Grand Marina (end. Vene kultuurikeskus)
okupatsioonisümboolika maskeerimine annab peegelduse tänase Eesti poliitilise eliidi kultuurikihist
Tänases (30.juuni) AK uudistes kajastati arenguid endise Vene kultuurikeskuse desovetiseerimisest - 35 aastat pärast taasiseseisvumist - kusjuures kogu desovetiseerimise sisu seisneb sisuliselt NSVL-i vapi eemaldamisest lava kohalt ning ehtstalinistliku laemaalingu katmisest vahelaega, põhjusel et need "häirivad külastajaid". Selle Tallinna kesklinna ajaloolise teatri kohta käiv uudis on küll näiliselt positiivse hõnguga, kuid sisuliselt peegeldab vahetult tänase Eesti rahvusluse ja poliitilise eliidi kultuurilist aluspinnast, hariduslikku hõredust ja sügavat lõhet Eesti rahva ajaloolises alateadvuses tervikuna.
Küsimus pole kaugeltki pelgalt sellest, kuidas kogu Mere/Vene kultuurikeskuse temaatika on looritatud järjepideva (alates 2022.aastast, mil Ukraina alustas võitlust Vene imperialismiga kaasaegsel kujul, ehk nagu soome sõjandusspetsialist on öelnud Neuvostoliitto 2.0 vastu) Eesti tunnustatud kunstiajaloolaste (teiste hulgas Kunstiakadeemia rektor korduvates teledebattides) halaga, justkui tahetakse selle ajaloolilse teatri desovetiseerimise näol läbi viia mingit ajaloolist ja pöördumatut kuritegu kunstiajaloo shedöövri kallal. Samal ajal Tartus asfalteeriti ilma igasuguse jututa (2017.a) Vanemuise teatri taga ära terve ajalooline W.Struwe silluskivi tänav (Tartu on muide ka vist ainuke Eesti linn, kus silluskivi tänavaid vähendatakse, mitte ei taastata sillustatud vanalinna), igal aastal hävitatakse Eestis kogemata või tahtlikult paljusid muinsuskaitselisi hooneid ning lagunevas seisus on hulgaliselt mõisu ja häärbereid. Seejuures asjaolu, et nn Mere kultuurikeskuse näol on tegemist tegelikult Eesti rahva ajaloos pöördelise tähtsusega "Grand Marina" teatrihoonega, needsaamad ajaloolased teile muidugi ei räägi.
Küsimus pole isegi selles, et maskeraadi laadset desovetiseerimist Tallinna kesklinna teatris alustati, kuna see "häirivat saali külastajaid" - õnneks mitte aga paljukannatanud eesti rahvast, mitte 30 000 küüditatut ega nende järeltulijaid - mitte ühtegi Eesti riigikogulast, peaministrit, kohtunikku, politseinikku või kirikuisa. Ei, neid kõiki sellised jõledused Tallinna südalinnas aukohal ei häiri. Aga vat, õnnetuid idasaksa turiste, neid häirib ja seepärast oleks parem need sümbolid kuidagi siiski "ära peita", samas hinnates ülikõrgelt seda "stalinistlikku arhitektuuripärli", nagu AK uudistesaates sedastati. Huvitaval kombel toetutakse ka küüditajast kirjaniku Smuuli (sünd. Schmuuli) bareljeefi jätkuval eksponeerimisel Harju tänava otsas tema kirjandusliku panusega, hoolimata vähimalgi määral küüditatute õiglustundest.
Peamine küsimus nii Smuuli bareljeefi, aga ka vähemärgatud ajaloolise "Grand Marina" puhul on eelkõige selles, et kogu sellel tegevusel puudub vähimgi rahvuslik selgroog - toosama rahvuslik selgroog, millest rääkis Jaal Valge värskes intervjuus Markus Järvile. Me ei saa ju rääkida mingist minimaalsestki rahvuslikust selgroost, kui madruste pilte varjatakse sellepärast, et need "häirivad külastajaid" - samal ajal hoonet ei püüta osaliseltki renoveerida originaalse "Grand Marina" eeskujul seetõttu, et tegu on "stalinistliku kultuuripärliga". Justkui sellist stalinlikku arhitektuuri poleks täis terve end.Nõukogude Liidu territoorium ehk 1/6 planeedist ja justkui meil oleks tingimata vaja seda stalinlikku kunsti Eesti olulisemates ajaloopaikades eksponeerida. Eesti poliitiline eliit ei tea mitte midagi sellest, et neil ei oleks vähimatki põhjust pidada oma ametit, kui revolutsioonilisel 1917.aastal poleks nende esivanematest madrused ja soldatid - mitte segamini ajada punasoldatidega , kes sellel ajal Eestis selgesse vähemusse jäid - tulnud kokku Eesti Sõjaväelaste I kongressina juba mainitud Grand Marina hoones, kus asutati esimest korda pärast kaotust Madisepäeva lahingus 1217, 700 aastat hiljem Eesti sõjavägi.
Seda infot te meie sügava kultuurikihiga eliidi poolt juhitud Grand Marina "desovetiseeritud kujul" muuseumist vaevalt leiate, küll saate edaspidigi nautida stalinistlikku kunsti Tallinna kesklinnas - küll senisest veidi hillitsetumal kujul.
