Teemaks pole mitte ajaloomasohhism, vaid ajaloo salgamine

Ajaloolane ja Postimehe toimetaja Ago Raudsepp on kirjutanud 9.augusti Postimehe lisalehes pika arvamusloo selle kohta, kuidas eestlased pole endiselt üle saanud 1940.aasta traumast (võrdleb seda Soome, Norra ja teiste ajalootraumadega), rõhuasetusega "ajaloomasohhisimil", millega eestlased süüdistaksid justkui ennast ja Pätsi-Laidoneri režiimi hääletus alistumises. Hääletut alistumist muide nimetab ajaloodoktor üldse ajaloolase Magnus Ilmjärve (vastava pealkirjaga Ilmjärve raamatu järgi) sisuliselt väljamõeldiseks ja kasutab seda teriminit läbivalt jutumärkides. Seejuures ühe kandvama tugitalana hääletu alistumise kontseptsiooni vastase ajaloonarratiivina esitleb ajaloolase Jaak Valge hiljutises artiklis toodud näited sellest, kuidas Eesti poliitikud rikkusid Stalini näitemängu, seades nukuvalimistele oma vastaskandidaadid.

Ei teagi, kust alustada, aga tuleks loogiliselt alustada ikkagi sellest, et Eesti metsades varjus, võitles, sai haavata, sündis ja suri 1941-1991 tuhandeid kui mitte kümneid tuhandeid metsavendi (termin, mis pikemalt defineerimist ja lahti seletamist loodetavasti ei vaja). Mõned kangelaslikumad neist naasid isegi vabatahtlikult vabast Läänemaailmast Eestisse, et jätkata siin II maailmasõja järgselt sisuliselt lootusetut vabadusvõitlust-sissisõda ja selle ürituse käigus ka langesid. Paljud pidasid kangelaslikult oma EW ohvitserivannet, vältides 1940.aastate arreteerimisi ja võitlesid Eesti vabaduse eest surmani. Kui kaasaegsetest välja jätta Eesti väejuhatusse kuulunud kindral Herem, 2022.aasta ERR saatesari "Metsavennad", mõned ajakirjanikud nagu Mati Talvik või Virkko Lepassalu (tema tähelepanuväärne teos "Wabariigi viimased sõdurid") ja erandlik ajaloolane-poliitik Mart Laar, siis peavool pole aastakümneid Eesti metsavendluse vastu üldse sisulist huvi tundnud. Ka peavoolu ajaloolased on huvi tundnud erakordselt vähe - ja sealt ehk on kujunenud ka see vägagi veider ajalookäsitlus, mille järgi populaarses käsitluses pole esiplaanil mitte Eesti pakaselistel talvedel metsas hundi kombel redutanud vabadusvõitlejad, aga eelkõige ikka need, kes "õõnestasid punasüsteemi seestpoolt".  Sellesse kategooriasse kahjuks lähevad osaliselt ka Valge artiklis esile toodud poliitikud, kes tõsi küll 1940.aastal veel väga patriootlikult ja naiivselt asusid "punavalimistel" osalema ja sellega kaudselt tõesti rikkusid Stalini nukuvabariigi nukuvalimisi - kuid millel puudub sellegipoolest suurem sisu laiemal  ajalooareenil.

Viimase 80 aasta Eesti ajaloo kõige suurem õnnetus ongi see et Eestis pole vääriliselt hinnatud ei Sinimägede kangelasi (noorema põlvkonna poliitikutest on Anti Poolamets ainsana Sinimägede mälestusüritust regulaarselt väisanud), ei metsavendi ega teisi sisuliselt Nõukogude võimu vastu võidelnuid. Erandlikuks võib pidada ka vabadusvõitleja Tiit Madissonile ausamba püstitamist ja Mart Nikluse tunnustamist alles vanuigi. Küüditajast kirjaniku Smuuli aubareljeef ja teised punasümbolid Tallinnas on selle sama mentaliteedi teised tahud. Nii Tallinnas kui Tartus asuvad 35 aastat pärast taasiseseisvumist jätkuvalt Sirbi-Vasara ristmikud, revüüteater "Grand Marinat" ehtis veel mõni kuu tagasi NSVLi vapp (ja sisekujundus on jätkuvalt stalinistlik, sest väidetavalt ehitati hoone 1950.tel, kuigi selles samas hoones asutati 1917.aastal Eesti rahvusväeosad). See kõik aga asetub pilti, kus eksinud on see, kes räägib hääletust alistumisest ja kangelased pole mitte relvaga okupandi vastu võidelnud, vaid nn "kavalantsud", kes väidetavalt end NLiidu soost juukseidpidi välja tõmbasid, parafraseerides kirjandusklassikat. Samasse konteksti asetub ka Raudsepa arvamustekst, kes kirjutab küll teooriast, justkui oleks Laidoneri-Pätsi kaasajal ülekohtuselt süüdistatud (ma pole küll tähele pannud, et seda oleks märkimisväärselt tehtud, neile on hoopis püstitatud monumente ja peetud erinevaid mälestusüritusi), ometi nimetatud riigimehed lausa ise tükkisid võimule. Süüdlaste otsimise kõrval tuleks minu meelest tegelda pigem õppetundide kogumisega - mida on aastatel 1939-1991 saadud loendamatul hulgal (sisuline Eesti okupeerimine, eeskätt saarte näol algas 1939.aastal) - selleks aga tuleb põhjalikult ja ausalt tunda ajalugu. Baaside leping, mis on hääletu alistumise sündmustiku kese, on keeruline pähkel. Kui see aga ülejõukäivaks osutub, on võimalik alustada palju lihtsamate küsimustega - milliseid varasid evakueeriti? Milliseid laevu ja väärisesemeid viidi välismaale? Kas moodustati eksiilvalitsus? Kes alustas relvastatud vastupanu, et aidata intelligentsil ja potentsiaalsetel terroriohvritel põgeneda? Kes andis käsu alustada põrandaalust vastupanutegevust? Kes andis käsu moodustada eksiilvalitsus?  

Kõigile neile viidatud küsimustele võin vastata lühidalt vähemalt nii palju: Päts ja Laidoner ei teinud neist sammudest mitte ühtegi! Vastupidi: Pätsi-Laidoneri valikute otsesel tulemusel liideti Eesti Rahvavägi (tnp Kaitsevägi) sisuliselt Punaarmeega (Tööliste ja Talupoegade Punaarmee), formaalselt kujundati ümber Punaarmee territoriaalkorpuseks, mis tuhandetele Eesti sõjaväelastele tähendas traagilist lõppu kas tööpataljonides (sisuliselt surmalaagri lite-versioon), surma idarindel, hukkamist või vangipõlve Gulagi saadetuna. Vaid üksikutel õnnestus NSV kurjade käte vahelt pääseda, näiteks EW ohvitser Alfons Rebane kes tõusis 1941.a. metsavendade salgajuhist II maailmasõja lõpuks kõige kõrgemalt dekoreeritud eesti soost (täpsemalt eesti-läti) sõjaväelaseks, saades legendaarseks arvukatest kottidest väljamurdmisega. Veel õnnestus arvestataval osal eestlastel punasest hakklihamasinast (vähemalt ajutiselt) pääseda Velikije Luki all sakslase poolele üle tulemise läbi. Sellest teab noorema generatsiooni eestlased parimal juhul "Tujurikkuja" sketshi "Eesti poisid tulge üle" (hea ajaloolise ülevaate ületulemisest leiab ajakirjast Tuna). Kuulsaim ületuleja oli Paul Maitla, kes hukati ilma kohtuta tšehhi kommunistide poolt nn "Tšehhi põrgus" II maailmasõja viimastel päevadel. Laidoneri toostidest Stalini terviseks sain mina ajaloohuvilisen lugeda alles mõneteistkümne aasta eest Turttola raamatust, Uluotsa ja teiste Stalini-naiivsust paljastas erakordselt teravalt alles populaarteaduslikku zanri kuuluv ajalooõpetaja Youtube-i kanal "Meie aja lood". Kohati tundub, et eesti ajaloolastel on piinlik rääkida tegelikest sündmustest 1939-40, osaliselt võib ekslik kuvand olla kujunenud ka aastakümneid väldanud tsensuuri tõttu - ent just ajaloolaste töö peaks olema tsensuuri murda. Ka Raudsepa artiklist jääb kogu hääletu alistumise käsitlusest võrdlemisi poolik mulje, justkui tegu oleks mingisuguse Pätsi-Laidoneri eraafääriga, mida ajaloolased on üritanud neile külge blameerida. Vastupidi, tegu on rahvusliku tragöödiaga, millel on üks Moskoovia diktaatorist paha kangelane ja hulgaliselt ohvreid. Et saaks rääkida ohvritest ka poliitikute näol, tuleb kahtlemata rääkida ohvrite naiivsest läbikukkunud poliitikast, seejuures piisava detailsuseni ja ausalt, alles siis on võimalik jõuda tõepäraste järeldusteni.

Kui küsida  keskmiselt koolilapselt tänapäeval, siis vaevalt on ta midagi kuulnud Johannes Heeskast, kes korraldas Eesti ajaloo edukaima rongiröövi ja tema "Mordva suvekoolist", vaevalt teab ta seda et Läti viimane metsavend tuli metsast välja 1995.aastal või et ka vennad Voitkad olid sisuliselt viimased Eesti metsavennad, kes sattusid metsa Genfi konventsiooni vastast (okupeeritud aladel) NSVL-i armeeteenistust vältides metsavendadeks. Nende paradoksiks kujunes aga see, et taasisesesivunud Eesti riigis ei osutatud metsavendade rehabiliteerimisele tähelepanu (seda ka ajaloolasest peaminister Laari juhtimisel) ning samas olid pikad metsas veedetud aastad  jätnud jälje vendade vaimsele tervisele, mis kallutas nad jätkama hulkurlikku kurjategelikku elustiili. Mis ei muuda aga fakti, et Voitkade näol viimaste ENSV ajal sündinud metsavendadega tegemist oli. Kahjuks kõike seda te ajalooõpikutest või peavoolu ajalookäsitlusest lugeda ei saa. Sinimägede kaitsjate mälestust hakati peavoolumeedias (ERRis) taas positiivselt kuvama alles 2022.aastal, pärast täiemahulise sõja algust Ukrainas. Sõja, mille eest patrioodid olid eestlasi hoiatanud juba aastaid ja mis seetõttu arvestatavat osa eestlasi see 2022.aastal ei üllatanud.

Suurem probleem nn "õõnestajate" kiitmisega seisab vastuolus, et nende tegevus oli küll rahvuslikule vastupanule kasulik - aga kasulik alles teisejärguliselt ja ainult sellel foonil, et oli olemas ennastohverdav mass rahvast, kes võitles viimse veretilgani Eesti vabaduse eest. Okupatsiooniaja tausta mõistmiseks tuleb ära mainida veel kümned tuhanded Läände pääsenud, kes omakorda kaudselt mõjutasid kogu ENSV perioodi sisepoliitikat, muutes Lääne vastasseisu mõjul vägivaldselt inkorporeeritud Baltimaad omalaadseks N.Liidu "vitriiniks", mida püüti välismaailmale esitleda NSVL-i eduloona. Muide lõviosa nendest väliseesti pagulaskonnast pääses punase okupatsiooni eest justnimelt tänu Sinimägedel ja mujal Viru rindel Saksa mundris võidelnud sõduritele. Otseses mõttes pääsesid tänu nende sõdurite vereohvrile - kuid ka sellest te valdavast osast peavoolu käsitlustest suuremat lugeda ei saa. Siinkohal tuleb veidi hurjutada ka vanakooli intelligente-kirjanikke-vabadusvõitlejaid nagu president Meri ja kirjanik Kross, kes mõlemad küll Eesti asja nimel innukalt N.Liitu õõnestasid, kuid samuti vähe hindasid vereohvrit, mida tõid (valdavalt neist endist vanema põlvkonna)  vabadusvõitlejad II maailmasõja aja ja järel. Vaikne vastupanu jätkumine oli okupatsiooni alguskümnenditel nii tavaline, et kuigi metsavendi kujutati paljudes ENSV filmides bandiitide ja pahalastena, siis välja neid jätta ajaloost kuidagi ei õnnestunud ja valdavalt tehti seda ka filmilinal autentselt, sinimustvalgega õlakul (samal ajal kui sinimustvalge kujutamine mujal ENSV-s oli rangelt keelatud!).

Säärases kontekstis, kus isegi primus inter pares jätkuvalt hindavad õõnestajaid ja kavalantse, aga unustusehõlma on vajunud suurem osa tegelikke vabadusvõitlejaid, kes II maailmasõja ajal paratamatult pidid kandma Saksa mundrit, kuna muud neile kanda ei antud (tehes seda tihti vastumeelselt nagu kolonel Rebane või pitkapoisid) - ei saagi loota, et ühiskkond hakkaks laiemalt aru saama, kui võigas on küüditajast kirjaniku bareljeef Harju tänaval. Meenutan, et Smuuli kirjanduslike saavutuste hulka kuuluvad ka "Ood Stalinile" ja ajaleheveergudel Tallinna märtsipommitamise ülistamine.

Tõsi on, et suures plaanis läks NSVLi okupatsiooni ajal Eestil tegelikult väga hästi, võiks öelda isegi liiga hästi. Sest võinuks minna palju-palju hullemini. Selles ajaloolises kontekstis olidki rahvuskommunistid omal kohal, Vaino Väljase vastuvõtud Tallinn-Helsingi esimesele laevaliinile, 1980.aasta olümpiapurjeregatt ja paljud muud tegevused (laulupidudest ja kultuurisündmustest rääkimata), olidki suur saavutus - neid ei peaks maha salgama  ega halvustama oma ajaloolise konteksti tõttu. Kui me aga ei suuda ajaloolist hinnangut anda kollaborantidele, kelle hulka kahjuks otseselt ka Päts ja Laidoner kuuluvad, siis on küsitav, kas me rahvana iseseisvust tegelikult üldse väärime. Leian, et enne uut rahvuslikku ärkamist tõelist suveräänsust ei vääri.

Täiesti omaette temaatika on 1933-38 aastate sündmused, mille käsitlemisel on tehtud palju tööd ja käsitlustega mindud ajas täpsemaks, kuid kahtlemata tuleks neid vaadelda eraldi hääletu alistumise sündmustest. Siiski, erinevalt Raudsepast arvan, et demokraatial ja riigi vastupanuvõimel on tugev seos. Selle seose on teiste seas toonud asjalikult välja ka soome ajaloolane Turttola, kelle raamatuid samuti artiklis negatiivse tooniga mainiti. Nimelt on Turttola kirjutanud, et väikese riigi autokraadil on väga keeruline välise surve olukorras kindel olla rahva toetusele, kui on vaja relvaga maad kaitsma asuda. Demokraatlikult valitud liidritel on sääraste otsuste tegemine vähemalt usaldusväärsuse mõttes palju lihtsam. 

Vastupanu vormid võivad olla erinevad, kuid faktiks jääb, et Pätsi-Laidoneri tandem alistus täiesti hääletult, kusjuures vastupanu võinuks emb-kumb neist alustada ka iseseisvalt (koordineerimata), kas või sel samal sümboolsel eesmärgil, et mitte minna ajalukku hääletute kollaborantidena/alistujatena. Selleks ei jätkunud nähtavasti kummalgi neist 1940.aastal enam olukorra mõistmist, taibukust, jõudu või julgust.