Bussimagnaat Osula alustatud "ristisõja" suund on õige, kuid nooled vales mõõdus

Lugedes PM vahendusel Eesti tuntuima bussiettevõtja ja Lux Expressi omaniku Hugo Osula värskeid intervjuusid ja uudiseid ettevõtte alustatud kohtuteest riigi vastu (tasuta sõitjate arvelt saamatajäänud piletitulu kompenseerimise osas), tekkisid mitmed üldisemad mõtted ja assotsiatsioonid antud taktika ja Eesti ÜT problemaatika osas. Eelkõige suunas, et kohtutee ja meedias tõstatatud kriitika on küll õige, aga probleemid on palju ühistranspordi korraldamisel on palju tõsisemad.

Esiteks püsitatud teema olulisusest ja algatatud võitluse mõttekusest. Loomulikult tuleb selgelt nõustuda Hugo Osula poolt välja toodud aspektidega seoses Eestis osaliselt täiesti ebamõistlikult (üle)doteeritud ÜT osadest, nagu tasuta maakondlik bussiliiklus ja arusaamatu ÜT poliitika laiemalt. Seda on kritiseeritud arvukalt nii spetsialistide kui poliitikute poolt enne projekti elluviimist kui ka pärast seda (võiks öelda: lugematu arv kordi), aga parteisoosingus poliitikud ei suvatse kriitikale vähimatki tähelepanu pöörata. Eesti poliitikule tüüpiliselt kuulatakse kalanäoga jutt ära ja aetakse oma joru edasi. Olgugi nende aetav projekt pealegi ebaefektiivne ja läbimõtlemata - nad mingil veidral põhjusel usuvad, et see toob hääli (isegi oma ebamõistlikul kujul) või lihtsalt ei suuda enda analüütilisi võimeid piisavalt palju pingutada, et mõista projekti täielikku ebaefektiivsust.

Millele sooviks tähelepanu juhtida, et antud olukorras tuleb aga selgelt välja hr Osula suurfirma erahuvi eristumine, mille kohtulahinguid võib olla põnev (ehkki osalistele kulukas) jälgida, aga samal ajal tulemused jätavad laiema üldsuse sisuliselt külmaks ega tõota kahjuks mingeid positiivseid arenguid ÜT valdkonnas. Milles on asi? Asi on selles, et kuigi hr Osula räägib intervjuus entusiastlikult 25 pakkujaga dünaamilisest bussiturust.  Samal ajal unustades, et Lux Express (varasema kaubamärgiga SEBE) on ilmselgelt ju tugevalt turgu valitsev ettevõtte, kelle tulunumbrid kannatavad uute rongide tõttu kordades rohkem, kuigi kõigi konkurentide omad kokku. Ehkki see on kõrvaltvaataja hinnang (väikse eelise hinnangu andmiseks annab ka ammune töökogemus AS SEBE logistikuna), siis võime hinnangu objetkiivsemaks võrdlemiseks võtta näite Tallinn-Tartu liini, mille 38-st igapäevasest väljumisest 31 on täna Lux Expressi käes. Klassikalise majandusteaduse terminoloogia järgi (nt Konkurentsiameti reeglite järgi), peetakse üldjuhul ettevõtet, mis kontrollib üle 40% turuosa, monopoliks. Ehkki ühistranspordis on täpseid turuosasid pisut keeruline mõõta, siis ilmselgelt on SEBE-l /Lux Expressil vägagi lähedane turupositsioon monopolile - hoolimata faktist, et see ehk päris monopol siiski pole. Seega tuleks säärases võitluses ajada asja palju laiemal skaalal. Tänane ÜT poliitika teeb ju kahju sisuliselt kõigile eravedajatele.

Hoopis mõjukam oleks võitlus sellisel juhul, kui suurettevõte (nagu SEBE) koondaks tõesti kriitika/võitluse kõigi eravedajate üleseks - kes kõik on rohkem või vähem riigi läbimõtlemata ÜT doteerimise poliitika arvelt kannatanud otsest kahju. Kui need 25 ettevõtjat, keda hr Osula mainib, tõesti ühisrindena astuksid (olgu siis kohtuteel, laiemate streikide abil, vms) riigi laristava ja turgu moonutavate dotatsioonide vastu, siis oleksid tulemused ilmselt ka palju märgatavamad. Ei ole ju üheski mõttes  normaalne, et
  riik sisuliselt solgib enam kui 30 miljoni dotatsioonieuroga aastas - täiesti süüdimatult seejuures - Eesti-sisest bussiturgu, samal ajal kui räägitakse vajadusest eelarvekärbete ja kokkuhoiu järele (ka sajatuhandeeuroste projektide jms puhul).

Kui see pole maksumaksja raha laristamine - siis mis on? Samal ajal kuuleme veel uudistest, kuidas omavalitsused ja riik peavad üleval pidama isegi suuremate keskuste bussijaamu, mis normaalses turusituatsioonis saaks ära majandada ju piletitulust. Ühesõnaga on tegu mõõdutundetu raiskamisega riigi poolt ja kui eravedajad selle utoopiaprojekti vastu ühiselt protestima asuksid, siis võiks sel teoorias ju tulemust olla ka.

See pole küll käesoleva postituse teema (olen seda varasemalt korduvalt kirjutanud ka käesoleva blogis 2017-18), et tegelik kasu tõusatuks maakondlike liinide doteerimisest sellisel juhul, kui kõigepealt võetakse koostöös spetsialistide ja sõltumatute osapooltega, ka vastavaid analüüse kasutades - osadeks terve riigi maakondlik liinivõrk (vaadeldes võrkusid ka maakonna piiride üleselt). Eesmärgiga: teha kindlaks, kas nende tänaste lausdoteeritud bussidega ka reaalselt sõita on võimalik ja palju neid sõitjaid (antud väljumisaegade, graafikute ja marsruutidega) on. Sisuliselt: kas seal Kapa-Kohilas ja Metsakülas üldse anam ammu kedagi elab, kus asuvad suure osa maakondlike bussiliinide lõpp-peatusi. Või tuleks senised liinid pikendada üle maakonnapiiride ja otse tõmbekeskusteni, nii et nende liinidega oleks võimalik kuhugi reaalselt sõita. Olen veendunud, et enam kui 70%-l juhtudest kehtib viimane väide. Terviklikku liinivõrgu analüüsi pole mitte keegi mitte kunagi (vabas Eestis) teinud ja see on kõige suurem puudus ja tagasilöök Eesti maakondliku bussiliikluse ja ÜT arengule üldisemalt. Nüüd puistab tagatipuks veel riik iga aasta 30 miljonit eurot piltlikult muuseas maanteekraavi, et tühje busse ringi sõidutada. Alternatiivsete liinivõrkude ja dotatsioonisüsteemide võrdlusest ja mudelanalüüsist selguks tegelik tõde.

Lõpetuseks tuletaksin veel muide, mis on Eestis loodud üpris "originaalse tasuta ÜT projekti" puhul ilmekas, et selle kasud on olematud, kui selle populistliku projekti kahju on piltlikult kuuekordne:

 1) turu solkimise tulemusel väheneb konkurents (osa väiksemaid eravedajaid ja liine läheb jälle sulgemisele)
 2) väheneb üldine piletitulu ÜT-s, seda kahel põhjusel 2.1 väheneb kohalike liinide kvaliteet (konkurentsi vähenemise tõttu) 2.2. väheneb reisijate hulk (või reisijate hulk kasvab marginaalselt ühtede ja samade inimeste suurema arvu tasuta korduvsõitude, samas kui üldine kasu ühiskonnale igal juhul väheneb)  - eelkõige seetõttu, et "tasuta ÜT projekti"-le ei eelnenud mingit liinivõrguanalüüsi
3) maksumaksja raha ebaefektiivne kasutamine
4) väikse hulga süsteemi kasusaajate rahakoti sisu mõjutab samas nii vähe, et ka nende heaolu sisuliselt ei parane (kuna liinivõrk ei parane ja piletid olid ka varem odavad)
5) Eesti inimesi koheldakse sisuliselt ebavõrdselt, kuna tasuta liinivõrk on suhteliselt suvalise iseloomuga (paljudesse piirkondadesse ei ulatu üldse, väljumised paljudes kohtades ülihõredad jne)
6) seab eravedajad sisuliselt täiesti ebavõrdsesse turusituatsiooni. Selle populistliku ja läbimõtlemata projekti asemel näiteks 50%-se dotatsiooniga laiendatud (ja läbianalüüsitud) maakonnaliinide võrk oleks andnud Eesti bussiturule hoopis teistsuguse impulsi ja tulemuse.

 Problemaatikaga liitub muidugi veel kaks aspekti - mis võiksid olla eravedajate võitluse üks tuumeesmärke - 100%-ne reisi doteerimine on ka sisult ebamoraalne ja turgu solkiv, mistõttu peaks sisse seatama nõue, et reisijad, kes soovivad doteeritud maakonnaliinidega sõita, peaksid siiski minimaalset tasu maksma, kas või selleks, et oleks vähemalt võrreldavad maakonnaliinide piletitulususe andmed liinide kohta. Teiseks on Eestis käivitatud maakondlike liinide doteerimine lihtsalt tagurlikul moel (erinevalt paljudest tsiviliseeritud naaberriikidest), kuna dotatsioon on 100% liinipõhine - aga igati kasulikum oleks suuremas osas reisijapõhine või elanikupõhine (vastavalt elukohale vm piletite doteerimine igakuiselt), nagu teistes tsiviliseeritud riikides. Teisisõnu seesama asi, mille vastu ka Lux Express kohtulahinguid pidama läheb. Eestis ei peaks sõitma mitte tasuta bussid ega bussifirmad vedama tasu küsimata reisijad - vaid riiklikult osaliselt doteeritud bussiliinid (maapiirkondades: eeldusel, et tehakse üleriiklik põhjalik liinivõrgu audit, sh täielik graafoptimeerimine ja analüüs) ja muudel liinidel riigi poolt hüvitatud piletiga reisijad. Tasuta lõunaid pole olemas.

Kokkuvõttes ajab Lux Express  kohtulahinguga õiget asja, aga võitlus tuleks muuta laiemaks, kaasates ka teisi turuosalisi ja seejärel (nagu Eesti poliitpraktika näitab) poliitikud tuleks panna tõega avalikult silmitsi , et nad üldse analüütilisi mõtlemisorganeid kasutama hakkaksid.