Eesti vajab õhupiiride akustilist seirevõimekust. Kohe.

Eilse filmiliku Aakre drooniintsidendi kokkuvõttena saime teada, et praeguse õhuruumi seiramise tingimustes võib ründedroon lõhkelaenguga maanduda Kadrioru roosiaias, lennates üle kogu Eesti, ilma et PPAl või teistel julgeolekuasutustel sellest vähimatki aimu oleks. Sest kuigi droon ei lennanud küll mesipuu poole, aga "lendas madalalt". Uskumatu lugu. 35 aastat iseseisev Eesti, 3,5 aastat suure sõja algusest (tuhandeid droonirünnakuid Venemaal ja Ukrainas, millest suur osa tulistatakse sõdivate poolte õhutõrjete poolt alla), aga meil pole võimekust tuvastada isegi 100 meetri kõrguselt ründedroone. 

Julgeolekuekspert Meelis Oidsalu on tänase PMi arvamusküljel teinud ülevaatlikku artikli sellest, kuidas sarnaste intsidentidele on lähiriigid viimase aasta jooksul reageerinud. Leedu on kehtestanud lennukeelutsooni, Poola seevastu alustanud koostöös Ühendkuningriigiga projekti BARBARA, millega Oidsalu järgi miljardi USD eest on võimalik Poolal üles saada 4 aerostaatradarit, et oma õhuruumi  piiridel seirama hakata. Nagu Oidsalu on lisanud, seisavad need tulevased taevavalvurid 24/7 õhus, nagu tuuletallajad ja tuuakse alla vaid hoolduste ajaks.

Ehkki kaugemas tulevikus võivad sellised aerostaatilised droonid väga õigustatud valik olla ja mõistlik investeering ka Eesti jaoks, siis meil on vaja õhuseiret kohe! Täna-homme, mitte 5 aasta pärast. 5 aasta pärast võib aerostaatiliste radarite tehnoloogia olla piisavalt arenenud ja hinnad ka mõistlikumaks muutunud, kui praegu. Senikaua aga vajame hädasti võimekust näha-kuulda, mis piiridel toimub. See on absoluutne miinimum, mis oleks aktsepteeritav turvatunde tekitamiseks.

Kuna lihtsal bensiinimootoril töötavad odavad droonid on tegelikult väga primitiivne relv, siis on neid ka lihtne avastada, nagu tõestas hobiornitoloog, kelle helisalvestus ka ERR-i üles pandi. Diktofoniga ornitoloog osutuski ainukeseks "instantsiks", kes Aakre drooni trajektoori oma diktofoniga sisuliselt fikseeris, mis on iseenesest juba karikatuurne olukord ajal, mil me räägime poliitikast investeerida 5% riigieelarvest riigikaitseks. See ornitoloog demonstreeris tahtmatult, kui lihtne on kasutada hulkur- ja ründedroonide tuvastamiseks maismaapiiridel kasutada 1970-te aastate tehnoloogiat, mida nimetatakse akustiliseks luureks. Akustiline luure on signaalluure allharu ja tänapäeva tehnoloogia juures on seda väikse territooriumiga riigi puhul eriti lihtne mõistliku hinnaga püsti panna.

Droonituvastusvõimekusega akustiliseks luureks on vaja piirialadele umbes iga 3 kilomeetri tagant paigaldada võimsamat sorti mikrofonid (mis on võimalik üles seada täielikult off-grid lahendusena, päikesepaneelide ja akutoite kombinatsioonina; osaliselt saab asukohtadena kasutada ka olemasolevaid tehnorajatisi), mis helisalvestisi üle võrgu saadavad ja mida keskne arvuti filtreerib oma tarkvaraga. Täiendavalt on vaja palgata 1-2 vahetuses olevat spetsialisti, kes kogu süsteemi toimimist monitoorivad ja häiretele reageerivad. 

Sellise lahenduse saaks püsti panna mõne miljoni eurose eelarvega ja sisuliselt väga kiiresti.  See lahendus ei too küll alla droone, küll aga võimaldab välja arendada tõeliselt toimivat droonituvastuse esimest etappi, mis alustab seiramist piiridel, mille peale saab järk-järgult üles ehitada juba efektiivseid püüdursüsteeme.

https://www.err.ee/1609779126/kohalik-elanik-kuulsin-midagi-ule-maja-lendamas-ja-seejarel-plahvatust

Praegune olukord on lihtsalt piinlik.