Konservatiivne ärplemine peab lõppema:

 "monumendisõjad" ja kommunismi kuritegude rehabiliteerimine Eestis

Märgates hiljuti Peeter Espaki sotsiaalmeedia postituses korduvalt läbikäinud motiivi justkui oleks hiljuti Alma Oinasele püstitatud monument kuidagi (ilmselgelt võrdlus ei kannata mingit kriitikat) võrreldav küüditajakirjanikust Smuuli laiutamise Tallinna peatänaval - lisas viimase piisa karikasse, mis on täitunud jõudsalt viimaste aastate jooksul. Küüditajad seisavad aukohal linnaruumis, samal ajal kui ärplevad, targutavad ja sõimlevad konservatiivsed poliitikud või arvamusliidrid võtavad pidevalt meedias, sotsiaalmeedias ja mujal avalikkuses kõikvõimalikel teemadel sõna, ajades selle käigus "Eesti asja", kuigi tegelikult tegeldakse mugavuspoliitika või lausa populismiga, mis aga veelgi kurvem - ei tegelda oluliste Eesti probleemidega. Ent püsigem teemas: sissejuhatuseks on paslik meenutada, et Smuuli bareljeef pole mingi üksiknähtus, Tallinnas ja Tartus seisavad jätkuvalt avalikult Sirbi-Vasara ristmikud, ilma et need  ÜHTKI Eesti "konservatiivi" või rahvuslast häiriks, kui palju mugavam on lubada samal ajal "Venemaa põlvili suruda", "ära tükeldada", "tagalas hävitada" jne. Isegi võimuvõitlusest nõrkev Narva on suutnud kõige hullemad kommunistlikud tänavanimed ära muuta, aga "haakristi"-stiilis tänavanimedega Tallinn ja Tartu pole isegi probleemi tunnistamiseni jõudnud.

Küsimus pole pelgalt tänavanimedes, küsimus on laiemas mentaliteedis, mis ümbritseb Eesti konservatiivset-rahvuslikku poliitilist sfääri, mis väidab end olevat kõige jõulisemalt maailmas Venemaa sõja ja imperialismi vastu astumas, seda nii Eesti välisministri kui ka teiste poliitikute suu läbi. Küll väidetakse, et Eesti teadis enne kõiki teisi Venemaa imperialistlikust iseloomust, küll lubatakse Venemaa Eesti kõrgete poliitikute poolt põlvili suruda jne. Ent mis toimub tegelikult? Enne 2022.aastat ei vaevutud Eestis maha võtta isegi nõukogudeaegseid propaganda-sõja monumente, milliseid oli täis terve Eesti. Ka siinkirjutaja on käesolevas blogis juba ammu enne 2022.a sõja puhkemist korduvalt tähelepanu juhtinud eeskätt Mulgimaal asunud punamonumentide täielikule ebasündsusele. Kas Helir-Valdor Seeder, kes on poliitikuna rääkinud Mulgimaa tühjaks küüditamisest, on kordagi enne 2022.a teinud ettepaneku punamonumentide teisaldamiseks? Urmas Reinsalu on teinud vähemalt nii palju, et püüdnud algatada okupatsioonikahjude sissenõudmist Venemaalt - kuigi see üritus paistab olevat unustatud. Samal ajal oli üritus poolikult korraldatud ka seetõttu, et sõjakahjusid II maailmasõja eest peaks tegelikult sise nõudma ka Saksamaalt - I maailmasõja sõjakahjud said enne II maailmasõda arveldatud.

Kuid miks me räägime maakohtades asuvatest esivanematel talluvatest punamonumentidest - mille teisaldamise  eest 2022.a. . - nii uskumatu kui see ka pole -  tuleb  küll kaudne tänu osutada V.Putinile - kui me näeme, mis toimub jätkuvalt meie rigi pealinnas. Otse riigi peatänaval asuv  "Ohvitseride kasiino", millelt pärast mitmeaastast ponnistamist suudeti maha võtta sirp ja vasar (sõna otseses mõttes mitme aastast "pingutust"), kuna tegu on "kultuurimälestisega" - tegeldakse lihtsalt ajaloovõltsimisega. Kõige hullemat sorti ajaloovõltsimisega, mida üks riik endale lubada saab. Lugedes Eesti riigi asutajate mälestusi, kelle nimesid Espak oma kommentaariumis samuti mäletab, saame ühemõtteliselt teada, et Eesti riigi sünnil oli väga konkreetne eellugu ja see on otseselt seotud Eesti sõjaväe asutamisega, kuivõrd Eesti riik sai iseseisvuse Vabadussõjas relva jõul. Nimelt toimus 1917.a revolutsiooniaastal mitu Eesti sõjaväelaste kongressi, neist esimene ja kõige olulisem toimus just tänapäeval Mere puiesteel asuvas hoones "Grand Marina" teatris. Muide, paljud selle ürituse osalisest olid "punased", ometi ei hakanud seal domineerima kommunismimeelsust. Üheltki Tallinna infotahvlilt või linna tutvustavast teatmikust te seda lugeda ei saa - saati veel, et meenutaks ajaloolisi sündmusi midagi selle hoone sees. Oh ei, see hoone on jätkuvalt okupeeritud, paksult punasümboolikat täis. Sellises riigis elame me juba mitukümmend aastat, samal ajal kui "konservatiivid" võitlevad "punaste monumentidega".

Muide, ka mina pole feministide fänn - kuigi ma ei arva, et Alma Oinas oleks mingi hirmus feminist olnud. Rääkimata sellest, et Oinast küüditati elu jooksul lausa 2 korda - nii tsaarivõimu kui ka Nõukogude okupatsioonivõimu poolt. Küll oli Oinas veendunud sotsiaaldemokraat, kellel oli otsustav roll Asutavas Kogus maaseaduse vastuvõtmisel, millega rekvireeriti mõisamaad ja jagati need ümber Vabadussõja osalistele. Selle ajaloolise sammuga kirjutas Eesti end Euroopa ajalukku ja pani aluse riigi majanduslikule arengule - taastades ühtlasi 700 aastat kestnud feodalistliku korra Eestis, mis pealegi oli võõrvõimude poolt loodud. Sellega parandati nii ajaloolist ebaõiglust kui ka edendati oluliselt Eesti majanduslikku heaolu. Kas või selle eest väärivad Asutava Kogu liikmed monumenti.

Aga mida meie tänapäeva poliitikud ja arvamusliidrid üldse ajaloost teavad, kui nad ei saa aru sellestki, et küüditaja ja märtsipommitamise ülistaja koht ei ole Harju tänava seina peal? Kui Prantsusmaa tegi diplomaatilise jämeduse sellega, et soovitas Patarei muuseumi nime muuta natsisimi ja kommunismi kuritegude muusemiks, siis mina selles otseselt midagi halba ei näe. Ehkki Alfons Rebane ja teised võitlesid ennastsalgavalt Eesti eest Saksa mundris, tegid nad seda siiski olude sunnil ja paljuski ainukese võimalusena kodu kaitsta. Keegi neist polnud nats. Muide kaa Natsi-Saksa armee põletas sõjas Eesti külasid-talusid ja nagu on meenutanud Mart Helme: "reetsid Eesti". Enne kui prantslastega nipsakaks minna, tuleks vaadata, mis endal kommunismikuritegudega toimub.

Pilt Eesti konservatiivsel tiival on suisa kole!