Tänuavaldus rahvalikule suurlavastusele muistsest Sakala sõjavanemast Lembitust
Mõned ümberlükked poliitik Jaak Alliku ajalootõlgendustele (hävinenud rahva, liivi vanema Caupo rollist Liivi- ja Eestimaa ajaloos), poliitilise reeturluse olemusest ajaloos, väikerahvaste ellujäämisest laiemalt, ristikiriku Liivimaale, Eesti- ning Saaremaale tulemise "kristlikust" iseloomust, poliitikatest ja eesmärkidest...
... ning muu jutu seas paar sõna ka Eesti viikingiajaloo laiemalt avaldamata peatükkidest. Märkmeid aegadest, kui eestlased tegutsesid suurelt...
SISUKORD
1. Etendusest saadud emotsioonidest
2. Mõnedest vigadest ajaloofaktide osas
3. Paar vastuväidet hr Alliku artiklis toodud väidetele
4. Ristiusu "rahumeelsest" toomisest Eestimaale
Alustades seda pikalevenivat arvamusavaldust, tahan ma kõigepealt siiralt kiita suvelavastuse tegijaid. Käinud värskelt kaemas* võimast ajaloolist ja tänapäeval võib öelda vaat'et täiesti imeharuldast rahvalikul moel etendatud põnevat muinasaja teemalist suvelavastust Eesti ajaloo (tean, et XIII sajandit arvestades tuleks kirjutada väikese tähega, aga kirjutan siiski suurega) tõenäoliselt kõigi aegade kõige põnevamast ajalooetapist.
Nagu teatrikriitik ja kultuuritegelane Jaak Allik oma kriitikas väga tänuväärselt märkis, on viimati sellist tükki (tõsiseltvõetaval moel, erinevalt näiteks absurdihuumorifilmist "Malev", mis oli ka tore tükk huumorit, aga mitte sugugi ajaloolist huumorit, kuna reaalsusest oli see tõlgendus väga kaugel) Lõhaveres lavastatud 1962. aastal (sic!). Tunnistan, et isegi ei teadnud seda fakti ajalooliste lavastuste kohta. Kuigi olles Eesti muinasajaloo vastu juba umbes 7-8-st eluaastast alates huvi tundnud, eelkõige selle perioodi "tule ja mõõgaga" lõppemise vastu. Küll teadsin, et viimased tõsisemad väljakaevamised ja ajalootööd Lembitu aegsetes linnustepaikades tehtigi umbes 1960-datel aastatel. Okupatsiooni tingimustes olid nähtavasti piiratud ka võimalused seda tööd väga laialdaselt jätkata (kuna kogu ajalooteadus oli teatavasti rangelt allutatud ka riiklikule ideoloogilisele survele)
Nagu teatrikriitik ja kultuuritegelane Jaak Allik oma kriitikas väga tänuväärselt märkis, on viimati sellist tükki (tõsiseltvõetaval moel, erinevalt näiteks absurdihuumorifilmist "Malev", mis oli ka tore tükk huumorit, aga mitte sugugi ajaloolist huumorit, kuna reaalsusest oli see tõlgendus väga kaugel) Lõhaveres lavastatud 1962. aastal (sic!). Tunnistan, et isegi ei teadnud seda fakti ajalooliste lavastuste kohta. Kuigi olles Eesti muinasajaloo vastu juba umbes 7-8-st eluaastast alates huvi tundnud, eelkõige selle perioodi "tule ja mõõgaga" lõppemise vastu. Küll teadsin, et viimased tõsisemad väljakaevamised ja ajalootööd Lembitu aegsetes linnustepaikades tehtigi umbes 1960-datel aastatel. Okupatsiooni tingimustes olid nähtavasti piiratud ka võimalused seda tööd väga laialdaselt jätkata (kuna kogu ajalooteadus oli teatavasti rangelt allutatud ka riiklikule ideoloogilisele survele)
Minu teatrielamus saadud etendusest oli ülivõimas, mitte üksnes sellepärast, et üle pikkade aastate sellist ajaloolist lavastust Eestis näidati, vaid ka seetõttu kui äärmiselt täpselt tabati seda ajastu värvi ja hõngu, lisaks veel rahvalikul moel ja mõnusas huumorivõtmes. Tabatud oli taaskord mitmeid ürgseid eesti kultuuri kujusid, usun et väga hästi ka külaelu ja ajaloolise linnuseelu atmosfääri (ajaloo osa saab küll täpsemalt käsitatud järgmistes peatükkides). Tõepoolest, nagu märkis ka hr Allik, oli publik loodud lavakunsti ja saadud emotsiooni eest väga tänulik ja esinejaid tänati suisa püsti seistes (kuulsin, et sama kordus ka teistel päevadel). Tegelikult just see pani mind kõige rohkem hämmastuma, kuidas nii noored näitlejad ja lavastajad suudavad anda edasi midagi sellist, mida mina isiklikult (keskmise teatrikülalise ja kultuurihuvilisena) ei ole kogenud näiteks Ervin Abeli ja Mikk Mikiveri esitustest saadik. Esitusel oli lisaks kõrgele kunstile ka inimlikku ja rahvalikku sügavust, mida noored näitlejad just liiga tihti ei suuda tabada. Nii et selles osas küll sügav kummardus.
Kõige enam huvitas mind siiski lavastuse ajalooline külg, kuna just ajaloohuvi mind antud teemaga sügavamalt seob ja käesolevat vastukaja kirjutama ajendas. Ajaloost juba järgnevas lõigus põhjalikumalt. Esiti toob Jaak Allik kriitikas täiesti õigesti välja mõned väiksed küsitavused ajaloolise täpsuse osas (kuigi ta ei märganud palju suuremaid, millele ma allpool osutan), mis esmapilgul ka mulle silma torkasid. Siiski pean ma nii mõnelegi tema väitele vastu vaidlema ja püüan pisut selgitada ka laiemat ajaloolist konteksti. Samas meeldis mulle väga hr Alliku kriitikas etenduse temaatika ületoomine kaasaja Eesti poliitilisse satiiri kontektsti, mis tõepoolest on minu meelest väga õnnestunud metafoor. Metafoorid, sümbolid ja järeldused olid üldse äärmiselt huvitavad - nii etenduses endas, kui ka mainitud kriitikas. Etenduses olid üheaegselt nii poliitiline satiir, suhtedraamad kui ka ajaloohorisondid olid kõik olemas ja vägagi tabavalt paigas. Rääkimata minu meelest lausa täiesti geniaalsetest osatäitmistest, mis puudutasid otseselt (julgen lisada: pea iga eestlase) hinge.
*****
Ajaloost
Allik torkab kriitikas paar torget Henriku rolliloogika pihta. Tõsi ta ju on, et siinkirjutajalgi hakkasid Henriku juttu maakera ümarusest kuulates peas liikuma erinevate varakeskaegsete teadlaste ja suurmeeste eluaastate daatumid ja mõte liikuma sinnapoole, et eks see jutt vist päris sada protsenti nii ei pruukinud olla. Aga seda naljakam see stseen oli!!! :) Eriti seetõttu, kui hästi sobitati see dialoog muistse eesti küla keskkonda (sest, nagu ka kogu ülejäänud etenduses tunnistada õnnestus, aeti sellist ajaloolist huumorit väga peene joonega - sest ikkagi: kes ütleb, et Henrik ei teadnud maakera ümarusest; sellest probleemist kirjutan paar sõna lähemalt allpool).
Muide, kes on näinud Youtube'i avarustes neid kaasaegsete tuhandete kretiinide kaasajooksmise õhutusel (vabandan, aga paremat sõna ei tea) või siis küünikute (keda nende hulgas samuti on ning seda ilmselt peeneks huumoriks peavad) sadu ja ilmselt tuhandeidki postitusi ja debatte nn flat-earth'i teemal (maakeeli lapiku maa) "teooriatest". Kaasaja kõige mugavamaid leiutisi ja veel vähem kui mõnikümmend aastat tagasi täiesti tundmatud süvateaduse saavutustele tuginevaid kõrgtehnoloogilisi vahendeid (sh Maa tehiskaaslastelt ehk satelliitidelt laetav info, arvutid ja Internet) kasutavad mugandunud inimesed on pahatihti mitmes mõttes igas mõttes lollimad, kui nende 100-200 aastat tagasi elanud esivanemad. Nagu olen ka varem juba säärastel puhkudel nentinud: Immanuel Kant eksis oma hinnagutes inimloomuse kohta, ja täiesti kardinaalselt eksis. Üks humoorikamaid debatte nn flat-eartheri ja teaduspõhise inimese vahel on Youtube'i keskkonnas Stefan Molyneux (paremkonservatiivne vabamõtleja ja videoblogija) lehel. Nii uskumatu, kui see pole, siis inimeste rumalusel ei pruugi tegelikult olla piiri ja seda lõbusam, et see toodi sisse ka ajaloolisse Lõhavere etendusse.
Muide, kes on näinud Youtube'i avarustes neid kaasaegsete tuhandete kretiinide kaasajooksmise õhutusel (vabandan, aga paremat sõna ei tea) või siis küünikute (keda nende hulgas samuti on ning seda ilmselt peeneks huumoriks peavad) sadu ja ilmselt tuhandeidki postitusi ja debatte nn flat-earth'i teemal (maakeeli lapiku maa) "teooriatest". Kaasaja kõige mugavamaid leiutisi ja veel vähem kui mõnikümmend aastat tagasi täiesti tundmatud süvateaduse saavutustele tuginevaid kõrgtehnoloogilisi vahendeid (sh Maa tehiskaaslastelt ehk satelliitidelt laetav info, arvutid ja Internet) kasutavad mugandunud inimesed on pahatihti mitmes mõttes igas mõttes lollimad, kui nende 100-200 aastat tagasi elanud esivanemad. Nagu olen ka varem juba säärastel puhkudel nentinud: Immanuel Kant eksis oma hinnagutes inimloomuse kohta, ja täiesti kardinaalselt eksis. Üks humoorikamaid debatte nn flat-eartheri ja teaduspõhise inimese vahel on Youtube'i keskkonnas Stefan Molyneux (paremkonservatiivne vabamõtleja ja videoblogija) lehel. Nii uskumatu, kui see pole, siis inimeste rumalusel ei pruugi tegelikult olla piiri ja seda lõbusam, et see toodi sisse ka ajaloolisse Lõhavere etendusse.
Aga tagasi Henriku juurde. Henriku kroonika ajalooline tekst on äärmiselt põnev lugemine igale lugejale. Päris tõsiselt. Nagu juba mainisin, olen seda nii professionaalsete ajaloolaste poolt kommenteeritult kui ka kommenteerimata originaaltekstina (küll mitte originaalkeeles) lugenud juba varasest lapsepõlvest, millest võib järeldada, et tegu pole väga keerulise tekstiga.
Samal ajal aga see, mida ja kui paljut sealt välja lugeda, sõltub juba lugeja enda teadmistest ja raamkeskkonna tundmisest. Palju on vaja mõistada, väga palju on vaja juurde mõelda. Ainus, mis tegelikult täpselt teada on, on see asjaolu, et kroonika vastab väga suures osas ajaloolisele tõele, kuna selles on otsesed kokkulangevused teiste riikide ajalooallikate (nt viikingite saagad, vene leetopissid jt), eksitud on üksnes mõnel juhul aastaarvudega, aga sedagi väga vähesel määral. Täiesti kindlasti on mitmed kroonika hinnangud vägede suurusele küsitavad või eksitavad, mis on ajastut arvestades ka mõistetav. Kroonikat lugedes paistab ka selgelt silma, nagu on osutanud ka paljud ajaloolased, et kroonika kirjeldustes on tõenäoliselt üsna palju (isegi kordades) võimendatud paganlike ohvrite arvu ja samal ajal vähendatud ristisõdijate arvu lahingutes (et näidata neid tugevamana või jäetakse samal põhjusel arvudes toomata ristisõdijate liitlasvägede arvud).
Samal ajal aga see, mida ja kui paljut sealt välja lugeda, sõltub juba lugeja enda teadmistest ja raamkeskkonna tundmisest. Palju on vaja mõistada, väga palju on vaja juurde mõelda. Ainus, mis tegelikult täpselt teada on, on see asjaolu, et kroonika vastab väga suures osas ajaloolisele tõele, kuna selles on otsesed kokkulangevused teiste riikide ajalooallikate (nt viikingite saagad, vene leetopissid jt), eksitud on üksnes mõnel juhul aastaarvudega, aga sedagi väga vähesel määral. Täiesti kindlasti on mitmed kroonika hinnangud vägede suurusele küsitavad või eksitavad, mis on ajastut arvestades ka mõistetav. Kroonikat lugedes paistab ka selgelt silma, nagu on osutanud ka paljud ajaloolased, et kroonika kirjeldustes on tõenäoliselt üsna palju (isegi kordades) võimendatud paganlike ohvrite arvu ja samal ajal vähendatud ristisõdijate arvu lahingutes (et näidata neid tugevamana või jäetakse samal põhjusel arvudes toomata ristisõdijate liitlasvägede arvud).
Minu kõige põhilisem arvamus Henriku kroonika kohta on selline: umbes 85% olulisi järeldusi on ajaloolastel tänaseni ajaloolisest kroonikast tegemata jäänud (mõned hüpoteesid pakun allpool ka välja). Tõepoolest, vaadakem vaid tolleaegseid säilinud maakaarte. Päris paljudel neist muide on märgitud kõrvuti meilegi tuntud riikide ja geograafiliste paikadega ka näiteks merelohed, näkid, müstilised olendid ja muud taolised põnevad asjad. Nii et maa ümarust või heliotsentrilist maailmapilti tõepoolest tollane tead(v)use meinstriim ei tundnud. Olgu aga tõe huvides märgitud, et see teadmine ei ole Euroopast juba Antiik-Kreeka aegadest kuhugi kadunud, mainigem siin vaid Erastothenest, kes suutis mõõta Päikese ja varjude abil Maa ümbermõõtu. Antiik-Kreekas oli Maa kuju üldteada tarkus.
Loomulikult oli tõenäoliselt täiesti tundmatu mõiste näiteks heliotsentriline maailmamudel, mis avastati mõni sajand hiljem (arvatavaks esmaavastajaks peetakse Kopernikut 16.saj alguses), kuid näiteks Maa ümmargune kuju on juba Euroopa tsivilisatsiooni algusaegadest siiski olnud mingile osale mõtlejatest teada. Jah, varakeskajal oli nende hulk ilmselt väga väike ja võib tõesti kahelda selles, kas Henrik sellesse kitsasse ringi sai mahtuda. Samamoodi võib küsimusi esitada ka etendusel esitatud Henriku alkoholilembusele ja riukalikule iseloomule. Pidid ju toonased pühamehed, kroonikud ja mungad olema levinud imago järgi väga vagad ja korralikud inimesed. Minu arvates oli Henriku osatäitmine etenduses täiesti geniaalne! Just seeläbi, et oli leitud huvitav lahendus olulise tegelase isiksusele, mida ühelt poolt ehtis haritus, teisalt viisid seda edasi ambitsioon (andke mulle mu sada munka!), seiklusjanu, uudishimu ja hea elu otsimine. Ta oli heaks tasakaaluks nii ajaloo, kui ka erinevate tegelaste vahel etenduses. Kas piiskop Alberti või vanem Lembitu rollid oleksid etenduses piisavalt saanud avaneda ilma Henriku põneva tegelaseta? Minu meelest just tema oli võtmeroll peategelaste avamisel.
'
Ajaloolist tõde otsides tuleb küll nentida, et ajaloolased kahtlevad, kas Henrik on üldse kroonika ainuke autor ja isegi kui oli, siis üsna kindlalt eeldatakse, et ta ei viibinud suurema osa sündmuste juures, kuna märkimisväärne osa kirjeldusi on kaudsed, minevikuvormis jne (s.t. kasutatud ümberjutustajaid, Henrik on kirjutanud teiste sõnade põhjal). Siiski tuleb nende kirjelduste täpsust ja detailirohkust arvestades tõdeda, et ta on Eestis täiesti 100%-se tõenäosusega ise korduvalt käinud, osalenud sõjakäikudel, oskas vähemalt mõne lause ja mõne sõna ulatuses eesti keelt (mis on ka kroonikas jäädvustatud), mingil määral kohtus eestlastega. Samas ei maini tema kroonika ühtegi eestlast isiklikult (küll nimepidi, nagu näiteks Sakala vanemad Lembitu ja Meeme), mis olid alati ja eranditult üksnes poliitilise või sõjalise tähendusega mainimised. Isiklikule tasandile kroonikas ei laskutud, mis aga ei tähenda, et Henrik ja Lembitu poleks näiteks kunagi isiklikult kohtunud, vaid lihtsalt seda, et polnud kohane kroonikas neist asjust kirjutada.
Seda lõbusam on muidugi andekal lavastajal ja näitlejal. Mida kõike on võimalik kokku fantaseerida ja juurde mõelda. Minu isiklik arvamus on see, et sellega oli geniaalselt hakkama saadud!! Mida pidi siis kirjutaja elukutset pidav vaga kristlane pimedal, harimatul ja külmal paganlikul põhjamaal tegema. Mis oleks leevenduseks sellisele ebameeldivale elule. Muidugi võivad tõsikristlased mõelda ja loota, et ta täitis seda aega palvetamisega. Kuid vähemalt sama loogiline on arvata, et võis oma tuju parandada väikse humalajoogiga ning kasutas seda kultuurilise silla otstarbel ka paganatega suhtlemiseks. Loomulikult seda tõestada ei ole võimalik, aga ümber lükata samuti üsna keeruline. Eksiti lavastuses küll mõne muu olulise detailiga. Kindlasti ei saa tõepäraseks pidada kristliku õpetlase üksinda rändamise paganlikul Põhjamaal. Kroonikas muide on korduvalt jäädvustatud, mis sääraste ullikestega - keda tõepoolest ajaloos leidus - juhtus (kes veel enne piiskop Alberti aega Eesti- ja Liivimaal usku kuulutamas käisid) - enamasti aeti nad erinevates vormides paganate poolt vardasse. Üks muide sellepärast, et "too olevat paganate Päikse ära söönud" (õnnetul kombel sattus misjonär paganate juurde päiksevarjutuse ajal, mistõttu on hiljem toimunud sündmus päevatäpsusega dateeritud, vastab taaskord kroonikas toodud aastaarvule). Siinsete paganate mitte just kõige sõbralikum iseloom oli niisiis saksa kolonistidele ammu teada ja sellega arvestati, Henrik ei reisinud kindlasti kunagi vabatahtlikult üksinda või inkognito. Kindlasti oli tal alati mõni saatja või liikus üldse koos väesalkadega.
Etenduse vigadest
Kõige suurem eksitus, mis tõepoolest lavastuses ajaloo vaatevinklist tehti, oli seoses aastaarvude ja mõnedes dialoogides esinenud"ajalooliste" väidetega. Nimelt tuli kogu etenduse sisust selgelt välja, et see algas veel rahuajal (räägiti piiskopiga sõlmitud rahust), tõenäoliselt 1214.aastal (räägiti rahu pikendamisest) - kuna siin saab jutt olla üksnes Toreida rahust, mis sõlmiti pärast Eesti maakondade ühendvägede operatsioone Toreida kindluse vallutamiseks Liivimaal 1212.aastal (saarlased laevadel+ühendmaavägi pea kõigist toonastest maakondadest), mille langemine jäi ära üksnes rahu palumisel. Lahingujärgne jõudude tasakaal osutus piiskop Alberti jaoks (kes üldiselt tundis end Liivimaal juba väga kindlalt) sääraseks, et sõlmiti kolmeaastane rahu (1212-1215). See on muide kõige tõsisema kaalukategooriaga diplomaatiline sündmus kroonikas üldse, tõenäoliselt terves eestlaste diplomaatia ajaloos kohe teisel kohal pärast 1920.a. Tartu rahu, olles vaieldamatult üheks olulisemaks verstapostiks muidu üdini verises muistses vabadussõjas, kuni Viljandi ja Tartu langemiseni 1223-1224 (rõhutan eraldi, et üldiselt sõlmiti rahusid ristisõdijate poolt tähtajatult või väga lühiajaliselt, juba ette teades nende lühiajalist kestust, ja seega üksnes ajutise meetmena, üldiselt kehtisid keskmiselt aasta aega või ühe talve). Kolmeaastane separaatrahu näitab eestlaste sõjalist võimekust ja maakondade ühendväe sõjalise jõu tõsist kartmist vastase poolt. Kolm aastat rahu tähendas vaenupooltele seda, et võeti aega jõuvahekordade seadmiseks, uute varude toomiseks (Saksamaalt), eestlaste poole pealt suurema sõjakäigu planeerimiseks. Riia ründamine eestlaste poolt teostati 1215.aastal. Jah, ajalugu küll läks niipidi, et Riia jäi vallutamata ja eestlaste jaoks viis see lõpuks sõja kaotamiseni, aga Toreida rahu sõlmides nad seda veel ei teadnud. Toreidani olid eestlased sõjaliselt võitmatu jõud Balti mere ääres. Üks väheseid alistamatuid hõime Volga ja Läänemere vahel. Muidugi on omaette debatt, mida siinkohal ei saa jätkata, ajaloolisest, tsivilisatsioonilisest ja tehnoloogilisest paratamatusest, mis eestlasi sõjas allapoole surus.
Niisiis siin tõesti sisaldub lavastuse ühe suurema ajaloolise prohmaka osa, mis ka käesoleva kirjutise autorit pisut kurvastas, kuna inimesed võivad niimoodi ka harimatuteks muutuda. Sest tõesti: Riia piiramist, mitte ainult ei planeeritud, vaid see toimus reaalselt ja ka kujutas reaalset ohtu kristlaste kolooniale. Etendusest jäi väär mulje, nagu oleks Riia ründamise plaan jäänud unistuseks, kuid 1215.aastal teostasid eestlased (ka Lembitu koordineerimisel, kes oli kroonikas sel ajaperioodil enimmainitud eestlane ja Sakala vanemana ka operatsioonis kindlasti osales) suure ühisoperatsiooni sakslaste koloonia hävitamiseks Liivimaal tervikuna. Seda nõu hauti muide juba tegelikult Toreida piiramisest alates, mille langemisel oleks mindud otse Riia alla. Läänemaalased tungisid Metsepolesse, sakalased ja ugalased rüüstasid lätlaste alasid, samal ajal kui saarlaste sõjavägi tungis Riia alla. Need sündmused tuleb asetada ajaloolisse konteksti...
Oli ka väiksemaid vigu, näiteks võib siiski eeldada, et Caupo sellisel moel Lembituga läbirääkimisi kunagi ei pidanud, kuigi neid mõlemaid quasi-rex'ideks (faktilisteks kuningateks) on peetud. Siiski tuleb selget vahet teha Caupo ja Lembitu rollidel ajaloos. Just selles osas lasi eksitada end tõsiselt ka Jaak Allik. Ja sellest kirjutan ka pikemalt viimases alajaotises. Etenduse sisulise ülesehituse poole pealt oli Caupo sissetoomine muidugi äärmiselt huvitav ja tõi töeliselt paatoslikult esile Lembitu ja Caupo erinevuse. Just selle eest ma tahan eriti tänada noori näitlejaid ja näidendi loojaid, et suudeti nii õigesti tabada nii keerulist küsimust.
Muide, peamine põhjus, miks Caupo ja Lembitu ei saanud läbirääkimisi pidada, oli selles - nagu Henriku kroonikastki selgelt ilmneb - polnud liivlastel, latgalitel ega nende juhtidel-vanematel reaalset otsustusõigust, otsused tegid nende eest kirikuisandad Riias, s.t. orduvennad ja piiskop. Põhjus muide oli proosaline: tollaste lahingute saatused otsustati hõreasustusega Põhjamaal tihti massi koondamisega. Venemaal kujunes sellest rahvuslik identiteet (küll üsna verisel moel), eestlasel just isemeelsus ja liivlastel-lätlastel - alandlikkus. Lahingud võideti massiga, aga kui liivlased olid Caupo ja teiste vanemate eestvedamisel alistunud piiskopivõimule, siis massikeset hakkas kontrollima vägivallal valitsevad okupandid: orduvennad ja piiskop. Muidugi, vastuhakke ja isetegevust esines ka liivlaste (vähem latlgalite) hulgas, kuid need jäid edututeks katseteks, kuna massikese oli juba paari aastaga langenud Riia kätte. Mass otsustas lahingu. Just sel põhjusel hävis mõnesaja aasta jooksul liivlaste rahvus, kuna nende iseolemine oli müüdud saja kuldraha eest (Caupole makstud tasu Henriku kroonika järgi) ristikirikule. Ütlematagi selge, et liivlaste assimileerumine võttis siiski kauem aega ja selles esines läbi ajaloo teisigi tegureid, ent Caupo rolli ei saa ka alahinnata. Caupo oli kvaasi-kuningas, kuningas-marionett piiskopi sõrmede küljes.
Oli ka väiksemaid vigu, näiteks võib siiski eeldada, et Caupo sellisel moel Lembituga läbirääkimisi kunagi ei pidanud, kuigi neid mõlemaid quasi-rex'ideks (faktilisteks kuningateks) on peetud. Siiski tuleb selget vahet teha Caupo ja Lembitu rollidel ajaloos. Just selles osas lasi eksitada end tõsiselt ka Jaak Allik. Ja sellest kirjutan ka pikemalt viimases alajaotises. Etenduse sisulise ülesehituse poole pealt oli Caupo sissetoomine muidugi äärmiselt huvitav ja tõi töeliselt paatoslikult esile Lembitu ja Caupo erinevuse. Just selle eest ma tahan eriti tänada noori näitlejaid ja näidendi loojaid, et suudeti nii õigesti tabada nii keerulist küsimust.
Muide, peamine põhjus, miks Caupo ja Lembitu ei saanud läbirääkimisi pidada, oli selles - nagu Henriku kroonikastki selgelt ilmneb - polnud liivlastel, latgalitel ega nende juhtidel-vanematel reaalset otsustusõigust, otsused tegid nende eest kirikuisandad Riias, s.t. orduvennad ja piiskop. Põhjus muide oli proosaline: tollaste lahingute saatused otsustati hõreasustusega Põhjamaal tihti massi koondamisega. Venemaal kujunes sellest rahvuslik identiteet (küll üsna verisel moel), eestlasel just isemeelsus ja liivlastel-lätlastel - alandlikkus. Lahingud võideti massiga, aga kui liivlased olid Caupo ja teiste vanemate eestvedamisel alistunud piiskopivõimule, siis massikeset hakkas kontrollima vägivallal valitsevad okupandid: orduvennad ja piiskop. Muidugi, vastuhakke ja isetegevust esines ka liivlaste (vähem latlgalite) hulgas, kuid need jäid edututeks katseteks, kuna massikese oli juba paari aastaga langenud Riia kätte. Mass otsustas lahingu. Just sel põhjusel hävis mõnesaja aasta jooksul liivlaste rahvus, kuna nende iseolemine oli müüdud saja kuldraha eest (Caupole makstud tasu Henriku kroonika järgi) ristikirikule. Ütlematagi selge, et liivlaste assimileerumine võttis siiski kauem aega ja selles esines läbi ajaloo teisigi tegureid, ent Caupo rolli ei saa ka alahinnata. Caupo oli kvaasi-kuningas, kuningas-marionett piiskopi sõrmede küljes.
Vastuväited hr Allikule
Enne sisuliste detailide mainimist tuleks mainida, et ükskõik millisest vaatevinklist (ajaloolisest, strateegilisest, poliitilisest, ideelisest või moraalsest) Caupo oli oma rahva ja naabrite reetur kõige ehedamal kujul.
Olgugi, et teda võib pidada samasuguseks ajalooparatamatuseks, nagu neid sadade näidetena ajaloost eest leida võib, siis see ei vähenda tema isiklikku rolli. Kuna võõral põhjamaal sõdida kõigi seal elavate paganatega ühe hoobiga oleks olnud sõjaline ja poliitiline enesetapp, kasutas piiskop Albert juba Rooma aegadest tuntud diplomaatia põhimõtet: "Divide et impera." (Või nagu meie kodumaised kirjanikud selle väga tabavalt on eestlaste ühes kultuslikus mängufilmis parafraseerinud: "Leia endale alati sõpru oma vaenlaste hulgas, siis oled sa suuremeelne ja võitmatu."). Kui mainitud mängufilmis olid panuseks üksnes püha reliikvia ja mõnede tegelaste isiklikud ambitsioonid, siis XIII sajandi Baltikumis olid panused kordades suuremad. Panused olid imperiaalsed. Selles mängus keegi alati võidab ja keegi kaotab, kuid see kes näiliselt vahel võidab, ei pruugi võita ajaloos. On teada-tuntud legend, et Manhattani saar müüsid indiaanlased hollandi kaupmehele pudi-padi eest, mille väärtus oli mõnikümmend dollarit. Liivlaste hind oli kõrgem: sada kuldraha paavstilt (Henriku kroonika põhjal). Ehkki Caupo oli tollase suurvõimu ohver ja kokkuvõttes mängukann, ei saa öelda, et tal poleks olnud valikut. Eestlaste vastu kasutati palju räigemaid võtteid. Muuhulgas ka (samuti vanadelt roomlastelt üle võetud komme, mida katsestati germaanlaste vallutamisel) pantvangide võtmine ülikutelt. See ei vähendanud aga eestlaste vabadussoovi vähemalgi määral. Pigem vastupidi.
Just seetõttu, millisesse olukorda pani Caupo oma tegevusega lisaks oma rahvale ka naaberrahvad, ei saa teda pidada muuks kui reeturiks. Võib pikalt polemiseerida sel teemal, kuidas oleks ajalugu jätkunud ilma sakslaste võiduta ristisõjas (et küllap keegi ikka oleks meid varem või hiljem vallutanud). Aga vahet tulebki teha selles, et keegi meist ei näe tulevikku, küll aga mõjutavad meie teod olevikus meie elu tulevikus. Nii on ka rahvastega, Lembitu rahvas ühines sõjas - ehkki kaotas - ja jäi püsima. Caupo rahvas seda teha ei saanud, kuna ta reedeti ja kadus hiljem ajaloohämarustesse. Võib vaielda selle üle, et liivlaste kadumised põhjused olid poliitgeograafilised (elamine teiste hõimude vahel). Kuid fakt on see, et liivlaste riigi või vähemalt poliitilise liidu tekkimine eestlastega XIII sajandil oli täiesti reaalne võimalus, mis oleks tundmatuseni teisiti kujundanud liivlaste saatuse. Just selle võimaluse võttis liivlastelt nende reeturist vanem. Just sellepärast saab teda kutsuda nimedega Juudas, Quisling. "Tõbras", nagu ütleks Andrus Ansip. Ja mitte üksnes ülalmainitud saja juudaseekli pärast, vaid paljude muude asjaolude tõttu, ka sellepärast, kuidas Caupo tappis omasid. Nagu kirjutab Henrik ülistavalt, käis veel enne ristisõdade Eestisse jõudmist Caupo tagasi vallutamas ka "oma linnust" Toreidat, omaenda suguvendade käest. Ta sõdis omaenda kindluse ja rahva vastu.
Kõrvalepõikeks XX sajandisse, vahel sõimatakse meil ka endiseid Eesti kommuniste (või ka lihtsalt omaaegseid kommunistlike poliitikuid) reeturiteks. Mina seda arvamust sugugi ei jaga. Kommunistid ei reetnud Eestit kahel põhjusel. Esiteks olid osad neist, nt muide ka poliitik Hendrik Allik, veendunud kommunistid kogu oma elu vältel, sh Eesti Vabariigi ajal, kes samal ajal ei osalenud riigi kukutamises. Otse vastupidi. Siiri Sisaski loos on sõnad: "Mis maa see on, kes kõik oma lapsed jätab emata?". Rahvas ega poliitikud ei reetnud Eesti riiki, Eesti riik reetis eesti rahva 1934-1940. Kõige ühemõttelisemalt. Ja jälle oleme tagasi 12.märtsis 1934 (poliitik peab ka tipphetkel suutma teha vahet teha, millal lõppeb tema isik ja algab riik). Aga mitte sellest ei tahtnud ma arutleda siinkohal. Teiseks ei olnud lõviosa kommunistide tippe sugugi reeturid, kuna nad tegutsesid tihti just enda parimas usus rahva hüvanguks. See, milliseid väärtusi üks või teine poliitik kandis/kannab, on küsitav alati, oli ka tol ajal, on ka nüüd. Kuid igal juhul oli väga suur osa neist, mitte ainult ideelised kommunistid, vaid ka rahvuskommunistid, selle sõna parimas mõttes. Meil on praegu lihtne kritiseerida, kuid reaalsust vaadates tuleb tõdeda, et tolle aja inimestel ei olnud häid valikuid, olid ainult halvad ja palju halvemad. Kui riik oli juba ära antud, siis see patt oli ikka nende oma, kes selle eest vastutust kannavad. Kommunistid seda ei teinud. Vastupidi, kui poleks olnud õigel ajal õigeid kaasajooksikuid (s.t. pärast 1953.aastat), oleks Eestis võinud umbkeelsete vene komissaride juhtimisel ilma rahvuskommunistiteta saada ka Kesk-Aasia. Seega tuleb öelda: ENSV aegsetel rahvuskommunistidel on olulisi teeneid eesti rahva tuleviku ees.
Eriti väärtuslikuna tooksin siinkohal teiste hulgas esile Lennarti noorema venna, ökonomisti ja riigikontrolöri, Hindrek Meri haruldaselt põnevaid mälestusi. Teiste hulgas räägib Meri väga soojades toonides ENSV aegsest poliitikust ja rahvuslikult meelestatud kommunistist Hendrik Allikust, kes püüdis teha (ja tegigi) Eesti jaoks parimaid otsuseid, mis võimalik.
See on koht, kus meil on veel palju järele mõelda, arutleda ja järeldada. Kommunismi teostamist ja selle kuritegusid ei saa õigustada ja mina olen viimane, kes seda teeks. Kuid inimesi, kes töötasid selle rezhiimi tingimustes oma parima äranägemise järgi, ei tohi lüüa sama mõõdulatiga neid, kes püssipauguta iseseisvuse ära kinkisid. See, kes püüab päästa uppuvat laeva, kas või koostöös mereröövlitega, pole reetur. Reetur on see, kes annab loa trümmi põhja auk raiuda.
Vähe sellest, et Caupo oli kristliku agenda varjus tegutsenud koloniaalvõimu kollaborant (tänases formulatsioonis), oli ta üks neid, kes ässitas naaberhõime üksteise vastu. Just see oligi Alberti taktika, ilma milleta ta poleks ristisõda kunagi võitnud. Muide, tõenäoliselt oluliseim murdepunkt Põhja Ristisõdades (nagu neid on nimetatud) oli eelkõige 1205-1208. aasta, mil liivi ristisõjad olid lõppemas ja eestlaste oma algamas. Muide, eestlaste ristisõja algust dateeritakse tihti 1208.aastaga, mil sakslased tungisid Ugandisse, kuigi mina dateeriks alguseks 1207.aasta, mil toimus esimene vägivaldne kokkupuude Alberti väega rüüsteretkelt tulnud saarlaste väega. Just sel perioodil oli täiesti reaalne Riia vallutada ja koloonia hävitada. Caupo oli võtmetegelane, kes oleks saanud sellise avantüüri ette võtta (kutsuda appi eestlased ja teised), kas või ambitsioonikatel eesmärkidel, luua oma liivlaste kuningriik. Kuid Caupo ei olnud kuninga tõugu, ta oli n-ö "kasulik idioot", nahahoidja ja lääne isandate lakei. Caupo ei võidelnud selliselt, nagu eesti ja kura viikingid juba tolleks ajaks end aastasadu olid lahingutes kuulsaks teinud.
Muide, huvitav fakt, et Caupo on ainuke "pärismaalane", keda on kroonikas rohkem mainitud kui Lembitut. Caupot nimetatakse quasi-kuningaks, Lembitu kohta teame, et ta oli seda faktiliselt, kuna organiseeris sõjakäike Pihkvast ja Novgorodist Riiani, kaasates kõiki Eesit maakondi. Selles seisnebki suurim Caupo ja Lembitu erinevus, et Caupo oli rahva reetnud ja ei omanud reaalset poliitilist võimu, Lembitul olid aga reaalsed shanssid kuningaks saada. Muidugi ei oleks see olnud absoluutne kuningavõim, kuna maakondade sidemed olid tol ajal veel lõdvad, kuid igal juhul on kuninga epiteedi lisamine Lembitu nime ette igati õigustatud.
Meil on veel palju teadmata ja uurimata eestlaste muistse ajaloo kohta. Nagu ma ütlesin, siis 85% järeldusi on kroonika kohta tegemata. Ajaloolased ei saanud tõenäoliselt nõukogude perioodil kirjutada päris seda, mida nad mõtlesid. Nad ei saanud kirjutada sellest, et Eestil oli tol ajal olemas täiesti arvestatav riigieelne korralduslik halduskord, iseseisvuspüüded ja koordineeritud sõjategevus.
Sest seda, et osad järeldused on tegemata, märkasin juba lapsepõlves. Ajalooraamatud ei kirjuta sellest, kuidas eestlastel pidi olema väga tugev ühtekuuluvustunne ja ühine nimetaja, et piisas üksnes ühest võidust Ümera all, mille järel saadetud võidusõna mahitusel kõik Eestimaa maakonnad asusid "parvedena" rüüstama liivlaste ja latgalite maid - rünnakuoperatsioonid, mis päädisid maakondade võimsa ühismanöövriga Toreidas. Koordineeritus tuleb kroonikast välja igal sammul - ühele maakonna ründamisele vastasid alati kaks, kahele alati kolm, kolmele neli jne. See tähendab, et Eestis oli juba siis (sarnaselt XIII sajandil loodud Shveitsi konföderatsioonile) olemas mingisugune konföderatiivne süsteem. Seda ei pidanud kümne aasta sõjategevusega looma - see oli suure tõenäosusega olemas juba sõja esimestel aastatel. Siin võib näha üht põhjust, miks käidi 1217.aastal ühendvägedega Otepää all, et ugalaste käitumises nähti konföderatsiooni reetmist. Nähti, et kui üks maakond teised reedab, siis eestlaste konföderatsioon laguneb. Siinkohal oleks veel huvitav arutleda Lennart Meri toodud teooria kihelkonna mõiste keelelisest tekkest ja tähendusest Eesti muinasajaloos, kuid see peab jääma mõne tulevase arutluse teemaks.
Vähemärgatud asjaolu on seegi, et eestlased ei kaotanud sõda üksnes mitte poliitiliste (Alberti võime keerata hõime üksteise vastu), tehnoloogiliste (amb, raudrüü jms) ja strateegiliste vigade tõttu, vaid tõenäoliselt ka sellepärast, et eestlased alahindasid enda vastast, olles võrdlemisi enesekindlad oma võidu potentsiaalis. Selles osas väärib märkimist ristisõja religioosne osa (vs eestlased pidasid oma võitmatuse pandiks põlist Taara-usku ja paganlikke kombeid). Saarlased plaanisid ju Riia maa pealt pühkida ühe rünnakuga 1215.aastal, nagu nad olid teinud Sigtunas 30 aastat varem! Eestlaste ülbust, uhkust ja isepäisust rõhutab kroonik korduvalt. See ei saa olla "lambist" võetud jutt. Eestlaste "ülbus" ja "uhkus" sai tulla üksnes sellest, et eestlased olid olnud mitmete sajandite vältel alistamatu hõim, nende konföderatsioon toimis. Isegi Vene suurvürtsid Eestit vallutada ei suutnud, vaatamata arvestatavale sõjaväe arvulisele ülekaalule (ei suudetud vallutada isegi Eesti kindluslinnuseid). Me ei tea, kuidas täpselt ja milliste kihelkondade abiga, aga I aastatuhandel lõid eestlased edukalt tagasi kümneid viikingite rünnakuid (rootslaste, taanlaste, norralaste ja isegi islandlaste). Lahingutes hukkus või vangistati selle poole tuhande aasta jooksul Eestis vähemalt kolm Skandinaavia kuningat. See on tänini lahendamata mõistatus.
Lembitu on kahtlemata selle mõistatuse viimane lüli, kellest me ainult tänu Henrikule pisut teame.
Üks parimaid Henriku tõlgendajaid seni on olnud Lennart Meri. Just tema annab selgituse Tharapita jumalatekkeloole astronoomiliste faktidega ja annab parima sisevaate tollase Eesti ja Skandinaavia seotusele. Ent see töö tahab jätkamist, palju tõsist, ka teaduslikku tööd. Veel kord oleks vaja analüüsida, kas Pythease reis 8 saj. eKr tõesti võis jõuda Saaremaale või Läänemere idakaldale. Isegi kui see teooria ei pea paika, on Meri teinud ennastsalgavat tööd tõestades, et Pytheas pidi käima ja käis tõenäoliselt just Läänemerd avastamas, mitte Põhjamerd, mis oli võrdlemisi asustamata vähearenenud tsivilisatsiooniga ookeanisaarte pundar. Pealegi on küsitav kreeklaste võimekus ookeanil seilata - mäletagem, et roomlased sattusid isegi sajandeid hiljem hätta bretoonide ja Britannia vallutamisel just ookeanilaines randumise ja seilamisega.
Veel suurem töö on ära teha just Kristuse-järgse perioodi uurimisel. Mis tõi eestlastele sõjalise ülekaalu Läänemerel? Oli selleks tõesti merevaigukaubandus ja meteoriitset päritolu rauamaak, nagu on oletanud Meri (vägagi loogilised järeldused)? Või oli põhjuseks hea asukoht idakaubanduse vahepeatusena? Kuidas said eestlased olla sõjaliselt tugevamad viikingikuningatest ja samal perioodil ka lahinguliitlaseks Taani vägedele, kes olid tol ajal Euroopa suurimad vallutajad? Neile küsimustel tulebvastused alles leida
Lõpetuseks tuleb aga teemavõhikule selgitada aga, et vaatamata eestlaste usukangusele ja rigiidsele maailmavaatele, olid sakslased vähemalt sama metsikud. Olgu siinkohal täis arusaam asjaolust (mis ka etenduses võis mõnevõrra eksitav olla ja millest ka hr Allik end nähtavasti eksitada on lasknud): mingit rahumeelset ristimist Eestimaal ei olnud! Vähemalt mitte selles osas, mille vallutasid sakslased. Taanlaste koha pealt on lugu segasem, võib arvata, et taanlased ei püüdnudki maad sõjaliselt vallutada, teades, et see võimatu üritus on ja vastupidi üritati luua liitlassuhteid revalaste, harjulaste ja virulastega (nt võib tuua patarelli kinkimine Varbola linnuse isandatest eestlastele, kes jagasid seda teadmist ka teiste maakondade saadikutega).
Liivimaal oli rahumeelset ristimist senikaua, kuni liivlased said aru, et sakslastel on plaanis maa ka poliitiliselt üle võtta, siis läks ka seal ristimine vägivaldseks. Eestimaal aga mingit rahumeelset ristimise faasi ei olnud. Kuigi on muidugi selge, et sellega poleks ka nõustutud, on see täiesti teisejärguline. Jah, eestlased pesid end ristimisveest saunades puhtaks, nagu kirjutab kroonik. Kuid ega sellepärast sakslased tagasi ei tulnud. Ei, orduvennad tulid algusest peale maad vallutama ja siin kindlusi üle võtma. Seda ei varja isegi Henrik.
Ristikiriku toomine Järvamaale algas piduliku nentimisega, et on ületatud Navesti ja jõutud Eesti südamaale, et aga juhtus külm talv olema ja sakslased sellega harjunud polnud (kroonika järgi tulid meestel isegi näonahk külmast maha, mis üldjuhul esineb inimestel ainult kõrgmägedesse või arktilisse kliimasse sattudes), siis otsustati rüütlite poolt vähegi sooja saamiseks põlema süüdata "esimene ettejuhtuv küla". Täpselt üks ühele kirjas kroonikas.
Nii toodi ristiusku Eestimaale. Mingit sõbralikust usu levitamise projektist ei saa juttugi olla, tegu oli tõenäoliselt Eesti ajaloo kõige vägivaldsema konfliktiga, millel oli ainult kolm sisulist eesmärki: idamere piraatide (eestlased ja kuralased) ohjeldamine, koloniaalekspansionism ja idapoolse kaubandustee (hilisem Hansatee) hõivamine oma kontrolli alla.
Kahjuks oli Caupo oma rahva verine reetur isegi võrreldav Euroopa tõsisemate reeturitega, olugi et omamoodi olud ohver. Siiski ei saa jätta märkamata, et ta oli üks neist võtmeisikuist, kel oleks võimalik oma rahvas vennatapust säästa ja pakkuda ka alternatiive saksa ikkele (eelkõige 13.sajandi esimestel aastatel - ühendades hõimud ühe lipu alla, nagu tegi seda Lembitu. Kuid liivlaste tuntuim vanem valis omakasupüüdliku tee ja oma rahva iseseisvuse reetmise. Lembitu seevastu oli viimane eestlaste kroonimata kuningas (kas neid oli ka varem, on välja selgitada keeruline, aga siiski uurimist väärt).
Caupo sai Madisepäeval oma palga ja Lembitu sai minna
taevastele kesadele puhkama, tema töö oli tehtud. Lembitu nimi ja teod elavad tema rahvas edasi igavesti, aga reeturi rahvas kustus ajaloo areenilt igaveseks XX sajandi keskpaigaks.
Aamen.
Enne sisuliste detailide mainimist tuleks mainida, et ükskõik millisest vaatevinklist (ajaloolisest, strateegilisest, poliitilisest, ideelisest või moraalsest) Caupo oli oma rahva ja naabrite reetur kõige ehedamal kujul.
Olgugi, et teda võib pidada samasuguseks ajalooparatamatuseks, nagu neid sadade näidetena ajaloost eest leida võib, siis see ei vähenda tema isiklikku rolli. Kuna võõral põhjamaal sõdida kõigi seal elavate paganatega ühe hoobiga oleks olnud sõjaline ja poliitiline enesetapp, kasutas piiskop Albert juba Rooma aegadest tuntud diplomaatia põhimõtet: "Divide et impera." (Või nagu meie kodumaised kirjanikud selle väga tabavalt on eestlaste ühes kultuslikus mängufilmis parafraseerinud: "Leia endale alati sõpru oma vaenlaste hulgas, siis oled sa suuremeelne ja võitmatu."). Kui mainitud mängufilmis olid panuseks üksnes püha reliikvia ja mõnede tegelaste isiklikud ambitsioonid, siis XIII sajandi Baltikumis olid panused kordades suuremad. Panused olid imperiaalsed. Selles mängus keegi alati võidab ja keegi kaotab, kuid see kes näiliselt vahel võidab, ei pruugi võita ajaloos. On teada-tuntud legend, et Manhattani saar müüsid indiaanlased hollandi kaupmehele pudi-padi eest, mille väärtus oli mõnikümmend dollarit. Liivlaste hind oli kõrgem: sada kuldraha paavstilt (Henriku kroonika põhjal). Ehkki Caupo oli tollase suurvõimu ohver ja kokkuvõttes mängukann, ei saa öelda, et tal poleks olnud valikut. Eestlaste vastu kasutati palju räigemaid võtteid. Muuhulgas ka (samuti vanadelt roomlastelt üle võetud komme, mida katsestati germaanlaste vallutamisel) pantvangide võtmine ülikutelt. See ei vähendanud aga eestlaste vabadussoovi vähemalgi määral. Pigem vastupidi.
Just seetõttu, millisesse olukorda pani Caupo oma tegevusega lisaks oma rahvale ka naaberrahvad, ei saa teda pidada muuks kui reeturiks. Võib pikalt polemiseerida sel teemal, kuidas oleks ajalugu jätkunud ilma sakslaste võiduta ristisõjas (et küllap keegi ikka oleks meid varem või hiljem vallutanud). Aga vahet tulebki teha selles, et keegi meist ei näe tulevikku, küll aga mõjutavad meie teod olevikus meie elu tulevikus. Nii on ka rahvastega, Lembitu rahvas ühines sõjas - ehkki kaotas - ja jäi püsima. Caupo rahvas seda teha ei saanud, kuna ta reedeti ja kadus hiljem ajaloohämarustesse. Võib vaielda selle üle, et liivlaste kadumised põhjused olid poliitgeograafilised (elamine teiste hõimude vahel). Kuid fakt on see, et liivlaste riigi või vähemalt poliitilise liidu tekkimine eestlastega XIII sajandil oli täiesti reaalne võimalus, mis oleks tundmatuseni teisiti kujundanud liivlaste saatuse. Just selle võimaluse võttis liivlastelt nende reeturist vanem. Just sellepärast saab teda kutsuda nimedega Juudas, Quisling. "Tõbras", nagu ütleks Andrus Ansip. Ja mitte üksnes ülalmainitud saja juudaseekli pärast, vaid paljude muude asjaolude tõttu, ka sellepärast, kuidas Caupo tappis omasid. Nagu kirjutab Henrik ülistavalt, käis veel enne ristisõdade Eestisse jõudmist Caupo tagasi vallutamas ka "oma linnust" Toreidat, omaenda suguvendade käest. Ta sõdis omaenda kindluse ja rahva vastu.
Kõrvalepõikeks XX sajandisse, vahel sõimatakse meil ka endiseid Eesti kommuniste (või ka lihtsalt omaaegseid kommunistlike poliitikuid) reeturiteks. Mina seda arvamust sugugi ei jaga. Kommunistid ei reetnud Eestit kahel põhjusel. Esiteks olid osad neist, nt muide ka poliitik Hendrik Allik, veendunud kommunistid kogu oma elu vältel, sh Eesti Vabariigi ajal, kes samal ajal ei osalenud riigi kukutamises. Otse vastupidi. Siiri Sisaski loos on sõnad: "Mis maa see on, kes kõik oma lapsed jätab emata?". Rahvas ega poliitikud ei reetnud Eesti riiki, Eesti riik reetis eesti rahva 1934-1940. Kõige ühemõttelisemalt. Ja jälle oleme tagasi 12.märtsis 1934 (poliitik peab ka tipphetkel suutma teha vahet teha, millal lõppeb tema isik ja algab riik). Aga mitte sellest ei tahtnud ma arutleda siinkohal. Teiseks ei olnud lõviosa kommunistide tippe sugugi reeturid, kuna nad tegutsesid tihti just enda parimas usus rahva hüvanguks. See, milliseid väärtusi üks või teine poliitik kandis/kannab, on küsitav alati, oli ka tol ajal, on ka nüüd. Kuid igal juhul oli väga suur osa neist, mitte ainult ideelised kommunistid, vaid ka rahvuskommunistid, selle sõna parimas mõttes. Meil on praegu lihtne kritiseerida, kuid reaalsust vaadates tuleb tõdeda, et tolle aja inimestel ei olnud häid valikuid, olid ainult halvad ja palju halvemad. Kui riik oli juba ära antud, siis see patt oli ikka nende oma, kes selle eest vastutust kannavad. Kommunistid seda ei teinud. Vastupidi, kui poleks olnud õigel ajal õigeid kaasajooksikuid (s.t. pärast 1953.aastat), oleks Eestis võinud umbkeelsete vene komissaride juhtimisel ilma rahvuskommunistiteta saada ka Kesk-Aasia. Seega tuleb öelda: ENSV aegsetel rahvuskommunistidel on olulisi teeneid eesti rahva tuleviku ees.
Eriti väärtuslikuna tooksin siinkohal teiste hulgas esile Lennarti noorema venna, ökonomisti ja riigikontrolöri, Hindrek Meri haruldaselt põnevaid mälestusi. Teiste hulgas räägib Meri väga soojades toonides ENSV aegsest poliitikust ja rahvuslikult meelestatud kommunistist Hendrik Allikust, kes püüdis teha (ja tegigi) Eesti jaoks parimaid otsuseid, mis võimalik.
See on koht, kus meil on veel palju järele mõelda, arutleda ja järeldada. Kommunismi teostamist ja selle kuritegusid ei saa õigustada ja mina olen viimane, kes seda teeks. Kuid inimesi, kes töötasid selle rezhiimi tingimustes oma parima äranägemise järgi, ei tohi lüüa sama mõõdulatiga neid, kes püssipauguta iseseisvuse ära kinkisid. See, kes püüab päästa uppuvat laeva, kas või koostöös mereröövlitega, pole reetur. Reetur on see, kes annab loa trümmi põhja auk raiuda.
Vähe sellest, et Caupo oli kristliku agenda varjus tegutsenud koloniaalvõimu kollaborant (tänases formulatsioonis), oli ta üks neid, kes ässitas naaberhõime üksteise vastu. Just see oligi Alberti taktika, ilma milleta ta poleks ristisõda kunagi võitnud. Muide, tõenäoliselt oluliseim murdepunkt Põhja Ristisõdades (nagu neid on nimetatud) oli eelkõige 1205-1208. aasta, mil liivi ristisõjad olid lõppemas ja eestlaste oma algamas. Muide, eestlaste ristisõja algust dateeritakse tihti 1208.aastaga, mil sakslased tungisid Ugandisse, kuigi mina dateeriks alguseks 1207.aasta, mil toimus esimene vägivaldne kokkupuude Alberti väega rüüsteretkelt tulnud saarlaste väega. Just sel perioodil oli täiesti reaalne Riia vallutada ja koloonia hävitada. Caupo oli võtmetegelane, kes oleks saanud sellise avantüüri ette võtta (kutsuda appi eestlased ja teised), kas või ambitsioonikatel eesmärkidel, luua oma liivlaste kuningriik. Kuid Caupo ei olnud kuninga tõugu, ta oli n-ö "kasulik idioot", nahahoidja ja lääne isandate lakei. Caupo ei võidelnud selliselt, nagu eesti ja kura viikingid juba tolleks ajaks end aastasadu olid lahingutes kuulsaks teinud.
Muide, huvitav fakt, et Caupo on ainuke "pärismaalane", keda on kroonikas rohkem mainitud kui Lembitut. Caupot nimetatakse quasi-kuningaks, Lembitu kohta teame, et ta oli seda faktiliselt, kuna organiseeris sõjakäike Pihkvast ja Novgorodist Riiani, kaasates kõiki Eesit maakondi. Selles seisnebki suurim Caupo ja Lembitu erinevus, et Caupo oli rahva reetnud ja ei omanud reaalset poliitilist võimu, Lembitul olid aga reaalsed shanssid kuningaks saada. Muidugi ei oleks see olnud absoluutne kuningavõim, kuna maakondade sidemed olid tol ajal veel lõdvad, kuid igal juhul on kuninga epiteedi lisamine Lembitu nime ette igati õigustatud.
Meil on veel palju teadmata ja uurimata eestlaste muistse ajaloo kohta. Nagu ma ütlesin, siis 85% järeldusi on kroonika kohta tegemata. Ajaloolased ei saanud tõenäoliselt nõukogude perioodil kirjutada päris seda, mida nad mõtlesid. Nad ei saanud kirjutada sellest, et Eestil oli tol ajal olemas täiesti arvestatav riigieelne korralduslik halduskord, iseseisvuspüüded ja koordineeritud sõjategevus.
Sest seda, et osad järeldused on tegemata, märkasin juba lapsepõlves. Ajalooraamatud ei kirjuta sellest, kuidas eestlastel pidi olema väga tugev ühtekuuluvustunne ja ühine nimetaja, et piisas üksnes ühest võidust Ümera all, mille järel saadetud võidusõna mahitusel kõik Eestimaa maakonnad asusid "parvedena" rüüstama liivlaste ja latgalite maid - rünnakuoperatsioonid, mis päädisid maakondade võimsa ühismanöövriga Toreidas. Koordineeritus tuleb kroonikast välja igal sammul - ühele maakonna ründamisele vastasid alati kaks, kahele alati kolm, kolmele neli jne. See tähendab, et Eestis oli juba siis (sarnaselt XIII sajandil loodud Shveitsi konföderatsioonile) olemas mingisugune konföderatiivne süsteem. Seda ei pidanud kümne aasta sõjategevusega looma - see oli suure tõenäosusega olemas juba sõja esimestel aastatel. Siin võib näha üht põhjust, miks käidi 1217.aastal ühendvägedega Otepää all, et ugalaste käitumises nähti konföderatsiooni reetmist. Nähti, et kui üks maakond teised reedab, siis eestlaste konföderatsioon laguneb. Siinkohal oleks veel huvitav arutleda Lennart Meri toodud teooria kihelkonna mõiste keelelisest tekkest ja tähendusest Eesti muinasajaloos, kuid see peab jääma mõne tulevase arutluse teemaks.
Vähemärgatud asjaolu on seegi, et eestlased ei kaotanud sõda üksnes mitte poliitiliste (Alberti võime keerata hõime üksteise vastu), tehnoloogiliste (amb, raudrüü jms) ja strateegiliste vigade tõttu, vaid tõenäoliselt ka sellepärast, et eestlased alahindasid enda vastast, olles võrdlemisi enesekindlad oma võidu potentsiaalis. Selles osas väärib märkimist ristisõja religioosne osa (vs eestlased pidasid oma võitmatuse pandiks põlist Taara-usku ja paganlikke kombeid). Saarlased plaanisid ju Riia maa pealt pühkida ühe rünnakuga 1215.aastal, nagu nad olid teinud Sigtunas 30 aastat varem! Eestlaste ülbust, uhkust ja isepäisust rõhutab kroonik korduvalt. See ei saa olla "lambist" võetud jutt. Eestlaste "ülbus" ja "uhkus" sai tulla üksnes sellest, et eestlased olid olnud mitmete sajandite vältel alistamatu hõim, nende konföderatsioon toimis. Isegi Vene suurvürtsid Eestit vallutada ei suutnud, vaatamata arvestatavale sõjaväe arvulisele ülekaalule (ei suudetud vallutada isegi Eesti kindluslinnuseid). Me ei tea, kuidas täpselt ja milliste kihelkondade abiga, aga I aastatuhandel lõid eestlased edukalt tagasi kümneid viikingite rünnakuid (rootslaste, taanlaste, norralaste ja isegi islandlaste). Lahingutes hukkus või vangistati selle poole tuhande aasta jooksul Eestis vähemalt kolm Skandinaavia kuningat. See on tänini lahendamata mõistatus.
Lembitu on kahtlemata selle mõistatuse viimane lüli, kellest me ainult tänu Henrikule pisut teame.
Üks parimaid Henriku tõlgendajaid seni on olnud Lennart Meri. Just tema annab selgituse Tharapita jumalatekkeloole astronoomiliste faktidega ja annab parima sisevaate tollase Eesti ja Skandinaavia seotusele. Ent see töö tahab jätkamist, palju tõsist, ka teaduslikku tööd. Veel kord oleks vaja analüüsida, kas Pythease reis 8 saj. eKr tõesti võis jõuda Saaremaale või Läänemere idakaldale. Isegi kui see teooria ei pea paika, on Meri teinud ennastsalgavat tööd tõestades, et Pytheas pidi käima ja käis tõenäoliselt just Läänemerd avastamas, mitte Põhjamerd, mis oli võrdlemisi asustamata vähearenenud tsivilisatsiooniga ookeanisaarte pundar. Pealegi on küsitav kreeklaste võimekus ookeanil seilata - mäletagem, et roomlased sattusid isegi sajandeid hiljem hätta bretoonide ja Britannia vallutamisel just ookeanilaines randumise ja seilamisega.
Veel suurem töö on ära teha just Kristuse-järgse perioodi uurimisel. Mis tõi eestlastele sõjalise ülekaalu Läänemerel? Oli selleks tõesti merevaigukaubandus ja meteoriitset päritolu rauamaak, nagu on oletanud Meri (vägagi loogilised järeldused)? Või oli põhjuseks hea asukoht idakaubanduse vahepeatusena? Kuidas said eestlased olla sõjaliselt tugevamad viikingikuningatest ja samal perioodil ka lahinguliitlaseks Taani vägedele, kes olid tol ajal Euroopa suurimad vallutajad? Neile küsimustel tulebvastused alles leida
Lõpetuseks tuleb aga teemavõhikule selgitada aga, et vaatamata eestlaste usukangusele ja rigiidsele maailmavaatele, olid sakslased vähemalt sama metsikud. Olgu siinkohal täis arusaam asjaolust (mis ka etenduses võis mõnevõrra eksitav olla ja millest ka hr Allik end nähtavasti eksitada on lasknud): mingit rahumeelset ristimist Eestimaal ei olnud! Vähemalt mitte selles osas, mille vallutasid sakslased. Taanlaste koha pealt on lugu segasem, võib arvata, et taanlased ei püüdnudki maad sõjaliselt vallutada, teades, et see võimatu üritus on ja vastupidi üritati luua liitlassuhteid revalaste, harjulaste ja virulastega (nt võib tuua patarelli kinkimine Varbola linnuse isandatest eestlastele, kes jagasid seda teadmist ka teiste maakondade saadikutega).
Liivimaal oli rahumeelset ristimist senikaua, kuni liivlased said aru, et sakslastel on plaanis maa ka poliitiliselt üle võtta, siis läks ka seal ristimine vägivaldseks. Eestimaal aga mingit rahumeelset ristimise faasi ei olnud. Kuigi on muidugi selge, et sellega poleks ka nõustutud, on see täiesti teisejärguline. Jah, eestlased pesid end ristimisveest saunades puhtaks, nagu kirjutab kroonik. Kuid ega sellepärast sakslased tagasi ei tulnud. Ei, orduvennad tulid algusest peale maad vallutama ja siin kindlusi üle võtma. Seda ei varja isegi Henrik.
Ristikiriku toomine Järvamaale algas piduliku nentimisega, et on ületatud Navesti ja jõutud Eesti südamaale, et aga juhtus külm talv olema ja sakslased sellega harjunud polnud (kroonika järgi tulid meestel isegi näonahk külmast maha, mis üldjuhul esineb inimestel ainult kõrgmägedesse või arktilisse kliimasse sattudes), siis otsustati rüütlite poolt vähegi sooja saamiseks põlema süüdata "esimene ettejuhtuv küla". Täpselt üks ühele kirjas kroonikas.
Nii toodi ristiusku Eestimaale. Mingit sõbralikust usu levitamise projektist ei saa juttugi olla, tegu oli tõenäoliselt Eesti ajaloo kõige vägivaldsema konfliktiga, millel oli ainult kolm sisulist eesmärki: idamere piraatide (eestlased ja kuralased) ohjeldamine, koloniaalekspansionism ja idapoolse kaubandustee (hilisem Hansatee) hõivamine oma kontrolli alla.
Kahjuks oli Caupo oma rahva verine reetur isegi võrreldav Euroopa tõsisemate reeturitega, olugi et omamoodi olud ohver. Siiski ei saa jätta märkamata, et ta oli üks neist võtmeisikuist, kel oleks võimalik oma rahvas vennatapust säästa ja pakkuda ka alternatiive saksa ikkele (eelkõige 13.sajandi esimestel aastatel - ühendades hõimud ühe lipu alla, nagu tegi seda Lembitu. Kuid liivlaste tuntuim vanem valis omakasupüüdliku tee ja oma rahva iseseisvuse reetmise. Lembitu seevastu oli viimane eestlaste kroonimata kuningas (kas neid oli ka varem, on välja selgitada keeruline, aga siiski uurimist väärt).
Caupo sai Madisepäeval oma palga ja Lembitu sai minna
taevastele kesadele puhkama, tema töö oli tehtud. Lembitu nimi ja teod elavad tema rahvas edasi igavesti, aga reeturi rahvas kustus ajaloo areenilt igaveseks XX sajandi keskpaigaks.
Aamen.
*tõe huvides olgu märgitud, et sattusime Jaak Allikuga olema samal etendusel
