Andro Roos ja "suurima lolli teooria"

Fotomeenutus aastast 2008

Ma olen mõnikord veeretanud enda väikest filosoofilist mõttekest, kas võimalus kohtuda lähemalt "omapäraste" ajalooliste isikutega on kaasaantud sünnipärane eripära või tuleneb see Eesti mikroskoopilistest suurusest, kuna selliseid on elus ette tulnud omajagu. Igal juhul sai minu TTÜs omandatud haridustee majandusalal rikastatud muuhulgas selliste "finantsgeeniusega", kes kannab nime Andro Roos. Ääremärkusena olgu märgitud, et mõnede teiste toonase majandusteaduskonna, ausalt öeldes kahtlase väärtusega majandusõppejõudude seas ei olnud Roos ainuke omalaadne - tuli ette ka "endogeensete rahasüsteemide" jutustajaid või ka neid, kes arvasid, et näiteks mul (blogiautoril) nende tundides käimisega üldse pole mõtet enda aega kulutada. Tagantjärgi analüüsides tundub põhjus sellises "õppejõudude kvaliteedikonsentratsioonis" olnud Eestis aastaid kestnud majandusala hariduse metsikus ületootmises Tallinnas, mille kulminatsioon võiski olla umbes sel ajal, kui ise sai ülikoolipinki nühitud (nullindate lõpus). Ega muul moel ei oleks ju olnud reaalne selgitada, kuidas minust vaevalt 3 aastat vanem, olematu kogemusega majandusdoktorant Roos anda "kõrgemat pangandusharidust"  3.kursuse majandustudengitele. 

Andro Roos eristus teistest värvikamatest kujudest, kes end õppejõududeks nimetasid, sellega et rääkis loengutes päris asjadest. Kuidas päriselt asjad käivad, kust raha tuleb ja kuhu ta läheb, midagi näpuotsaga ka ühistulisest pangandustegevusest. Kahjuks ei jäänud õppejõud Roos meelde säravate ideedega, kuid millega Roos end püsivalt end mälestustesse jäädvustas oli ikkagi "suurima lolli teooria". Ehk lühidalt öeldes teooria, mille järgi mõnda finantsvara või investeeringut on võimalik edasi müüa mistahes hinnaga senikaua, kuni leidub "suurem loll", kes selle vara kallimalt ära ostab. Ma ei tea, kuidas selline teooria ja tema ainekäsitlus tervikuna käis kokku TTÜ väärtuste või aine programmiga - aga noh, ajad olid sellised. 

Mida ma muidugi tol ajal uneski ei osanud arvata, et seesama mees suudab vähem kui 15 aastat hiljem teha läbi Eesti lähiajaloo suurima ühistupankroti (märkus: pankrot on Tartu Maakohtu poolt tänase päeva seisuga välja kuulutatud: https://www.err.ee/1610057335/kohus-otsustas-valja-kuulutada-tartu-hoiu-laenuuhistu-pankroti ), kusjuures Roos ise on juba mitmeid kuid oma salapärasest Kreeka "suvilast", kuhu ta juba eelmisel aastal pages, teinud pidevaid üleskutseid ja kampaaniat  ühistut "saneerida" - kuna uus juhatus püüdvat hävitada tema "elutööd" ja vaeva. Ilmselgelt on kogu "saneerimise" eesmärk mõistagi viimasegi isikliku vastutuse kaotamine ja hajutamine, nii et kuriteo koosseisud aeguksid ja vähimatki karistust ei järgneks.

Sest mis ERR vahendusel värsketest uudistest numbreid kokku lüües ilmneb, on see et  ühistul on hinnatavaid varasid 17 miljoni euro ümber ja kohustusi üle 60 mln euro. Roos ise suutis oma viimase videopostituses küll selgitada asja umbes selliselt, et raha ei saagi ühistust välja võtta, kui seda on vaja tulusamateks investeeringuteks https://www.facebook.com/andro.roos  - kirsina tordile metafoorina selgitades, et "rohkem ei ole võimalik sittuda kui süüa", kuid Maakohtu hinnangul on tema ühistutegevusel selgeid püramiidskeemi tunnuseid. Pangandusharidusest on asi ilmselgelt valgusaastate kaugusel, kui mees ei suutnud luua isegi ühistut, millest oleks võimalik raha välja võtta ilma selle pankrotti minekut kartmata. 

Kõige kurioossem selle loo juures pole mitte see, et Roos suutis koos kamraadidega ehitada Eesti ainsa ühistulise tuulepargi või isegi see, et ta teatas oma viimases videopostituses, et "uus juhatus" võib nüüd  ühistu Mercedesele järgi tulla, kuna tema seda kinni ei hoia ja hakkab hoopis varsti "hoiustamise eest tasu küsima" - vaid minu meelest ikkagi see, kuidas oma matuseraha ühistusse paigutanud pensionärile pakuti aasta enne pankrotti ühistu poolt võimalust, et "hoiust me küll välja maksta ei suuda, aga võime selle asemel teile pakkuda laenu." See on ikkagi mitu kraadi nahhaalsem, kui asjaolu, et Roos üritas veel viimasel hetkel ühistut üle võtta fiktiivsete riiulifirmade liikmeks vormistamisega. Kui kaugele suudab üks mees oma valedes minna?

Ühistul on juba paar aastat esitamata majandusaasta aruanded ja peaks juba seetõttu olema juba ammu moratooriumi all, ühistu juhatus uurimise all ja tegevus peatatud. Selle asemel on jätkatud aga kuritegevusega olukorras, kus hoiustajate huvid on sattunud järjest täbaramasse olukorda. Kogu pilt ilmestab eelkõige ühte suurt roosat elevanti selles toas - karistused majanduskuritegevuse ja üldiselt valgekraelise kuritegevuse eest  Eestis on naeruväärselt väiksed. Tuhanded inimesed on jäänud ilma oma säästudest, kohtud jahvatavad viimasegi raha aastatega peeneks - süüdlane ise istub Kreekas mõnusalt palmipuu all, teeb muretult vaimukaid postitusi - ja samal ajal kui teie - "suurimad lollid" - oma riigikest kaitsete, makse maksate ja kiirusületamistrahve maksate - küsib majandusprofessor Roos teie käest renti  Mercedese hoidmise eest. Selline ongi muinasjutt Eestist.

P.S. Diskleimerina olgu lisatud, et blogiautoril isiklikke hoiuseid Tartu HLÜs ei olnud, küll tunneb ta mitmeid inimesi, kes aferistidest Tartu HLÜ ühistutegelaste tõttu oma hoiustest  suurema osa tõenäoliselt kaotavad.

                   Mõttelõnga lõpetuseks pilt pikaaegsest majandusparadiisi Eesti rahandusministrist

 Konservatiivne ärplemine peab lõppema:

 "monumendisõjad" ja kommunismi kuritegude rehabiliteerimine Eestis

Märgates hiljuti Peeter Espaki sotsiaalmeedia postituses korduvalt läbikäinud motiivi justkui oleks hiljuti Alma Oinasele püstitatud monument kuidagi (ilmselgelt võrdlus ei kannata mingit kriitikat) võrreldav küüditajakirjanikust Smuuli laiutamise Tallinna peatänaval - lisas viimase piisa karikasse, mis on täitunud jõudsalt viimaste aastate jooksul. Küüditajad seisavad aukohal linnaruumis, samal ajal kui ärplevad, targutavad ja sõimlevad konservatiivsed poliitikud või arvamusliidrid võtavad pidevalt meedias, sotsiaalmeedias ja mujal avalikkuses kõikvõimalikel teemadel sõna, ajades selle käigus "Eesti asja", kuigi tegelikult tegeldakse mugavuspoliitika või lausa populismiga, mis aga veelgi kurvem - ei tegelda oluliste Eesti probleemidega. Ent püsigem teemas: sissejuhatuseks on paslik meenutada, et Smuuli bareljeef pole mingi üksiknähtus, Tallinnas ja Tartus seisavad jätkuvalt avalikult Sirbi-Vasara ristmikud, ilma et need  ÜHTKI Eesti "konservatiivi" või rahvuslast häiriks, kui palju mugavam on lubada samal ajal "Venemaa põlvili suruda", "ära tükeldada", "tagalas hävitada" jne. Isegi võimuvõitlusest nõrkev Narva on suutnud kõige hullemad kommunistlikud tänavanimed ära muuta, aga "haakristi"-stiilis tänavanimedega Tallinn ja Tartu pole isegi probleemi tunnistamiseni jõudnud.

Küsimus pole pelgalt tänavanimedes, küsimus on laiemas mentaliteedis, mis ümbritseb Eesti konservatiivset-rahvuslikku poliitilist sfääri, mis väidab end olevat kõige jõulisemalt maailmas Venemaa sõja ja imperialismi vastu astumas, seda nii Eesti välisministri kui ka teiste poliitikute suu läbi. Küll väidetakse, et Eesti teadis enne kõiki teisi Venemaa imperialistlikust iseloomust, küll lubatakse Venemaa Eesti kõrgete poliitikute poolt põlvili suruda jne. Ent mis toimub tegelikult? Enne 2022.aastat ei vaevutud Eestis maha võtta isegi nõukogudeaegseid propaganda-sõja monumente, milliseid oli täis terve Eesti. Ka siinkirjutaja on käesolevas blogis juba ammu enne 2022.a sõja puhkemist korduvalt tähelepanu juhtinud eeskätt Mulgimaal asunud punamonumentide täielikule ebasündsusele. Kas Helir-Valdor Seeder, kes on poliitikuna rääkinud Mulgimaa tühjaks küüditamisest, on kordagi enne 2022.a teinud ettepaneku punamonumentide teisaldamiseks? Urmas Reinsalu on teinud vähemalt nii palju, et püüdnud algatada okupatsioonikahjude sissenõudmist Venemaalt - kuigi see üritus paistab olevat unustatud. Samal ajal oli üritus poolikult korraldatud ka seetõttu, et sõjakahjusid II maailmasõja eest peaks tegelikult sise nõudma ka Saksamaalt - I maailmasõja sõjakahjud said enne II maailmasõda arveldatud.

Kuid miks me räägime maakohtades asuvatest esivanematel talluvatest punamonumentidest - mille teisaldamise  eest 2022.a. . - nii uskumatu kui see ka pole -  tuleb  küll kaudne tänu osutada V.Putinile - kui me näeme, mis toimub jätkuvalt meie rigi pealinnas. Otse riigi peatänaval asuv  "Ohvitseride kasiino", millelt pärast mitmeaastast ponnistamist suudeti maha võtta sirp ja vasar (sõna otseses mõttes mitme aastast "pingutust"), kuna tegu on "kultuurimälestisega" - tegeldakse lihtsalt ajaloovõltsimisega. Kõige hullemat sorti ajaloovõltsimisega, mida üks riik endale lubada saab. Lugedes Eesti riigi asutajate mälestusi, kelle nimesid Espak oma kommentaariumis samuti mäletab, saame ühemõtteliselt teada, et Eesti riigi sünnil oli väga konkreetne eellugu ja see on otseselt seotud Eesti sõjaväe asutamisega, kuivõrd Eesti riik sai iseseisvuse Vabadussõjas relva jõul. Nimelt toimus 1917.a revolutsiooniaastal mitu Eesti sõjaväelaste kongressi, neist esimene ja kõige olulisem toimus just tänapäeval Mere puiesteel asuvas hoones "Grand Marina" teatris. Muide, paljud selle ürituse osalisest olid "punased", ometi ei hakanud seal domineerima kommunismimeelsust. Üheltki Tallinna infotahvlilt või linna tutvustavast teatmikust te seda lugeda ei saa - saati veel, et meenutaks ajaloolisi sündmusi midagi selle hoone sees. Oh ei, see hoone on jätkuvalt okupeeritud, paksult punasümboolikat täis. Sellises riigis elame me juba mitukümmend aastat, samal ajal kui "konservatiivid" võitlevad "punaste monumentidega".

Muide, ka mina pole feministide fänn - kuigi ma ei arva, et Alma Oinas oleks mingi hirmus feminist olnud. Rääkimata sellest, et Oinast küüditati elu jooksul lausa 2 korda - nii tsaarivõimu kui ka Nõukogude okupatsioonivõimu poolt. Küll oli Oinas veendunud sotsiaaldemokraat, kellel oli otsustav roll Asutavas Kogus maaseaduse vastuvõtmisel, millega rekvireeriti mõisamaad ja jagati need ümber Vabadussõja osalistele. Selle ajaloolise sammuga kirjutas Eesti end Euroopa ajalukku ja pani aluse riigi majanduslikule arengule - taastades ühtlasi 700 aastat kestnud feodalistliku korra Eestis, mis pealegi oli võõrvõimude poolt loodud. Sellega parandati nii ajaloolist ebaõiglust kui ka edendati oluliselt Eesti majanduslikku heaolu. Kas või selle eest väärivad Asutava Kogu liikmed monumenti.

Aga mida meie tänapäeva poliitikud ja arvamusliidrid üldse ajaloost teavad, kui nad ei saa aru sellestki, et küüditaja ja märtsipommitamise ülistaja koht ei ole Harju tänava seina peal? Kui Prantsusmaa tegi diplomaatilise jämeduse sellega, et soovitas Patarei muuseumi nime muuta natsisimi ja kommunismi kuritegude muusemiks, siis mina selles otseselt midagi halba ei näe. Ehkki Alfons Rebane ja teised võitlesid ennastsalgavalt Eesti eest Saksa mundris, tegid nad seda siiski olude sunnil ja paljuski ainukese võimalusena kodu kaitsta. Keegi neist polnud nats. Muide kaa Natsi-Saksa armee põletas sõjas Eesti külasid-talusid ja nagu on meenutanud Mart Helme: "reetsid Eesti". Enne kui prantslastega nipsakaks minna, tuleks vaadata, mis endal kommunismikuritegudega toimub.

Pilt Eesti konservatiivsel tiival on tõesti kurb.

 Neli ringteeed, mis muudaks Tartu palju ohutumaks

Ehkki Tartu linnas on igal aastal nähtud kõvasti vaeva, et aeglustada autoliikluse kiirust, avardada liikumisvõimalusi kergliiklusteedel ja muuta kõigi liiklejate elu turvalisemaks, on mööda vaadatud ometi Tartu kõige liiklusohtlikkumatest ristmikest, kus ringteede rajamine võiks oluliselt vähendada arusaamatusi, ummikuid, plekimõlkimisi või isegi surmajuhtumitega lõppevaid avariisid.

Koht nr 1: Ravila /Betooni ristmik

Küsimus pole selle ristmiku puhul ainult mitte asjaolus, et paljud juhid ei saa ristmikul aru, kellel on peatee, rääkimata vasakpööretest põhjustatud ummikutest. Või ka sellest, et osade nurkade puhul (sõltuvalt sõidusuunast) tuleb sellel ristmikul, eriti väiksema nähtavuse auto puhul teha sisuliselt eluohtlikke pöördeid, kuna ülimalt keeruline on kõigist suundadest lähenevaid kaasliiklejaid näha.

Veelgi olulisem on asjaolu, et ringtee vähendaks selles kohas oluliselt õhusaastet, ummikuid ja potentsiaalselt inimkannatanutega liiklusõnnetusi, säästes nii inimelusid kui ka liiklejate närve.

                                          Koht nr 2: Ilmatsalu-Lunini-Näituse-Vitamiini

Veidi vähem ohtlik Betooni ristmikust, kuid veelgi ilmekam on Lunini- Puusepa- Näituse-Vitamiini-Ilmatsalu rist! Kas tõesti mitte keegi ei ole sellele tulnud, et ringteel oleks selles kohas tunduvalt kiirem liikuda ja kõigi liiklejate aega hoitaks sellega kokku? Ruumi on ometi piisavalt, et isegi kaherealist ringi rajada.

                                                               Koht nr 3: Tähe-Tehase

Selle ristmiku tähtsust otseteel Karlova ja Sõpruse silla vahel pole linnaplaneerijad samuti märganud, jättes alles täispimeda nurgaga ristmiku, mis on eriliselt ohtlik Tehase tänava poolt tulles. Sõltuvalt auto kujust võib praktiliselt võimatu olla vasakpöörde sooritamine, ilma et potentsiaalset õnnetust põhjustataks. Ometi oleks võimalik selle ristmiku samasuguse väikse ringteega lahendamisega, nagu on Tähe-Ropka ristmikul.

    Koht nr 4: Kesk-Side-Tehase

Kas tõesti on nii keeruline märgata, et ringteega suudetaks siin palju paremini piirata sõidukiirust, ühendada linnaosi ja võimaldada palju lühemate marsruutidega liikuda autojuhtidel erinevate suundade vahel?  Siin pole küsimus nii palju mitte liiklusohutuse suurendamises, kuivõrd kaines talupojamõistuses...