Piirileping ei järgi õigust, õiglust ega pretsedenti

Üks olulisi näiteid, millest koalitsiooni poliitikud otsisid eeskuju oma uuele (sisuliselt küll 2005. aasta) piirilepingu projektile, on 2007. aasta Läti-Vene piirileping, millega lõunanaabrid loobusid Vene Föderatsiooni  kasuks Abrene regioonist – s.o. 2% riigi territooriumist. Lätlasedki ei teinud seda loovutust kergekäeliselt ega ühemeelselt – lõplik heakskiit saadi ülemkohtust. Sisuliselt pole aga meie läbirääkijad kingitusena saadud Läti pretsedendist midagi õppinud, vaid kordavad hüpnotiseeritult, kuidas juba 2005.aastal „oldi juba kõiges venelastega kokku lepitud“  ja nüüd toimub vaid piiri „õiguslik fikseerimine“.  Milles seisneb õieti lepingu vastastikkune kasu ja mis õigusel see täpsemalt põhineb?  Autori arvates on meie tänaste võimupoliitikute ütlustes sel teemal juba nii palju vastuolusid ja demagoogiat, et seda on valus kõrvalt kuulata.

Puudub mandaat, puudub õigus

Alustuseks tuleb mainida, kui küüniline ja suisa vale on mõnede poliitikute (nt Enn Eesmaa) Moskva retoorikast üle võetud jutt  „Helsingu“ lepete lõppaktist, mis keelavat piiride muutmist II maailmasõja järel. Halloo!! Isegi kui lugeda Helsingi leppeid õiguslikult siduvaks (milles ühtne seisukoht puudub), lubavad selle artiklid piiride muutmist läbirääkimiste teel. Sisuline vale seisneb aga selles, et 1945. ega ka 1975. aastal ei eksisteerinud de facto isegi Eesti ega Läti Vabariiki, et Helsingi lõppakti järelmid vähimalgi määral NSVL-i lagunemise järel (taas)tekkinud piiridega seotud oleks. Sisuliselt tähendab see, et 1991. aastal eksisteerisid Balti riikidel ainult need õiguslikud piirid, mis olid määratud enne II maailmasõda. Muid piire ju olla ei saanud, kuna vahepeal need riigid kaardil ei eksisteerinud. Aktuaalne oli Helsingi järelmite küsimus üksnes Külma sõja ajal, mil Nõukogude Liit püüdis Helsingi kohtumise tulemusi tõlgendada USA  mittetunnustamispoliitika katkemisena Balti riikide illegitiimse inkorporeerimise suhtes.

Ehkki  meie võimupoliitikute poolt räägitakse praegu piiri „õiguslikust fikseerimise“ vajadusest, siis sisuliselt saab praeguse piirileppe projekti juures rääkida üksnes keskajast tuttavast „tugevama õiguse“ põhimõttest.  Alustada tuleks tõigast,  et vaidlusalune territoorium ühes kõigi  õiguslike ja majanduslike probleemidega on tekkinud äärmiselt primitiivsest käigust, millega diktaator Stalin muutis 1945. aastal illegitiimselt annekteeritud alade administratiivpiire, aga 1991.aastal Eesti taasisesesivudes jäid õigusjärgseid piirid taastamata. Õigusteaduse professor Müllerson on intervjuus (Postimees, 2.veebruar 2010) selgitanud, et Venemaa (ja endise NSV liidu) seisukoht Tartu rahu mittekehtivuse kohta tuleneb sellest, et nende käsitluse kohaselt astus Eesti  „sõbralike sotsialistlike“ riikide peresse 1940.aastal vabatahtlikult, mistõttu mõlemapoolsel nõusolekul tühistus Tartu rahu.  Tuletagem meelde, et ida pool tänini evitatav dogmaatiline teooria „vabatahtlikkust liitumisest“ on sisuliselt täiesti äraspidine ja sõna otseses mõttes iseendale vasturääkiv, kuna sammud NSV Liiduga liitumiseks ja otsused 1940.a näidisvalimiste korraldamisest võtsid vastu  needsamad Eesti Vabariigi (edaspidi  EV) võimuorganid, kellest Nõukogude võim „rõhutud Eesti rahvast vabastama tuli“. Mitte rahvas. Põhjendus vabastamise vajalikkusest on niisiis lausa tragikoomiline. Mis aga peamine: punamadruste tääkide ähvardusel toimunud 1940.a. valimised polnud isegi ligilähedased ausatele (nt riigivanem Jaan Tõnissoni kandidatuuri vägivaldne kõrvaldamine), rääkimata igasuguse referendumi puudumisest Nõukogude Liitu astumise osas.  Venemaa tänane käsitlus „Eesti vabatahtlikkust liitumisest“ on niisiis üles ehitatud kas ekslikult vildakatele alustele või lihtsalt väärale infole.

 Ent isegi sõltumata küsimusest, mis täpselt leidis aset 1940.aastal, on kaks täiesti tõsikindlat fakti, mis kinnitavad, et Venemaal pole õigust Stalini poolt eraldatud alasid ilma Eestiga läbi rääkimata endale pidada. Esiteks on Pätsi allkirjade legitiimsus 1940.aasta dokumentidel enam kui küsitavad:  mitte ainult seetõttu, et need on antud surve all, vaid ka tänini lahendamata küsimuse tõttu Pätsi autoritaarse riigivõimu legitiimsuse osas tervikuna. Teiseks aga tunnustas Vene Föderatsioon juba 1991.aastal EV iseseisvust.  1991. a. ENSV Ülemnõukogu  otsus nr 312 räägib selget keelt Eesti Vabariigi taastamisest  ja taastamise puhul saab ühemõtteliselt rääkida ainult 1940.aastal likvideeritud EV taastamisest, sest rohkem ajalugu sellenimelisi ei tunne. Kui Venemaale säärane sõnastus iseseisvuse taastamisest  poleks sobinud, ei tarvitsenud neil ka Eesti riikliku iseseisvust üldse tunnustada.  Iseseisvust aga tunnustati ja on juriidiliselt võimatu, et mõni riik tunnustab teise õigussubjekti  iseseisvust vaid „osaliselt“. Tunnustamise fakt ise räägib asjaolust, et Venemaa oli valmis Eesti õigusjärgsete alade tagastamise üle läbi rääkima. Siiani on probleem olnud suures osas olnud selles, et Eesti juhtkond pole nende läbirääkimistega toime tulnud.

Stalinismi restauratsioon

Viibinud möödunud laupäeval Rahvusraamatukogus Tartu rahu piiride kaitseks peetud ühinenud rahvuslaste konverentsil, võttis judinad selga, kui  tõsiselt karme hinnanguid ja sõnu sõlmitava piirileppe kohta võis seal kuulda:  alates õigus- ja riigiteadlaste väidetest, et sobingu juriidilised riskid on täiesti kaalutlemata,  stalinismi taastamisele kaasaaitamisest, igasuguse poliitilise ettevaatuse puudumisest, Eesti uustekkeliseks riigiks muutumisest, Vabadussõja mälestuse rüvetamisest, kuni Petserimaa eestlaste esindajate väideteni, et tegu on inimkaubandusega riigivõimu tasandil.  Kuid mitte ainult jõulisi väljaütlemisi, vaid ka fakte sellest, kuidas valitsus on korduvalt ja kalgi südamega üle parda heitnud muuhulgas Petserimaalaste palved ja ametlikud pöördumised, mida kinnitas muuhulgas kogutud 15 000 allkirja. Inimesed nutsid konverentsil. Tegu pole Eesti puhul niisiis mitte ainult õiguslikust piirist, vaid ka etnograafilisest piiridest taganemisega, rahvuse territoriaalse lõhestamisega (Tartu rahu piir, tõsi küll, ületas eestlaste etnograafilist piiri).

Märkimisväärne on asjaolu, et keskne küsimus pole piirileppe juures üldsegi – nagu ka meie valitsuse esindajad on viimase poole aasta jooksul  rõhutanud – Eesti õigusjärjepidevuse ohtu sattumises või isegi Tartu rahu tunnustamises. Põhjusel, et Eesti riigil on ka praegu olemas juriidiliselt (Tartu rahuga) fikseeritud piirid – nagu igal teiselgi normaalsel maailma riigil. Asjaolust, et Venemaa neid piire täielikult ei tunnusta, ei saa mingi loogika järgi lähtuda järeldus, et Eesti need alad automaatselt ja midagi vastu küsimata ära annab. Näiteks toetab Eesti jätkuvalt (Abhaasia osas mõnevõrra küsitavat) Georgia territoriaalset terviklikkust, samas kui meie enda riigi territooriumi puhul on see tingimus justkui unustatud.

Kui  aga piiriküsimuses tõesti tahetakse jõuda õiglasele kompromissile, millega Eesti otsustab idanaabrile vastu tulles, et osadest Tartu rahu järgsetest aladest loobutakse, tuleb küsimuses jõuda mõlemaid pooli täielikult rahuldava tulemuseni.  Ei ole vähimalgi määral õiglasena käsitletav lahendus, kus Eesti juhtkond pistab jaanalinnu kombel pea liiva alla ja teeb näo, nagu Petserimaa polekski enam de iure  Eesti territoorium. Teisisõnu pole asi mitte selles, et Venemaa ei tunnusta Tartu rahu, vaid tõigas, et praeguseks on  jõuline Vene diplomaatia on meie pehmekoelise valitsuse lükanud olukorda, kus nad uue lepinguga  i s  e      o n     n õ u s   kinnitama, et mingit Tartu rahu pole kunagi olnud. Oli  ju see ka põhjus, miks 2005.-l aastal Riigikogus veel leidunud ausad rahvuslased preambulaga suutsid Eesti häbist päästa.

Ära antakse terve Saaremaa

Valitsuse  heakskiidu saanud läbirääkimised on sisuliselt juba 2005. aastast (pärast EL-i ja NATO-sse pääsemist) üles ehitatud  valedele alustele, kuna juba enne läbirääkimiste algust on oldud valmis loobuma kõigest, mis kuulub õiguslikult Eestile ja mis on läbiräägitav.  Uskumatult ekslikule teele on satutud aga pärast 2007. aasta Läti piirilepingu  sõlmimist – kuna unustatud on üks (ka rahvusvahelise) õiguse loome olulisemaid komponente: pretsedendiõigus.  Kui Läti, millel on alates 1940.aastast Eestiga täpselt analoogiline ajalugu, andis piirileppega Venemaale ära 2% oma õiguslikust territooriumist, miks peaks Eesti andma pea 3 korda rohkem? Eriti tasub rõhutada analoogiat Lätiga seetõttu, et Eesti juhtkond säästis jäisel 1939/40.aasta talvel Nõukogude rahva tohutust vereohvrist, kuna otsustati vaikse alistumise kasuks.  Oleks territooriumi kaotatud näiteks sõja tulemusel, nagu see juhtus Talvesõjas Soomega  ja sattunuks Eesti hiljem Nõukogude Liidu koosseisu, võiksime äravõetud aladest  praegu unistada sama vähe kui Soome Ida-Karjalast. Aga meie tänane õiguslik olukord on sootuks erinev  Soomest.

Praegune valitsus on (ühe tagasihoiduliku vastuhäälega) jõudnud seisukohale, et sisuliselt rahvusliku alanduse tähendusega piirilepingu hüvanguks – mille juures asjaosalised poliitikud on juba avalikkuse ees nentinud (22.05 saates „Foorum“), et leping  ei too tõenäoliselt  kaasa suhete paranemist Venemaaga – võib loovutada 5,2% riigi õiguslikust territooriumist küünemustagi vastu saamata.  Tasuta äraantav on terve Saaremaa suurune ala. Kujutate ette, et 2013. aastal jalutaks Taani Kuningriigi  välisiminister Toompeale jutuga, et Taani soovib põlised valdused Saaremaal taastada, kuna saar on 16.-17. sajandil neile kuulunud, on seega põline Taani ala ning heade suhete hoidmiseks tuleb Saaremaa neile loovutada?!? Ning valitsus kiidakski vastava lepingu pikema jututa heaks?!  Sest just sääraselt on piiriläbirääkimised toimunud ju Venemaaga.

Mõistlik, õiglane ja ka rahvusvahelises praktikas kasutust leidnud lahendus oleks näiteks säärane, kus 1991. aastal ilma igasuguse õigusliku põhjenduseta Venemaa poolt tagastamata jäänud alad  jagataks võrdseteks osadeks, millest ½ antaks Vene Föderatsiooni le ja ½ Eesti Vabariigile. Isegi sel juhul loovutaks Eesti ju proportsionaalselt  rohkem kui Läti (ca 2,6% õiguslikku territooriumi) – ent lahenduse juures saaks rääkida mingile pretsedendile või  õigusele tuginemisest. Praegune pole mitte midagi enamat õigusetusele õiguse rajamise ja Stalini kuritegude restauratsiooni katsest.  Sellist loogikat jätkates peaks Eesti ehk trellide taha pistma ka 1940-datel „pikale reisile“ saadetud rahvavaenlased?!   Ikka sellepärast, et Venemaaga häid suhteid hoida  - mille muu pärast siis veel.