Stalinismi taak pealinna südames
Sõltumata poliitilisest maailmavaatest, on ilmselt kõigi inimeste jaoks Eestis oluline vabanemine okupatsiooni taagast ja vastuseis praeguse imperialistliku Venemaa inforuumile. Kahjuks on see väliselt väheusutav seni, kuni Tallinna peatänavat ehivad kolossaalsed okupatsioonisümbolid. Kuna teema on emotsionaalne, pean paslikuks võrrelda olukorda Kreisiraadio sketšiga, kus elutuba ehib elutu keha, aga seltskond köögis on ametis kesvamärjukese tarbimise ja nooruspõlve mälestuste meenutamisega. Siiski vähemalt poliitik Juku-Kalle Raid on 20.aprilli artiklis tänuväärselt meenutanud Vene Kultuurikeskuse hoone tõelist ajalugu: 1944.aasta pommitamist, hoone varasemaid nimesid, jättes küll mainimata kõige kaalukamad 1917.aasta sündmused rahvuse ajaloos, kui “Grand Marina" teatris alguse Eesti rahvusväeosade moodustamine. Viimane on omaette artiklit vääriv unustusehõlmas ajaloosündmus, mil eestlased sisuliselt esimest korda pärast 700 aastat tulid rahvusena kokku, et oma sõjavägi moodustada, kohalviibinute kirjeldused sündmusest on võimsad. Kuid Raidi arvamus kultuurikeskuse osas lõppes retoorilise küsimusega – mida teha hoonega edasi? Minu jaoks on arusaamatu, kuidas saab selle osas midagi retoorilist küsida – ilmselgelt on okupatsioonivõimu poolt ümberehitatud stalinistlik okupatsioonisümbol Viru väravate ja Rotermanni kvartali naabruses karjuvalt sobimatu linnaruumiga ja hoone tuleks ümber ehitada või taastada originaalilähedasel kujul.
Paari viimase sõja-aasta jooksul on Eestis tehtud märkimisväärseid edusamme okupatsioonisümbolite likvideerimisel, muuseumitesse viimisel ja laiemalt ühisruumi puhastamisel punase propaganda taagast, mille jälg Eesti ajaloos ei vaja pikemat tutvustamist. Meenutagem näiteks, et isegi veel kümmekond aastat tagasi kodust veidi kaugemal reisides ei olnud üllatav saada “uusi teadmisi” geograafiast - “Eesti, see asub ju kuskil Venemaal?”. Just säärase ajaloolise kuvandi tõttu ei ole ma mitte kunagi aru saanud nostalgiast Nõukogude stiilis linnaruumi järele või ka turismiatraktsioonidest okupatsiooniaja tutvustamiseks. Arhitektuuriväärtused on kahtlemata omaette kategooria ja kindlasti leiab ka Maarjamaalt säilitamist vääriva kompleksi või hoone, nagu Sillamäe uhke promenaad. Loodetavasti kaasnevad nende ajalooliste vaatamisväärsustega ka harivad infotahvlid, mis selgitavad, et näiteks Sillamäe näol oli tegu okupatsioonivõimude poolt täielikult suletud sõjalise otstarbega linnaga, kust muuhulgas pärines arvestatav osa NSVLi esimese tuumarelva uraani toormest. 1944.aastal puruks pommitatud ja stalinistlikult ümber ehitatud ajalooline teater Tallinna südalinnas kindlasti selliseks arhitektuuripärliks ei ole, omades hoopis tähtsamat ajalootähendust ja on paradoksaalne arhitektuurne näide remonti vajavast Eesti identiteedi olukorrast. Kuigi võõrvõimud läbi Eesti ajaloo on üritanud end kehtestada läbi erinevate võimusümbolite, tänavanimede ja arhitektuuri, aga mitte ükski võõrvõim pole teinud seda nii räigelt, kui Nõukogude Liit, kelle kaasaegse klooni imiteerivat tegevust näeme ka tänapäeva idanaabri juures. Mitmed Eesti ajaloolased on rõhutanud skisofreeniat, mis valitseb 21.sajandi Venemaal, kus Feliks Dzierzynski kujud seisavad kõrvuti Koltšaki, Lenini ja Staliniga. Seejuures väärib mainimist, et sajandialguse veel (üsna) propagandavabas Vene ajaloofilmis “Admiral” on kodusõja probleem lahendatud lihtsalt: valgete ja punaste laibad maetakse samasse kaevikusse õigeuskliku papi õnnistusel. Arhitektuurne grotesk Eesti avalikus ruumis on võrreldava iseloomuga, kui arvestada meie geopoliitilist positsiooni Ukraina sõja kontekstis ja siiani riigi peatänaval asuvat sirpide ja vasaratega ehitud ajaloolist “Grand Marina” hoonet. Narva tankide koristamine ja tundmatu(te) sõduri monumentide teisaldamine on küll oluline, aga nende kaal “Grand Marina” kõrval on tühine. Just “Grand Marinas” pandi revolutsioonilisel 1917.aastal alus Eesti riigi iseseisvumisele ja selle hoone ornamentika sümboolsus ületab sisuliselt teiste punamonumentide kaalu.
Jätkuvalt eksisteerivad Sirbi ja Vasara tänava ristmikud Tallinnas ja Tartus on veidrad, okupatsioonisümbolid raeplatsi hoonete bareljeefidel on isegi pentsikumad, aga stalinistlik ornamentika “Grand Marina” teatri kohal on täiesti masendav, pannes paljusid (vähemalt vaimses plaanis) kahtlema okupatsiooni lõppemises Eestis ja mõjub rusuvalt sõjasündmuste taustal Ukrainas. Tänavusel Euroopa päeval pidi president Zelenski katkestama kõne õhuhäire sireenide tõttu, meie aga mõtleme ikka punasümbolite tähenduse üle. Ma palun siiralt, koristage see õõv meie riigi pealinnast!
