Eestlased Haagi ja Risti nurga peal...Stockholmi sündroomist rääkimata

                            See ei ole Igavene Nõukogude langevarjur, vaid "vabastaja" monument,                                       millest Leedu riik end vabastas 2022.aasta desovetiseerimise seadusega (link)

Stockholmi sündroom on teatav psühholoogiline nähtus, mille ajalugu on kindlasti pikem, kuid teadusliku nimetuse sai 1973.aastal Stockholmis toimunud pangaröövi käigus, kus nädal aega kestnud pantvangidraama lõppes politseirünnakuga pangale ja pantvangide vabastamisega. Kummaline polnud aga mitte pangarööv ja politseioperatsioon, vaid fenomen, mis sai maailmas tuntuks Stockholmi sündroomi all. Nimelt ei elanud kinni hoitud pantvangid operatsiooni käigus kaasa üldse mitte politseile ja vabastajatele, vaid neid vangis hoidnud kurjategijatele. Ehkki kirjandusest ja ajaloost on teada tuntud kurjategijate ja kelmide heroiseerimine, siis tundus uurijatele kujuteldamatu, et keegi võiks kaitsta tema ebaseaduslikku vangistajat, kes teda relva ähvardusel kinni hoiab. Stockholmis toimunud pantvangidraama ei ole aga võrreldav 50-aastase okupatsiooniga, mille käigus teostati korduvaid otseste genotsiidi tunnustega (Eestis esines seda eriti palju Lõuna-Eestis) tegusid eestlaste, lätlaste ja leedukate kallal. Samal ajal püüdes kustutada igasuguseid mälestusi nende riikide iseseisvusest, tegelikust ajaloost ja isegi tasalülitades nende rahvaste keeli, seda eriti venestamise näol Eestis ja Lätis. Rääkimata sundimmigratsioonist Eestis ja Lätis, pea kogu endise poliitilise eliidi hävitamisest, massiküüditamisest, sundmobilisatsioonist okupatsiooniarmeesse jne.

Muide sissepõikena ajalukku tuleks veel selgitada, et idanaabrist okupant-impeerium ei käitunud kogu Baltikumis ühesuguse mustriga. Paljud ei tea, et Leedule pakuti baaside lepingu näol kompromissi, et koos baaside lepinguga saada tagasi 1920tel Poola poolt okupeeritud idaalad (meenutagem, et Klaipeda oli Saksamaa juba annekteerinud enne baaside lepingu pealesurumist NSVLi poolt). Pärast II maailmasõda sai Leedu tagasi ka natside okupeeritud alad. Niisiis Nõukogude okupatsiooni tulemusel Leedu territoorium de facto kasvas, samal ajal kui Läti küljes rebiti ära 2% territooriumi ja Eesti küljest üle 5% territooriumist (Eesti on seejuures ka kõige väiksem Balti riik). Lätis  seisis kogu okupatsiooniaja püsti Riia vabadusmonument. 

Klaipeda annekteerimine Natsi-Saksamaa poolt

Läti Vabadussõja sümbol Riia kesklinnas, mida okupatsioonivõim maha ei võtnud. Ehk päästsid monumendi tipus olevad viisnurgad või punaste läti küttide pärand Vene kodusõjast? Eestis ainuke suurem hävitamata Vabadussõja monument asus Vormsi saarel, kuna see oli rootsikeelsete tekstidega.

Kõike eelnevat nentides on seda kummalisem tõdeda, et just Eesti on kolmest Balti riigist, kõige visamalt võtnud maha punasümboolikat ja teiste riikide järel sörkides ka "vabastajate" monumente, mida okupatsioonivõim pillutas üle kogu Baltikumi. Üsna irooniline on tõdeda, et kulus üle 30 aasta ja Moskva pidi alustama uut vallutussõda selleks, et Tallinnas saadaks aru, et suured punamonumendid Helme ordulinnuse, Raadi kalmistu kõrval (purukspommitatud ERMi vastas), vabastaja-tankid ja muud okupatsioonisümbolid üle Eesti on äärmiselt kohatud ja talluvad sõna otseses mõttes eestlaste tunnetel. Juba William Tomingas kirjutas oma mälestusraamatus esimesest iseseisvusajast, et "eestlaste suuremeelsus" endiste okupantide suhtes on kummaline. Suuremeelsusest on pärast 50-aastast okupatsiooni saanud tõeline Stockholmi sündroom, kui kaitstakse punasümboolikat, kollaborante ja küüditajaid otse Tallinna kesklinnas.

Minu meelest ei ole mõtet isegi eraldi vaadata Smuuli bareljeefi Harju tänaval (mille purukspommitamist ta muide avalikult Venemaal olles artiklites heaks kiitis), punasümboolikat "Estonia" laemaalingus - kas meil tõesti andekaid kunstnikke tänapäeval enam ei ole - ja Sirbi-Vasara ristmikke Tallinnas ja Tartus. Need on kõik ühe suure Punajumala teenimise altari tunnused, mida üheski endises okupeeritud Ida-Euroopa riigis, saati veel EL liidumaas näha pole. Estonia kaasus on seda kummalisem, et teatrit tahetakse juba mitu aastat ümber ehitada ja laiendada. Ollakse nõus vaidlema kuni kõrgema kohtuni, kuid "vabastaja-laemaalingust" ei räägi peaaegu keegi. Kui Vikerraadios teema tõstatati ühes intervjuus sotsist ajaloolase Jaak Juskega, siis soovitas ta neid maalinguid enda jaoks "ümber mõtestada". Ümber mõtestada punasümboolika? Riigi kõige tähtsama ja ajaloolisema teatri laes? Isegi raadiosaate naisintervjueerija ärritus sellise vastuse peale.

Pean tunnistama, et Lennart Merile on ette heidetud ühte ja teist, kuigi peaaegu kõik (ka siinkirjutaja) on ühel meelel, et tegu oli ühe suurima riigimehega Eesti lähiajaloos. Siiski tegi ta ühe suure vea: lapsena küüditatud president algatas küll Murtud Rukkilille kampaania ja kritiseeris punasümboolikat Pirita jõe poidel, kuid ta ei asunud mitte kunagi otsustavalt võitlusesse punase taagaga Estonia laes, Harju tänaval ja mujal üle Eesti. Tahaks seda vabandada asjaoluga, et aeg ei olnud siis veel küps. Kas nüüd on lõpuks aeg küps või ongi õiged leedukate naljad eestlaste flegmaatilisuse üle?

Või oleme nii suuremeelsed, et laseme punasümboolikal meie riigis edasi õilmitseda ka riigi tähtsaima hoone laes. pärast 50 aastat tehtud tapatööd? Unustame, et kirjanik Smuul käis küüditamas ja kirjutas  oode Stalinile. Kui Tallinnas oleks täna alles Haagi ja Risti ristmikud, siis mitu aastat selline olukord saaks kesta, enne kui üks tänavanimedest ära muudetakse?  Vähemalt on tähisteta hauad Eestimaa metsades tasapisi asendumas mälestusmärkide ja päris kalmudega.

Kas Eestimaa mehemeel on siiski alles veel?

Metsavendade ajaloost Baltikumis:  https://en.wikipedia.org/wiki/Guerrilla_war_in_the_Baltic_states