Dannebrog 800
Üleskutse Eesti ajaloolastele, riigijuhtidele, õigus- ja riigiteadlastele:
kaalugem Eesti riikluse alusena ja Tartu rahulepingu ajaloolise eelkäijana Turaida vaherahu (1212)* ametlikku viitamist
* sõlmitud AD 1212 Mõõgavendade Ordu ja Eesti Maakondade** vahel Rooma paavsti kohapealse võimuesindaja - piiskop Alberti - vahendusel, kehtis 1212-1215
** provinciae Estoniae - Eesti maakonna ladinakeelne vaste Eesti omariikluse eelkäija haldusüksuste kohta ajaloolises ürikus Henriku kroonikas; Turaida rahu kontekstis: Sakala, Ugandi, Saare maakondade, tõenäoliselt ka teiste koalitsioonis osalenud maakondade sõjaliste esinduste vahel)
Käesoleva üleskutse sisuks on juhtida tähelepanu paralleelidele Šveitsi ja Eesti riikide tekkimise ajaloos ning selgitada, mis Eesti peaks taastama enda riikluse alusvundamendi 13.sajandisse. See on üks põnevamaid ja võiks isegi öelda - kuulsusrikkamaid - perioode Eesti riikluse eelloos, mis kahjuks on tänaseks paksu kihi ajalootolmu alla vajunud ja millest kaasaegsed põlvkonnad kahetsusväärselt vähe teavad. Ehkki just 19. sajandi võimsal ärkamisajal, mil loodi kõik sisulised alused tänasele Eesti Vabariigile, saadi eeskuju ja alus Eesti riigi ideele just nõnda nimetatud muistsest priiuseajast. Teiste seas on Muinas-Eesti temaatikat käsitlenud isegi omaaegne peaminister, õigusteadlane (ja eksiilvalitsuse asutaja) Jüri Uluots, kes õigupoolest ongi Eesti õigusjärjepidevuse kontseptsiooni vaimne isa juba Saksa okupatsiooni aegadest.
2019. aasta on ajalooline aasta, mitte üksnes sündmuste poolest, millega see aasta võib ajalukku minna, vaid ka sündmuste poolest, mis on minevikus toimunud ja mille juubeliaastapäevasid saame tähistada. Isegi üksnes Eesti puhul on neid nii palju, et kokku lugeda läheb paljuks. Vaid mõned olulisemad: 200 aastat pärisorjuse kaotamisest, 150 aastat üldlaulupeost, 800 aastat Taani lipu sünnist Revala lahingus tänapäeva Tallinna (meenutagem, viimane nimetus on ajalooliselt taustalt väidetavalt keeleline lühend Taanilinnast) all. Meenutuseks neile, kes on unustanud Dannebrogi saamisloo, maabus 1219. aasta varasuvel Taani suverääni kuningas Valdemar II laevastik, vastavalt kokkulepetele piiskop Albertiga, toetamaks Eesti alade vallutamist ristisõjas. Toimus äge lahing, mille käigus taanlased olid Harju-Revala koondväelt lüüa saamas, kuid otsustaval hetkel jõudis tiivalt abivägi. Legendi järgi on Lyndanise lahing ka Dannebrogi - Taani rahvuslipu - tekkekohaks. Tänavusi aastapäevi on tegelikult väga arvukalt, maailma kontekstis on võimalik tähistada muuhulgas näiteks Suure Prantsuse revolutsiooni, Napoleoni, Lennart Meri kui ka Albert Einsteini ümmargust sünniaastapäeva. Sel ajaloolisel aastal võiks aga meenutada meie rahva ilmselt ühe põnevamat ajalooperioodi (läbi terve kirjutatud Eesti ajaloo) - see on Muistse vabadusvõitluse ajastut, kus paljude muude lahingute ja vägitegude hulgas sündis ühes ka Taani riigilipp ja esimene teadaolev ametlik rahuleping Eesti esimeste suveräänidega, kelleks olid tollaste põlismaakondade esindajad.
Kuid algatuseks Tartu rahust: probleemid Tartu rahulepingu "õhusrippuva" staatusega on ilmselged: ehkki leping on tänini kehtiv (vähemalt kõigi Eesti konservatiivsete jõudude seisukohtadele tuginedes), kantud ka ÜRO ametlike lepingute registrisse, siis selle lepingu kui Eesti riikluse alusdokumendiga piirnevad probleemid lepingu "aegumise" koha pealt. Leping on sõlmitud riigiga, mida enam de facto ega de iure ei eksisteeri, samal ajal on oma eksisteerimise ajal teine lepingu osapool esimese poolt alla neelatud (teise väitel täiesti õigusvastaselt ja igasuguseid rahvusvahelisi norme eirates) ja too teine osapool on küll hiljem taastatud, aga mitte täpselt samades piirides ja ka ilma ühemõttelise tunnustuseta Tartu rahule. See loob paratamatult riigiõigusliku olukorra, kus meie väikeriigi algpunkt on suhteline ja kokkuleppeline. Riigi juriidiliseks sünniaastaks võib lugeda de iure nii 1991.aastat kui ka 1918. aastat (sõltuvalt poliitilisest vaatenurgast), ehkki Eesti peab ametlikuks riigi asutamise kuupäevaks 24.veebruari 1918, siis Vene pool suhtub küsimusse reservatsioonidega ja keeldub isegi viitamast Tartu rahule. Maade või muude varade tagastamisest/hüvitamisest rääkimata. Pealegi ühendab 1918. ja 1991.aastat üks ebameeldiv ühisosa: need on iseseisvused Venemaa suveräänide "armust". Suure idanaabri Moskoovia "arm" on aga meie ühise pika ajaloolise kogemuse põhjal vägagi muutliku suuna, huvide ja tujudega.
Seetõttu puudub ka tänasel päeval kahjuks ühemõtteline selgus Eesti Vabariigi õigusjärjepidevuse suhtes, kuna laual tolmub endiselt 2013.aasta piirilepingu projekt, mille sõlminud poliitikud küll eitavad selle dokumendi igasuguseid seoseid Tartu rahu kehtivusega, kuid viimase osas erinevad eri poliitiliste jõudude vahel diametraalselt erinevad arusaamad. See toob ka mängu sõltumatu objektiivse alguspunkti vajaduse. Vajaduse selle järele, et otsida ajaloost objektiivseid üldisemat vanimat lepinguõiguslikku rahvusvahelist tunnustust, mis ei oleks seotud ei Venemaa ega teiselt poolt meid Vabadussõjas iseseisvusele aidanud riikide "armuga". Seejuures üheks parimaks kandidaadiks sellisele objektiivsele ajaloolisele tunnustusele Eestile kui suveräänsele terriotooriumile, ei ole mitte Jäälahing, Jüriöö ülestõus, sajandite jooksul erinevate riikide armeedes teeninud eesti soost ohvitserid ja sõjaväed - vaid eelkõige periood, mis eelneb vahetult Taani lipu sünniloole Revalas ja langeb kokku ühe tuntuma Muinas-Eesti väejuhi - Lembitu - eluaastatega.
Ehkki tänane Lääs aktsepteerib meid täieõigusliku iseseisva riigina loomuldasa nii Tartu rahuga kui ilma selleta, siis nagu näeme, on globaliseerunud maailm sisenenud laiemalt paradigma nihke ajastusse - mistõttu tuleks arvesse võtta muutuvat keskkonda ja otsida Eesti riikluse alguspunktile tugevamat kindlust ajaloolisest aluspinnast. Esialgu näiliselt väike detail, on ajalooline järjepidevus diplomaatias kui ka riikidevahelistes suhetes väga oluline.
Meenutagem siinjuures lühidalt Tartu rahuläbirääkimisi: kõige teravamate vaidluste käigus piirijoone üle (Eesti positsioonide üks tulisemaid kaitsjaid oli kindral Soots) tuli vaidluse käigus mängu ka ajaloolise õiguse küsimus. Vene riigil on ju nende võimude kohaselt alati olnud teatavad "ajaloolised õigused" muuhulgas ka Eesti alale, mida vajadusel jälle meelde tuletatakse või lausa sõjaliste sammude astumiseks välja käiakse. Tartu rahuläbirääkimiste näites võeti "ajaloolise õiguse" põhjendamiseks Jaroslav Targa Tartu vallutus 1030.aastast (püsis maksukohustusena circa 30 aastat), mis läbirääkijate järgi andnut Venemaale justkui teatud ajaloolise eelisseisundi Eesti suveräänsuse osas.
Siinkohal tuleks mainida, et Eesti riigi vaimsete asutajate valitud taktika - seda juba Eesti Vabariigi sünnist ja ainulaadsest saanidelegatsioonist (üle jäätunud Bothnia lahe I maailmasõja lõpus saaniga Euroopasse riiklikku de iure tunnust otsima läinud sisuliselt toonase loodava Eesti riigi diplomaatide koorekiht) alates - oli omaaegsete tipptasemel juristide poolt ilmselgelt ettenägelik. Väikeriik ei saa tugineda enda tuleviku kindlustamisel üksnes sõjalisele jõule, vaid peab kasutama edukalt ka diplomaatia ja rahvusvahelise õiguse kõiki tunnustatud vahendeid. Ehkki nagu 1939. aasta meile karmilt tõestas, üksnes sellest ei piisa, ei ole ka ilmselgelt tugev sõjaline areng piisav, et tagada Eesti suguse geopoliitilise asukohaga riigi suveräänsus. Edukaks ellujäämiseks vajame kahe tugevat kombinatsiooni.
Miks oleks just Toreida rahu Eesti riikluse aluspõhjana sobiv?
Sõltumatu ja endast lugupidava riigina võime võtta enda riikluse aluspõhjaks mistahes dokumendi või ajaloosündmuse, ent samal ajal peaks tõsiseltvõetavuse ja objektiivsuse seisukohalt olema tegemist siiski rahvusvaheliselt tunnustatud ja sõltumatult käsitletava ajaloosündmusega. Eesti ajaloos on sellised sündmused pigem olnud seotud erinevat tüüpi okupatsioonidega. Oluliselt vähem on sündmusi, mis on seotud Eesti kui sõltumatu võimu ja territooriumiga haldusüksus (esmased riigitunnused). Üks põhjapanevamaid neist sündmustest on kahtlemata Turaida vaherahu. Ehkki selged ja korduvad viited eestlaste või eesti hõimude osalemisest muinasviikingite koalitsioonides või eri lahingutes (nii tänapäeva Eesti pinnal kui ka Skandinaavias) ulatuvad juba 8.sajandisse ja varasemasse aega, on laiem seisukoht eestlaste kohta pigem: riigita rahvus kuni 20.sajandini.
Just viimase mainitud seisukoha võiksid ajaloolased tõsisema ja lähema uurimise alla võtta, et saada parem ettekujutus sellest, millisel määral võiksime 13.sajandil toimunud vabadusvõitlust (tänapäeva mõistes vabadussõda) pidada võitluseks suveräänsuse üle ja õieti kelle vahel sõda peeti. Olulisi aspekte on mitmeid, muuhulgas tuleb mainida, et sõja väga pikk ajaline kestus ja osapoolte arv viitab väga organiseeritud vastupanule kohalike Eesti hõimude poolt, keda Läti Henrik jaotab haldusjaotuslikult maakondade järgi. Maakonna termini kasutamine räägib meile enamat, kui üksnes piirkondlikust eripärast. See räägib teatava riiklikku struktuuri olemasolust. Muuhulgas on kroonikas otsesed viited nii haldusjaotuse, ülikkonna, piirivalve, maaväe, ratsaväe, kindlustatud asulate, laevastike ja teede kohta. Seda kõike ei ole võimalik teha ilma administratiivse võimekuse ja tööjaotuse olemasoluta. Muinaseestlaste näol oli tegemist küll kirjaoskamatute paganatega - aga mitte barbaritega.
Poliitiliselt on selgelt eristuvad Lõuna-Eesti piirkonnas kolm poliitilist võimupunkti Tartu, Viljandi ja Leole. Pangem tähele, ristirüütlid kes tulid Maarjamaale küll oma sõnul vaimuvalgust tooma, ei rajanud enda asundusi ja võimukeskusi tühjale kohale, vaid võtsid 90% ulatuses üle juba olemasolevad kindlustused ja asulad, neid ümber ehitades. See viitab selgelt poliitilisele - riiklikule või eelriiklikule moodustise olemasolule Eesti aladel enne ristirüütleid. Kuid just Toreida rahu sõlmimine annab nimetatud võimukeskustele palju olulisema ajaloolise tähtsuse, kui omab tolles sõjas Lindanise (Tallinn), Varbola või muud Revala-Harjumaa keskused, mis võib-olla majanduslikult olid Lõuna-Eestist tähtsamad. Nimelt: Toreida leping oli tollaste arusaamade järgi ainuke ametlik rahvusvaheline leping, mis Eesti maakondade esindajatega on teadaolevalt üldse kunagi sõlmitud ja mida kinnitavad ka ümberlükkamatud ajaloofaktid. Revala, Harjumaa, Virumaa või isegi Saaremaa esindajatega eraldi teadaolevalt selliseid lepinguid ei sõlmitud või olid nad lühiajalised või pole neid ürikuis mainitud. Küll aga on Toreida rahu näol olemas rahvusvaheliselt tunnustatud leping toonase supervõimu ja Eesti maakondade koondkoalitsiooni vahel (seejuures koalitsiooni puhul tuleb mainida, et see oli tõenäoliselt just Sakala maakonna sõjavanemate initsiatiivil ja sõjalisel juhtimisel kokku kutsutud).
Meie kohustus ammuste esivanemate ees on mõista nende toonaste tegude poliitilist suurust ja seda, millist tegelikku tähendust nende teod sisaldavad. Ehkki Lembitu, kroonimata Eesti kuningaks nimetatud muistne sõjavanem aitas organiseerida nii ründeretki Pihkva, Riia kui ka teiste keskuste suunal, oli tema elutööks tegelikult Toreida rahu, mida saab igal juhul pidada esimeseks rahvusvaheliseks tunnustuseks teatud suveräänsuse olemasolu kohta. Siinkohal ei ole palju meenutada, et Toreida vaherahu saavutati eestlaste koalitsioonivägede (saarlased laevadel, eri maakondade maaväed) ühisoperatsiooni ja toonast state-of-the-art sõjatehnikat kasutades. Mis on eriti silmatorkav Toreida rahu puhul: seda ei vahendanud ei Venemaa, Rootsi ega Taani valitseja (need olid tollased naabruses asuvad tugevaimad suurvõimud),
vaid piiskop Alberti näol sisuliselt paavst ise. See tähendab Rooma - see tähendab tollane Euroopa supervõim.
Nii suurt tunnustust ei ole ühelgi Eesti võimuesindajate välislepingul kuni riigi asutamiseni välja. Isegi Tartu rahu järel iseseisvunud Eesti riiki ei tunnustanud esialgu paljud suurriigid. Samuti oluline erinevus Tartu rahu ja Toreida vaherahu vahel on see, et Tartu rahulepingut (mis kahtlemata oli küll Eestile soodsatel tingimustel) ei järgitud reaalsuses mitmetes punktides - lisaks muule oli TR leping mida vastaspool (õigemini selle õiguslik järglane) tänapäeval ei tunnista ja mille sisuline kehtivus sattus löögi alla ka II maailmasõjas järgnenud Nõukogude okupatsiooni tõttu. Toreida lepingu puhul need probleemid jäävad kõik ära - tegemist oli ajutise vaherahuga, mis täitis toonast eesmärki, oli tollaste arusaamade järgi rahvusvaheline leping ja selle täieliku kehtivuse osas üheski punktis kahtlusi ei ole.
Kokkuvõttes ei ole üleskutse eesmärgiks vähendada Tartu rahu põhiseaduslikku tähtust või selle kahtluse alla seadmine. Küll on sooviks täiendada Eesti õigusjärjepidevuse algpunkte ja riikluse aluse tugevdamist selles vaimus, nagu mõistsid Eesti Vabariigi asutajad ja Tartu rahu sõlminud poliitikud, s.o. ärkamisaja vaimus: Eesti rahva suverääni õigused ja riiklik käsitlus ulatub muistsesse aega ja selle pikaajaline okupeerimine võõrvõimude poolt ei ole Eesti rahva iseseisvuspüüet ega vabadussoovi vähendanud. Selle käsitluse kõige selgem aluskivi on Toreida rahu, mida me kõigi kaasaegsete ajalooteaduslike vahenditega peaksime ka enda ametlikku ajalookäsitlusse kaasama. Samuti tugineb algatus mõttele, et XIII sajandi Shveitsi ja Eesti riigi ajalood ei erine muu poolest, kui selle näol, et Shveitsis XIII sajandil loodud konföderatiivne riigikord jäi suveräänselt püsima, Lembitu ja teiste sõjavanemate juhitud koalitsioon lagunes Madisepäeva lahingu käigus laiali. Samas ei tähenda riigi puudumine, et eestlastel puudus riiklik (või eelriiklik) korraldus ja sisuline suveräänsus.
***
Kokkuvõttes on ettepaneku eesmärgiks, et XIII sajandi vabadusvõitluse tulemused saaksid üheselt ajaloolaste ja riigijuhtide ühise konsensusliku käsitlusena jäädvustatud Eesti riigi ametlikku ajalookäsitlusse, miks mitte ka viitena põhiseadusesse ja teistesse olulistesse Eesti riigi ajaloo küsimustega seonduvatesse legislatsioonidesse.
