Grand Marina (end. Vene kultuurikeskus)

 okupatsioonisümboolika maskeerimine annab peegelduse tänase Eesti poliitilise eliidi kultuurikihist

Tänases (30.juuni) AK uudistes kajastati arenguid endise Vene kultuurikeskuse desovetiseerimisest - 35 aastat pärast taasiseseisvumist - kusjuures kogu desovetiseerimise sisu seisneb sisuliselt NSVL-i vapi eemaldamisest lava kohalt ning ehtstalinistliku laemaalingu katmisest vahelaega, põhjusel et need "häirivad külastajaid". Selle Tallinna kesklinna ajaloolise teatri  kohta käiv uudis on küll näiliselt positiivse hõnguga, kuid sisuliselt peegeldab vahetult tänase Eesti rahvusluse ja poliitilise eliidi kultuurilist aluspinnast, hariduslikku hõredust ja sügavat lõhet Eesti rahva ajaloolises alateadvuses tervikuna.

Küsimus pole kaugeltki pelgalt sellest, kuidas kogu Mere/Vene kultuurikeskuse temaatika on looritatud järjepideva (alates 2022.aastast, mil Ukraina alustas võitlust Vene imperialismiga kaasaegsel kujul, ehk nagu soome sõjandusspetsialist on öelnud Neuvostoliitto 2.0 vastu) Eesti tunnustatud kunstiajaloolaste (teiste hulgas Kunstiakadeemia rektor korduvates teledebattides) halaga,  justkui tahetakse selle ajaloolilse teatri desovetiseerimise näol läbi viia mingit ajaloolist ja pöördumatut kuritegu kunstiajaloo shedöövri kallal. Samal ajal Tartus asfalteeriti ilma igasuguse jututa (2017.a) Vanemuise teatri taga ära terve ajalooline W.Struwe silluskivi tänav (Tartu on muide ka vist ainuke Eesti linn, kus silluskivi tänavaid vähendatakse, mitte ei taastata sillustatud vanalinna), igal aastal hävitatakse Eestis kogemata või tahtlikult paljusid muinsuskaitselisi hooneid ning lagunevas seisus on hulgaliselt mõisu ja häärbereid. Seejuures asjaolu, et nn Mere kultuurikeskuse näol on tegemist tegelikult Eesti rahva ajaloos pöördelise tähtsusega "Grand Marina" teatrihoonega, needsaamad ajaloolased teile muidugi ei räägi.

Küsimus pole isegi selles, et maskeraadi laadset desovetiseerimist Tallinna kesklinna teatris alustati, kuna see "häirivat saali külastajaid" -  õnneks mitte aga paljukannatanud eesti rahvast, mitte 30 000 küüditatut ega nende järeltulijaid - mitte ühtegi Eesti riigikogulast, peaministrit, kohtunikku, politseinikku või kirikuisa. Ei, neid kõiki sellised jõledused Tallinna südalinnas aukohal ei häiri. Aga vat, õnnetuid idasaksa turiste, neid häirib ja seepärast oleks parem need sümbolid kuidagi siiski "ära peita", samas hinnates ülikõrgelt seda "stalinistlikku arhitektuuripärli", nagu AK uudistesaates sedastati. Huvitaval kombel toetutakse ka küüditajast kirjaniku Smuuli (sünd. Schmuuli) bareljeefi jätkuval eksponeerimisel Harju tänava otsas tema kirjandusliku panusega, hoolimata vähimalgi määral küüditatute õiglustundest.

Peamine küsimus nii Smuuli bareljeefi, aga ka vähemärgatud ajaloolise "Grand Marina" puhul on eelkõige selles, et kogu sellel tegevusel puudub vähimgi rahvuslik selgroog - toosama rahvuslik selgroog, millest rääkis Jaal Valge värskes intervjuus Markus Järvile. Me ei saa ju rääkida mingist minimaalsestki rahvuslikust selgroost, kui madruste pilte varjatakse sellepärast, et need "häirivad külastajaid" -  samal ajal hoonet ei püüta osaliseltki  renoveerida originaalse "Grand Marina" eeskujul seetõttu, et tegu on  "stalinistliku kultuuripärliga". Justkui sellist stalinlikku arhitektuuri poleks täis terve end.Nõukogude Liidu territoorium ehk 1/6 planeedist ja justkui meil oleks tingimata vaja seda stalinlikku kunsti Eesti olulisemates ajaloopaikades eksponeerida.  Eesti poliitiline eliit ei tea mitte midagi sellest, et neil ei oleks vähimatki põhjust pidada oma ametit, kui revolutsioonilisel 1917.aastal poleks nende esivanematest madrused ja soldatid - mitte segamini ajada punasoldatidega , kes sellel ajal Eestis selgesse vähemusse jäid - tulnud kokku Eesti Sõjaväelaste I kongressina juba mainitud Grand Marina hoones, kus asutati esimest korda pärast kaotust Madisepäeva lahingus 1217, 700 aastat hiljem Eesti sõjavägi. 

Seda infot te meie sügava kultuurikihiga eliidi poolt juhitud Grand Marina "desovetiseeritud kujul" muuseumist vaevalt leiate, küll saate edaspidigi nautida stalinistlikku kunsti Tallinna kesklinnas - küll senisest veidi hillitsetumal kujul.

 Andro Roos ja "suurima lolli teooria"

Fotomeenutus aastast 2008

Ma olen mõnikord veeretanud enda väikest filosoofilist mõttekest, kas võimalus kohtuda lähemalt "omapäraste" ajalooliste isikutega on kaasaantud sünnipärane eripära või tuleneb see Eesti mikroskoopilistest suurusest, kuna selliseid on elus ette tulnud omajagu. Igal juhul sai minu TTÜs omandatud haridustee majandusalal rikastatud muuhulgas selliste "finantsgeeniusega", kes kannab nime Andro Roos. Ääremärkusena olgu märgitud, et mõnede teiste toonase majandusteaduskonna, ausalt öeldes kahtlase väärtusega majandusõppejõudude seas ei olnud Roos ainuke omalaadne - tuli ette ka "endogeensete rahasüsteemide" jutustajaid või ka neid, kes arvasid, et näiteks mul (blogiautoril) nende tundides käimisega üldse pole mõtet enda aega kulutada. Tagantjärgi analüüsides tundub põhjus sellises "õppejõudude kvaliteedikonsentratsioonis" olnud Eestis aastaid kestnud majandusala hariduse metsikus ületootmises Tallinnas, mille kulminatsioon võiski olla umbes sel ajal, kui ise sai ülikoolipinki nühitud (nullindate lõpus). Ega muul moel ei oleks ju olnud reaalne selgitada, kuidas minust vaevalt 3 aastat vanem, olematu kogemusega majandusdoktorant Roos anda "kõrgemat pangandusharidust"  3.kursuse majandustudengitele. 

Andro Roos eristus teistest värvikamatest kujudest, kes end õppejõududeks nimetasid, sellega et rääkis loengutes päris asjadest. Kuidas päriselt asjad käivad, kust raha tuleb ja kuhu ta läheb, midagi näpuotsaga ka ühistulisest pangandustegevusest. Kahjuks ei jäänud õppejõud Roos meelde säravate ideedega, kuid millega Roos end püsivalt end mälestustesse jäädvustas oli ikkagi "suurima lolli teooria". Ehk lühidalt öeldes teooria, mille järgi mõnda finantsvara või investeeringut on võimalik edasi müüa mistahes hinnaga senikaua, kuni leidub "suurem loll", kes selle vara kallimalt ära ostab. Ma ei tea, kuidas selline teooria ja tema ainekäsitlus tervikuna käis kokku TTÜ väärtuste või aine programmiga - aga noh, ajad olid sellised. 

Mida ma muidugi tol ajal uneski ei osanud arvata, et seesama mees suudab vähem kui 15 aastat hiljem teha läbi Eesti lähiajaloo suurima ühistupankroti (märkus: pankrot on Tartu Maakohtu poolt tänase päeva seisuga välja kuulutatud: https://www.err.ee/1610057335/kohus-otsustas-valja-kuulutada-tartu-hoiu-laenuuhistu-pankroti ), kusjuures Roos ise on juba mitmeid kuid oma salapärasest Kreeka "suvilast", kuhu ta juba eelmisel aastal pages, teinud pidevaid üleskutseid ja kampaaniat  ühistut "saneerida" - kuna uus juhatus püüdvat hävitada tema "elutööd" ja vaeva. Ilmselgelt on kogu "saneerimise" eesmärk mõistagi viimasegi isikliku vastutuse kaotamine ja hajutamine, nii et kuriteo koosseisud aeguksid ja vähimatki karistust ei järgneks.

Sest mis ERR vahendusel värsketest uudistest numbreid kokku lüües ilmneb, on see et  ühistul on hinnatavaid varasid 17 miljoni euro ümber ja kohustusi üle 60 mln euro. Roos ise suutis oma viimase videopostituses küll selgitada asja umbes selliselt, et raha ei saagi ühistust välja võtta, kui seda on vaja tulusamateks investeeringuteks https://www.facebook.com/andro.roos  - kirsina tordile metafoorina selgitades, et "rohkem ei ole võimalik sittuda kui süüa", kuid Maakohtu hinnangul on tema ühistutegevusel selgeid püramiidskeemi tunnuseid. Pangandusharidusest on asi ilmselgelt valgusaastate kaugusel, kui mees ei suutnud luua isegi ühistut, millest oleks võimalik raha välja võtta ilma selle pankrotti minekut kartmata. 

Kõige kurioossem selle loo juures pole mitte see, et Roos suutis koos kamraadidega ehitada Eesti ainsa ühistulise tuulepargi või isegi see, et ta teatas oma viimases videopostituses, et "uus juhatus" võib nüüd  ühistu Mercedesele järgi tulla, kuna tema seda kinni ei hoia ja hakkab hoopis varsti "hoiustamise eest tasu küsima" - vaid minu meelest ikkagi see, kuidas oma matuseraha ühistusse paigutanud pensionärile pakuti aasta enne pankrotti ühistu poolt võimalust, et "hoiust me küll välja maksta ei suuda, aga võime selle asemel teile pakkuda laenu." See on ikkagi mitu kraadi nahhaalsem, kui asjaolu, et Roos üritas veel viimasel hetkel ühistut üle võtta fiktiivsete riiulifirmade liikmeks vormistamisega. Kui kaugele suudab üks mees oma valedes minna?

Ühistul on juba paar aastat esitamata majandusaasta aruanded ja peaks juba seetõttu olema juba ammu moratooriumi all, ühistu juhatus uurimise all ja tegevus peatatud. Selle asemel on jätkatud aga kuritegevusega olukorras, kus hoiustajate huvid on sattunud järjest täbaramasse olukorda. Kogu pilt ilmestab eelkõige ühte suurt roosat elevanti selles toas - karistused majanduskuritegevuse ja üldiselt valgekraelise kuritegevuse eest  Eestis on naeruväärselt väiksed. Tuhanded inimesed on jäänud ilma oma säästudest, kohtud jahvatavad viimasegi raha aastatega peeneks - süüdlane ise istub Kreekas mõnusalt palmipuu all, teeb muretult vaimukaid postitusi - ja samal ajal kui teie - "suurimad lollid" - oma riigikest kaitsete, makse maksate ja kiirusületamistrahve maksate - küsib majandusprofessor Roos teie käest renti  Mercedese hoidmise eest. Selline ongi muinasjutt Eestist.

P.S. Diskleimerina olgu lisatud, et blogiautoril isiklikke hoiuseid Tartu HLÜs ei olnud, küll tunneb ta mitmeid inimesi, kes aferistidest Tartu HLÜ ühistutegelaste tõttu oma hoiustest  suurema osa tõenäoliselt kaotavad.

                   Mõttelõnga lõpetuseks pilt pikaaegsest majandusparadiisi Eesti rahandusministrist