Eesti probleem pole mitte tuuleparkides, peavoolu avangardis või lamemaalastes, vaid varjusurmas innovatsioonis. Skype surma-aastal on Eestist saanud sabassörkija

Eestis on täiesti arvestatava vaatajaskonnaga konservatiivne alternatiivne kanal Objektiiv muutunud muuhulgas üheks keskseks häälekandjaks Eesti tuulikutevastastele, kusjuures erinevalt aastakümneid kestnud tuulikusõja arulagedatest argumentidest (mille eestvedajaks olid ühel hetkel näiteks Eesti kaitsejõud, kes väitsid, et tuulikud segavad radareid*; Eesti kaitsejõud on sellest väitest küll lõpuks loobunud, tunnistades lisaradarite vajadust - ometi oli selle argumendi tühisus algusest peale selge, kui näiteks Taanis on aastakümneid saadud üle poole elektrist tuulest ), on Objektiivis lõpuks esinenud päris põhjendatud ja teaduslike argumentidega. Tuulikusõjad on Eestis nii pika habemega lugu, et selle ajalukku pigem ei asu süvenema, eriti seetõttu, kuna selle käigus on esitatud kohati arulagedaid argumente, millel puudub igasugune seos pärismaailma füüsika või energeetikaga (muuhulgas EKRE juhtpoliitikute pikaajaliselt levitatud väide, nagu hakataks Liivi lahest elektrit müüma Saksamaale - ometi on selline väide juba ülekandekulude tõttu täiesti jabur).

Niisis, on Objektiivi värskes arutelusaates tuldud välja kahe kandva argumendiga: 1) tuulikud tekitavad pulseerivat infraheli, mis on kahjulik inimese tervisele 2) tuulikute labade koostises on inimesele ja elusloodusele ohtlik kemikaal bifenool A. Pean ausalt tunnistama, et aastakümneid kestnud arulagedate argumentidega tuulikusõda on need esimest korda kaks reaalselt teadusliku taustaga argumenti, mille üle on põhjust ka sisulisemalt arutada.

Käsitlen neid probleeme vastupidises järjekorras. Niisiis, bifenool A (lühendina BPA) on tõepoolest ohtlik keemiline ühend, mille sisaldumine tuulikulabades tuli mulle uudisena. Ma julgen küll pisut kahelda,  kui palju saab selline kemikaali erosioon, mida Objektiivi intervjuus kirjeldati reaalselt mõjutada Eesti inimeste elu, kuna me räägime ikkagi grammidest aastas - ja vaevalt keegi neid tuulikuid keelega puhastamas käib. Erinevalt tuulikuid kaugelt vaatavatest tavainimestest on tuulikutel ka hooldusmehaanikud-elektrikud, kes peavad neid päriselt füüsiliselt katsuma, hingates sisse ka potentsiaalset erosiooni tolmu jne. Ehk siis julgen tegelikult kahelda, et tavainimest mõjustavad kogused jõuavad ligilähedalegi sellele, mis kokkupuudet omavad tuulikutega hooldustöötajad - kes peaksid siis kõik olema ammu saanud bifenool A mürgistuse. Kuid jah, nentigem et mingi risk seal potentsiaalselt on - ja Objektiivi poolt oleks muidugi kena siinjuures siis ka ausalt rääkida, et sarnased mürgistuse/saastuse mõjud ohustavad meid tavaliste karastusjookide näol! Ehk oleks aus inimesi nende eest samuti hoiatada?

https://eestinaine.delfi.ee/artikkel/120080062/need-kolm-populaarset-karastusjooki-on-koige-hirmutavamate-koostisosadega-mida-tuleks-valtida

Bifenool A probleemile tuulikutes on täiesti kättesaadav lahendus, mis muudaks tuulikud nii keskkonnasõbralikumaks, vähendaks keskkonna jalajälge, kui ka edendaks kohalikku majandust - tuulikuid ei peaks mitte importima, vaid suuremas osas valmistama Eestis - kuna tooraine on selleks olemas. Tuulikuid saab nimelt - täiesti kaasaegsete meetoditega - valmistada liimpuidust ja sellel on mitmeid eeliseid plastikühendite ees. Muuhulgas, peaks puidust tuulikulabadega kaasnema vähem teatud sagedustega müra, kuivõrd puidul on müra neelavad omadused. Lisaks kõigile muudele eelistele, on puidust tuulikulabad 100% ümbertöödeldavad (taaskasutatavad puitmaterjalina) olematute lisakuludega. Siia juurde BBC artikkel puidust tuulikute tööstuse arengutest Liimpuidust tuulikulabade tööstusel oleks täiesti arvestatav potentsiaal nii Eesti puidu väärindamisele, kui ka ekspordi arendamisel.

Teiseks pisut infraheli probleemist. See on selles osas Objektiivi poolt väga aus lähenemine, et rääkida ohtudest, mis varitsevad meid tavakodanikena, ilma et oleksime neist teadlikud. Infrahelil on kindlasti mõjud, potentsiaalselt ka unehäirete jms näol. Kindlate ja lõpuni veenvate argumentidega esinemiseks oleks tarvis küll paremaid viiteid uuringutele (kui lihtsalt üksikute inimeste kaebused), aga sellegipoolest ei saa probleemi ka täiesti eirata. Infraheli ei ole ületamatu mõju, vaid füüsikaline mehhaaniline helilaine, mis ruumis sumbub. Selleks, et vähendada potentsiaalseid ohte inimestele, tuleks kindlaks teha minimaalsed ohutuskaugused elamutest (juttu oli 50 km piirist, aga ka siin oleks tarvis täpsemaid arvutusi ja selgitusi välja tuua). Kindlasti mõjutab müra levikut keskkond - näiteks on kriitiline metsa olemasolu, samuti võimalikud eluhoonete mürakindlamaks muutmine jm sarnased võimalused. 

Kokkuvõttes, infraheli ja bifenool A ei ole ületamatud takistused. Esimene on leevendatav mõju (distantsi abil), teine aga täiesti välditav, kui Eesti töötaks välja iseseisva tuulikulabade tööstuse. Jõudu kriitikutele sisulisema kriitikaga konstruktiivsete tulemusteni jõudmiseks!

* Radarit segavat tuuliku fenomeni võiks võrrelda lapsepõlves Karlova koolis saadud trihvaa (legendaarne laste luure-peitusmäng) kogemusega vahetundides. Seal mängus oli "radari" rollis kull, kes pidi kinni lööma kõik, keda tal õnnestus näha. Üks moodus suure jalgpalliväljaku ületamiseks, oli valida sobiva suurusega pärn enda ja "radari" vahele. Selle tulemusel võis terve tühja staadioni kartmatult ületada, jälgides vaid, et kull jääb pidevalt samale joonele enda ja varjava pärnaga. Trikk töötas eriti hästi seetõttu, et kull asus suhteliselt lähemal puudele, kui teiselt poolt staadioni lähenemist alustav mängija, kuna puu varjas oma suurusega lapse silueti. Kaitsejõudude vabandus radarite teemal kuulus samasse kategooriasse trihvaa kulliga, kuid ehitada üles kogu eelhoiatussüsteem ühe radari peale, on pehmelt öeldes lapsik.