimelt sama aasta aprillis "Grand Marina" kinos toimunud üle 500 osalisega eesti sõjamehe koosolek. Ajaloolist koosolekut on meenutanud Johan Pitka ja paljud riigi asutajad. William Tomingas meenutab, et tollel pöördelisel 1917.a kevadel kerkis Grand Marina koosolekul "nagu ürgjõuliselt" nooremate eesti allohvitseride üleskutsel kava asutada rahvusväeosad. Luba selleks saadi samal kevadel Kerenski revolutsiooniliselt valitsuselt. 500 eesti sõjameest otsustasid konsensuslikult rahvusväeosade kasuks, seda toonasel Tsaari-Venemaal üldlevinud vasakliikumiste ja korralageduse kiuste. 1917.aasta oli haruldane mitmes mõttes, muuhulgas selle poolest, et see oli ainuke periood Eesti ajaloos, mil kõiki poliitilisi suundi esindanud jõud tegid koostööd ühise eesmärgi nimel. Eesmärgi nimel, mida võib nimetada 700 aastat vanaks unistuseks taastada kodumaal muistne priius ja iseseisvus - "aga ükskord algab aega".
Niisiis oli luba Venemaa Ajutise valitsuse (veebruarirevolutsiooni võimu) poolt, mida märatsevate enamlaste jõukude eest kaitsesid teiste hulgas eesti ohvitserid (nt Theodor Käärik, kes muide oleks rahutuste arenedes Petrogradis peaaegu maha lastud, millisel juhul oleks Eesti ja võib-olla maailma ajalugu teistsugune olnud; meie õnneks jäeti Käärik ellu). Eestlaste väeüksuste rivisamm olevat toona Petrogradis olnud ainuke tõsisema distsipliini ilming, mis avaldas muljet ka kõrgemale väejuhatusele. Mihkel Lüdigi, Theodor Kääriku ja Jüri Vilmsi eestvedamisel esitatud palvekirja ja sellele järgnenud Petrogradi hiigelsuure meeleavalduse tulemusel (üle 100 000 eestlase sinimustvalgete ja punaste loosungitega), mida juhtis muide kommunist Artur Vallner*, saadi Kerenskilt koheselt luba rahvusväeosade asutamiseks. Ajutine Valitsus vajas toetust, millega stabiliseerida kokku kukkumise äärel olevat I maailmasõja rinnet. Ühtlasi said Käärik ja väejuht Lavr Kornilov kokkuleppele, et uue rahvusväeosa juhiks kutsutakse Kaukaasia rindelt Kornilovi staabiohvitser Johan Laidoner (kes muide auastme poolest jäi alla Eestis asunud polkovnikutele Tõnissonile, Sootsile jt). Laidoneriga koos tuli rahvusväeossa ka tolle adjutant Richard Masing, küll pika ringiga läbi Saksa sõjavangilaagri. Richard Masingu roll Eesti ajaloos on märkimisväärne ka selle poolest, et just tema keeldus ainsa ohvitseri-luurejuhina (Sõjavägede Staabi II osakond) alla kirjutamast 1939.a. baaside lepingule, olles viimase vaba Eesti diplomaatilise lähetusena sõitnud konsultatsioonidele hitlerliku Saksamaa esindajatega Königsbergi (tnp Kaliningrad), mille käigus sakslased ühemõtteliselt keeldusid mistahes abist Eesti valitsusele. Masing põgenes baaside lepingu järel salaja Eestist ja tema isikut võib pidada kirjanduslike liialdustega prototüübiks peategelasele põnevusfilmis "O2".
Kaasaegne Eesti riik, erinevalt palju levinud ettekujutusele, ei tekkinud 1918. aastal niisiis ootamatult tühjale kohale ega ka Vabadussõda alanud tühisest koolipoiste püssipaugutamisest. Sellele eelnes kogu maa poliitilise, kultuurilise, sõjalise ja ärilise eliidi ühine jõupingutus, mille intensiivsem osa algas 1917.aasta kevadel revolutsioonilise Vene keisririigi pealinnas. Kõige pöördelisemaks sündmuseks kogu ahelas pean justnimelt rahvusväeosade asutamist, millest sündis enesekindlus ja ettekujutus rahvuslikust sõjaväest, ilma milleta Vabadussõda ette kujutada on väga raske. Iseseisvust aga hoopis võimatu. See rahvusliku sõjaväe sünnilugu sai alguse ühes kindlas kohas: revüüteatris "Grand Marina", mida täna ehivad sirbid, vasarad ja punavanikud. Kas midagi on üldse siia veel lisada?
On selgitamatagi arusaadav, et linnaruumis valitsev olukord on groteskne ja kunstiteadlaste õigustused "stalinistliku kultuuripärandi väärtuslikkusest" Tallinna kesklinnas pole mitte lihtsalt õõnes jutt, vaid kubiseb pooltõdetest ja elementaarse lähiajaloo sündmuste eiramisest, eriti ajaloolise Tallinna osas. Esiteks, mis muinsusväärtust saab olla objektidel, mis praeguse näo on saanud märtsipommitamise järel tehtud ümberehituste tulemusel? Kusjuures ümberehitamist teostati okupatsioonivõimu poolt (kes 1944.a. ise ka pommitamisi läbi viis – meenutuseks Nõukogude ajal koolis käinutele), mille kaudu samas ülistatakse maailma ajaloo üht intensiivsema inimsusvastaste kuritegude registriga impeeriumi. Teiseks ei saa kuidagi põhjendatuks pidada ümberehituste muinsusväärtusi, mis on rajatud vastupidistele ideedele, millele ehitati üles 1918. aastal tekkinud Eesti Vabariik. Sellesse arhitektuurikategooriasse mahuvad nii revüüteater "Grand Marina" kui ka "Estonia" teatri laemaaling.
* Artur Vallner oli ühtlasi ainuke Eesti kommunist, kes on juhtinud Eestimaa Maanõukogu; Anton Hansen Tammsaare kälimees, jäi Vabadussõja ajal kommunistide poolele, hukati 1938.a Suure Puhastuse ajal
