Tartu vajab Soome silda ja sisulisi ideid
Saab vaid kahe käega alla kirjutada ja nõustuda Toomas Kiho artikliga ("Soome silla ots on Tartus, aga vai laguneb" PM 28.10.2025), mis kutsub üles heastama 20+ aastat kestnud sügavat hoolimatust Eesti vaimse kultuuripärandi jäädvustamise suhtes, mida järjest lagunev ajalooline Kallaste residents Tartus kahtlemata sümboliseerib. Kahjuks näeme valimiste järel hoopis teistsugust olukorda, kus suurelt lubati "Muutusi" (siinkohal ei saa jätta kasutamata paralleeli Tujurikkuja sketšiga "Õnne 13"), aga juba valimisvõidu järel joosti praeguse linnapea jutule, et äkki ta sooviks uuesti täpselt samadel tingimustel uuesti linnapeaks saada. See ei näita mitte lihtsalt ideede puudumist (antud juhul Isamaas), vaid näitab laiemalt poliitilist mandumist, mida ilmestab nii aastatepikkune jauramine müütilise Süku-Siuru üle, kui ka laokil linnapargid.
Et säästa lugejat laialivalguvast ja pikalevenivast arutlusest, kasutan varasemaltki blogis kasutatud võtet, loetledes teemad üles alajaotistena (4).
1. Laokil linnapargid. Tartu on maailma mõttes väga hõreda asustusega, suure ajalooga ja üsna paljude rohealadega linn, kahjuks on linnavõimudel puudunud 30+ aasta jooksul sisulised ideed Tartu rohealade arendamise osas - küll on neist mõned püüütud selle aja jooksul täis ehitada uusarendusi (mõnel juhul ka õnnestunult), mis vahel on rahvaalgatuse korras õnnestunud peatada. Samal ajal loetledes, vaid mõned märkimisväärsed pargid Tartus: Ülejõe park, Karlova mõisapark, Maarjamõisa rohealad, Sanatooriumi park, Ropka mõisa rohealad, Anne kanali piirkond, Supilinna rohealad, Tähtvere park, Kesklinna rohealad. Neis mõnes väga üksikus leiab üldse midagi tavainimesele kasulikku, nagu pargipink või mõne eriti haruldase välijõusaali. Enamik parke on täis ülekasvanud puid, valdavalt on nad väga pimedad, metsasarnased või võssakasvanud alad, mille kasulik väärtus linnaruumile on 0-lähedane.
Osalenud sel aastal oma ideega Kaasava eelarve konkurssil, võin öelda, et vähemalt pooled konkurssil osalenud ideed olid otseselt seotud erinevate Tartu rohealade sisustamise, kordategemise, kaasajastamise või kasutuselevõtuga - mis näitab juba ise, kui viletsas seisus Tartu pargikultuur on.
2. Müütiline SüKu-Siuru. Kui arvestada summasid, mida soovitakse kulutada keskpärase arhitektuuri rajamisele Tartu kesklinna, tekib tahes-tahtmata küsimus, kas tegu on raha ülekülluse või vaimuvaesusega. Küsimus pole lihtsalt selles, et kellele seda Siurut vaja on, mida alatihti sellel teemal rõhutatakse (õigustatult!) - vaid ka laiem. Miks ehitada linn täis keskpäraseid klaasist karpe, kui Tartu avar(aks pommitatud) linnaplaan võimaldaks ajaloolist linnapilti täiendada hoopis põnevama arhitektuuriga? Kas tõesti pole Eestis veidi säravamate ideedega arhitekte? Kellele on vaja juba teist Tartu kaubamaja (juba olemasoleva kolemaja kõrvale), mille kohta isegi Lennart Meri ütles intervjuus, et selle arhitektuur on ebaõnnestunud.
Kui ulmerahadega Siuru üldse ehitatakse, tuleks ta ühendada otse Emajõega, võimaldades mugavat Turu tänava ületust läbi hoone, nagu tehakse teistes moodsates põhjamaistes arhitektuurilahendustes. Selliselt avataks jõgi rohkem linnale ja Tartu saaks uue tahu Emajõe Athena kuvandile. Praegu on planeeritud kalli raha eest keskpärane koopia (Tartu kaubamajast), mis sümboliseerib parimal juhul kultuurilist mandumist.
3. Tartu ühistransport on aeglane ja hõre. Ehkki Tartus rõhutatakse tervislikke liikumisviise ja jalgrattateid, on siiski palju inimesi (ja ka aastaaegu, nagu talv), kellele sellised võimalused ei sobi ja neile peaks tagama ka kiireid liikumisvõimalusi, mis ületaksid praeguseid võimalusi, nagu aeglased ja kohmakad linnaliinibussid, mis üksi ei suuda tagada kaasaegse linna arengut. Sel teemal on välja käidud vähemalt 3 võimalikku alternatiivi, millest kõigist on varasemalt ka juttu olnud. Ise olen kirjutanud varasemalt väikebusside eelistest (osadel) Tartu linnaliinidel, samas on välja käidud ka õhutrammi ja rööbastranspordi ideed. Kuigi kõigeks raha mõistagi ei ole, tunduks 100 000 elanikuga linnas akutoitel liikuv rööbastransport ikkagi väga õigustatud, sellega saaks katta peamisi magistraale, mis omakorda saab ühendada kokku bussiliinidega. Näiteks võiks kaasaegne (miks mitte ka kaugjuhitav, osaliselt akutoitel) tramm liikuda bussijaamast Maarjamõisani ja edasi pikendada seda ka Lõunakeskuseni.
Osaliselt akutoitel sõitva trammi eelised on väiksem kontaktvõrgu vajadus, esteetiline välimus ja ökonoomsus: https://en.wikipedia.org/wiki/Acumulador_de_Carga_R%C3%A1pida
4. Tartul võiks olla oma regulaarselt ilmuv paberleht, nagu on enamikel Eesti omavalitsustel, siis oleks loota, et ka kunstisaalid, dokfilmifestivalid ja kultuuriüritused ei möödu nii külastajatevaeselt - inimesed teaksid ka kohale tulla. Paberajaleht on olnud Eesti kultuurilise ärkamisaja ja võiks öelda, isegi: kultuurilise identiteedi sümbol. Linnalehe puudumine tänapäeva Tartus on kummaline ja mõtlikukstegev.
Tartu vajab ärkamist!
