Võitlus elu ja surma peale. Ukraina vajab strateegiamuutust

Ellujäämiseks ei saa Ukraina jätkata mõttetut võitlust diktaatorite ja diisliga, vaid lõikama Moskva ühendused füüsiliselt.  Ukraina on näinud viimase 4 aasta jooksul oma ajaloo suurimat konflikti, mille jooksul on vigastada saanud ametlikel andmetel Ukrainas vähemalt 54 000 tsiviilelanikku ja 17 260 tavainimest hukkunud, samal ajal kui rinnetel on ametlikult langenud või kadunud vähemalt 213 000 Ukraina  võitlejat, samas kui tegelikud arvud võivad olla märgatavalt suuremad. Nii või teisiti räägime me sadadesse tuhandetesse ulatuvatesse inimkaotustesse, mis jäävad küll alla holodomorile, mille käigus tapeti NSVLi võimu all kunstliku nälja/hävituspoliitikaga ca 3-5 miljonit ukrainlast ainult paari aastaga. Sellegipoolest on tegu hiiglaslike inimkaotustega, mida kaasaegses maailmas on ebainimlik ette kujutada ühegi tsiviliseeritud riigi poolt korraldatavana. Ometi jätkab Moskva sellise tegevusega juba 4.aastat ja praeguseks pole enam üldse selge, kas nad peatuvad viimase ukrainlase juures - või on diktaatorivõim tegelikult valmis sõja ebaõnnestumise korral jätkama ka viimase venelaseni? Ukraina-Vene vennatapusõda on lihtsalt tänaseks päevaks hoomamatu vägivald inimsuse skaalal ja sarnaneb palju enam keskaegsetele ususõdadele, kui kaasaegsele konfliktile.

Kuigi Ukraina teemalistes  uudistes on hoobeldud sellega, et nad on suutnud rivist välja lüüa ca 50% Venemaa naftatöötlemisvõimekusest, võivad nad selle protsendi viia isegi 75% juurde - pole see kaugeltki see tegelik nõrk koht, millega Venemaa majandus põlvili suruda. Ei maksa unustada, et maailma suurima territooriumiga riigis on lõputu hulk ressursse, mida nad suudavad mistahes vaenlaste vastu pöörata ja nende loodusressursside tarnete ajutine rikkumine ei ole kindlasti töötav lahendus "Venemaa põlvili surumiseks", kuna loodusjõududega võitlemine pidi teatavasti alati lõppema kaotusega. 

Kõigi suurte väejuhtide ja vallutajate, kes Venemaal sõdimas on käinud, hauakivil seisab üks nähtamatu kiri "Proovisin vallutada  läbimatute teedega riiki". Vähesed sõjaajaloolased mäletavad, et see probleem pole kummitanud ainult vaenulikke välisjõudusid ja "neetud imperialiste". Neli aastaaega  ja põhjatud teed on siski põhjustanud Venemaa sõjalisi kaotusi nendesamuste läbimatute teede pärast, seda eriti enne raudteede ehitamist. Kuulsaim näide logistilisest katastroofist on Vene-Jaapani sõda 1904-1905, mis teatavasti päädis revolutsiooniga 1905.aastal, millest sai alguse tsaari-impeeriumi kokku varisemine. Siinkohal pole patt meenutada ka kuulsat stseeni 1990te vene komöödiast "Starõje Kljashi", kus oluline vagunsaadetis juhiti sobiva ümbriku dollarite eest jaamakorraldaja poolt haruteele Moskva sõlmjaamas, kus selle leidmise kirjeldamiseks sobib hästi väljend "nõel heinakuhjas".

Töökindlamaid  ja naturaalsemaid lahendusi Ukrainal sõjas ellujäämise jaoks saab olla üks ja väga konkreetne: õhurünnakute alla tuleb võtta kõik raudtee- , maantee- ja sidesõlmed, viaduktid ja ülesõidud Moskva ümbruses 200 km raadiuses. Seda tuleks teha järjepidevalt piisavalt kaua, kuni suurriigi pealinna logistika muutub efektiivseks kaoseks ja kaotab adekvaatse  võime oma hiiglaslikku riiki manageerida. Sarnaselt saaks rünnata kõiki Ukraina piiride lähistel asuvaid linnade sõlmühendusi ja seda piisava järjekindlusega, et ühenduste taastamine muutub praktiliselt ebapraktiliseks ja majanduslikult ülikalliks. Diisel kindlasti Venemaal otsa ei saa, aga otsa võivad saada teed, kus selle küttega sõita. Just selle nõrga lüli kaudu on Venemaa võimalik tuua rahuläbirääkimiste laua taha, mis ehk (vähemalt mõneks ajaks) lõpetaks uuema ajaloo ühe mõttetuma sõja.

Ilma strateegilise fookuse muutuseta Ukrainal sõda võita pole võimalik, eriti  poliitiliste sündmuste valguses, kus suurimad lääneliitlased on loobumas Ukrainat toetamast tekkinud diislikriisi valguses. Vaja on muuta strateegiat selliseks, mis mõjutaks päriselt Venemaa majandust, mitte kütusejärjekordades, vaid praktilise kontrolli kaotamises riigi majandusliku logistika üle.