Vastukaja Tõnis Lukase üleskutsele.
Ettepanek punamonumentide ümberpaigutamiseks riigis üldisemalt
1989
2017
Pikasilla keskus
Tõnis Lukase väljakäidud mõte, olgugi et valimisaastal, Raadi punamonumendi teisaldamisest on tervitatav. Kuigi monumendi kompositsioon on kunstiliselt originaalne, on selle poliitiline ja ajalooline väärtus vägagi vastuoluline. Eestlase jaoks seonduvad kõik sellised monumendid eelkõige vägivalla, painava ikke, kannatuste ja pisaratega.
Kui konkreetselt Raadi monumendi probleemiks on vast just monumendi asukoht, nagu ka hr Lukas on välja toonud, siis laiemalt on probleem just ideoloogiaga. Kommunistliku okupatsioonisümbolid ei ole Eestis küll otseselt seadusega keelatud, ent vabas Eestis leida neid sümboleid monumentide pealt üle Eesti on enam kui kummaline. Minu meelest on see seotud teatava eestlase alaväärsuskompleksiga, millega on aastasadu ikestatud rahvas võidelnud terve XIX ja XX sajandi. Muuhulgas väljendus see fenomenis, kuidas taasiseseisvumise järel hakati mälestusmärke Eesti riigi eest langenud vabadusvõitlejatele püstitama pimedatesse keldritesse, mis ei asunud füüsiliselt kuigi kaugel neist keldritest, kus punaterror oma ohvreid hävitas. Õnneks on Eesti vähehaaval siiski hakkanud oma ajaloo osas selga sirgu lööma ja vabanema valehäbist.
Kui rääkida punamonumentide probleemist, siis minu meelest on okupatsiooniaegsete punamälestiste peamine viga siiski selles, et nad asuvad täiesti suvalistes asukohtades hajutatult üle Eesti, jättes meie riigist mulje kui ideoloogiliselt kommunistlikust riigist. Ehkki ma pole põhjalikumat uurimust teinud, siis leiab neid kõikjalt üle Eesti, isegi pea inimtühjadest maakohtadest. Hea näide on Pikasillas, kus ilusas ajaloolises külas on punamonument otse suure maantee ääres künkal bussipeatuse kõrval. Selliseid monumente Eesti küll ei vaja! Nende juures isegi ei käi mitte kedagi, Pikasillas ei ela ühtegi venelast - ometi on monument alles. Tean mitmeid selliseid monumente üle Eesti ja ilmselt on neid alles üle riigi veel kümneid.
Samuti leiab teisi väga kummalisi okupatsioonivõimu rudimente, Raadi monumendist palju silmatorkavam on Tartus näiteks Sirbi ja Vasara tänava ristmik. Kuidas selline asi võimalik on? Kas tõesti pole mitte keegi tähele pannud, et see pole päris normaalne? Haakristi puiesteed ei kujutaks ju keegi meist ette - sellisele asjale vaadataks kohe viltu.
Siinkohal teengi ettepaneku teha üleriigiline punamonumentide nimekiri, terviklik kaardistamine ja teha riiklik paariaastane plaan paigutamaks kõik riigi okupatsioonimonumendid ümber vastavatesse surnuaedadesse, teemaparkidesse või sõjakalmistutele. Samuti üle vaadata kõik Nõukogude okupatsiooni ajal tehtud mälestustahvlid, tänavanimetused ja muud sarnased okupatsioonivõimu ideoloogilise diktatuuri väljendused, mida tänaseni Eesti majadelt kõigist linnadest leiab hulgaliselt.
Praeguseni tehtud töö on poolik, häbistav meie rahva ajaloole ja eelkõige eksitav nii tulevaste põlvede kui ka turistide jaoks. Üksikutes valitud paikades võiks erandlikult (vastavalt kunstilistele ja muudele kaalutlustele) jätta mõned punamonumendid oma praegustes asukohtades kui ajaloomälestised.
