Kognitiivsest dissonantsist Eesti riigi juhtimises
- vastukaja LHV majanduseksperdi ja majandusteadlase Heido Vitsuri 10.09.22 artiklile
Olles täiskasvanueas üle elanud vähemalt ühe raskeima majanduskriisi (masu 2008-), tuleb nentida, et kui majanduse olukord hakkab taaskord võtma globaalse kriisi ilmeid, ei võta allakirjutanu enam kuigi tõsiselt jutte ressursinappusest, riigi efektiivsest toimimisest, valitsussektori kulude mõistlikust kasvust, saati riigireformist. Kuid samuti nagu tegi Heido Vitsur enda artiklis, nii ka mina alustan sellest osast, millega ma tema artiklis nõustun.
Näiteks toob Vitsur esile mõttekohti elektriturureformides, rõhutades eraldi et mitte kõik naaberriigid ei ole pannud kogu oma elektritootmist börsile. Samuti toob ta esile selguse puudumise salvestusvahenditesse investeerimispoliitikas - aga ka kogu "rohepöörde plaani" strateegia ebaselguses laiemalt. Tal on selles kahtlemata õigus, kuid põhjustering on avaram. Laiem avalikkus (ja ilmselt ka suurem osa ekspertidest) on unustanud, et enne kõrgete CO2-kvootide ja Euroopa Liidu rohepoliitika rakendamist eelmise kümnendi lõpus ei planeerinud Eesti Energia ja Eesti riik tervikuna, sisuliselt loobuda põlevkivielektrist veel lähikümnenditel. Olen vastaval teemal olen 2018.aastal (Eesti riigi sajandal juubelil) kirjutanud ka arvamusartikli, kuivõrd tol perioodil ei olnud üleminek nn "rohelisele energiale" veel kuigi aktuaalne teema, tundus sisuliselt kriitika põlevkivielektri aadressil üldsusele väheoluline teema. Seda teemat üldiselt ei võetud isegi tõsiselt. Alles siis kui vastavad muutused ilmusid eelmise kümnendi lõpul EL-i poliitikatesse, siis küll. 2010-20 oli seega mitme majanduspoliitika mõttes Eestile surnud kümnend (mitte ainult masu tõttu), et ka näiteks tuuleenergia arendamine toimus pidurdava teo sammul.
Siia kõrvale sooviks mainida nn väga avatud majanduse strateegiat (mida Eestis aastaid on arendatud), kus riik on piltlikult "täielikult ühendanud oma vereringe globaalse majandusruumiga", mis minu hinnangul on Eesti sugusele majandusele mitmes mõttes ohtlik. Nagu mitmed kogenud ärimehed on korduvalt kirjutanud (mälestustes ja mujal), ei alanud viimane globaalne masu Eesti jaoks 2008.aastal, see algas tegelikult 2007.aastal pronksiöö järel, mil Venemaa keerast kinni suurema osa meie transiidist. Esialgu ei osatud lihtsalt veel arvata selle mõju suurust ja veel vähem oodati sellele järgnenud 2008.a kriisi. Need õppetunnid oleksid pidanud Eestile õpetama mitte üksnes eelarvetasakaalu tähtsust, kaubanduspartnerite hajutamist ja reservide omamist (mis on ka kahtlemata olulised), vaid ka sõltumatuse tekitamiset naaberriikide majandusolukorrast, võimalikest embargodest ja katkestustest. Just see on ka meie tänase elektrisüsteemi suurim nõrkus: elektribörs võis tunduda väga magus kokteil, kui saime selle abil tarbida odava omahinnaga Põhjamaade elektrit (mida aeg-ajalt sai headel aegadel üldse tasuta). Loomulikult tundus tolles olukorras mõistlik ehitada elektritarbijatelt kogutud "ülekandetasude" abil hiigelkaableid naabermaade võrkudesse. Kui kaabliühendused Soome tunduvad veel mõistliku riskimaandamisena, kuna põhjanaabritel on vähemalt arvestatav elektritööstus (tuuma-, hüdro- ja tuuleelektrienergia näol), siis teiste Balti riikidega ühendused on meile otse öeldes negatiivse mõjuga, kuna lõunanaabrid on elektridefitsiitsed maad (välja arvatud ehk Väinajõe suurvee ajal kevadel).
Ilmselgelt on ainuke lahendus sellises elektrituru olukorras kodumaise ülejäägiga elektritootmise rajamine Eestis, mille majanduslikuks baaseelduseks saab olla eelkõige konkurentsivõimelise hinnaga tootmine, elektrihindu on võimalik selles olukorras juba siseturul kontrollida - müües ülejäägi börsile. Tänases keskpikas vaates saab seda rolli täita üksnes (salvestatud) tuule- ja päikseelekter, oma ekspluatatsiooniaja lõpuni ka põlevkivijaamad. Samal ajal just tuuleelektril on päikse ees meie laiusel mitu eelist, esiteks ühtlasem tootmismaht aastaringselt, kontsentreeritud tootmispunktid, efektiivsem maakasutus ja ka ilmastikukindlus. Päiksepaneelide võivad tunduda esialgu väiksema hooldusvajadusega, kuid ilmselgelt on ka seal palju hooldust tarvis (puhastamine, mehaanilised vigastused jne).
Laenutemaatikaga haakub kaudselt ka hiljuti taaskord meediaveergudele kerkinud ja avalikkuse meelepaha teeninud nn ringmängu-fenomen Eesti kõrgemates ametnike ja poliitikute juhtimisringkondades, kus erinevatele tippjuhikohtadele tõstetakse inimesi vastavalt subjektiivsetele hinnangutele, kontaktidele ja nn varasemale CV-le, huvi tundmata nende juhtide sisulisest ekspertiisist antud valdkonnas. Värskeim näide on luurejuhi asumine RMK juhi kohale (kus kuuldavasti ei toimunud ka adekvaatset avalikku konkurssi), kuid sääraseid näiteid võib leida kümneid. Siia ritta passivad ka riigikogulaste hüvitised (mille eest Stalnuhhini taolised riigivastased tegelased on ostnud endale muuhulgas mitmeid autosid) ja tippametnike palgatasemed üldiselt. Väga kummaline on kogu seda "püksirihma-koomale-tõmbamise" juttu kuulda, kui Eestis kulutatakse näiteks ca 70 miljonit eurot aastas nn "tasuta ühistranspordile" (mille haardeulatus ja organiseeritus on väga küsitavad) ja Eestis on jätkuvalt laiem tippametnike kiht, kes teenivad lisaks hüvitistele ja hüvedele viiekohalisi kuupalkasid. Rääkimata paljudest sellistest poliitikutest, kes - kuni pole vahele võetud (kui parafraseerida kunagist Edekabeli sketši "Miks te vangis pole") - purjetavad uljalt ühest skandaalist /poliitilisest juhtimisveast järgmise kõrge koha peale, kuni Euroopa Kontrollkojani välja.
Muide siia juurde oleks paslik mainida huvitavat asjaolu - kui lugeja pole seda varem märganud - on Eesti oma rahvaarvu kohta pööraselt üle esindatud EL-i institutsioonides. Näiteks Saksamaalt peaks tulema siis lausa 83 volinikku või 580 eurosaadikut. Tegelikkuses on seal kokku kõigest alla 30 voliniku ja 705 europarlamendisaadikut, millest ainult 96 kuulub Saksamaale. Selle veidra moodusega kompenseeritakse perifeeriaprovintsile Eestile küll liitu kuumise piiranguid/kulusid, kuid kasu saab sellest eelkõige see sama ringmängu-seltskond. Ühesõnaga ostetakse sel moel teatud mõttes üles meie "eliiti".
Lõpetuseks sooviks tuuleenergiast veidi pikemalt kirjutada. Arusaamatu hirmu, NIMBY, poliitpopulismi, teadmatuse, mugavuse ja lühinägelikkuse kombinatsiooni tulemusel ei arendatud 2010-2020 ühes pikema merepiiriga per capita riigis Euroopas adekvaatsel määral tuuleenergeetikat. Oma osa kaigastest kodaratesse andsid veel Kaitseministeeriumi ametnikud. Vahel kasutatakse Eesti poliitikas ajaloolist väljendit "kaikameestest", kuigi suuremad "kaikamehed" peidavad end tänapäeval ministeeriumi hallide seinte vahele. Kas tõesti igal eestlasel peab olema oma "vaba kilomeeter" mere ääres (Eestis kummalisel kombel käsitletaksegi seda äraspidiselt nii, et maaomanik arvab olevat maale lisaks erastanud ka supluskoha, rannajoone ja mere koos vaatega silmapiirini) selliselt, et ligi tuhandekilomeetrise merepiiri ja üle 2000 meresaarega riigis ei ole mitte kuhugi võimalik ehitada tuulikuid? Lõpuks, pika venitamisega on otsast kuidagi saadud liikuma Liivi lahe meretuulepark. Samas ei paneks allakirjutanut imestama, kui ka see Eesti Energia suurprojekt takerdub keskkonnauuringute kadalippu - nagu Eestis tihti juhtub. Huvitaval kombel ei sega Taani tuulepargid (mis annavad ca 50% Taani energiast) ei keskkonda ega riigi julgeolekut, hoolimata sellest, et Taani peaks Eestist olema oluliselt arenenum riik.
Või on asi süsteem ikkagi pigem selliselt, et üksnes Eesti Energia konkurente tuuleenergeetikas riigi bürokraatia abil turult kõrvale puksitakse, et anda monopolile aega parimad turuosad enda kätte haarata? Muide, huvitaval kombel seisavad tuuleenergeetika arengu vastu muuhulgas ka sellised rahvameestest tugevalt populistliku kalduvusega poliitikud nagu Martin Helme, kes on korduvalt tõsimeeli väitnud, et Eestisse tahetakse ehitada Tallinna teletorni kõrguseid tuulikuid. Tema väited on sisuliselt täiesti absurdsed, kuivõrd isegi maailma kõige kõrgemad tuulikud (mõõtes laba kõrgemast punktist) küündivad kuni 260 meetri kõrgusele, mis jääb kõva veerandiga alla Tallinna teletornile. Temasuguse poliitiku vastuseis tuuleenergiale on selle võrra kummalisem, et see tuuleenergia on tõepoolest ainuke arvestatava võimsusega sõltumatu energiatootmisallikas, mida Eestisse on võimalik suhteliselt kiirelt püstitada (ja just kiireid lahendusi näikse EKRE ju igal pool toetavat). Täpsustuseks veel: põlevkivi elekter muide ei ole täiesti sõltumatu, kuivõrd sõltub ta Ida-Virumaa poliitilisest ja julgeolekualasest olukorrast, samavõrra veel EL energiapoliitikast (trahvidest, keskkonnapoliitikast, käskudest ja keeldudest), lisaks muule on vanad katlad vanusega jõudnud amortisatsioonikaare punasesse tsooni ja Auvere jaam näikse olevat tehniliselt ebaõnnestunud, kuivõrd see on rohkem remondis kui töös.
Kuid asi pole pelgalt tuule-elektris. Lõppkokkuvõttes ei saa ainult tuuleenergiast ka kogu Eestis vajaliku elektrit toota, mistõttu Eesti elektritootmise tulevikuarengud peaksid lühidalt mahtuda siiski diagrammi, mis tähendab, et tuule ja päikseenergeetika saaksid eelkõige olla üleminekuetapid kaasaegsete energiatehnoloogiate juurde:
Põlevkivi => Tuule- ja päikseenergia => Tuumaenergeetika/ Muud kaasaegsed tehnoloogiad
Loomulikult on teise alternatiivina võimalik kaasa minna ka mitmesuguste maad võtnud roheäärmuslusega, mida võiks kokku võtta linkolismina (tuntud soome roheradikaali Pentti Linkola eeskujul), mille järgi võiks inimesed üldse elektri (ja muude kaasaegse tsivilisatsiooni hüvede) kasutamisest täielikult loobuda. Tõepoolest on inimkond suurema osa oma 40 000 tsivilisatsiooni ajaloost elanud ilma elektrita (õieti on elektrit kasutatud vähem kui 0,35% meie ühisest ajaloost; kusjuures nii suur tuleb number, kui võtta algpunktiks 1880 esimesed elektrilise tänavavalgustusega linnad). Seetõttu: need käsitlused jätan ma vaatluse alt välja. Kui võtta vaatluse alla aga maised asjaolud, mis on seotud sellega, et inimesed on surelikud olendid ja meie aeg Maa peal on ajutine, võiks eesmärgiks olla siiski positiivse jälje maha jätmise. Kui me piltlikult lihtsalt välja sureme või taandareneme, ei jää meist suuremat jälge maha, mistõttu võiks eesmärgiks olla siiski mingisugune areng. Ilma elektritootmise arendamiseta, eesmärgistatud juhtimise ja läbipaistva personalipoliitikata on seda raske ette kujutada.
Kas me ühiskond on suuteline kestliku mugandumise kursilt taas riigiehitamise kursile astuma, milline näis Maarjamaal olevat 1990-tel - just see võiks olla üks lähiaasta baasküsimusi.
***********************************************************************************
Heido Vitsuri arvamustekst avaldati 10.09 PM Arvamus.Kultuur lisas ("Riigieelarvest ja kognitiivsest dissonantsist"), mida Internetist tundub olevat keeruline leida
Link ühele teisele põnevale Heido Vitsuri artiklile https://arvamus.postimees.ee/7525997/heido-vitsur-hinnatousu-tekitanud-pohjus-tuleb-korvaldada
