Ühel kargel kevadõhtul käisin jooksmas. Mets oli pärast vihma kuidagi eriti värske ja õhk täis värskeid lõhnu. Siin-seal oli näha talguliste täidetud prügikotte. See tõstis tuju ja energiat oli ülevoolavalt palju. Jookse kaua tahad, jalad kannavad kohale. Vahel kohtad sellistel päevadel metsloomi - oravat, jänest, rebast. Aga sel õhtul mitte. Olin juba Nõmme radadelt nii kaugele jooksnud, et tee oli täiesti võõraks muutunud, aga tunne oli ikka haruldaselt mõnus. Ühel suuremal metsateede ristmikul võtsin hoo maha ja seisatasin. Mõtlesin, kuhupoole edasi minna. Kuldsed ehakiired vilksatasid läbi okste. Tegin paar hingamisharjutust, hingasin rahunenult ja silmitsesin läbi okste loojuvat Päikest. Õhk oli piisavalt karge ja keha piisavalt kuum, et näha kuidas läbi jooksudresside tõusis õrn aurupilv, millel virvendusid needsamad kuldsed päiksekiired. Hetk, mil sa näed, millest tegelikult koosned ja milleks siin maailmas oled. See on taoline hetk, mida Brad Pitt ühes oma rollis ilmestas sõnadega: "...deep presence of life." Nende hetkede nimel tasub elada, neid hetki tasub oodata ja veelgi parem kui oskate neid ise luua.
...parimaid kevadmõtteid soovides
