Madisepäeva lahing. Estoniae propria. Eesti riikluse algtähis AD 1212-1215. In memoriam Lembitu

               17.sajandi Liivimaa kaartidelt leiab Muinas-Sakala maakonna alade kohal nimetuse: Estoniae propria (Estonia proper)

Portaalis Koiduaeg on avaldatud märgiline artikkel tänase Madisepäeva lahingu aastapäeva puhul, kus meenutatakse Lembitu rolli Eesti ajaloos ja tema suurt poliitilist mõju nii sise- kui välispoliitiliselt. Kroonimata eestlaste kuningas Lembitu (kelle väidetavalt Poola muuseumis nähtud kolba legend kütab siiani kirgi), kuulub ilma vähimagi kahtluseta viimase aastatuhande Eesti ülikute täielikku tippu ja on kahtlemata ajalooline isik, kelle mõju Eesti rahva ja riigi ajaloole on võimatu üle hinnata.

Teooriaid sellest, miks Sakalast kujunes Muistse vabadusvõitluse üks võtmekohti ja milles on seisnenud ajaloolise Mulgimaa (ehk Muinas-Sakala) erilisus ajaloos, on erinevaid. Sakala on korduvalt esile tõstnud, näiteks ka rahvusliku ärkamise ajal 19.sajandil kui ka iseseisvumise eelõhtul, kuna suur osa tulevasi juhte ja sõjaväelasi olid otseselt pärit Viljandimaa /Sakala aladelt või selle lähedast ümbrusest. Mulgimaa tugevust on püütud seletada küll kultuuriliselt, küll majanduslikult, küll mullastikuga seotult, aga väga võimalik põhjus on ka lihtsalt geograafiliselt hea asukoht. Kuna Sakala on sisuliselt kolmest küljest piiratud veega (Võrtsjärv, Pärnu laht, põhjas Navesti ja Pärnu jõed ja sood), siis on teatud geograafiline eraldatus kaitsnud vaenlase kiirete sissetungide eest muinasajal, teisalt on poolmereline/laheline pehmem kliima soodustanud põllumajandust ja mahendanud veidi tüüpiliselt karmi Eesti kliimat.

Üks hobiuurija ülevaade: Estoniae Propriaest: https://studiacartesianaestonica.wordpress.com/2020/03/11/sedelid-449-estonia-propria-ja-gelonid/

Koiduaja portaalis ilmunud Laamani vana artikli näol on ellu äratatud hulk vanu/unustatud tükke Eesti ajaloost, näiteks peatükke muinasaja kirjeldustest, mis on Islandi saagades (Snorri Sturluson jt) tegelikult tänaseni leitavad, nagu viitab ka Laaman. Koiduaja artikli eriliseks väärtuseks on aga hoopis meenutus selle kohta, kes tegelikult võitis Lembitu? Kui ajaloodetailidelt veidi tolmu pühkida, siis ei olnud mingi suvaline lätlane, vaid Saksi rüütel, strateeg, väejuht ja ristisõdija Bernhard II von Lippe, kes muuhulgas on asutanud Lippstadti linna Saksamaal, mida Eesti muinasaja huvilistel kindlasti tasuks külastada. On vahest märgiline, et von Lippe vürstkond asus Lääne-Saksamaal, Weseri jõe ääres, väga lähedal sellele kohale, kus muinasgermaanlased (saksilaste eelkäijad) Antiik-Rooma kindrali Publius Quinctilius Varus armeed täielikult hävitasid Teutoburgi metsa lahingus (varitsuslahing germaanlaste poolt, kes rooma isandad reetsid). Selle korraldas germaani väepealik, kelle järgi nimetati keskajal Saksamaal suurem osa kindluste peatorne, sh Toompeal asuv meie Pikk Hermann. Nimetatud lahing pani Rooma riigi piiri paika Reini jõega, mis jäi püsima impeeriumi lõpuni, kusjuures lahingut on eri ajaloolaste poolt nimetatud Euroopa ajaloo üheks mõjuandvamaks lahinguks antiikajal.

Koiduaja artiklit siinkohal pikemalt refereerimata, kordan vaid üle, et Lembitu näol oli tõesti tegu kaalukaima sõjalis-poliitilise väejuhiga, kes Eestis viimasel aastatuhandel elanud on, tema mõju ulatus kõikjale lähiriikidesse ja mitte asjata ei võetud lahingus langemise järel sakslaste poolt kaasa tema pead võidu märgiks. Märgin vaid, et veidi üle pingutatud on Laamani teooria selle kohta, kuidas Lembitu osales Sigtuna hävitamises. Esiteks põletasid Sigtuna maha mererahvad (põletajate hulgas oli tõenäoliselt arvukalt eestlasi), kes Eesti muinasmaakondadest elasid Saaremaal, Läänemaal ja mõned ka Põhja-Eestis. Teiseks tuleb arvestada, et Lembitu oli lihast ja luust inimene, keskmine eluiga oli keskajal aga märgatavalt lühem tänapäevast, mistõttu on ebareaalne, et Lembitu osales aktiivselt lahingutegevuses enam kui 30 aasta vältel, see on puhtalt bioloogilistel ja tervisest tulenevatel põhjustel ebausutav.

Kõige märgilisem on Eesti ristisõja ajaloos aga periood 1207-1212 (millegipärast on Muistse vabadusvõitluse algus dateeritud 1208.aasta Ugandi retkega, kuigi sisuline algus oli siiski 1207.aastal neutraalses Ojamaa kaubasadamas saarlastest mereröövlite tapmine ristisõdijate poolt; sellega saab lugeda sisulist konflikti algust "Eesti paganate vastu"). Selle perioodi hämmastavalt silmatorkavat korrastatust panin tähele juba lapsena huviga rüüsteretkede ja sündmuste kirjeldusi lugedes.

Nimelt tuleb kirjeldusest selgelt välja, et eestlased ei tegutsenud ristisõja algperioodil sugugi juhuslikult, nende tegevus oli ilmselgelt väga täpselt koordineeritud. Seda ei väljendanud mitte ainult võidusõnumi viimine "kõigisse maaakondadesse" pärast Ümera lahingu võitu 1210 vaid ka kõigi muude sündmuste järjekorrad ja kirjeldused, mille järgi eestlased tungivad iga järgmise sõjakäiguga sügavamale Läti südamaale, rünnates järjest tähtsamaid ristisõdijate keskusi. Lembitu sõjastrateegia krooniks on kahtlemata periood 1212-1217.

1212.aastaks on sõjakäik jõudnud juba aktiivsesse faasi, kusjuures eestlased on piiramissõjaga jõudnud olulisema liivlaste tugipunkti Toreidani. Toreida alla on eestlased kogunud väe kõigist lõunapoolsetest maakondadest - saarlased on kohale tulnud lausa laevadel mööda Koiva jõge. Miks on põhjust lugeda Eesti riikluse sisulist algtähist 1212.aastast, on asjaolu, et just Toreida lahingu järel sõlmiti esimene kolmeaastane vaherahu ristisõdijatega, millest laias laastus peeti ka kinni. Leping on märgiline, kuna Toreida rahu on esimene ja ainuke eestlastega sõlmitud rahvusvaheline leping enne Tartu rahu (1920), kus eestlasi tunnustatakse suveräänse osapoole ja sõjalise jõuna. Tartus sõlmitud rahuleping Nõukogude Venemaaga on sümboolne aga omakorda seetõttu, et just Tartu vallutamisega 1224.a. sai sümboolse lõpu ristisõda, kuna pärast seda tulid saadikud kõigist ümberkaudsetest hõimudest,kõigist ilmakaartest Riiga, et paluda sakslastelt ristimist ja rahu.

Lembitu elu lõpuosa oli aga tormiline: 1215 rahu lõppemise järel suur 5 maakonna ühendoperatsioon Riia vastu, mille Henriku kirjelduse järgi rikkusid kaks juhuslikult Riia lahte jõudnud ristisõdijate koge. Saarlaste laevad nimelt olevat olnud liiga väiksed kogede ründamiseks. Siiski oli märgiline, et Lembitu suutis organiseerida nii suurejoonelise mitme maakonna ühise rünnaku Riia vastu. Jätkus aktiivne ristisõja faas, mil esimesena andsid eestlastest järgi ugalased, kes 1217.aastal kutsusid sakslased Otepääle, olles väsinud juba kümnendi kestnud rüüsteretkedest eri ilmaartest (sakslased, venelased ja nende erinevad liitlased). Lembitu diplomaatilise Otepää piiramise tulemusel aga aeti sakslased linnusest välja ja jõudsiki kätte Lembitu viimane suur üritus, millega ta lõplikult kuulsaks sai.

Nimelt kutsus 1217.aasta sügisel Lembitu kokku koondmaleva kõigist maakondadest, Henriku järgi oli koos juba 6000 meest (suur osa neist ratsaväena, mis Lääne-Euroopas oli aadlike tunnus), liituma oodati veel venelasi. Sellise ühisväega plaanis Lembitu lõplikult purustada ristisõdijate keskuse Riias. Venelaste liitlasvägi jäi aga venima, liiga väikse väega ründamine oleks olnud ressursi raiskamine ja selle tulemusel jõudsid ristisõdijad koguda vastu oma koondväe, mis saadeti rünnakut ennetama. Kaks väge kohtusid Viljandi lähistel (lahingu koha üle on vaieldud), kus Lembitu oma kuulsa lõpu leidis. Lahing olnud väga äge ja tasavägine, otsustavaks said siiski rüütliväe distsipliin ja relvastus, kes tsentrist läbi murdsid. Lahingus langes ka liivlaste vanem Kaupo, kes jäi muide oma rahva viimaseks tuntud juhiks.

Eestlastel on liivlastest rohkem õnne olnud? Või äkki meil ei olnudki õnne, meil lihtsalt oli Lembitu? Tema rolli ajaloos ei tasuks kellelgi alahinnata...