Lõuna-Eesti keskmaa

Mõtlesin, et kuna välismaa reisidest ja seiklustest on nõnda palju blogisid kirja pandud, siis vahel võiks Eestimaast ka kirjutada. Nimelt sai siis ühel ilusal suvepäeval uut ratast testitud ja vanu aegu meenutatud Tartu-Tõrva marsruudil. Oli ütlemata idülliline ja mõnus pärastlõuna. Alguses küll kerge külg-vastutuul, aga mis see spordimehele ikka teebJ Pealegi on sellest ajast, kui viimati sai seda maad vändatud, tingimused kõvasti paranenud, mis tähendab siis seda, et esimesel 10 kilomeetril kuni Külitseni rullub klaassile jalgrattatee, mis „sõtkumisvaeva“ kõvasti kergendab. Muide, sain just hiljaaegu  teada, et profiratturitel on jalanõud pedaalide külge kinnitatud, mis tähendab, nad ühtaegu tõmbavad ja tõukavad. Kavalpead. Aga jalg puhata niimoodi küll ei saa.

Igaljuhul vaatamata ratta heale jooksule ja väheke siledamale teele, peab ütlema, et teekond oli üsnagi vaevaline. Kui vanasti sai isegi vana logiseva rattaga ja veel Elva kaudu käiva marsruudi (u 70 km) 3 tunniga kaetud, siis nüüd jäi parematel tingimustel ja oma 5 km lühema distantsiga isegi 3,5 tunnist väheks. Aeg on oma töö teinud:D

Aga tegelikult ma tahtsin hoopis kirjutada sellest, et jalgrattaga sõites märkab ikka palju rohkem, kui motoriseeritud seadeldisi kasutades. Kuni Elvani oli näha muidugi vähe, põhiliselt linnaäärseid uuselamurajoone ja sportlikke eluviise hindavaid harrastusuisutajaid.  Aga Kirepi kandis hakkas juba tuttavam Lõuna-Eesti hõng ninna tungima. Lagunenud talli- ja kõrtsuhooned, kuid hästi haritud põllumaad ja tühjad bussipeatused. Tegin esimese peatuse Vabadussõja lahingukoha juures. Õieti  seal, kus see koht umbes võis olla. Huvi tekkis just sellest, et eluaeg on sealt (sildist) mööda sõidetud, kuid kunagi pole olnud aega ega viitsimist peatuda ja lähemalt vaatama minna. Nüüd siis oli aega, kuid pettumus seisnes küll selles, et mingit mälestusmärki ei õnnestunud üles leida. Võib-olla oleks juuresolevast talust täpsemaid selgitusi saanud, kuid otsustasin selle ürituse järgmiseks korraks jätta. Siiski oli ilmselge, et tegu oli üsna hea positsiooniga, mis kindlasti lahinguks passiks. Kõrgem koht keset suuri avaraid põlde, kus oli ka üks vanem kivihoone, mis arvatavasti ka Vabadussõja aegu varju pakkus.

 Rõngu oli tõeliselt filmilik koht. Peaaegu linnaservas tervitas mind ehtsa laiba kombel tee ääres vedelev kass, kes nähtavasti end siiski lihtsalt asfaldile soojendama oli sättinud.  Siis parkunud  nägudega külamehed tühjade turukatuste all valjuhäälselt arutamas maaima asjade üle. Mõned üksikud jalutavad noored, üks kõige ehtsama nahktagiga „parm“, keda ma kunagi näinud olen ja lõpuks surnuaia veerel üks väga korraliku bassivõimendi ja kõlaritega roller, mille juhi soeng oli ka nii originaalselt stiliseeritud, et ma arvan, et pealinna kutid oleks kõvasti alla jäänud. Ühesõnaga, Rõngu on väga chill koht! J

Avastusi oli veelgi. Näiteks, on Elva ja Kirepi vahel üks koht, kus 200 meetri ulatuses on 3 küla! Üsna uskumatu, aga nii see on. Kahjuks on mul külade nimed ununenud, aga võite need üles leida, kui sealt läbi sõidate. Ma tean küll, et Eestis on levinud hajakülad, aga nii hajali, et lausa otsapidi koos, pole varem kohanud. Üpris omapärane oli näha ka tee ääres autoga mustikaid müüvaid lapsi ja samuti kõiksugu tuttavaid ja võõramaid põllutöömasinaid töötamas. Metsloomadega seekord pikemalt tutvust teha ei õnnestunud, kui välja arvata üks reinuvader, kes metsa hüppas. Igatahes on see ikka väga eriline tunne sõita teed, millel pole ühtegi kilomeetrit ilma mõne tuttava paigata. Peaaegu iga puu ja põõsas isegi on tuttav. Mäletan, et umbes sarnane tunne valdas mind pärast esimest korda pikemalt Eestist eemal viibimist (2009, Kaukaasias käiku) – isegi suvaline põllulapp kuskil Võrumaa veerel oli kuradi kodune. Nii ka seekord.

Ja kõige parem tunne oli ikka üle Väikse-Emajõe Mulgimaale jõudes. Umma kodo om ikke kige armsam!