Andro Roos ja "suurima lolli teooria"
Ma olen mõnikord veeretanud enda väikest filosoofilist mõttekest, kas võimalus kohtuda lähemalt "omapäraste" ajalooliste isikutega on kaasaantud sünnipärane eripära või tuleneb see Eesti mikroskoopilistest suurusest, kuna selliseid on elus ette tulnud omajagu. Igal juhul sai minu TTÜs omandatud haridustee majandusalal rikastatud muuhulgas selliste "finantsgeeniusega", kes kannab nime Andro Roos. Ääremärkusena olgu märgitud, et mõnede teiste toonase majandusteaduskonna, ausalt öeldes kahtlase väärtusega majandusõppejõudude seas ei olnud Roos ainuke omalaadne - tuli ette ka "endogeensete rahasüsteemide" jutustajaid või ka neid, kes arvasid, et näiteks mul (blogiautoril) nende tundides käimisega üldse pole mõtet enda aega kulutada. Tagantjärgi analüüsides tundub põhjus sellises "õppejõudude kvaliteedikonsentratsioonis" olnud Eestis aastaid kestnud majandusala hariduse metsikus ületootmises Tallinnas, mille kulminatsioon võiski olla umbes sel ajal, kui ise sai ülikoolipinki nühitud (nullindate lõpus). Ega muul moel ei oleks ju olnud reaalne selgitada, kuidas minust vaevalt 3 aastat vanem, olematu kogemusega majandusdoktorant Roos anda "kõrgemat pangandusharidust" 3.kursuse majandustudengitele.
Andro Roos eristus aga muudest omalaadsetest nähtustest, kes end õppejõududeks nimetasid, sellega et tema rääkis loengutes päris asjadest. Kuidas päriselt asjad käivad, kust raha tuleb ja kuhu ta läheb, midagi näpuotsaga ka ühistutegevusest. Kahjuks ei jäänud õppejõud Roos meelde säravate ideedega, kuid millega õppejõud Andro Roos end püsivalt mällu söövitas oli ikkagi "suurima lolli teooria". Ehk lühidalt öeldes teooria, mille järgi mõnda finantsvara või investeeringut on võimalik edasi müüa mistahes hinnaga senikaua, kuni leidub "suurem loll", kes selle vara kallimalt ära ostab. Ma ei tea, kuidas selline teooria ja tema ainekäsitlus tervikuna käis kokku TTÜ väärtuste või aine programmiga - aga noh, ajad olid sellised.
Mida ma muidugi tol ajal uneski ei osanud arvata, et seesama mees suudab vähem kui 15 aastat hiljem teha läbi Eesti lähiajaloo suurima ühistupankroti (märkus: pankrot on Tartu Maakohtu poolt tänase päeva seisuga välja kuulutatud: https://www.err.ee/1610057335/kohus-otsustas-valja-kuulutada-tartu-hoiu-laenuuhistu-pankroti ), kusjuures Roos ise on mitmeid kuid oma salapärasest Kreeka "suvilast", kuhu ta juba eelmise aastanumbri sees pages, teinud pidevaid üleskutseid ja kampaaniat ühistut "saneerida" - kuna uus juhatus püüdvat hävitada tema "elutööd" ja vaeva. Ilmselgelt on kogu "saneerimise" eesmärk mõistagi viimasegi vastutuse kaotamine ja hajutamine, nii et kuriteo koosseisud aeguksid ja vähimatki karistust ei järgneks.
Sest mis ERR vahendusel uudistest muidugi numbreid kokku lüües ilmneb, on see et ühistul on hinnatavaid varasid 17 miljoni euro ümber ja kohustusi üle 60 mln euro. Roos ise suutis oma viimase videopostituses küll selgitada asja umbes selliselt, et raha ei saagi ühistust välja võtta, kui seda on vaja tulusamateks investeeringuteks https://www.facebook.com/andro.roos - kirsina tordile metafoorina selgitades, et "rohkem ei ole võimalik sittuda kui süüa", kuid Maakohtu hinnangul on tema ühistutegevusel selgeid püramiidskeemi tunnuseid. Pangandusharidusest on ilmselgelt valgusaastate kaugusel, kui mees ei suutnud luua isegi ühistut, millest oleks võimalik raha välja võtta ilma selle pankrotti minekut kartmata.
Kõige kurioossem selle loo juures pole mitte see, et Roos suutis koos kamraadidega ehitada Eesti ainsa ühistulise tuulepargi või see, et ta teatas oma viimases postituses, et "uus juhatus" võib nüüd ühistu Mercedesele järgi tulla, kuna tema seda kinni ei hoia ja hakkab hoopis varsti "hoiustamise eest tasu küsima" - vaid tegelikkuses ikkagi see, kuidas oma matuseraha ühistusse paigutanud pensionärile pakuti aasta enne pankrotti ühistu poolt võimalust, et "hoiust me küll välja maksta ei suuda, aga võime selle asemel teile pakkuda laenu." See on ikkagi mitu kraadi nahhaalsem, kui asjaolu, et Roos üritas veel viimasel hetkel ühistut üle võtta fiktiivsete riiulifirmade liikmeks vormistamisega. Kui kaugele suudab üks mees oma valedes minna?
Ühistul on juba paar aastat esitamata majandusaasta aruanded ja peaks juba seetõttu olema juba ammu moratooriumi all, ühistu juhatus uurimise all ja tegevus peatatud. Selle asemel on jätkatud aga kuritegevusega olukorras, kus hoiustajate huvid on sattunud järjest täbaramasse olukorda. Kogu pilt ilmestab eelkõige ühte suurt roosat elevanti selles toas - karistused majanduskuritegevuse ja üldiselt valgekraelise kuritegevuse eest Eestis on naeruväärselt väiksed. Tuhanded inimesed on jäänud ilma oma säästudest, kohtud jahvatavad viimasegi raha aastatega peeneks - süüdlane ise istub Kreekas mõnusalt palmipuu all, teeb muretult vaimukaid postitusi - ja samal ajal kui teie - "suurimad lollid" - oma riigikest kaitsete, makse maksate ja kiirusületamistrahve maksate - küsib majandusprofessor Roos teie käest renti Mercedese hoidmise eest. Selline ongi muinasjutt Eestist.
Mõttelõnga lõpetuseks pilt pikaaegsest majandusparadiisi Eesti rahandusministrist
No comments:
Post a Comment