Eesti aken 21.sajandisse*

*Arvamus on toimetatud kujul avaldatud  EPL veebis avaldatud EV 100.sünnipäevaks 

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/mihkel-langebraun-eesti-100-votame-laenu-ja-teeme-oma-suurprojektid-viimaks-teoks?id=81219001

Meie avalikus ruumis on üha uuesti kordunud suuremate riiklike investeeringute arutamisel tüüpiline debati surm väite juures: "Eesti on selleks ja teiseks projektiks liiga väike ning pealegi pole piisavalt raha...". Kuigi säärane mõtteviisi on 21. sajandi kaasaegsest majandusreaalsusest sisuliselt irdunud, eriti kui asi puudutab loodussõbralikke ja kasumlikke projekte, on kahjuks meie riigijuhtimine võimendanud selle valearusaama mõju aastate jooksul veelgi suuremaks, pidurdades nii majandust kui arengut üldiselt. Isegi kui raha mõneks investeeringuks leitakse, on tegu pigem näidisetenduse, kui kvalitatiivse arenguga. Tüüpilisteks näideteks on 5 km kaupa aastas Haapsalu raudtee ehitamine või alternatiivse energiastrateegia puudumise tõttu vähehaaval Eesti metsa elektrienergiaks kütmine "rohelise energiana", mida käsitleti ka hiljutises "Suud puhtaks" saates. Püüan arvamuses ühtlasi selgitada, miks ei vii "viiele rikkamale" lähemale mitte "nokiad" ega üksikud innovatsioonid, vaid majanduspoliitiline alusraamistik. Mis on sellest alusraamist täna puudu, takistades oluliselt Eesti majanduse arengut? Millise edetabeli lõpus asub Eesti riik koos Iraani, Liibüa ja Usbekistaniga?

Alustan mõttelõnga teisest otsast. Eestis on vaieldud viimastel aegadel mitmete uute suurprojektide üle, mille mõjude hindamine on tihti keerukas töö. Põhjendamatult vähe on räägitud neist o l e m a s o l e v a t e s t tootmisharudest, mille moderniseerimisest kasu tõuseks ja kus miljardi-investeeringute abil võiks terve tööstusharu ja terve riik vähem kui ühe valimisperiooodi jooksul majanduslikult edukamaks? Muutes mitmeid Eesti tööstusharusid kasumlikumaks ja parandaks keskkonda üldisemalt? Lisades töökohti, püsivat tulu riigieelarvele ja majanduskasvu? Üheks selliseks valdkonnaks on Eestis elektrienergia tootmine, mille uinunud strateegia ja tootlikkuse ebaefektiivsus on maailmakonkurentsis kahjuks kosmiliste mõõtmetega.

Valdkonna märksõnaks on termin EROI, s.o. majanduslik tootlikusnäitaja, millega võrreldakse tehnoloogiate energiatasuvusi, ja mille mõistmiseks ei pea olema elektriinsener. Põlevkivi puhul on see majandusnäitaja väga madal, jäädes oluliselt väiksemaks kivisöest, maagaasist, naftast või isegi tavalisest küttepuust, rääkimata tuuleenergiast, ja kordades tootlikumatest tuumatehnoloogiatest. Kuigi põlevkivi kasutus levis maailmas juba 19.sajandil ja seda maavara leidub mitmel kontinendil, kaevandab seda tänapäeval üks Euroopa väikeriik aastas rohkem kui terve ülejäänud maailm kokku (sh Hiina ja Venemaa) – Eesti! Kaevandamise fakt poleks ju nii halb, kui põlevkivielekter ei sisaldaks ühtlasi ülisuurt süsinikuemissiooni, põhjavee reostust ja madala kütteväärtusega tootmist. Eestis leidub mitmeid väärtuslikke tooraineid, mida tasub kaevandada (meenutagem Silmeti edulugu), kuid põlevkivielekter sellesse kategooriasse ei mahu. Põhjus, miks Eesti põlevkivi nii massiliselt kaevandab ja ülejäänud maailm mitte, on sisuliselt kommunistlik: põlevkivi saab maa seest "tasuta" kätte ja kuigi selle investeeringu väärtus jääb majanduslikult alla võimalikele alternatiividele, ei ole tulnud pead vaevata, sest keegi on taristu juba püsti pannud, olgugi et see on tänapäeva mõistes saastav ja majanduslikult ebaefektiivne. Tegevpoliitikud, kes on alatasa ametis enda "tekitõmbamise" mänguga, ei näe suurt pilti ega ole märganud perspektiivi, et majanduslikult põhjendatud ja reaalselt kasumlik oleks põlevkivielektri toota täna vähemalt 2-3 korda vähem ja selle alternatiive toota Eestis kordi rohkem.

Kui moodsa rohelise tuumatehnoloogia, mis oleks majanduslikult kasulikeim variant, loomine nõuab mahukat planeerimist, tippteadlasi, aastakümnete pikkust programmi, kogemusi ning know-how'd (mis kokkuvõttes on Eesti puhul hetkel ebareaalne); massiline puidupõletamine oleks põlevkivi kasutamise kõrval lausa täielik keskkonnakatastroof; ja muid kütteallikaid tuleks importida – siis on üks alternatiiv, mis on 100% kodumaine, vaba, roheline ja suurel hulgal käeulatuses. See on tuul ja sellel arenev energiatööstus, mis on tänaseks välja murdnud maailma energiatootmise peavoolu. Lääne-Eestis on arvukalt tühju saari sajakonna võimsa tuuliku püstitamiseks. Miks piisaks esiti isegi sajast? Nimelt on tänapäevane tuulikutehnoloogia nii palju arenenud, et suuremad tuulikud suudavad täna välja anda juba võimsust kuni 10 MW (mille ehitusmaksumus on ca 30 mln eurot, võrdluseks nt Pori tuulepargi projekt Soomest). Kõik maailma arenenud riigid panustavad tuuleenergiasse järjest enam, sest see on kasumlik. Eestis asub üle 2000 inimasustuseta saart ja laidu, kui neist välja valida kümme laidu, kuhu hiigeltuulikud püstitada ja need merealuste elektrikaablitega ühendada, ei vähene elukvaliteet ülejäänud 1990-l saarel ehk 99,9%-l, vaid hoopis paraneb. Väga lühikese ajavahemiku jooksul õnnestuks kõrgtuuleparkide ehitamisega tõsta Eesti rohelise energia osakaalu kordades ja mis kõige tähtsam: kasvatada energeetikasse kulutatud euro kasumlikkust poole võrra, samal ajal alandades Eestis toodetava elektri omahinda. Tänapäeva tuulepargid edestavad efektiivsuselt Taani kogemusel isegi söekaevandusi, rääkimata siis põlevkivist. Mis peamine: põlevkivi on ammenduv ressurss ja selle kaevandamine muutub järjest kulukamaks. Samas ei saa sellest loobuda täies ulatuses, kuna tuuleenergia on kõikuva iseloomuga, millel peab olema kindel kompenseerimisvõimsus. Seetõttu tuleks põlevkivi säästa tulevikuks ja kaevandada nii vähehaaval kui võimalik.

Puidu masspõletamine võib viia ökoloogiliste katastroofideni, samas kui tuult saab kasutada kordi rohkem, ilma et see ära kuluks, keskkonda kahjustaks või otsa saaks. Veel enamgi: investeering kaasaegsetesse tuuleparkidesse on isetasuv 10-15 aastaga. Majanduse keeles on ROI 7-10% aastas, mis on väga hea näitaja. Muide, küllaltki sarnased väited kehtivad ka ühe teise Lääne-Eesti projekti: Saaremaa püsiühenduse kohta. Seegi on isetasuv 15-20 aastaga, ei vaja dotatsioone, säästab keskkonda ja on inimeste elukvaliteeti tõstev lahendus. Praamiga saaksid soovijad edasi sõita (teistel liinidel). Kahjuks tegelevad täna mõlemate nimetatud kirjeldatud roheliste projektidega peaasjalikult tublid eesti ärimehed, kuigi nende teostajaks oleks pidanud olema Eesti riik juba kümnend tagasi, kaasates projektidesse ka erainvestoreid. On uskumatu, et tiheasustusega lauskmaa riigid Saksamaa ja Taani on täna lähenemas 100% taastuvenergia teetulbale, samas kui meie pole suutnud hajaasustuse juures isegi 25%-gi küündida. See on lausa kuritegelikult uskumatu! Meenutades veelkord, et tuuleenergias peitub Eestile majanduslik eelis, kuna see on oluliselt kõrgema energiatootlikkusega põlevkivist. Iga päevaga, mis me kasutame massiliselt põlevkivi selle alternatiivide asemel, saastame tõsiselt loodust ja kaotame suure hulga raha.

Vähemräägitud, kuid majanduslikult kasumlikud ja vajalikud oleksid Eestis paljud teisedki suuremad tehnoinvesteeringud. Elektrifitseerides Aegviidu-Tartu-Valga liini või esialgu vähemalt Aegviidu-Tartu (maksumus ca 50 mln eurot), saaks Tartu-Tallinna liini opereerida elektrirongidega, mille jooksevkulu (energia ja hooldus) on vähemalt 3 korda väiksemad diiselrongidest, säästes hulga raha. Päevas sõidab Elron Tartu-Tallinna vahel kuni 20 otsa: arvestage siinjuures, kui palju väheneks iga-aastane keskkonnasaaste ja mitu miljonit eurot vähem peaks riik maksma Elronile küttedotatsiooni igal aastal. Diiselronge saaks rakendada teistel liinidel, uued ostetavad reisirongid võiksid aga olla 100% elektrilised. Tartuni elektrifitseerimise investeering on lausa tühiselt väike, projekt on kiiresti teostatav ja tasuks finantsiliselt ära 20 aastaga või rutemgi. Elektifitseerimise projekti vajadusest rääkis muide juba kadunud Hardo Aasmäe. Raudteede osas on üks teinegi avalikkuses mainimata jäänud, kuid kasulik lahendus: idee Põlva raudteeliini Võrru pikendamisest (ca 25 km), mis on kaks korda lühem Haapsalu puuduvast lõigust ja parandaks terve Kagu-Eesti ühendusi ülejäänud Eestiga. See oleks oluline taristuinvesteering, regionaalpoliitiline meede ning lisaks vajalikku lisarakendust hääbuvale Põlva raudteeharule, tõstes ühtlasi raudteevõrgu efektiivsust. Samuti mainin, et Eesti saaks eelisarendada mitmeid mitmeid tööstusharusid riiklike tellimuste toel. Näiteks kulutatakse täna aastas kuni paarkümmend miljonit eurot praamide küttekuludele, ehkki Norras ja mujalgi on juba kasutusel uusi ja säästlikumad tehnoloogiaid (akulaevad, troll-laevad, trosslaevad, päiksepatareitoide jm). Eestis on arvestatav laevaehitustööstus, kellelt riikliku tellimusega oleks võimalik tellida ja lasta arendada uudseid hübriid- või täiselektrilisi praamitüüpe.

Tagasi algusesse. Selles edetabelis, kus Eesti asub arenguriikide tagumises otsas, kellel ka "raha ei jagu", on Eesti paigutunud oma mõistusevastase võlapoliitika ja olematu taristustrateegia tulemusel. Ajal, mil paljusid uusi efektiivseid raha säästvaid tehnoloogiaid on saadaval ja maailma riigid on turgudelt laenanud üle 200 triljoni euro madalate intressidega laene mistahes kasutuseks, on meie riigivõlg sisuliselt 0. Maailma riikide keskmine on 60% SKP-st, konservatiivsetel riikidel, nagu Poola, umbes 50%, mis Eesti puhul on umbes 5-6 miljardit eurot. Selle üüratu kasutamata potentsiaali mõistmiseks tuleb arvu näidetega illustreerida. Selle raha eest saaks näiteks: püstitada ca 2000 MW tuuleenergiavõimsust, ehitada 12 Saare silda, ca 50-kordselt elektrifitseerida Aegviidu-Valga liini, ehitada Tartu-Tallinn maantee 40-realiseks, osta Elronile 600 uut reisirongi, rajada ca 100-kordselt Riisipere-Haapsalu või 150-kordselt Põlva-Võru raudteed. Teistpidi, kui arvestada näiteks tuuleenergia tasuvuseks aastas 7%, teenitaks 1-miljardilise investeeringu pealt aastas aastas 70 miljonit eurot tulu, millest osa läheks küll laenu tasumiseks, kuid kasum ulatuks kümnetesse miljonitesse eurodesse aastas ja riiki jääks roheline elekter. Asi pole üksnes tuuleenergias, arukate taristuinvesteeringute üldine kasu on ilmselge (tarbijale, keskkonnale, ühiskonnale, riigile). Neile lisandub märgatav fiskaalne kasu nafta osakaalu vähendamisest riiklikus tootmises ja riigifirmades. Kuna Eesti riigil naftat ei ole, aga elektrit jagub, tekib positiivne mõju riigieelarvele ja samuti väheneb jooksevkonto defitsiit. Raha, mis jääb üle nafta ostmata jätmisest, jääb riiki.

Peab olema nõrgamõistuslik või majanduses võhik, väitmaks, et pikajaliselt ülisoodsa intressiga kättesaadavaid laene riiklikeks taristuinvesteeringuteks, mis tõstavad riigi tootlikkust, suurendavad riigieelarve tulusid, keskkonnasäästlikkust, toetavad majanduskasvu, tõstavad elukvaliteeti jne – pole pikaajaliste ülimadalate intresside juures mõistlik võtta. Maailma majandus võib kokku kukkuda? Intressid võivad kasvada? So what? Nende ülejäänud 200 riigiga, kes laenu võtsid, ei juhtu midagi? Eestit ei mõjuta see kuidagi, kuigi pidime olema avatud majandusega riik? Kui maailm läheb pankrotti, kas me vaatame seda siis koos Liibüa ja Iraaniga koopasuust pealt? Sellist soodsatel tingimustega laenu mitte võtta, et kasvatada riigi heaolu ja arengutaset, on vastutustundetu. Riigikogu palkasid ja kuluhüvitisi arvestades, mida Eesti maksumaksja enda ebaefektiivses riigikeses kinni maksab, lausa kohutav. Inimesed, kes ei suuda teha majandusseosed mõistetega finantsvõimendus, tasuvusanalüüs, tootlikkus, fiskaalne mõju, energiasisaldus, efektiivsus ega suuda mõista, millised on Eestile vajalikud suurinvesteeringud, ei peaks riigijuhtimisega tegelema. Paluks, üks pilet ENSV – 21.sajand.